Reelika Turi

Jalgpallimatš kui kontrolltöö ehk pedagoogiliste põhitõdede rakendamise potentsiaalist jalgpallis

Tekst: Reelika Turi, Raasiku kooli juht ja jalgpallikohtunik | Foto: Liisi Troska

Iga jalgpallur tahab mängus anda endast parima samamoodi, nagu ülimalt motiveeritud õpilane tahab bioloogia kontrolltöös teha parima soorituse. Kui jätame kõrvale selle, et jalgpallimatši eesmärk on võitja välja selgitada, siis sooritajate tasandilt vaadates on jalgpallimängu ja kontrolltöö eesmärk ühesugune – teha parim sooritus.

Peale jalgpalluri tahab mängus parima teostusega hakkama saada ka treener ja kohtunik. Selleks et anda endast parim, tuleb enne väga palju õppida. Analüüsides seda, kuidas kõik need sooritajad on sellele mänguväljakule jõudnud, näeme, et nende teerajad on olnud väga erinevad. On täiesti loomulik, et jalgpallis õpetatakse iga last ja mängijat nii, et lähtutakse vaid tema hetkeoskustest.

Jalgpallis räägitakse mittelineaarsest pedagoogikast.1 Lähtutakse lapse oskustest ja ei seota seda vanusega, üldhariduses on seevastu täpselt ära jagatud see, mis vanuses mingit teemat omandada. Me võime vaid ette kujutada seda, mis juhtuks üldhariduses, kui rakendataks samasugust vanusest lahti lastud lähenemist nagu jalgpallis. Hariduses eeldatakse, et me tahame õppida, me tahame õppida igas vanuses ja igal pool. Kui mängijate arengu eest vastutavad treenerid ja suhteliselt hästi on kaetud ka kohtunike arendamine nii Eestis kui rahvusvaheliselt, siis huvitav on treenerite arendamise külg. Hariduses on koolijuhtidel ja õpetajatel mentorid ja õpirühmad, võibolla on see kasutamata potentsiaal.

Kõik treenerid peaksid olema veidike pedagoogid või vähemalt teadma, et pedagoogikast võivad nad leida palju tuge ja mõtteainet. Treeneritel soovitan lugeda John Hattie ja Gregory Yatesi raamatut „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“, kindlasti tasub läbi jalgpallitreeneri pilgu vaadata ka ETVs näidatud saateid „Maailma kõige targem rahvas“. Hariduses on õpetaja ülesanne arendada välja raam, kus õppimine saab toimuda, samamoodi valmistab treener ette trenni. Kui õpetaja alustab uue teema õpetamist, siis on tema ülesanne veenduda selles, et õpilane mõistaks detailsemat teemat laiemas kontekstis. Jalgpallitreeneril on siin väga suur edumaa, kuna jalgpalluril on mäng kui suur kontseptsioon ilmselge. Võibolla see mängija ei mõista seda nii detailselt, kuid iga väikese õpitud nüansi oskab jalgpallur asetada teadmiste süsteemi kiiremini kui õppur matemaatikatunnis, kui peab ruutude vahe valemi selgeks õppima. Õpetaja ütleks ka, et automaatsuse arendamine on oluline, kuid automaatsus pole tujutu soorituse kordamine, vaid mingi kindla tegevuse lihvimine, sealhulgas arvestades, et keskkond või olukord, kus tegevust sooritatakse, muutub aina keerulisemaks, et tagada parim võimalik õppetund. Hattie ja Yates ütlevad, et andele tuleb kulutada iga päev kolm-neli tundi. Automaatsus kujuneb soorituses välja noores eas pideva praktiseerimise najal ning see algab stimuleerivast ja julgustavast keskkonnast, lihtsamalt öeldes kodust.2 Automaatsus on oluline, sest see vähendab kognitiivset koormust. See tähendab, et mida parema tehnikaga on mängija, seda rohkem jääb tal aega mõelda läbi taktikalised otsused mängus.

Hattie ja Yates toovad õppimise kohta välja kuus põhimõtet, mis on mitme uuringu põhjal kinnitust saanud. Õppimine nõuab aega, pingutust ja motivatsiooni. Nooremale õppijale on mängulisus olulisem, kuid mida vanemaks õppija saab, seda olulisem on kujundada arusaam, et õppimine nõuab pingutamist. Mõnikord võib õpilane arvata, et kui õppimine nõuab rohkem pingutust, siis see pole

järelikult tema teema. See on ekslik järeldus – pingutust nõudvast õppimisest on õigem mõelda kui hädavajalikust eeldusest sügavate teadmiste tekkeks.3 Eestlastest soovitan ma õppimise teemal lugeda hariduspsühholoogide Grete Arro ja Kati Ausi selgitusi. Keskenduda saab vaid lühikest aega. Inimese tähelepanu hajub ja paljud õpilased vajavad peale 20 minutit tegutsemist tegevuse muutust. Hajutatud õppimine on tõhusam kui ühes tükis harjutamine või kohe ära õppimine. Võti peitub meenutamises – iga kord uuesti alustades meenutame me õpitut ja seega muudame aktiivseks mälujäljed ja seosed õpitu kohta. See aga omakorda kinnistab ja võimaldab meil midagi sügavalt ära õppida.

Varasemate teadmiste mõju on väga tugev. Koolis on selle meetodi nimi tasemekaardistus. Enne iga uue teema õpetamist kaardistab õpetaja õpilaste varasemad teadmised ja mõtleb välja plaani, kuidas olemasolevatele teadmistele oma tunnid loogiliselt ehitada. Kas ja kui palju peaks tegema jalgpallurite, treenerite ja kohtunike õpetamist alustades tasemekaardistust?

Me õpime hästi multimeediasisendi kaudu. Mõnda aega tagasi räägiti kuulmismeelt ja nägemismeelt eelistavatest õppuritest, kuid kõige paremini õpivad need, kes saavad infot eri kanalite kaudu. Pane õpilane kuulma, nägema ja tajuma. Õppides peab mõistus olema aktiivne. Uuele teadmisele on vaja mõtestatud reaktsiooni. Mõtestatud reaktsiooni tekitamisel võivad nii õpilased koolis kui ka mängijad trennis vajada abi. Õpetaja või treeneri ülesanne on aidata sellel tekkida.

Nii treener kui õpetaja peaksid neid põhimõtteid hoidma igapäevaselt meeles.

Peale õppimise põhimõtete teadvustamise on oluline ka see, kuidas õpetaja või treener soorituse kohta tagasisidet jagab. Dylan Wiliam uuris õpilastelt, missugust tagasisidet nad soovivad, ja õpilaste vastustest selgus, et nad soovivad eelkõige tulevikku suunatud tagasisidet. Kõik teavad, kui ebatäiuslik nende sooritus oli, kuid nad soovivad teada, mida teha tulevikus paremini.4 Õpetajad ja ka treenerid arvavad tihti, et nad ju annavadki tagasisidet tulevikuks, kuid tegelikkuses tajuvad õpilased tagasisidet pigem rünnakuna oma ego pihta. Tagasiside kuldreegel on suhe 1 : 4. See tähendab, et ühe negatiivse tähelepaneku kohta peaks tegema vähemalt neli positiivset. Kui see suhe läheb alla 1 : 3, siis tunneb tagasiside saaja, et teda rünnatakse, ja seetõttu satub ohtu õpilase ja õpetaja omavaheline suhe. Tagasiside andmise puhul on meil tihti omad mustrid, mida me sageli ise ei märkagi. Koolis õpetamist alustades õpetati mulle, et üks hea võimalus on end kõrvalt vaadelda, näiteks leida keegi, kes paneb kirja kõik öeldud kommentaarid, või salvestada oma juttu, et märgata, kuidas õpetajana tagasiside andmise protsessis tegelikult käitun. Nii õpetaja kui ka treeneri roll ja vastutus on anda kohandatud tagasisidet, mis tähendab, et õpetaja peab mõistma valdkonda nii hästi, et tema tagasiside võimaldab teha õpilasel järgmise sammu. Tagasiside puhul lükkavad Hattie ja Yates ümber mõned levinud müüdid. On oluline teada, et inimesed ei õpi rohkem, kui nende tagasiside on ainult kiitev. Samamoodi ei vaja inimesed pidevat kiitust, et luua ja säilitada positiivset enesehinnangut. Kõige olulisem on õppijale juhuslik positiivne tagasiside. Siinkohal on isegi välja toodud, et ettearvatav positiivne tagasiside võib inimest ka kiituse puudusel sooritust lõpetama panna.

Tagasiside puhul on kõige olulisem tagasiside eesmärk. Tagasiside toimib soorituse arengut soosivalt ainult siis, kui nii õppija kui ka õpetaja teavad, kuhu tahetakse jõuda. Algajad vajavad sooritust korrigeerivat tagasisidet, keskmised õpilased vajavad tagasisidet protsessi kohta ja edasijõudnud vajavad mõtestatud kontseptuaalset tagasisidet. Õppimist ja õpetamist puudutavaid põhitõdesid on pedagoogikas suhteliselt palju uuritud, seega on jalgpalluri, kohtuniku ja treeneri arendajatel olemas väga lai valdkond, millest enda jaoks järeldusi teha. Samamoodi on ilmselt võimalik leida jalgpallist õppetunde õpetajate jaoks.