KONVERENTS
Jalgpallimatš kui kontrolltöö
ehk pedagoogiliste põhitõdede rakendamise potentsiaalist jalgpallis Tekst: Reelika Turi, Raasiku kooli juht ja jalgpallikohtunik | Foto: Liisi Troska
I
ga jalgpallur tahab mängus anda endast parima samamoodi, nagu ülimalt motiveeritud õpilane tahab bioloogia kontrolltöös teha parima soorituse. Kui jätame kõrvale selle, et jalgpallimatši eesmärk on võitja välja selgitada, siis sooritajate tasandilt vaadates on jalgpallimängu ja kontrolltöö eesmärk ühesugune – teha parim sooritus. Peale jalgpalluri tahab mängus parima teostusega hakkama saada ka treener ja kohtunik. Selleks et anda endast parim, tuleb enne väga palju õppida. Analüüsides seda, kuidas kõik need sooritajad on sellele mänguväljakule jõudnud, näeme, et nende teerajad on olnud väga erinevad. On täiesti loomulik, et jalgpallis õpetatakse iga last ja mängijat nii, et lähtutakse vaid tema hetkeoskustest. Jalgpallis räägitakse mittelineaarsest pedagoogikast.1 Lähtutakse lapse oskustest ja ei seota seda vanusega, üldhariduses on seevastu täpselt ära jagatud see, mis vanuses mingit teemat omandada. Me võime vaid ette kujutada seda, mis juhtuks üldhariduses, kui rakendataks samasugust vanusest lahti lastud lähenemist nagu jalgpallis. Hariduses eeldatakse, et me tahame õppida, me tahame õppida igas vanuses ja igal pool. Kui mängijate arengu eest vastutavad treenerid ja suhteliselt hästi on kaetud ka kohtunike arendamine nii Eestis kui rahvusvaheliselt, siis huvitav on treenerite arendamise külg. Hariduses on koolijuhtidel ja õpetajatel mentorid ja õpirühmad, võibolla on see kasutamata potentsiaal. Kõik treenerid peaksid olema veidike pedagoogid või vähemalt teadma, et pedagoogikast võivad nad leida palju tuge ja mõtteainet. Treeneritel soovitan lugeda John Hattie ja Gregory Yatesi raamatut „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“, kindlasti tasub läbi jalgpallitreeneri pilgu vaadata ka ETVs näidatud 1 2
22
saateid „Maailma kõige targem rahvas“. Hariduses on õpetaja ülesanne arendada välja raam, kus õppimine saab toimuda, samamoodi valmistab treener ette trenni. Kui õpetaja alustab uue teema õpetamist, siis on tema ülesanne veenduda selles, et õpilane mõistaks detailsemat teemat laiemas kontekstis. Jalgpallitreeneril on siin väga suur edumaa, kuna jalgpalluril on mäng kui suur kontseptsioon ilmselge. Võibolla see mängija ei mõista seda nii detailselt, kuid iga väikese õpitud nüansi oskab jalgpallur asetada teadmiste süsteemi kiiremini kui õppur matemaatikatunnis, kui peab ruutude vahe valemi selgeks õppima. Õpetaja ütleks ka, et automaatsuse arendamine on oluline, kuid automaatsus pole tujutu soorituse kordamine, vaid mingi kindla tegevuse lihvimine, sealhulgas arvestades, et keskkond või olukord, kus tegevust sooritatakse, muutub aina keerulisemaks, et tagada parim võimalik õppetund. Hattie ja Yates ütlevad, et andele tuleb kulutada iga päev kolm-neli tundi. Automaatsus kujuneb soorituses välja noores eas pideva praktiseerimise najal ning see algab stimuleerivast ja julgustavast keskkonnast, lihtsamalt öeldes kodust.2 Automaatsus on oluline, sest see vähendab kognitiivset koormust. See tähendab, et mida parema tehnikaga on mängija, seda rohkem jääb tal aega mõelda läbi taktikalised otsused mängus. Hattie ja Yates toovad õppimise kohta välja kuus põhimõtet, mis on mitme uuringu põhjal kinnitust saanud. Õppimine nõuab aega, pingutust ja motivatsiooni. Nooremale õppijale on mängulisus olulisem, kuid mida vanemaks õppija saab, seda olulisem on kujundada arusaam, et õppimine nõuab pingutamist. Mõnikord võib õpilane arvata, et kui õppimine nõuab rohkem pingutust, siis see pole
Jia Yi Chow, Keith Davids, Chris Button, Rick Shuttleworth, Ian Renshaw, Duarte Araújo. „The Role of Nonlinear Pedagogy in Physical Education“ (2007) John Hattie, Gregory C. R. Yates. „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“ (2013)
JALKA JAANUAR 2021
