President Kersti Kaljulaidi kõne Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul Ugala teatris (lüh.)

24.02.2020

Karuldasa jänelevad loomad Jänestisse kareldavad end Karustavad jänelmu ja loovad Jäneskarust kõrgemale end.

Selline väike kokkuvõte eelmise aasta kulgemisest. Nii, nagu asjad tegelikult on. Kui see aga kellelegi tema vaatepunktist või ka enesekohaselt kuidagi ebaõiglane tundus, siis palun – võib ka täpselt vastupidi:

Jäneldasa karulduvad loomad Karutsedes jänkustavad end Jänestavad karulmu ja loovad Karujäntsist kõrgemale end.

Head Eesti inimesed kõikides kodudes!

Kallid külalised!

Luule roll me elus ongi tänamatult täpselt sõnastada seda, mida üks kõnetekst iialgi ei suuda. Tänan Sind, Valdur Mikita, mu tänast kimbatust kirjeldamast. Eelmise poliitika-aasta olemust maha vaikida ei saa, kuid mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell. On olnud haiget tegemise aasta.

Tulgu järgmine helgem!

Aga oli ka eesti keele aasta. Jätkugu meil armastust oma keele vastu ka edaspidi nii palju, et seda jagada. Jagada kõigi nendega, kes on koos meiega valmis me keelt kõnelema, kuigi sündinud muusse keeleruumi. Just armastust keele vastu, mitte kohustust riigi ees peame me jagama, sest armastusest sünnib armastust, aga karmid meetmed tekitavad trotsi. Tõsi, väikese keeleruumi hoidmine eeldab ka nõudlikkust me kaasteeliste suhtes, aga eelkõige peavad nad tahtma olla osa meist.

Keele muudavad ligitõmbavaks tema rääkijad. Kauniks selle rahva luuletajad ja laulikud. Kõlavamad sõnamaalingud tõusevad eestlaste käes ikka lauluna lendu. Mullu suvel saime laulukaare all kokku ja näitasime üksteisele, kuidas selle maa keel laulutuules väga hästigi võib, ikka taevani tõustes üles, meil aidata oma olemisele tähendust otsida. Juba 150 aastat.

/…/

Tanel Toomi „Tõe ja Õiguse“ film pani meid möödunud aastal veelkord oma rahva hinge vaatama. Mis teeb meid, eestlasi, õnnelikuks? Kas üks põlvkond peab ennast ohverdama, et järgneval oleks kergem? Ja järgmine omakorda ennast selleks, et eelmine tunneks – nende ohverdus läks asja ette, sest ka nende lapsed jätkavad sealsamas, samamoodi? Kas see on õnn või needus, kui kõik jätkub samamoodi?

/…/

See lõppev kümnend, 21. sajandi teismeliseaastad, on meie jaoks siin maakera punktis olnud edukas ja õnnelik. 30 aastat rahulikku ja järjekindlat arengut on loonud meis mulje, et meie isiklik ajaloo lõpp on kuidagi käes või käeulatuses. Saatuslik oleks arvata, et võime endale nüüd juba igasuguseid krutskeid lubada, sest see, mis saavutatud, ei saa enam kuhugi kaduda.

(Full story available via link below)

Foto: Raigo Pajula, Presidendi Kantselei (president.ee)