Piano 2012

hooaja peatoetaja

Rahvusvaheline pianistide festival

KLAVER 2012 26. oktober – 2. november Estonia kontserdisaal

Eesti Kontserdi suurtoetaja

Rahvusvaheline pianistide festival

KLAVER 2012 26. oktoober – 2. november Estonia kontserdisaal Kunstiline juht Lauri Väinmaa

1

2

Lugupeetud festivalikülalised!

Tervitan teid VIII rahvusvahelisel pianistide festivalil Klaver 2012. Festival toob teieni särava ja mitmekülgse pildi klaverikunsti ja selle valitsejate, pianistide maailmast. Tähistame Claude Debussy 150 ja John Cage’i 100 aasta juubelit, kuulame klaverimuusikat kolmest sajandist, naudime klaveri ja orkestri suurejoonelist koosmusitseerimist ning klaveriansamblit – seda kõike festivali 13 kontserdil. Üks maailma tipp-pianiste, romantiline pianist par excellence, kunstilise küpsuse tipus olev Nelson Freire, särav prantslane Cédric Tiberghien, noor aristokraatliku mängulaadiga Miroslav Kultõšev – nad esindavad oma maa kultuuri, olles samaaegselt maailmakodanikud. Nende puhul pole vajadust rääkida brasiilia, prantsuse või vene klaverikoolist, vaid ülemaailmsest tippkultuurist.

Maailma ühe juhtiva varastel klahvpillidel mängija Andreas Staieri rafineeritud kunst, haamerklaveril esitatud Haydni muusika viib meid 18. sajandi Austriasse. Adriano Ambrosini ja EMTA üliõpilastega tuleme 20. sajandisse kuulama John Cage’i teoseid prepareeritud klaverile. Päris tänapäeva, 21. sajandisse, jõuame Kristjan Randalu džässiõhtul. Peent klaveriansamblikunsti kuuleme duo Silver–Garburg esituses.

Eesti pianistid on esindatud mitme põlvkonnana: 70 aasta juubeli kontserdi andev Vardo Rumessen, rahvusvahelise haardega Ivari Ilja, Heino Elleri loomingusse süüvinud Sten Lassmann, isiklikku loomingulist teed leidev Maksim Štšura.

Debüütkontserdiga esinevad II Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitjad Kristi Kapten ja Holger Marjamaa. Eesti pianismi tulevikku näitab särav bukett noori andeid, meie muusikaõppeasutuste parimad klaveriõppurid, kes teevad oma kontserdiga kummarduse Claude Debussyle. Festivali saadavad näitused armastatud koduse musitseerimise pillist tahvelklaverist ja Vardo Rumesseni välja antud publitsistikast ja nootidest.

Soovin Teile suuri ja kauakestvaid elamusi festivali kontsertidel!

Lauri Väinmaa festivali Klaver 2012 kunstiline juht

3

Rahvusvaheline pianistide festival KLAVER 2012 Estonia kontserdisaal R 26. oktoober kell 18 Näituste avamine “Tahvelklaver – 19. sajandi koduse musitseerimise meelisinstrument” “Vardo Rumessen 70”, publikatsioone ja noodiväljaandeid R 26. oktoober kell 19 Festivali avakontsert Eesti Riiklik Sümfooniaorkester CÉDRIC TIBERGHIEN (Prantsusmaa) Dirigent JULIEN MASMONDET (Prantsusmaa) L 27. oktoober kell 16 MAKSIM ŠTŠURA L 27. oktoober kell 19 MIROSLAV KULTÕŠEV (Venemaa) P 28. oktoober kell 16 VARDO RUMESSEN 70 P 28. oktoober kell 19 ANDREAS STAIER (haamerklaver, Saksamaa) E 29. oktoober kell 19 KRISTJAN RANDALU T 30. oktoober kell 15 CLAUDE DEBUSSY 150 Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, Tallinna Muusikakeskkooli õpilased ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased GRETA JAKOBSONAITE, GEORG MIREK KING, KARL PETERSON, JULIA GROMOVA, MARIIN GILL, LEO DUBOVSKI, JULIUS MAATEN, ARNO GABRIEL HUMAL, MADLI MARJE SINK 4

T 30. oktoober kell 19 KLAVERIDUO SILVER–GARBURG Sivan Silver, Gil Garburg (Iisrael) K 31. oktoober kell 16 John Cage 100 ADRIANO AMBROSINI (Itaalia) PRIIDIK PURGA, MARIAN HEINMAA, KIRKE KARJA, TALVI HUNT K 31. oktoober kell 19 STEN LASSMANN N 1. november kell 16 KRISTI KAPTEN ja HOLGER MARJAMAA N 1. november kell 19 NELSON FREIRE (Brasiilia) R 2. november kell 19 Festivali lõppkontsert Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti Filharmoonia Kammerkoor IVARI ILJA ELLE-RIIN VOLMER, STEN HEINOJA Dirigent ARVO VOLMER

NÄITUSED “Tahvelklaver – 19. sajandi koduse musitseerimise meelisinstrument” Koostaja Alo Põldmäe “Vardo Rumessen 70”, publikatsioone ja noodiväljaandeid Koostaja Katre Riisalu Koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga toimuvad klaveriduo Silver–Garburgi ja Adriano Ambrosini meistrikursused 5

Tahvelklaverist Klaveriajalugu on 300aastane. Sellest ligi 150 aastat on kindlal positsioonil seisnud tahvelklaver (saksa keeles Tafel – laud).

Esimene teade sellest lauakujulisest, klavikordi meenutavast pillist ja selle valmistajast Friedericist pärineb Saksamaalt Gera linnast aastast 1758. Tahvelklaveri levikut soodustasid tema mugavad mõõtmed ja ka mahe kõla. Eriliselt soositi teda Inglismaal ja USAs. Inglismaal oli tuntuim meister Johann Zumpe, kelle 1771. aastal valmistatud klaverit näeb Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi püsiekspositsioonis.

19. sajandil valmistas tahvelklavereid iga endast lugupidav klaverifirma ja neid toodeti sajandi lõpuni. Pillide levik seostus tol ajal valitsenud muusikastiili – romantismi – ning sellest tulenenud salongi- ja meeleolumuusika vohamisega.

Eestis on teada 17 tahvelklaverite valmistajat. Esimene neist oli tõenäoliselt Johann Friedrich Gräbner (1753–1812), kes oli üldse esimene klaverivalmistaja Eestis. Alates teatest tema tegevuse kohta 1779. aasta Tallinna saksakeelses ajalehes arvestatakse eesti klaveriehituse traditsiooni algust.

Tallinnas saavutas väljapaistva positsiooni meister Hans Heinrich Falck (1791–1874), Tartus aga Friedrich Wilhelm Hasse. Eesti tahvelklaverid on Gräbner, Neidhardt, Lorenz, Erich (Ehrig), Krug, Falck, Goenson, Hasse, Ammende, Wiedemann, Kessler, Meyer, Freymann, Wiesner, Sprenger, Wenzel, Sopha jt. See loetelu täieneb iga aastaga. Ainuüksi viimase kolme aasta jooksul on juurde tulnud neli nimetust. Klaverimuuseumi viimased leiud on tahvelklaverid J. Wiedemann aastast 1831 ja C. L. Ammende 19. sajandi algusest. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum leidis paar kuud tagasi 19. sajandi keskel Tartus valmistatud tahvelklaveri Freymann. Huvitav on fakt, et Eestis on säilinud arvukamalt kui meie oma meistrite pille klavereid Lätist ja Peterburist. See on mõjutanud käesoleva näituse pillide valikut.

Alo Põldmäe, Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi juhataja

6

R 26. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal Festivali avakontsert EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER Kontsertmeister Lev Klõtškov (Peterburi)

CÉDRIC TIBERGHIEN (Prantsusmaa) Dirigent JULIEN MASMONDET (Prantsusmaa)

7

R 26. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal Festivali avakontsert EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER Kontsertmeister Lev Klõtškov (Peterburi) CÉDRIC TIBERGHIEN (Prantsusmaa) Dirigent JULIEN MASMONDET (Prantsusmaa) I Maurice Ravel (1875–1937) Süit “Hane-ema” / “Ma mere l’oye” (1908/1911) “Uinuva kaunitari pavaan” / “Pavane de la belle au bois dormant” “Pöialpoiss” / “Petit Poucet” “Inetuke, pagoodide valitsejanna” / “Laideronnette, impératrice des pagodes” “Kaunitari vestlus koletisega” / “Les entretiens de la belle et de la bête” “Võluaed” / “Le jardin féerique”

Camille Saint-Saëns (1835–1921) Klaverikontsert nr 2 g-moll op. 22 (1868) I Andante sostenuto II Allegro scherzando III Presto

II Claude Debussy (1862–1918) Kolm sümfoonilist eskiisi “Meri” (1903/1905) I “Koit ja keskpäev merel” / “De l’aube à midi sur la mer” II “Lainete mäng” / “Jeux de vagues” III “Tuule ja mere dialoog” / “Dialogue du vent et de la mer”

8

Tsükli “Hane-ema” kirjutas Maurice Ravel algselt klaverile neljale käele oma sõprade Godebskite lastele, kuueja seitsmeaastasele Mimile ja Jeanile. Orkestriseade pärineb 1911. aastast, 1912. aastal tegi helilooja sellest ka balletiversiooni.

Vana prantsuse kombe järgi nimetatakse hane-emakeseks lastele muinaslugusid pajatavat hoidjat. Palade inspiratsiooniallikateks on Charles Perrault’ ja tema kaasaegsete muinasjutud. Perrault’st lähtub “Uinuva kaunitari pavaan” (pavaan – vana aeglane tants), mis meenutab pisut helilooja teist pavaani, klaveripala “Pavane pour une infante défunte” (“Pavaan surnud infandile”). Ka “Pöialpoisi” aluseks on Perrault’ lugu, kus peategelane poetab maha leivaraase, et hiljem leida kodutee. Kuid linnud nokivad kõik raasud ära. “Inetuke, pagoodide valitsejanna” on inspireeritud Madame d’Aulnoy jutust “Roheline madu”. Kuri nõid on printsessi inetuks muutnud, nüüd elab ta metsas, ainsaks kaaslaseks roheline madu.

Kord jõuavad printsess ja madu rännates võlusaarele, kus elavad pagoodid – pisikesed olendid, kes on tehtud kalliskividest.

Printsess ja madu saavad oma õige kuju tagasi ja jäävad sinna elama. Palale lisab aasiapärast koloriiti rohke pentatoonika kasutamine. “Kaunitari vestlus koletisega” toetub Prantsusmaal armastatud Jeanne-Marie Leprince de Beaumont’i loole, kus kaunitar purustab oma armastusega needuse ja koletisest saab kaunis prints. Viimane muinasjutupilt kujutab võluaeda, kus uinuv kaunitar ärkab nõidusunest.

Prantsuse hilisromantismi suurkuju Camille Saint-Saëns sündis 1835. aastal Pariisis ning õppis Pariisi konservatooriumis kompositsiooni ja orelit. Mitmekülgselt andekas Saint-Saëns oli avarate huvidega, tegeles muuhulgas ka arheoloogia, geoloogia ja botaanikaga ning oli asjatundja matemaatikas. Ta on kirjutanud ka filosoofilise teose “Problèmes et mystères”, milles mõtiskleb selle üle, kuidas kunst ja teadus võiksid asendada religiooni. Tema huvide ringi kuulus ka astronoomia ning ta oli prantsuse astronoomide seltsi liige. Saint-Saëns oli üks juhtfiguure 1870. aastal asutatud Rahvuslikus Muusikaühingus (Société Nationale de Musique), kuhu kuulusid veel Gabriel Fauré, César Franck, Édouard Lalo ja paljud teised silmapaistvad prantsuse muusikud ning mille tegevus avaldas olulist mõju prantsuse muusika arengule.

Klaverikontsert nr 2 g-moll on helilooja viiest kontserdist kõige populaarsem. Saint-Saëns kirjutas teose väga kiiresti – kolme nädalaga – ja oli ise selle esmaesitaja. Dirigeeris Anton Rubinstein. Üks helilooja kaasaegseid olevat kontserti kuulates naljatlevalt öelnud, et see on teos, mis “algab Bachiga ja lõpeb Offenbachiga”.

Loo avab ulatuslik improvisatsiooniline klaverisoolo Bachi stiilis. Pärast orkestri lisandumist jätkub soolopartii melanhoolse laulva teemaga ning läbib mitmeid virtuoosseid kulminatsioone topeltnootidel ja oktavitehnikal. Osa lõpul naaseb alguse Bachi-stiilis retsitatsioon. Teose teine osa on vastukaaluks alguse dramaatilisele minoorsusele helges Es-duuris. Tavapärase aeglase ja laulva osa on helilooja siin asendanud naljatleva skertsoga. Kontsert lõpeb tulise presto’ga, mis meenutab itaalia tantsu tarantellat. Solist esitab kaelamurdvaid passaaže ja trillerite tulevärki. Keskmises lõigus saadab solist trilleritega orkestrist kõlavaid meloodiaid. Muusika muutub üha kiiremaks ja virtuoossemaks ning pöörane ringmäng saavutab juubeldava lõpu.

9

Sümfoonilised eskiisid “Meri” kirjutas Claude Debussy aastail 1903–1905, alustades seda Pariisis ja lõpetades inspireerival Inglismaa rannikualal Eastbourne’is. “Meri” paistab silma ebatavalise orkestratsiooni ja uljaste impressionistlike harmooniatega, seda on võrreldud impressionistliku maalitehnikaga, mille faktuur on värelev ja mitmekihiline, kuhu sulanduvad eredamad värvitäpid ja sähvatused.

I osas “Koit ja keskpäev merel” kõlavad orkestri keelpillirühma ühtlaselt pulseerival heliväljal otsekui merepinnal erinevatel pillidel kutsetaolised motiivid. Astub sisse sensuaalne meloodia viiulilt, seejärel kõik seiskub ning tekib vaikusehetk. Ilmub energiline punkteeritud rütmiga temaatiline materjal, milles on mõtisklevamaid lõike, ning saabub lõpukulminatsioon.

II osa “Lainete mäng” algab inglissarve ja oboe arabesksete teemadega, kostub harfi glissando’sid, muusikas on rahutust ja salapära. III osa “Tuule ja mere dialoog” algab ähvardavate madalate keelpillide unisoonidega, meenutades Wagneri “Valküüride” I vaatuse prelüüdi. Pala keskel on salapärane vaikusehetk, kus justkui avaldatakse peidetud saladus. Seejärel jõuab osa võimsa kulminatsioonini ning teos lõpeb võiduka coda’ga.

“Kõik neis muutlikes partituurides hakkas tema sõrmede all kõlama personaalselt, nagu tema enda tunded oleksid just nüüd leidnud spontaanse väljenduse.” The Washington Post 1975. aastal sündinud Cédric Tiberghien on oma põlvkonna üks silmapaistvamaid pianiste. Klaveriõpinguid alustas ta juba viieaastaselt, inspireerituna Arthur Rubinsteinist. Pariisi konservatooriumis õppis ta Frédéric Aguessy ja Gérard Frémy juures ning lõpetas selle õppeasutuse juba 17aastaselt premier prix’ga. Tiberghien on võitnud arvukalt auhindu erinevatel konkurssidel, nende hulgas Bremeni, Dublini, Tel Avivi, Genfi ja Milano konkursid. Tema konkursivõitude tipuks on aga peapreemia ja rohked eripreemiad kaalukal Long-Thibaud’ konkursil Pariisis 1998. aastal, mis avas tee rahvusvahelisele karjäärile. Tiberghien annab aastas üle 150 kontserdi ning esineb prestiižsetes kontserdisaalides, nagu Royal Albert Hall, Kennedy Centre, Queen Elizabeth Hall, Wigmore Hall, Salle Pleyel, Salzburgi Mozarteum, ning on populaarne Jaapanis.

Tiberghien on teinud koostööd Bostoni ja Washingtoni sümfooniaorkestritega, mitmete Šveitsi esindusorkestritega, Orchestre de Paris’ga, BBC sümfooniaorkestriga, Jaapani nimekate sümfooniaorkestritega ning selliste dirigentidega nagu Christoph Eschenbach, Jiří Bělohlávek, Kurt Masur, Leif Segerstam jt.

Oma eelistuste ja armastuste kohta muusikas ütleb ta: “Muidugi on mul nõrkus prantsuse muusika, Debussy, Raveli, Fauré vastu. Kuid kolm-neli aastat tagasi, et seda esitada, tundsin, et pean minema tagasi algusse ja süvenema Bachi ja Beethoveni suurteostesse.” Tiberghieni huvitab muusika laiemalt. Ta armastab väga džässi, selles peituvat vaba väljendust, imetleb Keith Jarrettit, kes on nii klassikaline kui ka džässpianist. Vabal ajal Tiberghien klaverimuusikat pigem ei kuula. “Armastan kuulata lauljaid, barokkmuusikat, väga meeldib Nathalie Dessay. Muidugi kuulan džässi, pisut elektrot, rokki. Mulle meeldib kõik eksperimentaalne. Olen vaimustuses Portisheadist, see on pöörane nagu Björk, keda samuti jumaldan.”

Tiberghieni huviks on ka kujutav kunst, näiteks sooviks ta katsetada skulptuuriga ning lapsena joonistas ta meeleldi. Ta on kirglik hobifotograaf ja ütleb, et sooviks seda rohkem praktiseerida. “Soovin seda, mis minus on, väljendada ka piltide kaudu.

See on minu jaoks otsingute ja avastuste allikas.”

10

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on ta seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Lisaks iganädalastele kontsertidele Estonia kontserdisaalis esineb kollektiiv sageli teistes Eesti linnades ning mitu korda hooajas ka välismaal. 8. oktoobril 2012 esines ERSO Helsingi Musiikkitalos, olles partneriks Malta tipptenor Joseph Callejale, dirigeeris Giuliano Carella Itaaliast. Novembris on ootamas reis Peterburi, kus peadirigent Neeme Järvi juhatusel antakse kontsert Peterburi Filharmoonia suures saalis. ERSO repertuaar ulatub barokkmuusikast nüüdisaja heliloominguni ning orkester on olnud peaaegu kõigi eesti heliloojate sümfooniliste teoste esmaesitajaks.

Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, aastast 2002 on kunstiline nõustaja Paavo Järvi ning aastast 2007 peakülalisdirigent Olari Elts. Orkestri varasemad peadirigendid on olnud Olav Roots (1939–1944), Paul Karp (1944–1950), Roman Matsov (1950–1963), Neeme Järvi (1963–1979), Peeter Lilje (1980–1990), Leo Krämer (1991–1993), Arvo Volmer (1993–2001) ja Nikolai Aleksejev (2001–010). Hooajal 2012/13 on ERSO resideeriv artist Mihkel Poll ning resideeriv helilooja Helena Tulve.

ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim 2004. aastal pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud turneedel Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja endises Nõukogude Liidus ning osalenud nii Eesti kui ka rahvusvahelistel muusikafestivalidel (Läänemere festival, NYYD, Nargenfestival, Birgitta festival, Eesti Muusika Päevad, MustonenFest jt).

Julien Masmondet on Orchestre de Paris’ teine dirigent ning Paavo Järvi assistent. Masmondet on õppinud École Normale de Musique Alfred Cortot’s Pariisis, Iisraelis ja Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Benjamin Zanderi juures. Ta on juhatanud mitmeid Prantsuse ja Iisraeli orkestreid ja olnud teine dirigent Janáčeki Filharmoonias Tšehhis. Julien Masmondet on eriti keskendunud prantsuse 19. ja 20. sajandi muusikale ning on juhatanud mitmeid Debussy, Raveli, Rousseli, Ropartzi, Pierné ja Hahni teoseid ning noorte heliloojate esiettekandeid. 2005. aastast alates on Julien Masmondet festivali “Musiques au Pays de Pierre Loti” rajaja ja kunstiline juht. See on eklektiline muusikasündmus Lõuna-Prantsusmaal, mis ühendab muusikat ja kirjandust ning kus tutvustatakse prantsuse vähemtuntud heliloojaid. Sellest aastast alates laieneb festival ka Türki.

Julien Masmondet on osalenud mitmes haridusprojektis, nende hulgas “Est-ce que vous êtes prêts?”, ettevõtmises sadadele lastele Strasbourg’i orkestriga. 2009. aastast alates on ta õppejõud École Normale de Musique Alfred Cortot’s.

11

L 27. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal

MAKSIM ŠTŠURA

12

L 27. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal MAKSIM ŠTŠURA I Johann Sebastian Bach (1685–1750) Partiita nr 4 D-duur BWV 828 (1725/1730 [1731]) Ouverture Allemande Courante Aria Sarabande Menuet Gigue Johannes Brahms (1833–1897) Fantaasiad op. 116 (1892) Capriccio d-moll Presto energico Intermezzo a-moll Andante Capriccio g-moll Allegro passionato Intermezzo E-duur Adagio Intermezzo e-moll Andante con grazia ed intimissimo sentimento Intermezzo E-duur Andantino teneramente Capriccio d-moll Allegro agitato

13

II Maksim Štšura (1988) Kolm klaveripala (2009) Adagio Largo Con brio

Fryderyk Chopin (1810–1849) Sonaat nr 3 op. 58 h-moll (1844) I Allegro maestoso II Scherzo: molto vivace III Largo IV Finale: presto, non tanto

Johann Sebastian Bachi kuus partiitat BWV 825–830 pärinevad aastatest 1725–1730 (1731). Neile eelnesid prantsuse ja inglise süidid, mis esindavad tolleaegset prantsuse ja inglise klaviiristiili. Partiitad viivad meid aga itaalia stiilimaailma.

Erinevalt rangemalt piiritletud inglise süitidest, kus tsükli esimene osa on alati prélude, ja prantsuse süitidest, mis algavad eranditult allemande’iga, on partiitade vabama vormiga avalooks prélude, sinfonia, ouverture, preambulum või toccata.

Traditsiooniliste tantsude, mõõdukalt hõljuva allemande’i, kiire courante’i, mõtliku sarabande’i, “barokiaegse valsi” menueti ning traditsioonilise kiire lõputantsu, Šotimaalt pärit gigue’ kõrval on siin kasutusel veel rondeau, passepied ja aria ning karakterpalasid meenutavad burlesca, scherzo ja capriccio.

Partiita nr 4 D-duur on tsüklist üks säravamaid ja kontsertlikumaid. ABA-vormis ouverture’i äärmised osad meenutavad oma punkteeritud rütmiga pisut prantsuse avamänge, keskmine osa on kiire ja fugeeritud. Järgneb mõõdukas saksa tants allemande ning kiire prantsuspärane courante, millele Bach lisab veel õhulise aria. Süidi süda on traditsiooniliselt üliaeglane hispaania õukonnatants sarabande. Järgneb menuett ning partiita lõpeb fuugavormis kiire hüppetantsu gigue’ga.

14

“Fantaasiad” op. 116 kirjutas Johannes Brahms 1892. aasta suvel. Palades valitseb väga isiklik ja nukrameelne tundetoon. Tsükli osad on sageli ABA-vormis, kus keskmine lõik on äärmistega kontrastne ning on minoorse põhihelistiku paralleelmažooris. Avapala, capriccio, on tsükli jõuline ja süngetooniline avamäng. Esimese intermezzo laululisuses on sugulust nii saksa rahvalaulu kui ka saksa romantismi Lied’i-kunstiga (Schubert, Schumann), mille ületamatu meister oli ka Brahms. Kolmanda osa kiiretes unisoonliikumistes on rahutust ja ängi, loo keskmine osa toob oma hümniliku mažoorsusega lootust. Tsükli sisuline keskus on neljas osa, aeglane capriccio, mis väljendab justkui autori sisimaid mõtteid. Viienda osa, intermezzo katkestatud kahekaupa liikumises on otsimist ja kõhklusi. Kuuendas osas, intermezzo’s, pöördub Brahms taas rahvaliku laululisuse poole. Tsükkel lõpeb tormilise, nukratoonilise capriccio’ga.

Maksim Štšura “Kolm klaveripala” on loodud 2009. aastal. Selles kolmeosalises minitsüklis on kasutatud ebatavalist struktuuri aeglane-aeglane-kiire, mis annab teose arengule dünaamilisuse. Lugu on inspireeritud psühholoogilisest olukorrast, kus inimene kohtub saatusega, millegagi, mida ta ei saa muuta. Esimeses staatilises palas on jäädvustatud passiivne eitamine, kus on valdav dissoneerivate sekundite ja septimite kõlamaailm. Teine pala näitab justkui kaht omavahel seotud mõttelist ja muusikalist lainet, mis ei vii küll probleemi lahenduseni, vaid haihtuvad õhku. Kolmas osa on aktiivne protest, kus mõtted ja tunded muutuvad, kuid need viivad üksnes kõhkleva, ebaregulaarse rütmilise rabelemiseni. Vaid viimastes taktides on kuulda rahunemist.

Fryderyk Chopini nii teine kui ka kolmas sonaat kuuluvad romantilise klaveriliteratuuri kõige keerukamate ja tehniliselt nõudlikumate teoste hulka. Sonaat nr 3 h-moll algab mehise ja võitlusliku peateemaga. Jõuliste akordide arendus annab maad sensuaalsele kõrvalteemale, mida Chopin varieerib vastavalt oma stiilile melodiseeritud kaunistavate käikudega.

Töötluses läbivad heroiline peateema ja lüüriline kõrvalteema mitmeid arendusi ning ilmuvad repriisis taas oma algsel kujul. Sonaadi teine osa on kolmeosalises vormis skertso, kus äärmised, ülikiired osad nõuavad suurimat virtuoosset osavust ja meenutavad Chopini etüüde, vaheosa on aeglane ja mõtisklev. Sonaadi kolmas, aeglane osa algab jõuliste unisoonis akordidega, mis justkui avavad tee avaralt lahti rulluvale, pika arengu ja hingamisega meloodiale. Finaal on sonaatlike sugemetega rondovormis tormiline presto, kus ilmub romantismi maailm kogu oma hiilguses keeruka akorditehnika ja ülimat osavust nõudvate briljantsete passaažidega.

Maksim Štšura sündis 1988. aastal muusikute perekonnas. Klaveriõpinguid alustas ta kuueaastaselt Sillamäe Muusikakoolis õpetaja Svetlana Rosseva juures. Aastatel 2003–2004 õppis ta Peterburi Riikliku Konservatooriumi juures asuvas muusikakeskkoolis professor Niina Serjogina klassis, aastail 2004–2007 jätkusid õpingud Tallinna Muusikakeskkoolis.

2007. aastast alates õppis Maksim Štšura bakalaureuseõppes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja klassis, mille lõpetas 2011. aastal cum laude. 2011. aastast alates jätkab Štšura õpinguid Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis professor Gordon Fergus-Thompsoni juures. Aastail 2008–2009 täiendas Štšura end ka Erasmuse vahetusprogrammi kaudu Hamburgi Muusika- ja Teatrikõrgkoolis professor Volker Banfieldi juures. Selle aasta kevadel pälvis Maksim Štšura 15

Kuninglikus Muusikakolledžis valminud teadustööde ja presentatsioonide eest distinction’i kraadi. Maksim Štšura on osalenud Veera Gornostajeva, Daniel Pollacki, Arbo Valdma, Rolf Plagge, Eliso Virsaladze, Barry Douglase jt tuntud muusikute meistrikursustel. Ta on saavutanud arvukalt preemiaid rahvusvahelistel konkurssidel. Tema saavutuste hulka kuuluvad I preemia Chopini-nimelisel noorte pianistide konkursil Narvas (2000), laureaaditiitel rahvusvahelisel Jevgeni Mravinski nimelisel konkurssfestivalil Peterburis (2001), III preemia rahvusvahelisel konkursil Noor Muusik Tallinnas (2002), I preemia ja publikupreemia rahvusvahelisel konkursil Steinway Klavierspiel Wettbewerb Hamburgis (2004), I preemia ja Eesti Kontserdi preemia VII Eesti pianistide konkursil Tallinnas (2008). 2008. aastal pälvis Štšura ka Yamaha ja Holland Music Sessionsi stipendiumid ning 2010. aastal Helmi Valtmani stipendiumi.

Maksim Štšura on esinenud soolokontsertidega ja orkestrisolistina Eestis, Venemaal, Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Inglismaal ning teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Nikolai Aleksejev, Paul Mägi, Jüri Alperten, Aleksandr Titov, Anatoli Štšura, Mihhail Gerts ja Risto Joost. 2010. aastal esines Maksim Štšura Stuttgardi Muusikaakadeemias rahvusvahelise kammermuusikafestivali raames. Štšura tegutseb aktiivselt kammermuusikuna. Tema ansamblipartneriteks on olnud Ilja Movtšan, Kristine Balanas, Anna-Liisa Bezrodny, Kaija Lukas, Ivi Ots, Danae Taamal, Henry-David Varema, Indrek Leivategija, Oksana Sinkova, Simone Sommerhalder, Svetlana Halttunen, Tatjana Halttunen jt.

Maksim Štsura tegeleb edukalt ka heliloominguga. Tema õpetajad on olnud Alo Põldmäe (Tallinna Muusikakeskkoolis) ning Helena Tulve ja Tõnu Kõrvits (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias). Štšura looming kõlas 2010. aastal EMTA sügisfestivalil, 2011. aastal Eesti Muusika Päevadel ning Youth Winds Festil Tallinna kultuuripealinna sündmuste raames.

Leelo Kõlar on Maksim Štšura mängu iseloomustanud nii: “Maksim Štšura esinemist ilmestas suur tahe anda endast kõik.

See kandis vilja. Toimus see, mis sünnib ainult s i i n ja p r a e g u. See on oma eelduste, töö ja häälestamise vili. Tema kavas võis märgata haritud mõttetegevust, hästi koolitatud pianismi ja süvenenud lahtimõtestamist, virtuoossust, aplombi ja energiat. Isiklikus plaanis on toimunud areng küpsuse, teadlikkuse ja enesekontrolli suunas.”

16

L 27. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal

MIROSLAV KULTÕŠEV (Venemaa)

17

L 27. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal MIROSLAV KULTÕŠEV (Venemaa) I Ludwig van Beethoven (1770–1827) Üksteist bagatelli op. 119 (1790–1820) 1. g-moll Allegretto 2. C-duur Andante con moto 3. D-duur A L’Allemande 4. A-duur Andante cantabile 5. c-moll Risoluto 6. G-duur Andante–allegretto 7. C-duur 8. C-duur Moderato cantabile 9. a-moll Vivace moderato 10. A-duur Allegramente 11. B-duur Andante ma non troppo

Robert Schumann (1810–1856) Fantaasia C-duur op. 17 (1838) 1. Durchaus phantastisch und leidenschaftlich vorzutragen 2. Marsch. Mässig. Durchaus energisch 3. Langsam getragen, durchweg leise zu halten

II Fryderyk Chopin (1810–1849)

18

Neli ballaadi Ballaad nr 1 op. 23 g-moll (1835/1836) Ballaad nr 2 op. 38 F-duur (1836/1839) Ballaad nr 3 op. 47 As-duur (1841) Ballaad nr 4 op. 52 f-moll (1842)

Ludwig van Beethoveni üksteist bagatelli on kirjutatud üsna pika aja vältel, aastail 1790–1820. Vastukaaluks helilooja loomingus valdavatele suurvormidele on nad võluvaks näiteks tema miniatuurikunstist. Bagatell on mänguline väikepala, mille itaaliakeelne tähendus on “pisiasi, tühiasi”. Esimesena kasutas bagatelli nimetust muusikas François Couperin.

Beethoveni tsükli esimene bagatell on kui nukker menuett. Kaheksas bagatell on samuti menuetilik, kuid arendatum. Teine bagatell paistab silma haarava meloodiaga, kaunilt laululine on ka neljas bagatell. Kolmas bagatell on karakterilt õhuline lendler, viies ilmub kontrastsena oma punkteeritud rütmiga. Kuues on narritav skertso, seitsmes trilleribagatell ning üheksas kurb valss, millele järgneb vaevalt paar sekundit kestev kümnes. Tsükli lõpulugu on tõsisem ja ulatuslikum ning meenutab juba Beethoveni hilist stiili.

Robert Schumanni fantaasias C-duur väljenduvad autori isikliku elu pihtimused (lahusolek armastatust Clara Wieckist), samas on teos ideeliselt seotud Beethoveni ja saksa filosoofiaga. Algselt kavandaski Schumann fantaasia asemel suurt sonaati Beethoveni vaimus vastuseks Liszti üleskutsele püstitada Bonni Beethoveni mälestussammas. Teose heroilist sümboolikat näitavad ka osadele kavandatud pealkirjad “Varemed”, “Trofeed” ja “Võidupalmid.”

Fantaasia motoks valis Schumann saksa filosoofi Schlegeli sõnad: “Läbi kõigi helide, maa kirevuse, kõlab üks vaikne hääl neile, kes salamisi kuulavad.” Teose esimesse ossa (Durchaus phantastisch und leidenschaftlich vorzutragen) on peidetud fraas Beethoveni laulutsüklist “Kaugele armastatule”. See viitab samuti autori igatsusele Clara Wiecki järele. Kaks aastat hiljem kirjutab ta Clarale: “Sa võid fantaasiat mõista üksnes siis, kui end mõttes sellesse suveaega tagasi asetad. Esimene osa on kirglikem asi, mille eales olen kirjutanud. See on sügav õhkamine sinu järele.” Tsükli teine osa on suurejooneline marsirütmidel põhinev rondo. Teose finaal on aeglane ja mõtlik, kogu osa täitev meloodia on läbi põimitud Schumannile tüüpilise alahäälse polüfooniaga.

Neli ballaadi komponeeris Fryderyk Chopin ajavahemikus 1835–1842. Teosed on inspireeritud Chopini kaasaegse poolaleedu poeedi Adam Mickiewiczi ballaadidest. Chopin oli üks esimesi, kes kasutas ballaadivormi muusikas, ballaade on kirjutanud ka Liszt, Brahms, Grieg, Tubin jt.

Esimene ballaad valmis aastatel 1835–1836. Ballaadi ideestikus on mõjutusi Adam Mickiewiczi “Konrad Wallenrodist”, loost leedu päritolu teutooni rüütlist, kes salapärast laulikut kuuldes saab teadlikuks oma päritolust. Lugu lõpeb traagiliselt kangelase surmaga. Ballaad algab lühikese sissejuhatusega ning on üles ehitatud kahele põhiteemale, esimene neist minoorne, pisut tantsuline, ning teine mažoorne ja laulev, mis ilmuvad ikka ja jälle erinevates helistikes. Äikesekõmina sarnane akord kuulutab lõpu saabumist, järgneb lõpetus presto con fuoco. Teine ballaad on kirjutatud George Sandi mõisas Nohant’is ja Mallorcal ning pühendatud Robert Schumannile. Teose inspiratsiooniallikaks on peetud teist Mickiewiczi poeemi “Swytezi järve neiu”. See on jutustus noormehe armastusest salapärase neiu vastu, kes hiljem kättemaksuks truudusemurdmise eest noormehe uputab. Mahe sotto voce meloodia kontrasteerub peagi dramaatilise ja ähvardava kiiretempolise minoorse osaga.

Hukatuse saabumist kuulutab järsk dissoneeriv akord, millele järgneb meenutus alguse idüllist. Ka kolmanda ballaadi inspiratsiooniallikaks on peetud eelpoolnimetatud Mickiewiczi poeemi, kuid mõned biograafid seostavad seda Heinrich 19

Heine luuletusega “Lorelei”, hukutava näkineiu looga. Pala algab unistava meloodiaga, mis on nagu dialoog kõrgema ja madalama hääle vahel. Järgmine episood viib kuulaja eelseisva jutustuse traagiliste sündmuste ringi. Kolmandaks teemaks on Chopinile nii iseloomulikud tujukad “klaverikoloratuurid”. Neljanda ballaadi aluseks on Mickiewiczi poeem “Kolm venda”, mis räägib kolmest vennast, kes saadetakse laia maailma aardeid otsima. Teose keerukas vormilises ülesehituses on ühendatud sonaadi- ja variatsioonivorm.

John Ogdon on öelnud, et neljas ballaad on kõige eksalteeritum ja intensiivsem kõigist Chopini teostest. “Uskumatu, kuidas see kaksteist minutit, mis ta kestab, mahutab enesesse kogu inimelu.”

“Lavale ilmus noormees, kes vähimalgi määral ei meenutanud staari ning muutus võluriks klahvidel.

Publik polnud ammu midagi nii vapustavat kuulnud.” Gottfried Frank Kasparek Miroslav Kultõšev (1985) sai maailmas plahvatuslikult tuntuks pärast teise koha võitu Tšaikovski-nimelisel konkursil Moskvas 2007. aastal (esimest preemiat välja ei antud). Tema uusimate võitude hulka kuulub sel aastal saadud peapreemia Monte Carlo konkursil. Oma esimese kontserdi andis Kultõšev juba kuueaastaselt ning kümneaastaselt esines orkestrisolistina Peterburi Filharmoonia suures saalis Mozarti klaverikontserdiga d-moll KV 466 Juri Temirkanovi juhatusel. Tema annet märkas legendaarne muusik Yehudi Menuhin ja kutsus teda oma kooli Londonis, mis kahjuks siiski teoks ei saanud. 2004. aastal lõpetas Kultõšev Peterburi konservatooriumi juures asuva muusikakeskkooli ning õppis seejärel Peterburi konservatooriumi prominentseima klaveriprofessori Aleksander Sandleri juures.

Kultõšev esineb kõikjal maailma mainekates kontserdisaalides, nagu Peterburi ja Moskva filharmooniad, Viini Musikverein, Salzburgi Mozarteum, Wigmore Hall, Concertgebouw Amsterdamis, Suntory Hall Tokios. Ta on teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Valeri Gergijev, Vladimir Ashkenazy, Juri Bašmet, Nikolai Aleksejev, Mark Gorenstein, Vassili Sinaiski jt.

2009. aastal ilmus tema CD Liszti “Transtsendentsete etüüdidega”.

Kultõšev on keskendunud klassikalisele repertuaarile, olulise osa sellest moodustab romantismiajastu muusika (Chopin, Schumann, Tšaikovski). Ta ütleb ise: “Pianistil pole mitut elu, et jõuaks läbi mängida kogu geniaalse klaveriliteratuuri. Kui minult küsitakse, miks ma ei mängi nüüdismuusikat, vastan vabandades, et ma pole veel läbinud suurt osa nn klassikalisest repertuaaristki.“ Kultõšev on öelnud, et tal pole midagi konkursside vastu ning ta mõistab, et need on hädavajalikud. “Võib muidugi kritiseerida konkursside hindamissüsteemi ebatäiuslikkust, kuid võit prestiižsel konkursil muudab muusiku hindajate silmis legitiimseks.”

Kultõšev leiab, et need on vajalikud, kuna seal tulevad ilmsiks uued talendid. Oma lemmikpianistideks peab Kultõšev Grigori Sokolovi, Ivo Pogorelichit ja Radu Luput. Teda väga mõjutanud isiksuseks on Prantsusmaal elav pianist, dirigent ja kirjanik Valeri Afanasjev ning Heinrich ja Stanislav Neuhausi, Emil Gilelsi ja Vladimir Sofronitski kunstiga tutvumine. Esinemisprotsessi kohta ütleb ta: “Tajun alati, milline õhkkond on saalis, kas kuulatakse tähelepanelikult. Olen selles suhtes tundlik. Esinedes loodan alati ime sündi. Kui see juhtub, on see mitte millegi muuga võrreldav õnn.”

20

P 28. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal

Vardo Rumessen 70

21

P 28. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal Vardo Rumessen 70 I Mart Saar (1882–1963) 20 prelüüdi 1. prelüüd es-moll (1908) 2. prelüüd (1911) 3. prelüüd (1911) 4. prelüüd Es-duur (1915, Aleksandr Skrjabini mälestuseks) 5. prelüüd F-duur (1913) 6. prelüüd F-duur (1916) 7. prelüüd F-duur (191?)

8. prelüüd C-duur 9. prelüüd g-moll (1921) 10. prelüüd D-duur (1921) 11. prelüüd Es-duur (1921) 12. prelüüd As-duur (1921/1922) 13. prelüüd B-duur (1921/1922) 14. prelüüd b-moll (1921/1928) 15. prelüüd E-duur (1921/1928) 16. prelüüd H-duur (1923) 17. prelüüd H-duur (1918/1927, Claude Debussy mälestuseks) 18. prelüüd H-duur (1907) 19. prelüüd H-duur (1905/1927) 20. prelüüd Es-duur (1905/1940)

Eduard Tubin (1905–1982) Ballaad chaconne’i vormis Mart Saare teemale cis-moll ETW 40 (1945)

22

II Ferenc Liszt (1811–1886) “Rännuaastad”, II vihik “Itaalia” / “Années de pèlerinage”, deuxième année “Italie” “Petrarca sonett” nr 104 (1838/1861)

Fryderyk Chopin (1810–1849) Kaheksa masurkat Masurka a-moll op. 17 nr 4 (1832/1833) Masurka a-moll op. 68 nr 2 (1827) Masurka g-moll op. 24 nr 1 (1834/1835) Masurka f-moll op. 63 nr 2 (1846) Masurka gis-moll op. 33 nr 1 (1837/1838) Masurka h-moll op. 33 nr 4 Masurka e-moll op. 41 nr 2 (1839) Masurka cis-moll op. 63 nr 3 (1846) Aleksandr Skrjabin (1872–1915) Poeem “Mask” / “Masque” op. 63 nr 1 (1911/1912) Poeem “Veidrus” / “Etrangeté” op. 63 nr 2 (1911/1912) Sonaat nr 7 op. 64 (1912/1913) Suurem osa Mart Saare klaveriloomingust on kirjutatud 20. sajandi alguse kümnenditel. Säilinud klaveriteoste koguarv ulatub üle saja. Mart Saare klaverilooming kujutab endast vastuolulist nähtust, milles võime täheldada kahte põhitendentsi, esiteks püüdu uuemate kõlaliste väljendusvahendite poole, eriti harmoonias, faktuuris, kõlavärvides jne, teiseks püüdu rahvaviisilise algmaterjali kasutamise poole, millega kaasneb teatav väljendusvahendite lihtsustumine. Otsides uusi vahendeid rahvaviiside töötlemiseks ja edasiarendamiseks, kasutab Saar seejuures analoogselt rahvaviisilise algmaterjaliga ka mõningate teiste heliloojate teoseid. Eriti tema loomingu varasemal perioodil on tal eeskujuks olnud ka mõningad Chopini, Skrjabini, Debussy või Rahmaninovi klaveriteosed. Jälgides neid loomingulisi paralleele, mis ilmnevad tema sellelaadsete helitööde kõrvutamisel teiste heliloojate teostega, ilmneb vahe nende v ä l i s e sarnasuse ja s i s e m i s e psühholoogiliselt erineva tunnetuse vahel. Tihti pole ju tähtis mitte niivõrd materjal ise, vaid see, kuidas seda materjali on kasutatud ja töödeldud.

Mart Saare klaverimuusika kõige iseloomulikuma osa moodustavad tema klaveriprelüüdid, millel on kahtlemata väljapaistev koht eesti klaverimuusikas. Prelüüde on Mart Saar kirjutanud peaaegu kogu elu vältel. Varaseim neist on

23

dateeritud aastaga 1905, viimane aastaga 1940. Seega on ta kirjutanud prelüüde rohkem kui kolmekümneaastase loomeperioodi vältel. Kahjuks on paljud neist aja jooksul kaduma läinud või hävinud. Säilinud on 28 prelüüdi, kuid nende tegelik koguarv on teadmata. Suur osa Saare klaveriloomingust hävis 1921. aastal tema Tartu kodus puhkenud tulekahjus.

Pikka aega oli enamik prelüüde meie muusikaavalikkusele täiesti tundmatud. 1930. aastatel ilmusid trükist ja kõlasid vaid üksikud Saare prelüüdid. Alles 1970. aastate algul avastas need Vardo Rumessen ning esitas neist suurema osa (26 prelüüdi) esmakordselt 1974. aastal. Hiljem on ta üksikuid prelüüde mänginud Stockholmis, Roomas, New Yorgis, Roomas, Hiroshimas, Melbourne’is, Moskvas jm ning on need kahel korral välja andnud ja salvestanud.

Mart Saare prelüüdid on erakordselt poeetilised ja meeleolukad helimaalingud, milles kajastub Saarele omane muusikatunnetus ja tema suurepärane klaveri tundmine. Veelgi enam – need on sedavõrd meisterlikud, et neid võiks kõrvutada Skrjabini, Debussy, Šostakovitši, Čiurlionise, Elleri või Tubina prelüüdidega, st Euroopa muusika selle žanri parimate näidetega. Lisaks meenutavad mõned Saare prelüüdid oma napisõnalisuse, kujundlikkuse ning väljendusvahendite viimistletusega Chopini kuulsaid prelüüde.

Mart Saare looming on tihedalt seotud tema kodukoha Hüpassaare ja selle loodusega. Just siin, oma sünnipaigas, kus ta tundis jäägitut ühtekuuluvust loodusega, kirjutas ta suurema osa oma helitöödest. Ta süüvis looduse ja elu olemusse ning püüdis tabada teda haaranud meeleolu. Keskendudes looduse imepeentele värvidele, nägi ta lilleõies ja puulehes eelkõige imepärast kunstiteost. Ta armastas tungida ühe hetke meeleollu: nii sai ta kontsentreeruda olulisele, näha selle erinevaid tundevarjundeid.

Mart Saar oli suur miniatuurimeister. Sealjuures on iga üksik teos detailselt viimistletud, avaldub helilooja erk värvimeel, fantaasiarikkus ja liikumistung. Selles peitub tema loomingu omapära ja võlu.

Eduard Tubin kirjutas “Ballaadi chaconne’i vormis Mart Saare teemale” 1945. aastal pärast Eestist põgenemist. See teos kujutab endast omapärast mälestusmärki Mart Saare loomingule, kus Tubin kasutas mällusööbinud teemat Saare koorilaulust “Seitse sammeldunud sängi” rahvuseepose “Kalevipoeg” tekstile. Arvatavasti on ballaad loodud seoses helilooja läbielamistega kodumaalt põgenemisel, samuti mõjutas Tubinat austus ja armastus Saare loomingu vastu. 1979. aasta novembris meenutas Tubin: “Mul oli selle mehe vastu ja on tänapäevani nii suur austus, et ma lihtsalt võtsin selle motiivi. See käis mul kogu aeg pääs millegipärast ringi, kui ma seda klaveriasja hakkasin kirjutama. Ja see laul ise, esialgu meeskoorile kirjutatud, on ju niivõrd hää.”

Tubinat köitis see teema oma arhailise tõsidusega, kus esimese poole koraalilaadsele liikumisele pikkades nootides on vastandatud teise poole veidi tantsulise iseloomuga rütmifiguur, mille lõpus on Tubina monogramm, mida võime tema loomingus hiljem tihti leida. See teema ongi kogu ballaadi muusikalise ülesehituse aluseks, ühtlasi on helilooja kasutanud siin ühte oma meelisvormi, chaconne’i. Kuigi autor ise pole teose kohta midagi rohkem öelnud, tundub, et siin on Tubin nagu oma sümfoonias nr 2 “Legendaarne” pöördunud rahva minevikku, lähtudes “Kalevipoja” teksti arhailisest maailmast: Vaata laanes, puie peidus, puie peidus, põõsa varjus, 24

lepa leina-hõlma alla, kurbus-kase katte alla seisab seitse kalmuküngast, seitse sammeldunud sängi.

Oma sügavalt muusikaliselt kujundlikkuselt ja vormi kontsentreerituselt on see mitte ainult Tubina, vaid üldse eesti klaverimuusika silmapaistvamaid teoseid, mis haarab oma dramaatilise arenduse, sugestiivse väljenduse ja suure üldistusvõimega. Ballaad oli ka üks esimesi Tubina teoseid, mis leidis kohe tunnustust. Pärast teose esiettekannet Rootsi Heliloojate Liidus 1946. aastal Olav Rootsi poolt avaldas rootsi helilooja Moses Pergament kiitva hinnangu, kus ta märkis, et see on “hiilgav kompositsioon, omalaadse muusikalise sisu ja särava pianistliku faktuuriga.”

Annotatsioonid Vardo Rumessen Ferenc Liszti “Petrarca sonett” nr 104 kuulub helilooja “Rännuaastate” Itaalia-tsüklisse. Nii selle kui ka kahe teise Liszti “Petrarca soneti” aluseks on vararenessansi itaalia poeedi armastustunnete väljendus sonettides. Nr 104 on neist kõige tormilisem ja kirglikum, algab rahutu deetsimitel edasipürgiva materjaliga, millele järgneb arpedžeeritud saatel kaunis laululine meloodia.

Fryderyk Chopini masurkad on eriti originaalne osa tema loomingust ning tihedas seoses Poolaga, helilooja kodumaaga.

Masurka on poola kolmeosalises taktimõõdus tants, millele on iseloomulikud tujukad rõhud, mis võivad langeda ükskõik millisele taktiosale, väga sageli aga rõhutule teisele taktiosale. Enamik masurkasid on ABA-vormis, kus keskmine, B-osa, on paralleelhelistikus.

Masurka a-moll op. 17 nr 4 on üks tähendusrikkamaid ja intiimsemaid Chopini masurkade hulgas, kus kõhkleval ebatonaalsel vasakul käel hakkab hargnema nukker meloodia. Masurka mažoorses keskmises osas naaseb tants kvindi orelpunktil. Masurka a-moll op. 68 nr 2 sarnaneb eelmisega, kuid ei oma seda sügavat intiimsust, on tujuka rõhuga takti kolmandal löögil ning samuti kvindi orelpunktil keskosaga. Masurkas g-moll op. 24 nr 1 väljendub pisut idamaine koloriit ning helirida kahe suurendatud sekundiga, mida esineb mustlasfolklooris. Masurka f-moll op. 63 nr 2 on lühike alahäältest läbipõimitud faktuuriga mõtlik pala, cis-moll nr 3 on lihtne ja laulev. Masurka gis-moll op. 33 nr 1 on kui kurb ja pidulik rongkäik, masurkas h-moll op. 33 nr 4 hakkavad silma kapriissed eellöögid ning huvitav alahäälte mäng pala keskosas. Masurkas e-moll op. 41 nr 2 on rahvalikku hümnilikkust ning vabadusiha.

25

Aleksandr Skrjabini hilised oopused kaugenevad tundmatuseni helilooja varasemast, hilisromantismi stiilijoontest kantud loomingust. Vabatonaalsus ja individualiseeritud kvartharmoonia võimaldavad heliloojal jõuda aina sügavamale oma uue, ennekuulmata maailma loomisel. Poeemides väljenduvad fragmentidena Skrjabini suurtes teostes arendatud ideed. Hetkega mööduvas poeemis “Mask” (“Masque”) vaheldub rahutu triooliliikumine tardumisega saladuslikku võtmeakordi. Väänlevad kaunistustegirlandid poeemis “Veidrus” (“Etrangeté”) on kui kõlaline paralleel juugendstiiliga kunstis.

Alates sonaadist nr 5 on Skrjabini sonaadid üheosalised ning neis toimuvad üha nähtavamad stiilimuutused. Sonaati nr 7 nimetas Skrjabin valgeks missaks. Teos on kõikehõlmav kui sfääride muusika. Polüfooniliselt läbipõimitud faktuuris hakkab arenema juhtteemade keerukas kompleks. Teose põhimotiivideks on vähendatud kvartides “kutsemotiiv” rahutult pulseerival foonil, laulev “taevaliku õndsuse” teema ning kiirete käikude kobarad, “sädemefontäänid”, nagu autor neid nimetab. Sonaadi töötluses läbib materjal mitmeid muutusi ning töötluse lõpus ja repriisi algul jõuab teos esimese suure kulminatsioonini. Üha võimsamalt kõlab kutsemotiiv, pulseerimine aktiviseerub. Coda’st jookseb veel kord läbi kogu muusikaline materjal, muutudes ekstaasiks, peadpööritavaks lennuks (autori sõnul on see tants enne dematerialiseerumist). Teine kulminatsioon on teose lõpus, veel võimsam ja kõike purustav. Bassi äikesemürinat meenutavad akordid ühinevad kõrge registri juubeldusega, kulminatsioon lõpeb viit oktavi haarava hiigelakordiga. Teose lõpp hääbub trilleritesse.

“Vardo Rumessen on pianist, muusikateadlane ja poliitik, kes on 20. sajandi alguse eesti muusika päästmiseks teinud ära rohkem kui keegi teine.” Martin Anderson, International Record Review “Minu jaoks on olulised sellised helitööd, mis mõjutanud minu arusaamist ning avanud tee muusika sügavamaks mõistmiseks,” on öelnud tänavu oma 70 aasta juubelit tähistav pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen. “Muusika on üks esmaseid vahendeid kõrgema vaimsuse poole püüdlemiseks ja sellega suhtlemiseks. Need, kes elavad üksnes materiaalses maailmas, ei näe, et on ka teisi tasandeid, kus sünnib loomise ime, ja neil on ka raskem mõista muusika sügavamat tähendust.”

Selles kavas mängib Vardo Rumessen mõne oma lemmikhelilooja loomingut ja muidugi eesti muusikat. Erakordselt suurt, põhjalikku ja missioonitundlikku tööd on Vardo Rumessen teinud eesti klassikalise loomepärandi, Rudolf Tobiase, Eduard Tubina, Mart Saare, Heino Elleri, Artur Kapi, Eduard Oja jt loomingu uurimisel, süstematiseerimisel, tutvustamisel, trükki toimetamisel, redigeerimisel ja salvestamisel. Vardo Rumessenilt on ilmunud üle saja noodiväljaande ja raamatu ning 20 heliplaati. Tema esituses või tema organiseerimisel on esmakordselt kõlanud üle saja eesti heliteose. Rumessen on oma elutööks pidanud 20. sajandi üheks suurimaks muusikaliseks avastuseks nimetatud Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” restaureerimist ja redigeerimist. “Joonase lähetamise” loomelugu, analüüs ja kontserdilavale jõudmine on käsitletud 2008. aastal kirjastuses Varrak välja antud Rumesseni raamatus “Joonase sõnum”. 2003. aastal ilmus Vardo Rumesseni koostatud Eduard Tubina helitööde temaatilis-bibliograafiline kataloog (ETW). 2007. aastal algatas Rumessen Eduard Tubina “Kogutud teoste” väljaandmise koostöös rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu ja Rootsi kirjastusega Gehrmans Musikförlag. See suur töö on edenenud väga kiiresti, ilmunud on juba kaheksa köidet. Vardo Rumessen on välja andnud põhjalikke käsitlusi Rudolf 26

Tobiasest, Mart Saarest, Eduard Tubinast ja Eduard Ojast ning Eduard Tubina ja Rudolf Tobiase artiklite kogud ja kirjavahetuse.

Ta on öelnud: “Ma armastan tõepoolest eesti muusikat, mulle meeldivad Mart Saare võluvad klaveriminiatuurid, tema tundeküllased soololaulud; mulle meeldivad ka Oja hingematvad helipoeemid, Tobiase pürgimused kõrgete mäetippude poole ja Tubina muusika sügavast omapärast kantud psühholoogilised draamad.”

Tallinnas sündinud Vardo Rumesseni elu esimene periood oli seotud Pärnuga. Ta alustas muusikaõpinguid Pärnu Muusikakoolis Alice Mardi juures, õpingud jätkusid Tallinna Muusikakoolis Hilja Olmi klaveriklassis. Tallinna Riiklikus Konservatooriumis oli Rumessen professor Bruno Luki ja Eugen Kelderi õpilane. Pärast õpingute lõpetamist tegutses Rumessen laiahaardeliselt pianisti ja muusikateadlasena, esitades, avastades ja tutvustades eesti klassikalist klaveri- ja kammermuusikat ning maailma muusikaklassikat. Mitmeid suurteoseid on ta esitanud tsüklitena: Bachi “Hästitempereeritud klaver” I osa (1976, ), Skrjabini 10 sonaati (1972) ja 20 poeemi (2002), Chopini 27 etüüdi (1979) ja 4 ballaadi (2005), Rahmaninovi 17 etüüd-pilti (1980).

Aastast 1988 on Rumessen sooloõhtutega või orkestrite ees esinenud peale Eesti veel Stockholmis Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis, Göteborg’is, Roomas Teatro di Marcellos, Norras Harstadi festivalil, Reykjavikis, USAs, Genfis Victoria Hallis, Lausanne’is, Riias, Moskva Rahmaninovi saalis, Ankaras, Hiroshimas, Melbourne’is jm.

Rumessen on esinenud sageli ka ansamblistina koos mitmete lauljate (Mare Jõgeva, Ingrid Tobiasson, Urve Tauts, Anu Kaal, Kaie Konrad, Pille Lill, Heli Veskus, Mati Palm, Ivo Kuusk, Mati Turi), viiuldajate (Urmas Vulp, Arvo Leibur, Xiang Gao, Mari Tampere, Cecilia Zilliacus), vioolamängijate (Andrus Järvi, Juhan Peipman, Petra Vahle, Johanna Persson), tšellistide (Teet Järvi, Kati Raitinen) ning ansamblitega (Tallinna Keelpillikvartett, Peterburi Filharmoonia kvartett).

Rumesseni algatusel loodi 2000. aastal rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing ning ta on olnud algusest peale selle juhatuse esimees. Aastatel 2001–2005 oli ta muusikafestivali “Eduard Tubin ja tema aeg” organiseerija ja kunstiline juht. Vardo Rumessen on ka Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Interpreetide Liidu üks asutajaid. 1989. aastast alates on ta olnud tegev poliitikuna, 1990. aastast Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee juhatuse liige, Eesti Põhiseaduse Assamblee liige. Ta on olnud Eesti Riigikogu liige aastatel 1992–1995 ja 1999–2005.

Vardo Rumesseni väga ulatuslik diskograafia sisaldab rohkeid eesti muusika salvestusi: Tobiase, Saare, Elleri, Oja ja Tubina klaveri- ja kammermuusikat. Eriti silmapaistvaks saavutuseks on 1988. aastal Rootsi plaadifirmas BIS välja antud plaadikomplekt, mis sisaldab Eduard Tubina kõiki klaveriteoseid. 2010. aastal ilmus Vardo Rumesseni esituses J. S. Bachi “Hästitempereeritud klaveri” I osa (siiani pole ükski teine eesti pianist seda teost tervikuna esitanud ja salvestanud), samal aastal tuli välja ka plaat Rahmaninovi etüüd-piltide ja sonaadiga nr 2, 2011. aastal Chopini klaverimuusikat sisaldav plaat “Źal – kurbus” ning sel aastal ulatuslik album Aleksandr Skrjabini 140. sünniaastapäevaks, mis sisaldab helilooja sonaate, etüüde ja väikepalu.

Piret Väinmaa ühes kontserdiarvustuses on öeldud: “Esiletõstmist väärib aeg ja tähendus, mida Rumessen omistas muusikalistele tuumkujunditele. […] Rumesseni mängus kehastus ideaaliotsing laulvuses – tõelises vana kooli laulvuses, kaotamata ainsatki alahäält detailirikkas polüfoonilises helikoes.”

27

P 28. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal

ANDREAS STAIER (haamerklaver, Saksamaa)

28

P 28. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal ANDREAS STAIER (haamerklaver, Saksamaa) I Joseph Haydn (1732–1809) Sonaat cis-moll Hob XVI/36 (1780) I Moderato II Scherzando III Menuetto Sonaat Es-duur Hob XVI/49 (1790) I Allegro II Adagio e cantabile III Finale. Tempo di minuet Andante con variazoni f-moll Hob XVII/6 (1793) II Sonaat c-moll Hob XVI/20 (1771) I Moderato (Allegro moderato) II Andante con moto III Finale. Allegro Sonaat Es-duur Hob XVI/52 (1794) I Allegro II Adagio III Finale. Presto

29

Üks kolmest Viini klassikust, viljakas, tasakaalukas ning uuendusmeelne Joseph Haydn on maailmale pärandanud aukartustäratava hulga klaverisonaate – 52. Veelgi suurem on tema sümfooniate arv – 104.

Sonaat cis-moll Hob XVI/36 anti välja kirjastuses Artaria. See on üks väheseid Haydni minoorseid sonaate ja üldse kõige rohkemate märkidega minoor, mida Haydn oma sonaatides kasutas. Klassitsismiajastul eelistati mažoorhelistikke ja nii on Haydnil lisaks cis-mollile veel kaks e-mollis, üks c-mollis, g-mollis ja h-mollis sonaati, C-duuris sonaate vastukaaluks aga kümme. Haydni sonaatidel pole alati, eriti tema varasemal loomeperioodil kindlaks kujunenud sonaaditsüklit, kus I osa on sonaat-allegro, II osa aeglane ja laulev ning III osa kiiretempoline finaal. Siin on küll sonaadi I osa sonaat-allegro vormis, kuid harjumuspärase kiire tempo asemel hoopis mõõdukas moderato’s, II osal on skertso karakter ning III osa trio-vaheosaga menuett. Sonaadi esimeses osas on kasutatud rohkesti erinevaid melisme, mis viitab veel seosele baroki kaunistustekunstiga.

Säraval ja kontsertlikul sonaadil Es-duur Hob XVI/49 on juba peenekoeline aeglane II osa mõtliku melismide ja figuratsioonidega kaunistatud meloodiaga. Huvitava võttena on keskmises episoodis kasutatud parema käe sekstoolifiguuridel vasaku käe ülepanekut. Sonaadi I osa on aktiivne ja särav sonaat-allegro. Helistikuliselt uuenduslik on III osa, kus autor annab pärast teemade eksponeerimist põhihelistikus Es-duuris samad teemad es-mollis ning moduleerib seejärel uljalt tagasi Es-duuri.

Variatsioonid f-moll Hob XVII/6 on küps hilisperioodi teos. Arvatakse, et variatsioonide helges kurbuses ja kohatises mõtlikkuses kajastub helilooja sõbra ja mõttekaaslase Maria Anna von Genzingeri surm samal aastal. Ulatuslikus teemas on ühendatud kaks motiiviliselt erinevat lõiku minooris ja mažooris.

Sonaadis c-moll Hob XVI/20 väljendub klassitsismiajastu afektikunst, tunnete ja tundeelamuste edasiandmine muusikas.

Selle sonaadi tsükkel läheneb “klassikaliselt ideaalsele”, kus alguse sonaat-allegrole järgneb aeglane laulev osa ning arendatum kiire finaal.

Sonaat Es-duur Hob XVI/52 on Haydni kõige suurejoonelisem, ulatuslikum ja kontsertlikum sonaat. Ta kuulub helilooja “inglise sonaatide” hulka ning on loodud helilooja küpsel loomeperioodil, mil ta oli juba aastaid Londonis töötanud. Alguse särav, prantsuse uvertüüri meenutav teema loob kontrasti kahekaupa fraseeritud naljatleva teise teemaga. Sonaadi II osa, adagio on küps lüürika, kirjutatud üllatavalt E-duuris, uljate, ootamatute modulatsioonidega, rütmiline rafineeritus ja fantaasiarohkus meenutab ka Carl Philipp Emanuel Bachi sonaadistiili. III osa ülikiire presto korduvatel nootidel teemadega lõpetab loo virtuoosselt.

30

“Arvamus, et muusika on jumaliku inspiratsiooni vili, on inspiratsiooni surm.”

Göttingenist pärit Andreas Staier on nüüdisaja üks prominentsemaid varasemate ajastute klahvpillimuusika esitajaid.

Staier õppis klaverit ja klavessiini Hannoveri Muusikakõrgkoolis ning Amsterdamis Kurt Baueri, Erika Haase ja Lajos Rovatkay juures. Aastatel 1983–1986 oli ta ansambli Musica Antiqua Köln klavessiinisolist. Samal ajal jätkas ta intensiivseid õpinguid klassitsismi ja postklassitsismi ajastu haamerklaveri alal. 1986. aastal lahkus Staier Musica Antiqua Kölnist, et rajada soolokarjäär klavessinisti ja haamerklaverimängijana. 1986. aastast alates on ta olnud tegev ansamblis Les Adieux. Aastail 1987–1996 oli Staier klavessiinidotsent maailma ühes tuntumas vanamuusikaõppeasutuses Schola Cantorum Basiliensis Šveitsis. Praegu hõlmab tema repertuaar põhiliselt 17., 18. ja 19. sajandi klahvpillimuusikat. Ta esineb solistina selliste kollektiividega nagu Concerto Köln, Freiburgi Barokkorkester, Akademie für Alte Musik Berlin, Orchestre des Champs-Élysées Paris jt. Ta on teinud koostööd Anne Sophie von Otteri, Pedro Memelsdorffi, Aleksei Ljubimovi ja Christine Schornsheimiga ning pikemalt tenor Christoph Prégardieniga, kellega nad on salvestanud rohkesti saksa Lied’i.

2001. aastal tõi Staier esiettekandele prantsuse nüüdishelilooja Brice Pauset’ teose “Contra-Sonata”, millele järgnes 2011. aastal sama helilooja “Contra-Concerto” esiettekanne koos Freiburgi Barokkorkestriga.

Staier on välja andnud hulga heliplaate, kus esitab teoseid barokkmuusikast vararomantismini, esineb sageli BBCs ja BBC3s.

Tal on eksklusiivleping firmaga Teldec, samuti plaadistab ta sageli ka Harmonia Mundile. 2002. aastal pälvis Staier auhinna Preis der deutschen Schallplattenkritik ja 2008. aastal Praetoriuse muusikaauhinna. Tema viimase aja salvestuste hulka kuuluvad Bachi “Goldbergi variatsioonid” ning Beethoveni “Diabelli-variatsioonid”.

Oma õppeaega meenutades mainib Staier ühes intervjuus, et tema mittemuusikutest vanemad polnud just vaimustuses poja soovist saada muusikuks. Otsiva vaimuga noormees polnud alati usin harjutaja, teda huvitas kõik muusikat ümbritsev, ta luges palju muusika kohta ning tal soovitati isegi pigem muusikateadlaseks hakata. Ajastu instrumentide kohta, millel Staier mängib, ütleb ta, et pill on muidugi tähtis, eriti vanamuusika puhul, kuid interpretatsioonis on peaasi õige tempovalik ning pianisti individuaalne lähenemine agoogikale, rubato’le ja artikulatsioonile. Ta ütleb, et siin on teda palju aidanud teoreetilised teadmised. “Muusika on kõlakeel, ta funktsioneerib keele seaduste järgi. Siin on punktid, komad, hüüu- ja küsimärgid.” Haamerklaveri juurde tuli Staier eriti intensiivselt siis, kui oli ühel kursusel Antwerpenis proovinud sealses muuseumis imelist Grafi pilli.

31

E 29. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal

KRISTJAN RANDALU

32

E 29. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal KRISTJAN RANDALU

Kristjan Randalu sooloõhtu hõlmab nii muusiku enda loomingut kui ka eesti heliloojate teoste töötlusi. “Iga kontsert on uus väljakutse ja võimalus omaenda ning ka publiku piiride kompamiseks ja laiendamiseks. Kindlustunne, provokatsioon, üllatus, risk, heakõla, dissonants, äratundmisrõõm, harjumatus – need on vaid mõned märksõnad kavaga seoses,” kirjeldab Randalu.

Kavas on Randalu teosed, mis on osaliselt sündinud New Yorgis.

Uuem muusika on kirja saanud Tuhalaanes, kuhu Randalu on endale sisse seadnud loomingulise peatuspaiga. Suur osa kirjutatust kõlab avalikult esmakordselt. “Kui oma varasemale muusikale mõelda, siis üks lugudest – “Rignana” – on väga konkreetse koha ja aja seosega.

Samanimeline küla asub Toscanas. “Entel-tenteli” laulud seostuvad muidugi lapsepõlvega,” räägib Randalu.

33

“Kristjan on hämmastavalt hea klaverimängija!” Herbie Hancock “Nagu igasugune kunst, mõjub muusika sel juhul, kui see võtab sind oma võimusesse. See võib toimuda mitmel tasandil, olla üllatav, kõlaliselt või tehniliselt kütkestav, haarav nutikate lahenduste poolest. Ideaalis käivad emotsionaalne, intellektuaalne, esteetiline ja tehniline teostus ikka käsikäes. Need on nii põimunud, et üksikud parameetrid ei kipu esile.

Ideaalis tekib elamus siis, kus kõik on nii hea, et ei teki põhjust kriitikaks.” Nii ütles Kristjan Randalu ühes oma hiljutises intervjuus.

1978. aastal muusikute perekonnas sündinud Kristjan Randalu (tema isa on tuntud pianist Kalle Randalu) alustas muusikaõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis õpetaja Tiina Kuriku juures. Pärast pere siirdumist Saksamaale jätkas Kristjan Randalu muusikaõpinguid Karlsruhes ja Stuttgardis õpetajate Sontraud Speideli, Patrick O’Byrne ning džässklaveri alal Paul Schwarzi juures. Kölnis oli tema õpetajate hulgas ka John Taylor. Õpingud jätkusid Kuninglikus Muusikaakadeemias Londonis Django Batesi juures ning hiljem stipendiaadina New Yorgis Manhattani muusikakoolis. 2002. aastal pälvis Kristjan Randalu II koha Montreux’ džässifestivali rahvusvahelisel džässpianistide konkursil.

Kristjan Randalu partnerite-muusikute hulgas on olnud Dave Liebman, Ari Hoenig, Nguyên Lê, Ben Monder, Dhafer Youssef. Ta on teinud koostööd Stuttgardi ja Berliini kammerorkestritega ning Tallinna Kammerorkestriga. Kristjan Randalu on esinenud Carnegie Hallis, Lincoln Centeris, Berliini Konzerthausis, festivalidel Londonis, Pariisis, Madridis ja Istanbulis ning teinud ringreise Ameerikas ja Kanadas, Euroopas, Türgis, Koreas ja Iisraelis. 2007. aastal pälvis ta Baden-Württembergi džässiauhinna ning 2011. aastal Elioni džässiauhinna. Aastal 2012 sai tema Vaiko Eplikuga tehtud CD “Kooskõla” Eesti Muusikaauhindade galal parima džässiplaadi auhinna. Kristjan Randalu osalusega plaadid on olnud korduvalt Grammy nominendiks.

BBC muusikaajakirjaniku Fiona Talkingtoni sõnul on Kristjan Randalu erakordne muusik, lihtsalt klass omaette. “Võib öelda, et ta ühendab džässi vahetuse ja klassikalise muusika selguse, tehes seda talle omase kire, loovuse ja taibukusega. Tema virtuoossus lubaks tal muutuda sütitavaks meelelahutajaks, kuid see ei oleks ühelgi viisil temalik. Randalu väljapeetud ja leebelt reserveeritud olemus puudutab kuulajat märksa sügavamalt.”

34

T 30. oktoober kell 15 Estonia kontserdisaal

Claude Debussy 150 Esinevad Tallinna Muusikakeskkooli, Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli 천pilased ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 체li천pilased: GRETA JAKOBSONAITE, GEORG MIREK KING, KARL PETERSON, JULIA GROMOVA, MARIIN GILL, LEO DUBOVSKI, JULIUS MAATEN, ARNO GABRIEL HUMAL, MADLI SINK

35

T 30. oktoober kell 15 Estonia kontserdisaal Claude Debussy 150 Esinevad Tallinna Muusikakeskkooli, Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilased ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased I Claude Debussy (1862–1918) “Bergamasque’i süit” / “Suite Bergamasque” (1890/1905) 1. Prelüüd 2. Menuett Esitab Arno Gabriel Humal 3. “Kuuvalgus” / “Clair de lune” 4. Passepied Esitab Julia Gromova Prelüüdid, II vihik (1910/1913) “Külalisterrass kuuvalguses” / “La terrasse des audiences du clair de lune” “Vahelduvad tertsid” / “Tierces alternées” Esitab Julius Maaten Prelüüdid, I vihik (1909/1910) “Helid ja lõhnad hõljuvad õhtuõhus” / “Les sons et les parfums tournent dans l’air du soir” “Anacapri künkad” / “Les collines d’Anacapri” Esitab Leo Dubovski “Rõõmu saar” / “L’Isle joyeuse” (1904) Esitab Mariin Gill

36

II “Süit klaverile” / “Pour le piano” (1894/1903) 1. Prelüüd 2. Sarabande 3. Tokaata Esitab Madli Marje Sink “Unelm” / “Réverie” (1890) “Danse bohémienne” / “Mustlastants” (1880) Esitab Karl Peterson Prelüüdid, I vihik “Katkestatud serenaad” / “La sérénade interrompue” “Mida läänetuul nägi” / “Ce qu’a vu le vent d’Ouest” Esitab Georg Mirek King “Estambid” / “Estampes” (1903) 1. “Pagoodid” / “Pagodes” 2. “Õhtud Granadas” / “Soirées dans Grenade” 3. “Aiad vihmas” / “Jardins sous la pluie” Esitab Greta Jakobsonaite

“Mis siis on teile seaduseks?” küsis kord Claude Debussylt, reegleid eiravalt õpilaselt, tema professor Guiraud Pariisi konservatooriumis. “See, mis mulle naudingut valmistab,” oli vastus. Debussy, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, lõigi uue muusika, täis värve, liikumist, lõhnu ja pilte. Nooruses Chopinist, Wagnerist ja vene heliloojatest inspireerituna liikus ta prantsuse sümbolistide ja impressionistlike maalikunstnikega paralleelselt uude helikeelde, kus oma osa on ka orientaalsetel mõjutustel. Tema pealtnäha vaba ja spontaanne muusika baseerub kindlatele reeglitele toetuval harmoonial, mida iseloomustab liikumine atonaalsuse poole, kvartharmoonia, paralleelakordide ja pentatoonika kasutamine. Debussy muusika on ka strukturaalselt väga läbimõeldud, muuhulgas on uurijad märganud siin kuldlõike seaduse ja Fibonacci numbri kasutamist.

“Bergamasque’i süidi” pealkiri ja ideestik pärineb Paul Verlaine’i luuletusest “Kuuvalgus” (“Clair de Lune”), kus öeldakse: “Teie hing on kui maastik, millel jalutavad nõiduslikud maskikandjad. Lautot mängides ja lauldes on nad justkui kurvad oma veidrate maskeeringute varjus. Nad laulavad minoorses laadis võidukast armastusest ja haruldasest elust. Nad ei 37

tundu oma õnnesse uskuvat ja nende laul seguneb kuuvalgusega.” (tõlge Teele Jõks) Esimene osa, prelüüd, on vaba ja improvisatsiooniline, huvitava kvartharmoonia kasutusega. Teine osa, menuett, loob oma serenaadisaate taolise staccato’ga seoseid commedia dell’arte’ga. Kolmas osa, kuulus “Kuuvalgus”, on näide Debussy uuelaadsest meloodiakasutusest. Tsükli lõpetab prantsuse klavessinistidele viitav barokistilisatsioon passepied.

Debussy jätkas oma isikupärasel viisil pika ajalooga prelüüdižanri. Igal prelüüdil on kindel pildiline tähendus, kuid selle paigutab helilooja delikaatselt pala lõppu, andes kuulajale võimaluse lasta fantaasial lennata. Prelüüd “Helid ja lõhnad hõljuvad õhtuõhus” on inspireeritud Charles Baudelaire’i luuletustest kogumikus “Kurja lilled”. Pastelsed kõlavärvid, muutlik tonaalsus ja 5/4 taktimõõt loovad siin igatseva, pisut valulise meeleolu. Prelüüdis “Anacapri künkad” väljendub eredalt Debussy oskus luua muusikaliste vahenditega valgus- ja värviefekte. Siin vastanduvad kõlavärvid pedaalil ja tarantellalikud lõigud. Prelüüd “Mida läänetuul nägi” on kõikehõlmav nagu ookean. Siin võib näha heiastusi Debussy orkestriteosest “Meri”. Prelüüdis “Katkestatud serenaad” avaldub Debussy armastatud hispaania koloriit, mida rõhutab ka esitusmärkus quasi guitarra. Palas “Külalisterrass kuuvalguses” kajastub helilooja mulje ühest india reisikirjast, kus teda haarasid kirjeldused kuu imetlemisest öisel terrassil. Hoolimata sellest pole helikeeles vihjeid orientaalsusele, pigem on siin näha seost I vihiku prelüüdiga “Helid ja lõhnad hõljuvad õhtuõhus”. “Vahelduvad tertsid” on kui kaks aastat hiljem järgnevate etüüdide ettekuulutaja, kus iga etüüdi aluseks on mingi intervalli poetiseeritud kujutis.

“Rõõmu saar” valmis Debussyl 1904. aastal Jersey saarel, kuhu helilooja oli läinud koos Emma Bardaciga, kellest sai viis aastat hiljem tema naine. Samuti on teosel seos prantsuse barokiajastu maalikunstniku Antoine Watteau’ maaliga “Maabumine Cythera saarel”. Trilleritest välja kasvav meelitav teema viib hispaanialikel rütmidel teekonnale rõõmude juurde.

“Pour le piano” avaosa prelüüd algab vastanduvate akordide pulseerimisega, kulminatsiooni tõusvatele paralleelakordidele järgnevad efektsed glissando’d. Debussy õpilase preili Worms de Romilly sõnul, kellele osa on pühendatud, äratab see ellu gongid ja jaava muusika. Teine osa, sarabande, on samuti üles ehitatud paralleelakordidele ning on kaunis näide helilooja hingeliigutavast hümnilikust meloodikakasutusest. Kolmanda osa, tokaata efektses motoorikas segunevad diatoonilisus, kromatismid ja pentatoonika.

Pala “Réverie” on näide Debussy varasest lüürikast, kus segunevad Chopini nokturn, välgatused uudsest kvartharmooniast ning Satie’ minimalism. “Danse bohémienne” on Debussy üks kõige varasemaid klaveripalu, kirjutatud 18-aastaselt. Sõna bohémienne võib tähendada mustlasi, kes tulid Böömimaalt ja mujalt Kesk-Euroopast Prantsusmaale elama, ning hiljem tähistas kõiki ebaregulaarse elustiiliga (kunsti)inimesi. Debussyd sellisena, nagu me teda praegu tunneme, siin peaaegu ei kuule, pala helikeel meenutab Tšaikovskit.

Tsükli “Estampes” esimene osa “Pagoodid” on komponeeritud 1889. aastal Pariisi maailmanäitusel kuuldud jaava gamelaniorkestri mõju all. Teises osas “Õhtud Granadas” naaseb Debussy taas vaimus taas oma lemmikmaale Hispaaniasse.

Palas kõlavad habaneera-, flamenko- ja tangorütmid. Kolmas osa “Aiad vihmas” on taas näide Debussy pildiloomiskunstist, kus tokaataliku kiire väreluse abil luuakse muljetavaldav helipilt ja kuhu on mänglevalt peidetud prantsuse lauluviis “Nous n’irons plus aux bois” ja lastelaul “Dodo, l’enfant do”.

38

Julia Gromova alustas klaveriõpinguid Jõhvi Muusikakoolis õpetaja Natalja Kirillova juures. Aastatel 2006–2011 õppis ta Tallinna Muusikakeskkoolis Ada Kuuseoksa juures. Praegu jätkab ta õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Mati Mikalai juures. 2004. aastal saavutas ta diplomi rahvusvahelisel Chopini-nimelisel konkursil Narvas, 2005. aastal pälvis ta I koha Tallinnas muusikakoolide vahelisel konkursil. 2006. aastal sai ta diplomi Liszti-nimelisel rahvusvahelisel konkursil.

Arno Gabriel Humal on praegu Pille Taniloo ja Lauri Väinmaa õpilane Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. 2010. aastast alates õpib ta ka orelit Anna Humala juures. Arno Gabriel Humal pälvis 2004., 2008. ja 2009. aastal mitmeid preemiaid Ago Russaku nimelisel klaverikonkursil Tartus, sh esikoha 2009. aastal. Samal aastal sai ta ka vabariiklikul noorte instrumentalistide konkursil III koha ja eripreemia rahvusvahelisel konkursil Noor Muusik. Sel aastal pälvis Arno Gabriel Humal VII Eesti noorte pianistide konkursil Tartus III koha. Ta on end täiendanud Arbo Valdma meistrikursustel Eestis ja Liechtensteinis ning esinenud I Tallinna rahvusvahelisel noorte orelifestivalil.

Julius Maaten alustas klaveriõpinguid Saue Muusikakoolis. 2004. aastast alates õpib ta Tallinna Muusikakeskkoolis Kai Ratassepa ja Mati Mikalai juures. 2012. aastal pälvis ta VII Eesti noorte pianistide konkursil Tartus vanemas vanuserühmas III preemia. Samal aastal sai ta II preemia Vilniuse Čiurlionise kunstide koolis toimunud rahvusvahelisel kammeransamblite konkursil. Julius Maaten on osalenud Lauri Väinmaa meistrikursustel (2011 ja 2012) ning esitanud Eduard Tubina loomingut Türgis.

Leo Dubovski alustas klaveriõpinguid 2000. aastal Narva Muusikakoolis Tatjana Gontšarova õpilasena. Õpingud jätkusid Tallinna Muusikakeskkoolis Ada Kuuseoksa klaveriklassis. 2006. aastal pälvis ta VII Cidade do Fundão konkursil Portugalis diplomi ning VI Chopini-nimelisel konkursil Narvas III preemia. 2007. aastal sai ta konkursil Noor Muusik I preemia ja VII Juliusz Zarebski nimelisel konkursil Poolas II preemia. 2008. aastal pälvis ta VII Chopini-nimelisel konkursil Narvas III preemia, 2009. ja 2011. aastal Chopini konkursil Petrozavodskis II ja I preemia ning 2012. aastal IX Chopini-nimelisel konkursil Narvas II preemia. Leo Dubovski on soleerinud Narva sümfooniaorkestri ees (2005, 2008, 2012), osalenud rahvusvahelisel festivalil Klaver 2010 ning meistrikursustel Eestis ja Poolas.

Mariin Gill alustas muusikaõpinguid Pärnu Muusikakoolis, kus tema õpetaja oli Marika Kapp. Praegu õpib ta Tallinna Muusikakeskkoolis Marju Rootsi ja Lauri Väinmaa klaveriklassis. 2005. aastal pälvis Mariin Gill Sakala regiooni muusikakoolide konkursil I koha, 2007. aastal üleriigilisel muusika- ja kunstikoolide õpilaste konkursil diplomi, samal aastal Pärnu regiooni klaveriõpilaste konkursil II preemia. 2008. aastal toimunud rahvusvahelisel kammermuusika konkursil Dobeles saavutas ta erinevates kategooriates II ja III koha. 2009. aastal pälvis Mariin üleriigilisel muusikakoolide vahelisel konkursil diplomi.

2011. aastal keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil sai ta II koha ning 2012. aastal samal konkursil laureaaditiitli.

Mariin Gill on osalenud Arbo Valdma, Peep Lassmanni ja Mati Mikalai meistrikursustel.

39

Madli Marje Sink alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis õpetaja Maigi Pakri juures. Praegu õpib ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Lembit Orgse klaveriklassis. Madli Marje Sink on esinenud edukalt mitmetel üleriigilistel konkurssidel (laureaaditiitlid keskastme muusikakoolide vahelistelt konkurssidelt 2011 ja 2012) ning on osa võtnud mitmetest festivalidest ja meistrikursustest nii kodu- kui ka välismaal. Sel aastal osales ta Allegro Vivo kammermuusikafestivalil Hornis Austrias ning Sara Bryansi ja Fali Pavri meistrikursustel.

Karl Peterson on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis Eike Sild-Neeme ja professor Ivari Ilja juures. Praegu jätkab ta õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja klaveriklassis. 2011. ja 2012. aastal saavutas ta preemiad kammermuusika konkurssfestivalil In Corpore. 2009. ja 2011. aastal toimunud keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil sai ta esikoha, 2012. aastal samalt konkursilt laureaaditiitli ja eripreemia. 2009. aastal Riias toimunud III rahvusvahelisel klaverikonkursil Noor Virtuoos pälvis Karl Peterson II koha. Karl Peterson on osalenud Jurgis Karnavičiuse, Irina Zahharenkova, Lauri Väinmaa ja Arbo Valdma meistrikursustel ning soleerinud Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees.

Georg Mirek King õppis aastail 2000–2012 Tallinna Muusikakeskkoolis Marju Rootsi juures. Sellest aastast alates jätkab ta õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Lauri Väinmaa klaveriklassis. 2005. aastal sai ta eripreemia V Eesti noorte pianistide konkursil Tartus, 2011. aastal pälvis keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil diplomi ja 2012. aastal laureaaditiitli. Georg Mirek King on esinenud solistina Tallinna Kammerorkestri ees.

Greta Jakobsonaite on õppinud Vilniuse Dvarionase-nimelises Muusikakoolis. Praegu õpib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa juures. Greta Jakobsonaite on edukalt osalenud mitmetel Leedu ja rahvusvahelistel konkurssidel ning esitanud kontserte orkestriga. Ta on osalenud Niina Serjogina, Justas Dvarionase, Aleksandra Zvirblyte, Vera Nosina, Julius Andrejevase, Nikita Fitenko ja Fali Pavri meistriklassides. Greta Jakobsonaite on festivali JazzON üks rajajaid ning esinenud Leedus, Eestis, Poolas, Taanis ja Norras.

40

T 30.10 kell 19 Estonia kontserdisaal

Klaveriduo SILVER–GARBURG (Iisrael) Sivan Silver, Gil Garburg

41

T 30.10 kell 19 Estonia kontserdisaal Klaveriduo SILVER–GARBURG (Iisrael) Sivan Silver, Gil Garburg I Felix Mendelssohn Bartholdy (1809–1847) “Suveöö unenägu” op. 61 (originaalversioon neljale käele) (1843) Ouvertüre. Allegro vivace Scherzo. Allegro molto vivace “Elfenmarsch”. Allegro molto / “Haldjate marss” “Lied mit Chor”. Allegro ma non troppo / “Laul kooriga” Intermezzo. Allegro appassionato Notturno. Con moto tranquillo “Hochzeitsmarsch”. Allegro vivace / “Pulmamarss” Allegro comodo – Marcia funèbre. Andante comodo “Ein Tanz von Rüpeln”. Allegro molto / “Metsinimeste tants” Finale. Allegro molto II Richard Wagner (1813–1883) Kvintett ooperist “Nürnbergi meisterlauljad” (1868) (Gil Garburgi seade kahele klaverile) Sergei Rahmaninov (1873–1943) Süit nr 1 “Fantaasiapildid” op. 5 kahele klaverile / “Fantaisie tableaux” (1893) I Barcarolle. Allegretto / Barkarool II “La nuit... L’amour...” Adagio sostenuto / “Öö… armastus…”

III “Les Larmes”. Largo di molto / “Pisarad” IV “Pâques”. Allegro maestoso / “Lihavõtted” Camille Saint-Säens (1835–1921) “Introduktsioon ja rondo capriccioso” op. 28 (1863) (Claude Debussy seade kahele klaverile) 42

Felix Mendelssohn Bartholdy kirjutas oma esimese Shakespeare’i näidendist “Suveöö unenägu” inspireeritud teose, avamängu 1826. aastal. 1842. aastal järgnes ulatuslikum lavamuusika tsükkel, mille esimeseks osaks sai varem kirjutatud avamäng. Teose tellis Preisi kuningas Friedrich Wilhelm, kelle juures Kunstide Akadeemias ja Leipzigi Gewandhausorkestri muusikajuhina Mendelssohn sel ajal töötas. Muusikalavastuse produtsent oli saksa kirjanik Ludwig Tieck. Teos koosneb võluvatest karakterpaladest, mis toetuvad selle Shakespeare’i muinasjutulise näidendi mängulistele momentidele ja üleloomulikele tegelastele. Üheks osaks tsüklist on ülipopulaarne “Pulmamarss”, mida esitati ka Briti kuninganna Victoria tütre Victoria pulmatseremoonial. Kuninganna Victoria armastas väga Mendelssohni muusikat ning helilooja oli Inglismaal sagedane külaline. Tolle aja praktikas olid väga levinud kõikvõimalikud seaded orkestriteostest ja ooperitest kas ühele klaverile või klaveriansamblile. Nii levisid teosed laiemalt ja olid ligipääsetavad kõigile. Nii on ka Mendelssohn seadnud ise oma teose neljale käele.

Saksa ooperiuuendaja Richard Wagneri ooper “Nürnbergi meisterlauljad” valmis 1868. aastal. Ooperi tegevus toimub reformatsiooniaegsel Saksamaal Nürnbergis, kus korraldatakse lauljate võistulaulmine. Ooperi tegelaskujude hulgas on ajalooline Nürnbergis tegutsenud meisterlaulja Hans Sachs. Kvintett ooperist on kaunis näide Wagneri psühhologiseeritud ansamblikasutusest ning kõlab Gil Garburgi seades kahele klaverile.

Süidi nr 1 “Fantaisie tableaux” kirjutas Sergei Rahmaninov 1893. aastal. Teose aluseks on vene kirjanike Lermontovi, Tjuttševi ja Homjakovi ning lord Byroni poeesia, mis on antud motodena iga osa algul. Tsükkel on pühendatud Pjotr Tšaikovskile. Esimeses palas, barkaroolis, kajastuvad meeleolud Lermontovi luuleridadest, kus autor unistab sõites gondlis Venezia kanalitel. Teose arpedžopassaažides ning staccato-repliikides kajastuks kui vee voolamine ja peegeldused vees. Teise osa autograafiks on katkend lord Byroni luuletusest, kus väljenduvad looduselamused ja armutunded. Pala algab kauni meloodiaga, mille saade meenutab harfiarpedžosid. Figuratsioonid muutuvad järjest lopsakamaks ja intensiivsemaks, millesse põimub vahel ka ööbikulaulu intonatsioone. Kolmanda osa “Pisarad” aluseks on Fjodor Tjuttševi nukrameelne värss.

Osa monotoonset, süvenenud meeleolu süvendavad korduvad passaažid, millest kasvab välja melanhoolne meloodia ning pala omandab aeg-ajalt dramaatilisemaid värve. Neljanda osa aluseks on kujundid lihavõttepühade meeleoludest, mille juhatab sisse poeet Aleksei Homjakovi värss, mis kõneleb kellahelidest, mis kuulutavad selle helge püha algust. Muusikas väljendubki see Rahmaninovi armastatud kellakõladena.

“Introduktsiooni ja rondo capriccioso” kirjutas Camille Saint-Säens 1863. aastal viiulile ja orkestrile kuulsa hispaania virtuoosi Pablo Sarasate jaoks. Teos on särav ja efektne ning demonstreerib laia spektrit viiuli raskeimatest tehnilistest võimalustest. Alguse laulev sissejuhatus, introduktsioon, viib särava ja kiire rondoni. Claude Debussy, kes on loonud ka eriti meisterlikke klaveriansambliteoseid, seadis “Introduktsiooni ja rondo capriccioso” kahele klaverile.

43

“Klaveriduo Sivan Silver – Gil Garburg on maailmas tunnustust leidnud oma mängu lüürilise tundelisuse, suurepärase ansamblitunnetuse ja oivalise tehnilise meisterlikkusega.” Frankfurter Allgemeine Zeitung Sivan Silver ja Gil Garburg on õppinud Tel Avivi ülikooli juures asuvas muusikaakadeemias iisraeli pianismi suurkuju Arie Vardi juures. Hiljem täiendasid nad end Hannoveri Muusika- ja Teatrikõrgkoolis, kus sooritasid ka solistieksami. Sivan Silver ja Gil Garburg on võitnud mitmeid preemiaid rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel solisti ja duona ning nad esinevad kõikjal maailma mainekates kontserdisaalides, nagu Viini Musikverein, Carnegie Hall, Lincoln Center, Konzerthaus Berliinis, Leipzigi Gewandhaus ja Sydney ooperimaja.

Silver ja Garburg on salvestanud mitmeid plaate firmale OehmsClassics. Koostöös Bayeri Kammerphilharmonie ja dirigent Christopher Hogwoodiga andsid nad 2009. aastal välja plaadi Mendelssohni kontsertidega kahele klaverile. See salvestus pälvis ajakirja Pizzicato Supersonic Awardi. 2010. aastal andis duo välja plaadi Mendelssohni muusikast, mis sisaldab ka siin kavas kõlavat tsüklit “Suveöö unenägu”. Plaanis on salvestada Poulenci klaverikontsert kahele klaverile ja plaat Schuberti muusikaga neljale käele.

Silver ja Garburg on teinud meistrikursusi Moskva Tšaikovski-nimelises konservatooriumis, Helsingi Sibeliuse Akadeemias, Pekingi Keskkonservatooriumis ja Tel-Hai rahvusvahelisel klaveri meistrikursusel. 2011. aastal olid Silver ja Garburg resideerivad muusikud Austraalia Rahvusliku Muusikaakadeemia juures. Praegu on nad klaveriduo õppejõud Hannoveri Muusika- ja Teatrikõrgkoolis.

“Klaverimängu imeline omadus on see, et hea pianist paneb klaveri laulma,” on öelnud Gil Garburg. “Tegelikult on laulvus klaveril illusioon, sest tehniliselt pole klaveril kõla pikem kestmine võimalik. See on raske ka klaveriduos mängides, lisaks nõuab selline ansambel täielikku teineteisega kohanemist. See on klaveriansambli ilu ja raskus. Püüame saavutada täiesti ühesugust fraasitunnetust, rütmi- ja harmooniataju. See on väga oluline, sest väikseimgi kõrvalekalle sellest takistab meid saavutamast täiuslikku resultaati.”

44

K 31. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal John Cage 100

ADRIANO AMBROSINI (Itaalia) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengid: PRIIDIK PURGA, MARIAN HEINMAA, KIRKE KARJA, TALVI HUNT

45

K 31. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal John Cage 100 ADRIANO AMBROSINI (Itaalia) ja EMTA tudengid John Cage (1912–1992) “Sonaadid ja interluudiumid” (“Sonatas and interludes”) ettevalmistatud klaverile (1946/1948) Sonaat nr 1 Sonaat nr 2 Sonaat nr 3 Sonaat nr 4 Interluudium nr 1 Esitab Priidik Purga Sonaat nr 5 Sonaat nr 6 Sonaat nr 7 Sonaat nr 8 Interluudium nr 2 Esitab Marian Heinmaa Interluudium nr 3 Sonaat nr 9 Sonaat nr 10 Esitab Kirke Karja Sonaat nr 11 Sonaat nr 12 Interluudium nr 4 Sonaat nr 13 Esitab Talvi Hunt Sonaat nr 14 Sonaat nr 15 Sonaat nr 16 Esitab Adriano Ambrosini 46

“Mu lemmikmuusika on see, mida ma pole veel kuulnud,” on öelnud tänavune juubilar, ameerika helilooja John Cage, kelle sünnist möödub 100 aastat. Isepäine Cage on muusikaloo suurimaid uuendajaid. Leidurivere päris ta ilmselt oma isalt John Milton Cage’ilt, kes seda ametit pidaski. Algselt planeeris Cage õppida Pariisis arhitektuuri, kuid peagi sai talle selgeks, et see pole tema kutsumus. Ta naasis Ameerikasse ja hakkas tegelema kompositsiooniga. Üheks tema õpetajaks oli samuti uuendusmeelne helilooja Henry Cowell, tema soovitas Cage’il tunde võtta Arnold Schönbergilt, kes elas sel ajal Los Angeleses. Hiljem ütles Schönberg Cage’i kohta: “Oma olemuselt pole ta helilooja, vaid pigem leiutaja – kuid geniaalne leiutaja!” 1937. aastat loetakse Cage’i ettevalmistatud klaveri (prepared piano) sünniajaks. Esmakordselt oli see kasutusel tema teoses “Bacchanale”. Cage ütleb: “Vajasin löökpille ühe Aafrika loo tarvis. Aga ruum, kus seda lugu esitati, oli väga väike, seal oli ainult üks klaver. Sain aru, et pean seda klaverit muutma. Panin keelte vahele erinevaid esemeid ning klaver muutus löökpilliorkestriks, millel oli umbes klavessiini kõlatugevus.” Ettevalmistatud klaveril olid ameerika muusikas analoogid olemas. Cage’i enda õpetaja Henry Cowell oli klaveri kasutusvõimalustega eksperimenteerinud, näiteks teoses “Aeolian harp” peab esitaja mängima klaveri keeltel. Ameerika Bachi-ühingud, kes ei saanud endale klavessiini lubada, panid klaveri keelte vahele knopkasid, et klavessiinilaadset heli tekitada. Džässpianistid tavatsesid aga klaverikeeltele panna ajalehepaberit.

Tsükkel “Sonaadid ja interluudiumid” on loodud aastatel 1946–1948. Teoses väljendub Cage’i india huvi. 1945. aastal kohtas ta india lauljat ja tablamängijat Gita Sarabhaid, kes tutvustas teda oma maa mõttemaailmaga. Cage’i mõjutas ka india filosoof Ananda K. Coomaraswamy ning ta ütleb: “Pärast Ananda K. Coomaraswamy teoste lugemist otsustasin üritada muusikas väljendada india traditsioonilist “pidevat emotsiooni”: heroismi, erootikat, imestust, kurbust, hirmu.” Cage õppis tundma nn rasasid – emotsioonide helilisi väljendusi. Teoses “Sonaadid ja interluudiumid” kajastuvad ka Indoneesia gamelanimuusika tonaalsed suhted. Gamelani oli Cage’ile tutvustanud Henry Cowell.

Klaveri ettevalmistuse õpetused on “Sonaatides ja interluudiumides” äärmiselt detailsed. Esemete asukoht on tolli murdosa täpsusega määratud. Vaja on näiteks vähemalt viit eri sorti polte. Lisaks on kasutusel kruvid, mutrid, plastikutükid, kumm, mündid, bambus, riie ja aknalint. Cage ütleb: “Panin esemeid keelte vahele ja otsustasin nende asukoha üle helide järgi, mida nad tekitasid. Niiviisi improviseerides leidsin meloodiaid ja kõlasid, mis sobisid mu struktuuri. Nagu oleksin rannal kõndides üles korjanud iga ilusa merekarbi, mida näen.”

Tsükkel “Sonaadid ja interluudiumid” koosneb kuueteistkümnest sonaadist, mis on kahendvormis AABB, ja neljast vabama vormiga interluudiumist. Sonaatide struktuuri osas olid Cage’ile eeskujuks Scarlatti sonaadid. Teos on kindla ja rangelt matemaatilise ülesehitusega. Numbrijada määrab ülesehituse nii mikro- kui ka makrotasandil, väiksemad üksused on suhtes suurematega ning suuremad üksused omakorda terve tsükliga.

Itaalia pianist ja nüüdismuusikaspetsialist Adriano Ambrosini on õppinud Verona Dall’Abaco konservatooriumis ja hiljem täiendanud end Bruno Canino, Massimiliano Damerini ja Pierre-Laurent Aimard’i juures. Ta on töötanud tuntud IRCAMi nüüdismuusikakeskuses Pariisis, osalenud L’Avana nüüdismuusikafestivalil, rahvusvahelisel arvutimuusika konverentsil, Amsterdami Hollandi festivalil, Londoni Camdeni festivalil ja paljudel teistel olulistel nüüdismuusikaüritustel.

47

1983. aastal pälvis Ambrosini Gaudeamuse konkursil Rotterdamis auhinna hollandi heliloojate teoste parima esituse eest.

Ta on sageli mänginud koos viiuldaja Enzo Porta ja Tammittam Percussion Ensemble’iga. Koos on nad välja andnud CD ameerika helilooja Lou Harrisoni muusikaga.

Ambrosini on keskendunud Cage’i ja Giacinto Scelsi loomingu esitamisele ning on olnud mitmete teoste esiettekandja, sealhulgas itaalia helilooja Marco Stroppa looming. Tema esitusi on üle kandnud itaalia telekanal RAI, Radio France, Holland Radio ja Šveitsi itaaliakeelsed meediakanalid. Praegu on Ambrosini Verona konservatooriumi professor, ta on teinud meistriklasse Brüsselis, Glasgow’s, Helsingis, Tamperes ja La Coruñas.

Priidik Purga alustas klaveriõpinguid Kehtna Kunstide Koolis õpetaja Hele Saarse juures. Õpingud jätkusid Tallinna Muusikakeskkoolis Kersti Sumera juhendamisel. Praegu õpib Priidik Purga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Lauri Väinmaa klaveriklassis. 2009. aastal pälvis Priidik Purga keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil II koha ning 2012. aastal laureaaditiitli.

Marian Heinmaa lõpetas 2004. aastal Tallinna Muusikakeskkooli klaveri erialal õpetaja Maigi Pakri juures. Aastail 2004– 2009 jätkusid õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Ivari Ilja ning Mati Mikalai klaveriklassis. Sel aastal lõpetas Marian Heinmaa EMTA magistrantuuri cum laude. Marian Heinmaa on end vahetusüliõpilasena täiendanud Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis Aleksandar Madžari juures. Tema konkursitulemuste hulka kuulub II koht rahvusvahelisel võistlusel Noor Muusik (1999) ning III koht rahvusvahelisel Chopini-nimelisel konkursil Narvas (2002). 2005. aastal pälvis Marian Heinmaa Holland Music Sessionsi stipendiumi. Ta on esinenud ka orkestrisolistina Pärnu Linnaorkestriga.

Kirke Karja lõpetas 2009. aastal Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli Tanel Joametsa õpilasena. Aastatel 2009–2011 õppis ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis džässmuusikat Vladimir Võssotski ja Virgo Sillamaa juures. Ta on õppinud ka vabaimprovisatsiooni Jorma Tootsi ja Anto Peti käe all. Kirke Karja õpingud jätkuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja klaveriklassis ning džässmuusika alal Raul Söödi juhendamisel. Kirke Karja on osalenud Aaron Shorri, Tamás Ungári, Michiel Braami, Fali Pavri, Peep Lassmanni ja Arbo Valdma meistrikursustel. Džässi osas on ta võtnud tunde Kristjan Randalult, Leszek Kułakowskilt ja Riita Paakkilt.

Talvi Hunt alustas klaveriõpinguid Keila Muusikakoolis, kus tema õpetaja oli Ada Kiisk, ning jätkas õpinguid Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Ia Remmeli ja Ülle Sisa juures. Alates 2010. aastast õpib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus tema õpetaja on Age Juurikas. Talvi Hundi huviala on nüüdismuusika, millega ta tegeleb süvendatult Taavi Kerikmäe juhendamisel. Talvi Hunt teeb aktiivset koostööd noorte heliloojatega ning on osalenud mitmetes nüüdismuusikaprojektides ja festivalidel (EMTA sügisfestival, Eesti Muusika Päevad, Tallinn Music Week). 2012. aastal võttis Talvi Hunt osa rahvusvahelisest festivalist Neu/Now Portos ning täiendab end ka Taani Rahvuslikus Etenduskunstide Koolis teatri- ja nüüdistantsu muusikakujunduse erialal.

48

T 30. oktoober kell 19 Tartu 端likooli aula K 31. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal

STEN LASSMANN

49

T 30. oktoober kell 19 Tartu ülikooli aula K 31. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal STEN LASSMANN

I Heino Eller (1887–1970) Teema variatsioonidega h-moll (1939) Meditatsioon (1936) Tants-kapriis (1933) Ballaad cis-moll (1955) Tokaata h-moll (1921) II Johannes Brahms (1833–1897) Sonaat nr 3 f-moll op. 5 (1853) I Allegro maestoso II Andante espressivo – Andante molto III Scherzo. Allegro energico avec trio IV Intermezzo (Rückblick). Andante molto V Finale. Allegro moderato ma rubato

Heino Eller on üks tähtsamaid tegelasi eesti professionaalse muusikakultuuri arengus, tema pikaaegne loominguline ja pedagoogiline tegevus moodustavad otsekui ühenduslüli rahvuskultuuri lätete ning tänapäeva vahel. Kõige ilmekama ettekujutuse Elleri kesksest kohast eesti kultuuriloos saab siis, kui mõelda, et lapsena mängis ta viiulit Karl August Hermannile (1851–1909), kes muu hulgas püüdis leida maakeelset vastet saksakeelsele sõnale komponist (ning pakkus oma ajakirjas “Laulu ja mängu leht” selleks iluhelide looja); vanameistrina jõudis aga õpetada Lepo Sumerat (1950–2000), eesti elektroonilise nüüdismuusika rajajat.

Eller sündis 1887. aastal Tartus ning puutus varasest east peale kokku nii laulu kui ka pillimänguga, kuid professionaalset muusikaõpetust hakkas saama võrdlemisi hilja, alles 12aastaselt. Aastatel 1907–1920 elas Eller Peterburis, õppides nii Peterburi konservatooriumis (alguses viiulit, hiljem heliloomingut) kui ka Peterburi ülikoolis (õigusteadust). Tolleaegse 50

maailmalinna rikkaliku kultuurielu kõrval koges Eller omal nahal ka 1917. aasta revolutsioonikeerist. 1920. aastal, pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Eesti ning Nõukogude Venemaa vahel, tuli Heino Eller ühes tuhandete teiste Venemaa avarustes elanud ning töötanud eestlastega tagasi kodumaale elama. Eller töötas aastail 1920–40 Tartus ning kujunes Artur Kapi ning Mart Saare kõrval üheks eesti tähtsaimaks heliloojaks-õpetajaks. Tema õpilaste grupp (nn Tartu koolkond), kuhu kuulusid Alfred Karindi, Karl Leichter, Eduard Oja, Olav Roots ning Eduard Tubin, kujunes juba 1930. aastatel Eesti muusikaelus tugevaks jõuks. 1940. aastast kuni surmani 1970 oli Eller Tallinna konservatooriumis kompositsiooniprofessor, tema käe all õppisid paljude teiste hulgas ka Arvo Pärt, Jaan Rääts ning Lepo Sumera.

Heino Elleri loomingu nimekirjas on ligi kolmsada teost, ning kui välja arvata üksikud erandid (mis loodud 1950. aastate algul tingituna stalinlikust repressiooni-poliitikast), on tegemist ainult instrumentaalmuusikaga. Eesti kultuuriruumis on koorilaul olnud alati väga tähtsal kohal ning vokaalmuusikat on kirjutanud enamik heliloojaid – Elleri täielik pühendumine vaid instrumentaalmuusikale on selles kontekstis märkimisväärne. Elleri tuntuim teos “Kodumaine viis” on aga mõneski mõttes “vokaalmuusika”: see on sõnadeta laul, Eesti hümn instrumentaalmuusikas, võrreldav Sibeliuse kuulsa “Finlandiaga”.

Elleri muusika kohta on öeldud, et see kujutab Eesti loodust ning väljendab ka rahva hingelaadi; ta on Eesti rahvusliku helikunsti sümbol. Kuid Elleri mitmekülgsest loomingust mängitakse-teatakse üsna väikest osa, mitmed klaveriteosed on siiani lausa trükiski ilmumata. Elleri loomingu paremik aga ületab kindlasti pelgalt rahvusliku tähtsuse ning väärib kohta maailma muusikaliteratuuri nimekirjas.

Kuigi Eller oli ise hoopis viiuldaja, moodustavad klaveriteosed tema loomingust kaks kolmandikku. Need umbes kakssada teost on enamjaolt miniatuurid, kuid nende hulgas on ka neli sonaati, kaks sonatiini ning kaks variatsioonitsüklit. Elleri klaverilooming on Eduard Tubina sümfoonilise loomingu kõrval suurim osa eesti klassikalise instrumentaalmuusika pärandist. Ajaliselt võib Elleri (klaveri)loomingu jaotada kolme perioodi vastavalt Elleri elukohtadele: varane (Peterburi 1909–1920), keskmine (Tartu 1920–1940) ning hiline (Tallinn 1940–1970) looming. Selline alajaotus aitab hõlmata Elleri klaveriloomingu ulatust, kuid stiililiselt on need teosed väga mitmekülgsed, alates lihtsaimast rahvalauluseadest kuni keerulisima ekspressionistliku prelüüdini. Terviklikku ülevaadet Elleri klaveriloomingust on raske anda isegi kahepoolse soolokontserdi kavaga. Siia kavasse olen seetõttu valinud vaid mõningad vähem tuntud teosed (trükis on ilmunud vaid meditatsioon ning ballaad), mida aga interpreedina kõrgelt hindan.

Teema variatsioonidega h-moll on valminud 1939. aastal, olles ainuke Elleri suurvormidest klaverile, mis on siiani välja andmata. Teose esiettekannegi toimus alles 1. veebruaril 1984 Estonia kontserdisaalis Peep Lassmanni esituses. Elleril on käsikirjas jäänud isegi teosele pealkiri panemata, on vaid tempotähised teema ning iga järgneva variatsiooni juures.

Põhjuseks on see, et nõukogude korra ajal langes põlu alla kogu Elleri looming iseseisva Eesti Vabariigi ajast, nende teoste esitaminegi oli raskendatud, rääkimata trükis välja andmisest. Sisuliselt kuulub aga teema variatsioonidega Elleri loomingu paremikku, see on valminud samal ajal kui sümfooniline süit “Valge öö”, mis on tähtsaima Elleri-uurija Mart Humala sõnul “tõeline ellerlikkuse kvintessents”. Lihtsale ning laululisele teemale järgnevad kümme karakteerset variatsiooni, mis on kõik lühikesed, pikemat arendust pakub vaid viimane.

51

Meditatsioon kuulub nende väheste Elleri teoste hulka, mis ilmusid juba 1930. aastatel Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali noodiväljaandena. Teose peaosa kargele, tardunud meloodiale pakub kontrasti kaleidoskoopilise loomuga vaheosa. Meditatsiooni eepiline meloodia on lähedases suguluses Elleri 1. sümfoonia “In modo mixolydia” (1934–1936) esimese osa peateemaga – esimesed neli nooti on transponeeritult lausa samad. Tants-kapriis kuulub samasse aega, kuid eepilise rahvuslikkuse kõrval on siin tähtsal kohal huumor. Tants-kapriis on ulatuslik virtuoosne teos, üks väheseid Elleri klaveriloomingus, kus esineb näiteks oktaavipassaaže ning martellato-tehnikat.

Ballaad cis-moll (1955) on üks esimesi teoseid pärast stalinismi-aja ideoloogilisi rünnakuid ja stagnatsiooni, kus Eller väljendab end taas võrdlemisi vabalt – teos on helikeelelt mitmekülgne ning läbinisti tõsise, valdavalt lüürilise, kuid kulminatsioonides ka traagilise iseloomuga. Kompositsiooniliselt on ballaad terviklik, kõik teemad ja vormilõigud on omavahel orgaaniliselt seotud, kogu teost läbib katkematu dramaturgiline arenguliin. Pärast sissejuhatust kõlav laulev peateema on üks Elleri kaunimaid ning pikemaid meloodiaid, kõrvalteema on aga kummaline groteskne tants madalas registris.

Tokaata h-moll käsikirjas on loomisajaks märgitud 1921, kuid teos võib olla hiljem täiendatud – Elleril oli kombeks oma teoseid hiljem ümber töötada (tihti ka põhjalikult), kuid jätta need uued versioonid dateerimata. Rondovormis teose peateema kõlab kahel järgneval sisseastumisel järjest võimsamalt ning kulmineerub kolossaalse jõuga koodas. Peateema rangusele pakuvad kontrasti kerge ja mänguline esimene episood ning kromaatiline, skrjabinlikult tunglev teine episood.

Tegemist on tõelise šedöövriga, kus ühenduvad laitmatult nii oskuslik, virtuoosne klaverikäsitlus kui ka kaasahaarav, suure dramaatilise pingega muusikaline süžee.

Kuigi Johannes Brahms oli vaid kahekümneaastane, kui ta kirjutas kolmanda klaverisonaadi, on tegemist klaverirepertuaari absoluutsesse tippu kuuluva meistriteosega. Aasta 1853 oli Brahmsi elus pöördelise tähtsusega. Just sel aastal tutvus ta viiuldaja Joseph Joachimiga ning viimase soovitusel külastas oktoobris Düsseldorfis Robert ja Clara Schumanni. Brahms jättis Schumannidele niivõrd sügava mulje, et põgusast külaskäigust sai paarinädalane koosviibimine. Brahms mängis Schumannidele ette nii oma esimese (op. 1) kui ka teise klaverisonaadi (op. 2) ning tõenäoliselt ka suurema osa kolmandast sonaadist. Sama aasta lõpul kirjutas Robert Schumann oma ajakirjas Neue Zeitschrift für Musik (Uus Muusikaajakiri) Brahmsi ülistava artikli pealkirjaga “Neue Bahnen” (“Uued rajad”). Selles artiklis on muu hulgas ka tihti tsiteeritud ütlus Brahmsi klaverisonaatide kohta: “Need on pigem looritatud sümfooniad.” Schumanni artikkel tegi noore Brahmsi nime kohe tuttavaks kogu saksakeelsele muusikaüldsusele ning Joachimi ja Clara Schumanniga kujunesid Brahmsil eluaegsed lähedased sõprussidemed.

Kolmas klaverisonaat jäi aga Brahmsil viimaseks – teos on nii vormilt kui ka sisult nõnda ulatuslik ja sümfoonilise haardega, et tõenäoliselt ei näinud helilooja enam võimalust žanri edasiseks arenguks. Hariliku nelja osa asemel on siin viis ja see on üks pikemaid sonaate pianistide tava-repertuaaris. Brahmsil on õnnestunud selles teoses ühendada klassitsistlikud teema- ning vormiskeemid romantismiajastu hingestatud tundelisusega (sama võib öelda ka kogu Brahmsi loomingu kohta 52

tervikuna). Esimese osa suurejoonelise peateema algusmotiivist on meisterlikult tuletatud selle osa kõik ülejäänud teemad.

Teise osa epigraafiks on Brahms valinud esimesed kolm rida ühest C. O. Sternau luuletusest, ta on hiljem kommenteerinud, et need värsid “võivad olla vajalikud või meeldivad selle Andante mõistmiseks”: Der Abend dämmert, das Mondlicht scheint, da sind zwei Herzen in Liebe vereint und halten sich selig umfangen Õhtu hämardub, kuuvalgus helgib, kaks südant on armastuses ühinenud ja hoiavad end õnnistunult embuses.

Kolmanda osa scherzo peateema süngele, deemonlikule tantsule vastandub trio üllas koraalimeloodia. Neljas osa, intermezzo, kannab alapealkirja “Rückblick” (“Tagasivaade”). See on teise osa alguse valulik meenutus, mis jõuab traagilise kulminatsioonini. Finaali peateema on katkendlik ning otsiv, justkui pigem millegi sissejuhatus, kuid osa lõpus kõlab sama materjal grandioosselt, lausa apoteooslikult, pannes kogu sonaadile võimsa punkti.

Annotatsioonid Sten Lassmann 1982. aastal sündinud Sten Lassmann on Eesti noorema põlvkonna üks väljapaistvamaid pianiste, kes äratanud tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal. Ta on andnud soolo- ja kammerkontserte, soleerinud mitmete orkestrite ees ja esinenud Moskva konservatooriumi suures ja väikeses saalis, Purcell Roomis Londonis, Giuseppe Verdi saalis Milanos, Glenn Gould Studios Torontos ja Keelatud Linna kontserdisaalis Pekingis.

Sten Lassmann alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema õpetajad olid Ell Saviauk, Ira Floss ja professor Ivari Ilja. Õpingud jätkusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja klaveriklassis ning Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, kus tema juhendaja oli professor Ian Fountain. Sten Lassmann on end täiendanud ka Pariisi konservatooriumis professor Brigitte Engereri käe all ning osalenud paljude tuntud muusikute, nagu Boris Bermani, Konstantin Lifschitzi, Michael Rolli, Alexander Satzi, Howard Shelley ja Maxim Vengerovi meistriklassides.

Sten Lassmann on olnud konkurssidel edukas. Ta on pälvinud III preemia esimesel Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil (2006), esikoha VI vabariiklikul pianistide konkursil Tallinnas (2002), esimese järgu diplomi noorte pianistide konkursil Ústi nad Labemis (1997) ning VI ja III preemia EPTA noorte pianistide konkursil Horvaatias (1999 ja 2001). Sten Lassmann on osa võtnud ka rahvusvahelistest kammermuusika konkurssidest, pälvides III preemia Jūrmalas (2000) ning finalistidiplomi Brahmsi-nimelisel konkursil Gdańskis (2003). 2011. aastal omistati Sten Lassmannile Heino Elleri nimeline muusikapreemia.

53

Sten Lassmann on esinenud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Vanemuise sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, NYYD Ensemble’i, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri ning Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri solistina koostöös dirigentide Nikolai Aleksejevi, Jüri Alperteni, Lauri Sirbi, Toomas Vavilovi, Tõnu Kaljuste, Paul Mägi, Olari Eltsi, Toomas Kapteni, Mikk Murdvee, Mihhail Gertsi ja Risto Joostiga. Pikemaajaline partnerlus on teda sidunud viiuldaja ja dirigent Mikk Murdveega. Sellest koostööst ilmus sel aastal ka CD Mihkel Keremi viiulisonaatidega (Toccata Classics).

2008. aastast alates on Sten Lassmann tegelnud peamiselt Heino Elleri klaveriloomingu esitamise, salvestamise, uurimise ja tutvustamisega. Elleri klaverimuusika oli Lassmanni doktoritöö aluseks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias aastatel 2008–2012. 2011. aastast ilmub Londonis koostöös plaadifirmaga Toccata Classics plaadiseeria “Heino Eller – complete piano works”. Nüüdseks on ilmunud kolmas plaat selles seerias, lisaks valmivad Sten Lassmanni redigeeritud noodiväljaanded mõnest Elleri siiani trükis ilmumata klaveriteosest kirjastuses Toccata Press.

Sten Lassmanni pianismi iseloomustades ütleb esimese rahvusvahelise Tallinna pianistide konkursi žürii liige, Sibeliuse Akadeemia professor Matti Raekallio: “Sten Lassmann on tugev intellektuaalne mängija, kel palju kogemusi erineva repertuaariga ning väga hea suurvormide tunnetus.” Kontserdiarvustuses Sirbis kirjutab Toomas Velmet: “Sten Lassmann on igal kontserdil kuulajate tähelepanu võitnud virtuoosse, orkestraalse pianismiga ning samaaegselt võimega targalt süveneda esitusel teoste üksikasjadesse.”

54

N 1. november kell 16 Estonia kontserdisaal II Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi v천itjad

KRISTI KAPTEN ja HOLGER MARJAMAA 55

N 1. november kell 16 Estonia kontserdisaal II Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitjad KRISTI KAPTEN ja HOLGER MARJAMAA I Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791) Sonaat c-moll KV 457 (1784) I Molto allegro II Adagio III Allegro assai Alban Berg (1885–1935) Sonaat op. 1 (1909) Margo Kõlar (1961) “Kahel kaldal” (esiettekanne)

II Timo Steiner (1976) “Ilu_inetus_vabadus” (esiettekanne) Holger Marjamaa (1992) “Autumn” modernjazz’i stiilis (esiettekanne) Sergei Rahmaninov (1873–1943) Sonaat nr 2 b-moll op. 36 (1913/1931) I Allegro agitato II Non allegro. Lento III Allegro molto 56

Wolfgang Amadeus Mozarti sonaat c-moll KV 457 on esimene helilooja nn Viini sonaatidest, kirjutatud perioodil, mil Mozart oli vabakutseline muusik ja lahkunud Salzburgi peapiiskopi teenistusest. Teos on pühendatud Thérèse von Trattnerile, kes oli sel ajal Mozarti õpilane. Thérèse’i abikaasa oli Viinis mõjukas muusikakirjastaja. Tähendusrikas on sonaadi minoorne helistik – klassitsismiajastul kirjutati valdavalt mažooris, Mozartil on ainult kaks minoorset sonaati, c-mollile lisaks veel sonaat a-moll KV 310.

Teose esimene osa algab kolmkõlakäiguga, millele vastab kaeblev motiiv, teemal on sugulust fantaasia c-moll teemaga.

Kõrvalpartii ilmub paralleelmažooris. Teine osa, Adagio, on rondovormis. Lihtne ja liigutav meloodia meenutab pisut Mozarti laululoomingut. Kolmanda osa peapartiis on ühendatud ohkeline motiiv kiire kuueteistkümnendikliikumisega. Ka siin on kõrvalteema traditsioonipäraselt paralleelmažooris. “Ohkemotiivid” vastandatult kiirema muusikalise materjaliga läbivad ka töötlust.

Alban Bergi, Arnold Schönbergi õpilase ja dodekafoonilise muusikastiili ühe kuulsaima esindaja sonaat on üheosaline.

Algselt kavatses Berg kirjutada kolmeosalise sonaadi, kuid töö edenes vaevaliselt. Siis, õpetaja Schönbergi nõuandel, kes kommenteeris, et Bergi inspiratsioonipuudus on arvatavasti tingitud sellest, et ta on selles teoses ühe osaga juba ammendavalt kõik öelnud, mis tal öelda on, jäigi sonaat üheosaliseks. Hoolimata tinglikust b-moll-tonaalsusest on sonaat pigem atonaalne, tonaalsed keskused on muutlikud, harmooniat kujundavad kromatismid ja täistooniread.

Margo Kõlar ütleb oma teose “Kahel kaldal” saatesõnaks: “Kahel kaldal võib olla palju ühist, kuid samavõrd ka eraldatust.

Hulk küsimusi, sirutumisi teisele poole, lootusi ja loobumisi, paratamatust. Kui saaks olla kahel kaldal korraga…”

Timo Steiner ütleb oma teose “Ilu_inetus_vabadus” kohta: “See üsna väheste nootidega lugu on olnud allikaks otsingutele. Muusika on seni olnud minu jaoks midagi, mis on mõeldud esitamiseks ja kuulamiseks... tähelepanelikult.

Komponeerimisel tegelen peamiselt sellega, kuidas helisevad materjalid vormida “esinevaks dramaturgiaks”, millekski, millel on oma tegelased, lugu ja rütm...

Panin tähele, et selliselt mõeldud muusikas (vastupidiselt tekstidele) on midagi, mis viib energiat välja. Ta küll ka puhastab ja häälestab inimest, aga ikkagi viib midagi välja. Muusikat kirjutades võisin selle tundmuse korrutada kümne või sajaga... Ja hakkasin otsima võimalust, kas need samad helid, mis mind professionaalselt ümbritsevad, ei võiks töötada vastupidiselt, olla vastukaaluks minu pingutustele ja püüdlustele, vastukaaluks päevarahutustele, olla pelgupaigaks ja lohutuseks. Ja jõudsin neljanoodiliste kombinatsioonideni, neid võis mängida lõputult, iga heli ootas järgmist, hing ei väsinud neist joobumast...

Ja avastasin, et muusika kirjutamisel pole neist vähematki kasu, sest selline materjal pole kuulamiseks vähimalgi määral huvitav… Ja panin kirja selle loo, mille materjal voolab kusagilt vahepealt. Väga paljust on siin loobutud, mingist draamast, mingist kujunditemängust, aga loobutud on ka neljast helist... nemad jäid omaette. Mind saatis ka üks raamat, Mishima “Kuldne tempel”.”

57

Sergei Rahmaninov alustas oma sonaati nr 2 Roomas korteris, kus oli omal ajal töötanud Pjotr Tšaikovski. Sonaadiga paralleelselt kirjutas helilooja ka koorisümfooniat “Kellad”. On huvitav, kuidas need kaks teost on teineteist mõjutanud.

Sonaat nr 2 võiks samuti kanda pealkirja “Kellad” kellamotiivide ohtra kasutamise tõttu. 1931. aastal töötas Rahmaninov teosega rahule jäämata seda ümber, pidas lugu liiga pikaks ja võrdles seda Chopini sonaadiga nr 2, mis “kestab 19 minutit, aga sellega saab kõik öeldud.” Siiski on teosest sagedamini käibel tema esialgne, 1913. aastast pärinev versioon. Sellel kontserdil kõlab seevastu hilisem versioon. Sonaat on kolmeosaline, kuid kuulates tundub, et kuuled üht terviklikku teost, sest kõik osad on temaatiliselt seotud ja järgnevad peatumatult üksteisele. Lisaks rohketele kellamotiividele kuuleb teoses ka Rahmaninovi ületamatut meloodiakunsti.

Kristi Kapten alustas muusikaõpinguid seitsmeaastaselt Tallinna Muusikakeskkoolis, mille lõpetas 2006. aastal Anu ja Toivo Nahkuri klaveriklassis. Aastatel 2006–2010 õppis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Peep Lassmanni juhendamisel. 2010. aastast alates õpib Kristi Kapten stipendiaadina Šoti Kuninglikus Konservatooriumis Glasgow’s professor Fali Pavri klaveriklassis.

Kristi Kapten on edukalt osalenud konkurssidel nii solisti kui ka kammermuusikuna. Eelmisel aastal võitis ta II Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi. Samal aastal pälvis ta ka Lilian Semperi fondi stipendiumi. 2008. aastal jõudis ta poolfinaali Eesti vabariiklikul pianistide konkursil; aastatel 2007 ja 2010 sai II ja I preemia EMTA kammermuusika konkursil.

Inglismaal õppides on Kristi Kapten andnud mitmeid kontserte ja võitnud preemiaid, sealhulgas Jock Holden Memorial Prize for Mozart 2010. aastal ning 2011. aastal III koha Bamber/Galloway pianistide konkursil. Kristi Kapten tegutseb aktiivselt trio koosseisus ning teeb koostööd mitmete lauljatega. Ta on osalenud Steven Osborne’i ja Leon Fleisheri meistriklassides ning esinenud solistina erinevate orkestrite ees (EMTA sümfooniaorkester, Šoti Kuningliku Konservatooriumi sümfooniaorkester ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester).

Teise Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi žürii esimees, Dublini Kuningliku Muusikaakadeemia professor John O’Conor kommenteeris Kristi Kapteni mängu nii: “Kristi Kapten oli suurepärane ja mängis mõningaid asju erakordselt hästi.

Mulle meeldisid väga tema poolfinaali esitused, näiteks Bergi sonaat ja Prokofjevi üheksas sonaat, mida peaaegu kunagi konkurssidel ei kuule. See oli riskantne valik, aga lõppkokkuvõttes tuli talle kasuks. Ma leian, et ta on väga põnev mängija.” Žürii liige, Sibeliuse Akadeemia professor Erik Tawaststjerna: “Kristi Kapten mängis kõik voorud väga hästi. Peaaegu kõigil oli halvemaid ja paremaid momente, aga tema oli väga stabiilne. Tal oli silmapaistvalt hästi valitud kava: teoseid erinevates stiilides, mis talle hästi sobisid.”

58

Holger Marjamaa on noor pianist, keda huvitab võrdselt nii klassika kui ka džäss. Aastatel 1999–2011 õppis ta Tallinna Muusikakeskkoolis Anne Sarrapi ja hiljem professor Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa juures ning on täiendanud end Saue Muusikakoolis džässklaveri erialal, kus tema õpetajateks olid Raun Juurikas ja Jürmo Eespere. Praegu õpib Holger Marjamaa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klassikalise klaveri erialal professor Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa juures ning džässklaverit Kristjan Randalu juhendamisel.

2004. aastal pälvis ta diplomi rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil Jūrmalas, 2008. aastal sai esikoha keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil ning 2010. aastal III preemia rahvusvahelisel Chopini-nimelisel konkursil Narvas.

2011. aastal sai ta Helmi Valtmani stipendiumi ning 2011. aastal pälvis teise koha II rahvusvahelisel Tallinna pianistide konkursil. Holger Marjamaa on andnud kontserte Eestis, Islandil, Lätis, Ungaris, Soomes, Hispaanias, Austrias, Tšehhis, Taanis, Leedus ja Prantsusmaal. Ta on olnud orkestrisolist Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri, Narva Sümfooniaorkestri ning Läti Kammerorkestri ees ja teinud koostööd dirigentide Risto Joosti, Mikk Murdvee ja Anatoli Štšuraga. Džässmuusikuna on ta esinenud Pori Jazzil, Tudengijazzil, Jazzkaarel ja festivalil Sõru Jazz.

Holger Marjamaa on end täiendanud Joe Lovano ja David Kikoski (USA), Kari Ikoneni ja Kristjan Randalu juures, kammermuusika alal Marko Yloneni käe all, Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Ian Fountaini ning Dublini Kuninglikus Muusikaakadeemias John O’Conori juures.

Teise Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi žürii esimees Dublini Kuningliku Muusikaakadeemia professor John O’Conor ütleb Holger Marjamaa kohta: “See noormees on minu arvates erakordne anne. Poolfinaalis pani ta mind kord naerma, kord nutma. Ta on noor, mingis mõttes vajab ta mäng veel arendamist, aga tal on midagi väga olulist olemas.” Žürii liige, Sibeliuse Akadeemia professor Erik Tawaststjerna aga lausus: “Holger Marjamaal on suur potentsiaal. Usun, et tal on suur tulevik, sest ta mõistab muusikat.”

59

N 1. november kell 19 Estonia kontserdisaal

NELSON FREIRE (Brasiilia)

60

N 1. november kell 19 Estonia kontserdisaal NELSON FREIRE (Brasiilia) I Johann Sebastian Bach (1685–1750) / Ferruccio Busoni (1866–1924) Koraaliprelüüd “Ich ruf zu Dir, Herr Jesu Christ” BWV 639 (1898)

Johannes Brahms (1833–1897) Sonaat nr 3 f-moll op. 5 (1853) I Allegro maestoso II Andante espressivo – Andante molto III Scherzo. Allegro energico avec trio IV Intermezzo (Rückblick). Andante molto V Finale. Allegro moderato ma rubato

61

II Sergei Prokofjev (1891–1953) “Põgusad nägemused” (1915/1917) Lentamente Andante Allegretto Animato Molto giocoso Con eleganza Pittoresco (Arpa) Comodo Allegro tranquillo Ridicolosamente Con vivacità Assai moderato Allegretto Feroce Inquieto Dolente Poetico Con una dolce lentezza Presto agitatissimo e molto accentuate Lento irrealmente Enrique Granados (1867–1916) “Kaebelaul: neiu ja ööbik” / “Quejas o la maja y el ruiseñor” tsüklist “Goyescas” (1909/1911) Ferenc Liszt (1811–1886) Etüüd “Metsakohin” / “Waldesrauschen” (1862/1863) “Ungari rapsoodia” nr 3 (1847) “Unustatud valss” nr 1 / “Valse oubliée” (1881) Ballaad nr 2 h-moll (1853) 62

1866. aastal sündinud Ferruccio Busoni oli oma aja üks silmapaistvamaid pianiste-virtuoose, helilooja, dirigent ja muusikaelu organisaator. Originaalloomingu kõrval on ta loonud suurel hulgal transkriptsioone ja töötlusi. Mitmed tema Bachi-töötlused on saanud klassikaks ning kõlavad ikka ja jälle kontserdilaval. “Ich ruf zu Dir, Herr Jesu Christ” BWV 639 aluseks on Bachi koraaliprelüüd orelile, mis oli barokiajal polüfooniliselt arendatud, kindlale koraalile toetuv väikevorm, kus oli nõutav, et koraaliviis on faktuurist selgelt välja kuuldav.

Johannes Brahmsi sonaat nr 1 vt lk 52 Tsükli “Põgusad nägemused” kirjutas Sergei Prokofjev aastatel 1915–1917. See äärmiselt eredate karakteritega väikepalade tsükkel on inspireeritud vene poeedi Konstantin Balmonti poeemi luuleridadest “igas põgusas nägemuses näen ma maailma, täis vikerkaarevärvide muutlikku mängu.”

Tsükli kujunditeringis väljenduvad Prokofjevile omane grotesk, sarkastilisus, motoorika ning karge lüürika. Lentamente avab tsükli lihtsas akordilises mõtiskluses. Andante’s on juba märgata heliloojale omast “teravahambulist” groteski kriipivate dissonantsidega. Allegretto on tõtlik, nukker valss, Animato naaseb taas groteski ja konfliktsetesse kujunditesse. Molto giocoso on irvitav, halastamatu, täis ootamatuid pöördeid, Con eleganza viib taas lüürilisemate kujundite maailma. Väga huvitav on tsükli kaheksas pala, Pittoresco (Arpa), kus saatepartiiks on justkui harfi tõmbed, mille kohal kulgeb kapriisne, ornamenteeritud meloodia. Palas Comodo on kuulda vene rahvalaulu intonatsioone, deetsimitega algav kümnes osa Allegro tranquillo on terav ja ärev. Üheteistkümnes pala on pentsik marss, mida rõhutab ka esitusmärkus ridicolosamente (naeruväärselt, veidralt). Huvitav ABA-vormis pala on kaheteistkümnes, kus hüplikele äärmistele osadele on kontrastiks rahvalaululik keskosa. Assai moderato on kui vahepala, intermetso, järgneb staatiline Allegretto. Viieteistkümnes osa, Feroce, on arendatud, tehniline ning dissoneerivatele intervallidele üles ehitatud. Inquieto ostinaatole ehitub üles rohkete kromatismidega materjal, Dolente on taas näide lüürilisemast materjalikasutusest. Nr 18, Poetico, on kui “vihmaprelüüd”, kus ostinaatsele bassile lisandub kaeblev meloodia. Mõtlik Con una dolce lenterezza viitab lõpu lähenemisele, järgneb üks tsükli tehniliselt nõudlikumaid ja konfliktsemaid palu Presto agitatissimo e molto accentuate. “Nägemused” lõpevad tagasivaatega lõpupalas Lento irrealmente.

63

Helilooja ja pianist Enrique Granados oli koos Isaac Albénize ja Manuel de Fallaga hispaania uue muusika üks alusepanijaid.

Tsükkel “Goyescas” on üks tema olulisemaid klaveriteoseid, inspireeritud hispaania kunstniku Goya maalidest. Vastavalt sellele on tsükli väljendusstiil piltlik, faktuur küllaltki keerukas ja läbikomponeeritud, sisaldab vihjeid hispaania rütmidele ja meloodiatele. “Quejas o la maja y el ruiseñor” pärineb tsükli I vihikust. Pala põhikujund on tõsine, liigutav, melismiderohke meloodia, millesse on põimitud katkend tuntud laulust “Besame mucho”.

Ferenc Liszti etüüd “Metsakohin” kuulub tsüklisse “Kaks kontsertetüüdi”. Parema käe figuratsioonidel otsekui tuulekohinal lehtedes astub sisse madalas registris avar romantiline meloodia. Etüüdi keskosa dramaatilisemas lõigus on kasutatud rohkesti oktavitehnikat. Etüüd läbib kulminatsiooni ja naaseb taas alguse leebusse.

Oma üheksateistkümnes “Ungari rapsoodias” kasutas Liszt rahvaviise ja ka ungari mustlaste muusikat, mida kuulis ja talletas külaskäikudel oma kodumaale. “Ungari rapsoodia” nr 3 on väike kompaktne pala, mis on üles ehitatud madalas registris deklamatoorsele teemale, millele vastandub kõrgemas registris kiire ja kapriisse joonisega viis.

“Valse oubliée” on Liszti hilise perioodi looming, kus kajastuvad autori uue helikeele otsingud ning kaugenemine romantismist.

Liszt jätkab Chopini algatatud ballaadivormi oma kahes samanimelises teoses. Ballaad nr 2 toetub antiik-kreeka müüdile Hero ja Leanderi traagilisest armuloost. Hero on armastusjumalanna Aphrodite preestrinna, kellesse armub noor Leander, kes ujub armastatu juurde igal ööl üle neid lahutava väina. Ühel tormisel ööl kaotab Leander suuna ja upub. Hero leiab tema surnukeha rannalt ja viskub ahastuses tornist alla. Üheks teose inspiratsiooniallikaks on peetud ka Gottfried Bürgeri ballaadi “Lenore”. Pala algab ähvardavate “tormitaoliste” kromaatiliste käikudega, mille kohal kõigub Leanderi teema, sellele järgneb helge ingellik Hero teema. Nende kahe teema muutmisele ja vaheldumisele ongi järgnev teema üles ehitatud.

“Sametkäppadega jaaguar.”

“Ma olen see, kes ma olen. Midagi muud ma endast ei kujuta. Ja muusika on mulle samuti midagi väga loomulikku. On alati olnud.” Nii ütles ühes oma vähestest intervjuudest Nelson Freire. 1944. aastal Brasiilias Boa Esperanças sündinud Freire hakkas klaverit mängima juba kolmeaastaselt. Ta õppis mälu järgi lugusid, mida mängis tema vanem õde. “Kasvasin üles imelapsena. Minu perekonnas polnud varem muusikuid olnud, kuid ema armastas muusikat ja ostis oma esimese palga eest klaveri. See oli midagi väga haruldast. Tollal oli meie linnas veel vahest ainult kolm klaverit.” Nelja-aastaselt oma esimesel avalikul esinemisel mängis Freire Mozarti sonaati A-duur KV 331. Peagi soovitati vanematel viia poeg pealinna Rio de Janeirosse. Seal käis ta õpetaja juurest õpetaja juurde ilma õiget leidmata, kuni sattus Lucia Branco juurde, kelle õpetaja oli olnud Liszti õpilane, ning tema assistendi Nise Obino juurde. Kui Freire oli 12-aastane, organiseeriti Rio de Janeiros suur

64

rahvusvaheline konkurss. Freire meenutab, et seal oli 80 osavõtjat, kõik muidugi temast tublisti vanemad. Freire pääses finaali ning võitis Beethoveni viienda kontserdi esituse eest stipendiumi. Kaks aastat hiljem läks ta edasi õppima Viini Bruno Seidlhoferi juurde (ka Friedrich Gulda õpetaja). See oli tema otsingute aeg, seal kohtus ta Martha Argerichiga. 1964. aastal võitis Freire I preemia rahvusvahelisel Vianna da Motta konkursil Lissabonis Portugalis ja sellest sai alguse tema pianistikarjäär.

Freire kontserdigraafik on tihe, ta on töötanud paljude maailmakuulsate dirigentidega, nende hulgas Pierre Boulez, Eugen Jochum, Charles Dutoit, Kurt Masur, Andre Prévin, Gennadi Roždestvenski, Seiji Ozawa, Valeri Gergijev jt. Oma lähedase sõbra Martha Argerichiga on ta sageli esinenud klaveriduos.

Freire on salvestanud Sonyle, Teldecile, Philipsile ja Deutsche Grammophonile. Tal on eksklusiivleping firmaga Decca. Freire rohkete plaadiauhindade hulka kuulub Edison Award Chopini prelüüdide plaadi eest. Tema Brahmsi klaverikontsertide salvestus Deccale Gewandhausorkestriga Riccardo Chailly dirigeerimisel sai 2007. aastal Classic FM preemia, oli Grammy nominent ning pälvis ajakirja Gramophone auhinna kui aasta salvestus ning kontserdikategooria võitja. 2002. aastal nimetas Victoires de la Musique Freire aasta solistiks. 2010. aastal oli tema Chopini nokturnide plaat taas Grammy nominent.

Aastal 2007 pälvis Freire Prantsuse kirjanduse ja kunstide ordeni (Ordre des Arts et des Lettres) ning aastal 2010 sai ta Prantsusmaa Auleegioni ordeni kavaleriks.

2003. aastal tehti pianistist ka dokumentaalfilm. Seal avab see “klaverimaailma üks kõige paremini hoitud saladusi” pisut oma sisemaailma, kõneleb muuhulgas endale olulistest muusikutest, brasiilia pianistist Guiomar Novaesist ja Martha Argerichist, oma armastusest džässi ja Hollywoodi 1940. aastate filmide vastu ning kirjast, mille isa kirjutas talle, kui ta oli kaheksa-aastane. Kõneledes sellest, milline on brasiilia pianism, ütleb Freire naljatades, et klaver on jalgpalli järel brasiillaste armastus number kaks. Kuid brasiilia pianistid õpivad enamasti Euroopas ning soovivad end pigem identifitseerida eurooplastena. Freire on öelnud, et ta armastab mängida Saksamaal, kuna seal on klassikast arusaamine loomulik ja iseenesestmõistetav. Jaapanis on publik väga entusiastlik, Pariisis tullakse ainult staare kuulama. Muidugi armastab Freire ka kodupublikut. “Ma usun, et muusika on rahvusvaheline keel.”

65

R 2. november kell 19 Estonia kontserdisaal Festivali lõppkontsert EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER Kontsertmeister Raimonds Ozols EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR Koormeister Heli Jürgenson ELLE-RIIN VOLMER, STEN HEINOJA

IVARI ILJA Dirigent ARVO VOLMER 66

R 2. november kell 19 Estonia kontserdisaal Festivali lõppkontsert EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER, kontsertmeister Raimonds Ozols EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR, koormeister Heli Jürgenson ELLE-RIIN VOLMER, STEN HEINOJA IVARI ILJA Dirigent ARVO VOLMER

I Manuel de Falla (1876–1946) “Ööd Hispaania aedades” / “Noches en los Jardines de España” (1909/1915) “Generalife aias” / “En el Generalife” “Kauge tants” / “Danza lejana” “Sierra de Córdoba aedades” / “En los jardines de la Sierra de Córdoba” Solist Elle-Riin Volmer Aleksandr Skrjabin (1872–1915) “Prometheus” (“Tulepoeem”) op. 60 (1909/1910) Solist Sten Heinoja

II Johannes Brahms (1833–1897) Klaverikontsert nr 2 B-duur op. 83 (1878/1881) I Allegro non troppo II Allegro appassionato III Andante IV Allegretto grazioso Solist Ivari Ilja

67

Manuel de Falla on pärit Andaluusiast, sündinud 1876. aastal Cadizis. Koos Isaac Albénize, Enrique Granadose ja Joaquín Turinaga on nad hispaania muusika alusepanijad. Manuel de Falla on öelnud, et tema vaimustus muusikast sai alguse Griegist. Ta õppis Madridi konservatooriumis ning täiendas end hiljem Pariisis, kus puutus kokku Debussy, Raveli ja Dukas’ga.

1939. aastal lahkus ta Franco režiimi eest Argentinasse ning jäi sinna surmani.

Teost “Ööd Hispaania aedades” alustas de Falla kui nokturnide tsüklit klaverile, kuid hiljem sai sellest sõbra, pianist Ricaro Viñesi õhutusel tsükkel klaverile orkestriga. Helikeel selles teoses omab puutepunkte Debussyga, kuid on originaalne, huvitava ja delikaatse hispaania rütmide ja meloodiakujundusega. Klaveripartii on orkestriga orgaanilises ühenduses ilma liiga esiletungivalt soleerimata. Teose esimene osa “Generalife aias” kujutab de Falla armastatud Andaluusiat, Generalife aedu, mis ümbritsevad valitseja haaremi suvelossi Alhambras. Teine osa “Kauge tants” on keerukas ja sügavutiminev vaade Hispaania minevikku ja kujunditemaailma. Klaveripartiis on kasutatud martellato-tehnikat, meloodiates tihti unisoone ja repetitsiooni. Kolmas osa “Sierra de Córdoba aedades” jätkab esimese osa kujunditemaailma.

Klaverikontserdi nr 2 kirjutas Johannes Brahms aastail 1878–1881, 22 aastat pärast esimese klaverikontserdi loomist.

Brahms pühendas teose oma õpetajale Eduard Marxsenile ning oli ise esiettekande solist. Brahmsi teisel klaverikontserdil on tavapärase kolme asemel neli osa ja see on erakordselt ulatuslik ja mastaapne teos (kestab 50 minutit), mida on vaadeldud kui sümfooniat soleeriva klaveriga. Teose loomeperioodil oma sõbrale Theodor Billrothile kirjutades ütleb Brahms aga nagu möödaminnes: “Olen paar väikest klaveripala kirjutanud.” Teos on tehniliselt äärmiselt keerukas, kuid see on raskus, mis teenib alati muusika sisu ega pole eesmärk omaette. Kontsert algab kauni metsasarvesoologa (metsaromantika instrument saksa romantikutel), millest kasvab dialoog puhkpillide ja solisti vahel ja järgneb ulatuslik kadents. Töötluses arendatakse algteemasid ja teos jõuab võimsa kulminatsioonini, millele järgneb unistuslik episood. Kõlab taas alguse metsasarveteema.

II osa on ABA-vormis skertso, vastukaaluks I osa mažoorhelistikule minooris algab sünkopeeritud motiividega ning on traagilise alatooniga. Kontserdi ulatuslik aeglane osa algab pika tšellosoologa, mis meenutab Brahmsi soololaulu “Immer leiser wird mein Schlummer”. Rondovormis finaal on hoogne ja tantsuline, siin on kasutatud ungaripärast rütmikat.

Aleksandr Skrjabini aastatel 1909–1910 loodud “Prometheus” on kirjutatud orkestrile, klaverile, koorile ja värvusklaviatuurile, tastiéra per luce’ile, mida aga teose esituspraktikas enamasti ei ole olnud võimalust kasutada. Teose esiettekanne leidis aset 1911. aastal Moskvas, dirigeeris Sergei Kussewizki. Katse seda teost Skrjabini eluajal tastiéra per luce’iga ette kanda toimus 1915. aastal New Yorgis Modest Altschuleri juhatusel. Värvid projitseeriti ekraanile. See lahendus aga heliloojat täielikult ei rahuldanud. Ei olegi täpselt teada, kuidas Skrjabin värvide osa teoses ette kujutas, tõenäoliselt oli tema soov, et need voogavad ja vahelduvad kogu saalis. 2010. aastal korraldati Yale’i ülikoolis sealse doktorandi Anna Gawboy eestvõttel selline teose esitus. Projekt on nähtav ka Youtube’is. Tastiéra per luce kujutab endast klaviatuuri, milles igale klahvile vastab kindel värv, vastavalt Skrjabini sünesteetilisele (helide nägemine värvides) tajule. Näiteks vastasid Skrjabini klaviatuuril C-le punane, D-le kollane, E-le helesinine, F-ile purpurpunane, G-le oranž, A-le roheline ja H-le sinine.

Kui need noodid asetada kvindiringi, moodustub spektri värviring.

68

Oma elu viimasel kümnendil, mis lõppes helilooja ootamatu surmaga 43aastaselt, arendas Skrjabin ideid ja tegi ettevalmistusi “Müsteeriumi”, kosmiliste mõõtmetega apokalüptilise üliteose loomiseks ja teostumiseks. “Müsteeriumile” pidi eelnema “Eeltegevus”, mis kestab seitse päeva, kus ühendatakse kõik kunstivormid, inimeste sensoorsed tajud teravdatakse ja viiakse uude seisundisse. Need protsessid pidid toimuma Himaalaja mägedes ringikujulises templis. Kaasa pidid olema haaratud värvid, tants, valgusemäng, päikesetõus ja loojang. Esimene “Müsteerium” ja järgmised mujal korratuna pidid looma uue, kõrgemale vaimsele tasemele jõudnud inimkonna. See megalomaaniline idee lähtub Skrjabinit tema elu viimasel perioodil mõjutanud teosoofiast, millele Skrjabin lisas oma nägemusi ning otsis muusikalisi väljundeid. Teoses “Prometheus” võib samuti näha heiastusi sellest suurideest.

“Prometheus” on üles ehitatud suurendatud ja vähendatud kvartidest helireale a-dis-g-cis-fis-h, nn Prometheuse akordile.

Ideeliselt on teosel seos antiikmüüdiga Prometheusest, jumalatele vastu astunud kangelasest, kes tõi inimestele tule. Teos algab muusikalise materjaliga, mis sümboliseerib kaost. Trompetirepliigid väljendavad olemise ja loomise algmõtet “Mina olen”, järgnev meloodiline passaaž sümboliseerib inimteadvuse koidikut. Inimese individuaalset olemust annab edasi teost ulatuslikult läbiv klaveripartii. Sisse astuvad Skrjabinile tüüpilised “pöörase tantsu” kujundid, mis sümboliseerivad “elurõõmu”. Muusika muutub järjest intensiivsemaks ja ekstaatilisemaks, kuni ekstaasi kõrgeimal astmel astub sisse koor.

Ekstaatilise tantsu peadpööritav teema haarab kõik endasse ning teose lõpus ilmub “Mina olen” kujund nagu “Meie oleme”, mis sümboliseerib inimese ühtesulamist kosmosega.

“Klaverimäng on väga, väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, terve omaette galaktika.”

“Pean oluliseks, et lavaleminek poleks pelgalt professionaalne tegevus (kuigi kahtlemata on ta ka seda), et selles oleks ehk midagi rituaalset. Publikuga kohtudes peab endale aru andma vastutusest, mingist kõrgemast vastutusest. Minu lemmiklause, mida ikka korrutan õpilastele – klaveri- või viiulimängu või ükskõik mis instrumendi mängu õppimine on eelkõige iseenda tundmaõppimine.” Nii on öelnud Ivari Ilja mõned aastad tagasi ühes intervjuus.

Ivari Ilja on Eesti väljapaistvamaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid pianiste, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ning klaveriosakonna juhataja. Ta on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Eve Paju ja professor Laine Metsa juures ning Moskva Tšaikovski-nimelises Riiklikus Konservatooriumis professorite Vera Gornostajeva ja Sergei Dorenski klaveriklassis. 1985. aastal rahvusvahelisel Chopini-nimelisel konkursil Varssavis pälvis ta diplomi ning rahvusvahelisel Vianna da Motta nimelisel konkursil Lissabonis IV preemia.

Ivari Ilja on andnud soolokontserte ja esinenud solistina sümfooniaorkestritega paljudes riikides selliste dirigentide juhatusel nagu Arvo Volmer, Eri Klas, Jüri Alperten, Leo Krämer, Endel Nõgene, Veronika Dudarova, Urs Schneider, Vello Pähn, Roman Matsov, Andres Mustonen, Hannu Norjanen, Stephen Gunzenhauser, Theodore Kuchar jt. Tema repertuaari kuulub peamiselt romantiline muusika, eelkõige sellistelt autoritelt nagu Chopin, Brahms ja Schumann, aga ka Mozarti, Prokofjevi, Britteni, Tubina jt teosed.

69

Ivari Ilja on tunnustatud ansamblimängija, eriti edukas on olnud tema koostöö maailmanimega lauljatega, nende seas Irina Arhipova, Dmitri Hvorostovski, Maria Guleghina ja Elena Zaremba, kellega koos on ta esinenud paljudel maailma kontserdilavadel, nagu Carnegie Hall, Milano La Scala, Londoni Queen Elisabeth Hall ja Wigmore Hall, Peterburi Filharmoonia suur saal, Moskva konservatooriumi suur saal, Viini Musikverein, Tokyo Suntory Hall, New Yorgi Alice Tully Hall, Avery Ficher Hall, Washingtoni Kennedy Center, San Francisco Davies Symphony Hall jt.

Ivari Ilja on esinenud paljude eesti lauljate ja instrumentalistidega, pikaajalisem koostöö on sidunud teda sopranite Margarita Voitese ja Pille Lillega, viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny ja tšellisti Henry-David Varemaga. Ivari Ilja on mitme Eesti noorema põlvkonna tipp-pianisti, Mihkel Polli, Sten Lassmanni, Maksim Štšura jt õpetaja. 2000. aastal pälvis Ivari Ilja riikliku kultuuripreemia väljapaistva loomingulise tegevuse eest, 2006. aastal Eesti Muusikanõukogu aastapreemia ning 2008. aastal Valgetähe IV klassi ordeni.

Evi Arujärv kirjutab ühes kontserdiarvustuses: “Ivari Ilja on üks vähestest meie interpreetidest, kelle puhul puhttehniline “raskusjõud” on sedavõrd võimsalt ületatud, et enamasti tekib mulje vee peal kõndimisest. […] Kui keerukas klaverifaktuur äkki sulgkergena lendu läheb, siis on see omaette muusikaime, aga mitte ainus ja peamine. Romantilise pianismi teine omadus on kõnelisus, mis allutab enesele nii klaveri tehnilised piirvõimalused kui ka inimkõne dünaamika ja inimpsüühika protsesside “mudeldamise”. Ilja kõnestiil on neid võimalusi kasutades üsna mitmel viisil kordumatu.”

Elle-Riin Volmer alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakoolis Iren Lille ja hiljem Eve Nõgene juures. Alates 2003. aastast õppis ta Tallinna Muusikakeskkoolis Marju Rootsi, 2008. aastast ka professor Ivari Ilja juhendamisel. Praegu õpib Elle-Riin Volmer Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia II kursusel professor Ivari Ilja klaveriklassis. Elle-Riin Volmer on osalenud konkurssidel nii Eestis kui ka välismaal ning täiendanud end meistrikursustel. Ta on esinenud solistina Pärnu Linnaorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ees.

Sten Heinoja on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis Marju Rootsi juures. Praegu jätkab ta õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja klaveriklassis. Sten Heinoja on pälvinud diplomi ja eripreemia III rahvusvahelisel konkursil Klaviermusik Leedus 2007. aastal. 2009. aastal sai ta keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil III koha, 2010. aastal diplomi ning 2011. ja 2012. aastal I koha. 2010. aastal osales Sten Heinoja Jūrmalas rahvusvahelisel konkursil.

Sten Heinoja on esinenud Soomes, Rootsis, Ameerikas, Lätis ja Leedus, samuti osalenud meistrikursustel nii Eestis kui ka Inglismaal. Ta on üles astunud orkestrisolistina Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri ja Tallinna Kammerorkestriga.

70

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester vt lk 11 Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on kujunenud üheks tuntumaks Eesti muusikakollektiiviks maailmas. EFK asutas 1981. aastal Tõnu Kaljuste, kes oli koori kunstiline juht ja peadirigent kakskümmend aastat. Aastail 2001–2007 jätkas tema tööd inglise muusik Paul Hillier. Alates hooajast 2008/2009 on koori kunstiline juht ja peadirigent Daniel Reuss.

Koori repertuaar ulatub gregooriuse laulust hilisbaroki ja 20. sajandi muusikani. Eriline koht on selles juba aastaid olnud eesti heliloojate loomingul (Pärt, Tormis, Tüür, Grigorjeva, Tulev, Kõrvits, Tulve) ja selle tutvustamisel maailmas. Hooaja jooksul annab koor 60–70 kontserti nii kodu- kui ka välismaal. EFK on teinud koostööd paljude väljapaistvate dirigentide ja orkestritega, nagu Claudio Abbado, Helmuth Rilling, Eric Ericson, Iván Fischer, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Nikolai Aleksejev, Andrew Lawrence-King, Roland Böer, Lars Ulrik Mortensen, Frieder Bernius, Stephen Layton, Marc Minkowski, Christoph Poppen, sir Colin Davis jt; Norra, Austraalia, Leedu, Praha ja Stuttgardi kammerorkestrid; Londoni Sümfooniaorkester, Mahleri Kammerorkester, Iisraeli Filharmoonia orkester, Berliini Ringhäälingu orkester, Concerto Copenhagen, Concerto Palatino, Salzburg Camerata, Les Musiciens du Louvre-Grenoble, Mahler Chamber Orchestra, Stuttgardi Filharmooniaorkester, BBC Walesi orkester ning muidugi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Tallinna Kammerorkester.

Koori on kutsutud osalema paljudel mainekatel festivalidel maailmas, nt BBC Proms, Edinburghi rahvusvaheline festival, Abu Goshi muusikafestival, Moskva lihavõttepühade festival, Bergeni rahvusvaheline festival, Salzburgi pidunädalad, Musikfest Bremen, Salzburgi Mozartwoche, Vale of Glamorgan, festival Aix-en-Provence, Schleswig-Holstein Musikfestival jt.

Kontserttegevuse kõrval on koori töös olulisel kohal salvestused (plaadifirmadele ECM, Virgin Classics, Carus, Harmonia Mundi), mis on võitnud auhindu, sh Grammy plaadi “Arvo Pärt. Da Pacem” eest (Harmonia Mundi 2006, dirigent Paul Hillier).

Hooajal 2012/2013 on palju põnevaid kontserte Eestis koostöös Nargen Festivali, Tallinna Kammerorkestri ja ERSOga. Väliskontserte antakse Zermatti festivalil Šveitsis, rahvusvahelisel Cervantino festivalil Mehhikos, Viini kontserdimajas, Antwerpeni AMUZis Essenis, Kölnis, Dortmundis jm, koostööpartneriteks Mahleri Kammerorkester ja ansambel Les Musiciens du Louvre-Grenoble. Dirigentidena seisavad koori ees Daniel Reuss, Tõnu Kaljuste, Marc Minkowski, Arvo Volmer, Eri Klas jt.

71

Arvo Volmer on üks silmapaistvamaid Eesti dirigente, keda teatakse ja hinnatakse paljudel maailma kontserdilavadel ning muusikateatrites. Arvo Volmer õppis dirigeerimist Tallinna konservatooriumis professorite Olev Oja ja Roman Matsovi juhendamisel (1980–1985) ning Peterburi konservatooriumis professor Ravil Martõnovi juhendamisel (1985–1990).

Aastal 1989 võitis ta esimese preemia Kopenhaagenis toimunud rahvusvahelisel Nikolai Malko nimelisel noorte dirigentide konkursil.

Oma dirigendikarjääri alustas Arvo Volmer 1985. aastal Estonia teatris. Ta on olnud teatri orkestri peadirigent ja kunstiline juht aastatel 1993–2001 ja 2004–2012. Vahemikus 1994–2005 oli ta ka Oulu sümfooniaorkestri peadirigent. Alates hooajast 2004/2005 on Arvo Volmer Adelaide’i sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent.

Arvo Volmeri tegevus dirigendina hõlmab mitut kontinenti. Volmer on korduvalt juhatanud selliseid tuntud orkestreid nagu BBC Philharmonic (Manchester), Birminghami ja Berliini raadiote sümfooniaorkestrid, Sydney ja Melbourne’i sümfooniaorkestrid, Orchestre National de France jt. Olulisemad plaadistused on Leevi Madetoja kogu orkestriloomingu salvestus Oulu Linnaorkestriga (Alba Records, 1998–2000), Eduard Tubina kõigi sümfooniate plaadistus ERSOga (Alba Records, 1999–2003), mille eest pälvis ta 2002. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia, Tubina balleti “Kratt” esmaplaadistus ERSOga (Alba Records, 2005) ning Cyrillus Kreegi “Reekviemi” plaadistus (Alba Records, 2007), mis on teose 1927. aastal valminud eestikeelse originaalversiooni esmakordne salvestus.

Arvo Volmer sai 2008. aastal Eesti Teatri aastaauhinna Rahvusooper Estonia repertuaari laiendamise ja Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” haarava muusikalise tõlgenduse eest. 2011. aasta augustis tõi Arvo Volmer Noblessneri valukojas lavale Wagneri ooperi “Parsifal”, mille eest pälvis Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2012. aastal juhatab Volmer mitmeid oopereid Sydneys Opera Australias.

72

Kunstiline juht Lauri Väinmaa Produtsent Neeme Punder Toimetaja Tiiu Valper Trükiste kujundus Ivar Reimann Kavaraamatu koostaja Ia Remmel Keeletoimetaja Tiina Talts Administraatorid Kaie Tarto ja Tiina Kubo Kontserdiosakonna juhataja Mart Schifrin

Festivali toetajad ja koostööpartnerid: EV kultuuriministeerium Eesti Kultuurkapital Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti Klaveriõpetajate Ühing Tallinna Muusikakeskkool Eesti Rahvusringhääling Nordic Hotel Forum Eestii Rahvuslik Klaverimuuseum

Eesti Rahvuslik ./$9(5,0886(80 Jõhvi Vallavalitsus

Õhtustele kontsertidele ei soovitata kaasa võtta eelkooliealisi lapsi.

concert.ee