Vestlusring

Jalka konverentsi eestvedaja Indrek Schwede üritust sisse juhatamas. Foto: Anna Andreas

Jalgpallikommentaator, kunstnik

Jalka konverentsi lõpetas traditsiooniline vestlusring, mille teemaks oli sedapuhku „Jalgpallireportaaž kui kunstiteos“, mis sai tõuke suvise EMi ajal ERRi kommentaatoritele tekitatud vastukajast. Jalgpalli kommenteerimisest, kommentaatoritest ja teleülekande nüanssidest rääkisid sedapuhku kommunikatsioonispetsialist ja varem 20 aastat ERRis nii spordireporteri, toimetaja kui programmijuhina töötanud Raul Rebane (edaspidi RR), kirjanik Jüri Kolk (JK) ja näitleja Priit Strandberg (PS). Vestlusringi juhtis kirjandusteadlane, varem spordireporterina töötanud Joosep Susi (JS), saalist rääkisid kaasa ERRi spordireporter Tarmo Tiisler (TT) ja jalgpalliloolane Indrek Schwede (IS). Avaldame siinkohal kokkuvõtte kõlanud mõtetest.

Tekst: Raul Ojassaar

JS: Kui Kristo Tohveri ettekanne oli ilmselt sellise ameti esindajalt, keda jalgpallis vihatakse kõige rohkem, siis nüüd on meie vaatluse all vihatavuselt teine kategooria ehk kommentaator. Alustuseks märgiksin, et jalgpalli kommenteerimise väli ja spordireportaaž laiemalt on väga palju muutunud, see on märgatavalt demokratiseerunud ja meil on praegu peaaegu sadakond inimest, kes rohkemal või vähemal määral jalgpalli kommenteerivad. Meil on siin kolm perspektiivi – saan aru, et teist on ainult Priit Strandberg ühe korra kommenteerinud Eesti koondise mängu Vikerraadios. Kaardistaks alguses selle ära, kuidas ja mida te kommentaatorite töös jälgite ja kui palju tähele panete.

PS: Jalgpalli kommenteerimine on ühtaegu tänamatu ja tänuväärne töö, sest ilma kommentaarita ei kujuta mängu enam ettegi. Nagu olid hiljuti publikuta mängud võõrastavad, nii on ka kommentaatori roll sarnane. Kommentaator teeb head tööd, kui miski vaatajat ei sega, ei too teda mängust välja, nagu näiteks mõne mängija kiusamine või liigne statistika ette lugemine. Nende põhiline funktsioon on mängida kaasa, et mäng on sedavõrd oluline. Pall karistusalasse tundub seda ohtlikum, et kommentaatori hääl valjeneb, olgugi et see võib näida rumal, sest kõik näevad seda ju tegelikult isegi.

RR: Ma teen alguses selgeks oma suhte jalgpalliga: see ei ole väga hea. Vaatan Eesti koondise mänge, sageli mitte tervikuna, lisaks suurturniire, sest olen kunagi programmijuhina nende prime time’i õiguste eest võitlema pidanud. Jalgpallikommentaatorite kohta on vahel öeldud, et need on inimesed, kes professionaalselt segavad mängu vaatamist, aga mina nii ei arva. Minu mälestus algab Heino Mikkinist ja Gunnar Hololeist ja tahaksin öelda, et areng on läinud normaalses suunas. Täiesti normaalne ja professionaalne jalgpallireportaaž, enamgi veel, kohati on need tõelised teosed. Eesti jalgpallireportaaž on täiesti piisaval rahvusvahelisel tasemel ja sageli enamgi.

Suurim puudus on aga siin saalis ja see pole mitte jalgpallireportaaži, vaid jalgpalliajakirjanduse viga. Need on teiesuguste meeste mängud! Higised mehed jooksevad, higised mehed vaatavad. Vanad mehed vaatavad veel eriti palju, sest need vaatavad kõike, mis telekast higistes trussikutes jookseb. Kuna reportaaž on nii spetsiifiliselt ala keskne, jätab see täielikult välja naised, kelle osakaal vaadatavusest on minimaalne. Naised on väljas seepärast, et meie jalgpallurid on tundmatud. Teame heal juhul seda, et mängija läks Borussiast sinna või teise kohta, vahetas klubi ja kui vana ta on. Aga äkki oli ta lapsepõlves Puka koolis kõva mandoliinimängija, äkki tal on kaks toredat last, kellest üks võitis laulukonkursi? Jalgpallurit kui inimest ei ole Eesti avalikus pildis olemas. Panna naisi huvituma jalgpalli strateegiast ja taktikast on praktiliselt võimatu, aga nad jälgivad väga palju tipptasemel sporti, sest nemad vaatavad inimesi, neid huvitavad saatused, suhted. Nagu Nassim Taleb ütles, siis kangelasi ei tee mitte saavutused, vaid käitumine.

JK: Kommentaar on väga oluline. Olen vaadanud Viaplayst poolteist mängu ilma kommentaatorita ja see on ikka väga igav kogemus. See, millise mängijaga on tegemist, tuleb kohati ka mängust välja – kas ta on käinud kokanduskoolis, see mind väga ei huvita. Kui kommentaator räägib mängu ajal statistikast, siis ta peaks seda ka mõtestama, selle järgi saab ju tuletada ja oletada, miks mingi asi läheb mängus nii või teisiti.

Teinekord juhtub seda, et vaatan mängu ja lähen korra kassile süüa andma, kuuldes samal ajal ainult kommentaatori intonatsiooni. Tagasi jõudes vaatan üllatusega, et on löödud värav.

JS: Reporterite töö on alati suure tähelepanu all. Kas see on põhimõtteliselt maitse asi või on olemas objektiivsed kriteeriumid, mille alusel neid hinnata?

RR: Sõltub palju alast ja kommentaaridest. Põhiline ajakirjanduslik printsiip on see, et fakt peab olema täpne, kommentaar võib olla subjektiivne.

Jalgpall on selles mõttes spetsiifiline, et seal on tohutult palju subjektiivset. See on kunstiteos! Fakt peab täpne olema, ülejäänu on juba kunstiline. Kõigepealt pead olema hea ajakirjanik. On üksikuid sportlasi, kes on saanud ajakirjandusliku hariduse ja kellel on selleks talenti, et olla hea reporter. Vastupidi on minu meelest alati parem – ajakirjanduslik-kunstiline lähenemine ja kõrval on sportlaskonsultant. JS: Olen nõus, et reportaaž on kunstiteos. Kunstiteosel on aga olemas žanrireeglid ja käsitööoskus, mida saab õppida. Kas reportaažil on olemas objektiivsed tunnused või pädevused, mida reporter peaks valdama? JK: On asju, mida ma kritiseerin teravalt ja mille kohta saab öelda käsitööoskuse puudus – kui inimene ei oska lauset moodustada või kasutab liiga palju anglitsisme. Minu jaoks on hea reportaaž see, mida ma märkan, mitte see, mida ma ei märka, hea reporter on julge. Kui reporter kommenteerib Portugali koondise või Manchester Unitedi mängu, siis on ta auditooriumi jaoks peaaegu sama tähtis mees kui Ronaldo! Julgemalt! Hirm eksida on ehk sama mis kohtunikul, aga nende puhul on see äkki hirm öelda midagi rumalat. PS: Mulle on jäänud kõrva see, kui mõni suurte teenetega mängija satub suure kriitika alla – kunagi juhtus see Fernando Torresega, kunagi Wayne Rooneyga. Kui millestki muust polnud rääkida, siis võeti see mängija kirbule ja tekkis sisuliselt kiusamine. RR: Kui kuulata omaaegset Gunnar Hololei reportaaži, siis tema sõnavara oli tegelikult äärmiselt piiratud, aga ta lõi kunstiteose sellega, et ta mängis hästi palju hääletämbri, -kõrguse ja pausidega. Toomas Uba tegi hoopis teistmoodi, aga ta oli ka pigem emotsionaalne tüüp. Samal ajal on olemas kuivemad tüübid, kes aga faktidega kunagi ei eksi – meil näiteks Helar Osila. Jüri Kolk: Kunstitulemus on võimalik saavutada väga erineval moel. „Kui reporter kommenteerib JS: Kunstiteose puhul saame võrd-

Portugali koondise või lemisi objektiivselt öelda, mis selles Manchester Unitedi mängu, siis on ta auditooriumi jaoks toimub, me saame seda analüüsida. Kas jalgpallireportaaži puhul saame samamoodi jõuda järeldusele, et tegu peaaegu sama tähtis mees on suurepärase reportaažiga, sest see kui Ronaldo!“ sisaldab seda, teist ja kolmandat, aga ei sisalda seda ja teist? RR: Analüüsime reeglina pigem isiksust. Kui ta ei eksi faktides ja kui ta eksib keeles, siis pole see reeglina väga suur probleem. Nagano olümpiamängude järel koostas Leedu keeleinspektsioon sealse rahvusringhäälingu sporditoimetusele 20 lehekülge pika ettekirjutuse, kus tõi välja kõik, mida eetris valesti öeldi, ja tegi neile 8000 litti trahvi. Absurd! Spordireportaaži saab üles ehitada ka täiesti absurdse sõnakasutusega, ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu. Dramaatika loomise os-

kus on hoopis tähtsam, kusjuures Eesti reporterid on selles osas tihtipeale halvas seisus, sest peavad kommenteerima kaotatud mängu. Selle puhul on oluliselt raskem positiivset emotsiooni luua.

TT: Kuna kaudselt ümber minu ja minu kompanii keerutatakse, siis ütlen ka sõna sekka ja ütlen seda, mida mina oluliseks pean. Minu jaoks on kõige olulisem persoon, kes on jutu taga. Ta võib seda teha valesti, aga ägedalt ja see ägedus kaalub üles selle, kui ta teeb seda mingitest žanrireeglitest erinevalt. Lõpptulemus on minu jaoks sündmus.

Reportereid kritiseeritakse ja see on täiesti okei – ma olen ise ka samasugune. Kui vaatan telekast sporti, siis kõik minu kolleegid on minu käest saanud minu elutoas, nii et tolmab. Olen aga aru saanud, et mida rohkem see inimene ja töö mulle korda läheb ja meeldib, seda rohkem ta mu käest saab.

Vaatan sporti ka Venemaa telekanalitelt ja seal on kommentaatorid täiesti seinast seina. On inimesi, kes räägivad kogu aeg millestki muust, aga nii kaasahaaravalt, et nad mulle tohutult meeldivad. Samas on reportereid, kes on väga mängus kinni, teavad täpselt, kuhu äärekaitsja liigub… aga vaat ei tõmba kaasa.

RR: Mina tunnen reporteri hääle, lauseehituse ja enesekindluse järgi ära ettevalmistuse taseme. Kui kunagi kergejõustikku tegin, siis tuli meeletus mahus kodutööd teha, internet muutis selle ühel hetkel muidugi kümme korda lihtsamaks. Inimene, kes läheb reporteritööd tegema, peab olema hästi valmistunud ja see tuleb välja kümnetest pisikestest detailidest. Eestis mul selles suhtes erilisi etteheiteid ei ole.

PS: Miks me üldse jalgpalli vaatame? Suuresti ju selleks, et meelt lahutada – suudan unustada kõik muu ja mõtlen enda jaoks suures plaanis mõttetu asja hästi tähtsaks ja olen selle suhtes kirglik. See toob kaasa ka selle, et oled kirglik kommentaatorite suhtes.

JS: Ma ise ei ole Rauli väga positiivse hinnanguga nõus ja olen selle üle ka Tarmoga palju vaielnud. Minu meelest on jalgpallireportaažil üks kuldreegel olemas: mäng on olulisem kui reporter. Kui reporter läheb eetrisse hoiakuga, et tema on olulisem kui see, mis väljakul toimub… See on ju siiski vahendav funktsioon, ta aitab vaadata.

PS: Mul tekivad paralleelid enda valdkonnaga – kui tuleb välja etendus, mis saab kriitika osaliseks. Mõni arvustus lavastuse kohta võib tõesti tõusta omaette kunstiteoseks, aga mul on raske öelda, kas on olemas objektiivseid kriteeriume, mille korral tõuseb reportaaž kunstiteoseks. JK: Oluline on jälgida mängu! Kommentaator võib rääkida juurde igasuguseid lugusid, mis teevad asja huvitavamaks, aga ei saa maha magada olukordi, mis lähevad huvitavaks. RR: Mul tekkis selle vestluse peale mõte, mida mul kunagi varem pole tekkinud: teeks reportaaži ilma mänguta! Mängu ei toimu, kõik on täiesti välja mõeldud, aga paneme mikrofonid pähe ja hakkame rääkima, ehitades selle kunstiliselt üles nagu mängu.

Priit Strandberg: „Miks me üldse jalgpalli JS: Paar korda on puudutatud vastuvõtu tasandit. Jüri ütles näiteks, et talle ei meeldi, kui kommentaator segab. Kas vaatame? Suuresti ju selleks, peab arvestama konkreetset vastuvõtet meelt lahutada – suudan jat ja kui palju seda peaks tegema? unustada kõik muu ja mõtlen enda jaoks suures plaanis PS: Kui Tarmo rääkis isiksusest, siis võibolla on see tõesti võtmeküsimus. Rääkida saab ju vaid läbi enda suhte mõttetu asja hästi tähtsaks jalgpalli, peegeldada seda – ja kui see ja olen selle suhtes kirglik.“ laiemale avalikkusele ei meeldi, siis ju see töö sulle ei sobi. Kui üritada kõigile meeldida, siis toob see ilmselt kaasa katastroofi. JK: Kirjanduses on minu eelistuseks need autorid, kes ilmselgelt ajavad oma rida. Need, kes üritavad auditooriumi hallata või mingitele ootustele vastata, teevad lõpuks ümmarguse asja, millega pole midagi teha. Kütke, nagu torust tuleb – kui on publikut, siis on, kui ei ole, siis valige mõni muu ala! RR: Olles päris palju aastaid tegelenud televisioonisotsioloogiaga, siis kujutan suhteliselt hästi ette neid gruppe, kes ülekandeid vaatavad, jalgpalli vaatab enamikus näiteks vanem mees. Kui meenutan neid alasid, mida mina tegin, siis mõtlesin tavaliselt natuke laiema auditooriumi peale ja tõstsin lati keelekasutuses pisut kõrgemale päris madalaimast ühendavast tegurist. Keelekasutusest saab ju kohe aru, kellele on reportaaž suunatud – on võimalik Raul Rebane: kasutada väga lihtsaid väljendeid või „Spordireportaaži saab üles ehitada ka täiesti täpset žargooni. JS: Kui võtta kolm eelmainitud tasandit kokku – vastuvõtutasand, mänabsurdse sõnakasutusega, gu jälgimine ja ettevalmistus –, siis ma ei pööraks sellele üldse mina olen seda käsitlenud tüüpilise tähelepanu. Dramaatika loomise oskus on hoopis multimodaalse tekstina. Inimesel on erinevad tajukanalid: üks on see, mida kuuled, teine see, mida näed. Kui need tähtsam, kusjuures Eesti lähevad kokku, siis on võimalik intenreporterid on selles osas siivsemalt aegruumi sisse minna, kui tihtipeale halvas seisus, sest peavad kommenteerima need erinevad, siis tuleb otsustada, kas ma jälgin pilti või kuulan juttu. Jalgpalliülekande puhul on olemas mäng, on kaotatud mängu.“ olemas reporter, mingisugused fooku-

sed, kaamerafookused, kommentaatorifookused. Kas seda peaks õppima, kas reporterid peaksid ennast selles osas koolitama – mis toimub vastuvõtjaga siis, kui ta vaatab reportaaži?

PS: Ilmselt on võimalik midagi sellist luua ja saja aasta pärast olla nagu praegu teatris Stanislavski! Mingid seaduspärasused ju tegelikult on: näiteks millal loed algkoosseisud… ja võibolla ongi kõik?

RR: Üks mu lemmikloenguid oli kunagi see, kui võtsin tudengite jaoks kaasa oma koti, millega käisin reportaaži tegemas. See oli umbes 12 kilo, laotasin kõik laua peale laiali. Statistika oli kaustikutes, sest netist ei saanud seda kätte, aga seal oli kõike, alustades kleepribadest ja lõpetades varuriietusega. Olen tungivalt seda meelt, et suur kunstiline lahendus algab siis, kui jõutreening on tehtud. Kui baasettevalmistus on selge, siis alles tuleb andekus välja. Toetan sõltumata valdkonnast jõuliselt baasettevalmistust – põhiasjad tuleb kõigepealt selgeks saada. Mina läksin kunagi 21aastaselt Eesti Televisiooni küll haridusega, kuid tegelikult olin null. Kogu elu tuli õppida ainult ise, ilma et keegi oleks aidanud. Ma arvan, et see on viga.

IS: Ma tooksin mängu ühe mõiste, mis on täna väga vähe kõlanud: žanr. Kui multimodaalsus ja vastuvõtmine kuulub reportaaži hulka, siis kuuleme tänapäeval väga vähe eestikeelset jalgpallireportaaži. Jutt ja pilt ei lähe kahjuks kokku. Olen ka ise sellest kirjutanud, et taasiseseisvumise järel oli meil valida Soome ja NSV Liidu jalgpallireportaaži stiili vahel ja meie valisime NSV Liidu oma, mis oli ka lugude jutustamise ja tühja jutustamise oma. Oleme küll jõudnud sellest ajast kaugele, aga kui reportaažil on olemas mingisugused kriteeriumid, kui see on žanr, mida saame kirjeldada, siis siin ongi uba peidus: kui neid žanrireegleid ei täideta, siis peame päris tõsiselt rääkima sellest, mis seisus meie jalgpallireportaaž on.

RR: Olin umbes kuu aega Eesti Televisioonis

Vestlusringi koosseis (vasakult): Raul Rebane, Priit Strandberg, Jüri Kolk, Joosep Susi. tööl olnud, kui Toomas Uba saatis mu Rapla rajooni mingit lugu tegema. Olin just ülikoolist tulnud, väga tark, ja küsisin: mis žanris ma selle loo tegema peaks, kas ülevaade, reportaaž, kommentaar? Uba küsis, et kas olen lolliks läinud: mine tee hea lugu, see läheb eetrisse! Laias laastus nii ongi: žanrimääratlused ongi laias laastus enda mõtete struktureerimiseks. Minule näiteks täiesti piisab sellest, kui reporter vaatab mängu ja juhib mu tähelepanu minutis kaks-kolm korda olulisele asjale, mis on väljakul, sest ülejäänut näen ma ise. Reportaaž ja mäng on tervik, nad loovad koos kujundi. Jalgpallurid ja reporter teevad mõlemad oma tööd, see on üks tervik. Mina küll praegu ei näe, et žanrimääratluste vastu Eestis väga eksitaks.

Nõukogude Liidu ja Soome näite puhul ma ei ole ka nõus! Ei ole suuremaid lugude jutustajaid kui soomlased, alates Häyrinenist ja Kukkonenist. Ma arvan, et vahe on isiksustes.

IS: Ütlen igaks juhuks, et mina räägin ainult jalgpallireportaažist. Olen mõõtnud, kui palju läheb Soome kommentaatoritel pilt ja jutt kokku ja kui palju läheb Eesti kommentaatoritel – soomlaste puhul on see perfektne, see on väga suur aeg. Eestlastel ei ole.

RR: Vaidlen vastu. Ütled, et see on perfektne, sest nad kommenteerivad seda, mis parasjagu pildis on. Mina ütlen, et jalgpalli puhul ei ole see absoluutselt reegel, samamoodi korvpalli või mõne teise pallimängu puhul. Ma ei arva, et see peaks nii olema. Erinevad nägemused!

Vaata kogu konverentsi ja vestlusringi täispikkuses aadressilt https://youtu.be/nTk5dcZSeKE. Videoni saab jõuda ka selle QR-koodi abil: