Ringo Ringvee

Sport. Religioon. Jalgpall

Tekst: Ringo Ringvee, usundiloolane, siseministeeriumi usuasjade nõunik

Sportmängud ja religioossed rituaalid on olnud ajalooliselt tihedalt põimunud. Selliseid näiteid võib usutavalt leida nii Meso-Ameerika muistsetest pallimängudest kui antiikkreeklaste iga nelja aasta tagant peajumal Zeusi korraldusel läbi viidud usulistest mängudest Olümpias. Religiooniga ei ole seotud aga üksnes muistsed mängud ajaloo hämarusest, vaid ka nüüdisaegne sport ning seda juba selle algusest alates. 19. sajand oli aeg, kui suuremat populaarsust kogusid antiikmaailma saavutused ja saladused ning püüti taaselustada muistsete kreeklaste olümpiamänge.

Kuigi Antiik-Kreeka olümpiamänge püüti elustada ka Rootsis, oli nendest püüdlejatest ainsana edukas parun Pierre de Coubertin, kelle initsiatiivil said alguse tänapäevased olümpiamängud. Kuigi de Coubertini inspireerisid antiikkreeklased, oli tema kehakultuuriga seotud ideaalidele jätnud olulise jälje reis Inglismaale 1883. aastal. Sellel reisil külastas de Coubertin Warwickshire’is asuvat Rugby Schooli, kus noorukite haridustee ei piirdunud üksnes traditsiooniliste humanitaar- ja reaalteadmiste omandamisega, vaid kooli õppekava sisaldas ka kehalise kasvatuse ainet. Rugby kooli põhimõtete alus oli 19. sajandil ingliskeelses maailmas sündinud ja kirikute piire ületanud kristlik liikumine „muskulaarne/lihaseline kristlus“ (muscular Christianity). Selle tõenäoliselt üks tuntumaid esindajaid on 1844. aastal Londonis asutatud Noorte Meeste Kristlik Ühing, YMCA.

Muskulaarne kristlus oli ingliskeelses viktoriaanlikus 19. sajandi maailmas usuline, sotsiaalne, aga ka intellektuaalne liikumine, mille eesmärk oli kristliku mehelikkuse/maskuliinsuse väärtustamine maailmas, kus kristluse ideaaliks näis olevat askees, sõnumi keskmeks kannatus ning kus Kristust kujutati piltidel pigem sootu või feminiinse tegelaskujuna, kellele meeldis viibida laste ja tallekeste seltsis ning pesta teiste inimeste jalgu. Sellisel Jeesusel näis olevat vähe öelda linnastunud töölisele, kelle eluolu oli hoopis teistsugune. Muskulaarse kristluse lähtekoht oli, et Jumal on andnud inimesele keha ning selle eest peab hoolt kandma, oma füüsilisi võimeid ja sihikindlust arendama ning kasutama neid nõrkade kaitsmiseks ja õilsate eesmärkide saavutamiseks.

Maskuliinsest kristlusest innustunud kirikute vaimulikud asusid tegutsema ning mehelikkuse kultiveerimise oluline osa oli ka kehakultuur selle eri vormides. Selle üks näide oli ka Rugby School, mida de Coubertin külastas ning kus alates 1860. aastast oli õppekava osaks jalgpalli kauge sugulane rugby football. Kui Briti koolide õppekavadesse hakati lisama kehalise kasvatuse tunde, siis kogudused rajasid jalgpalliklubisid. See oli viis, kuidas kogudused leidsid võimaluse tuua noormehi enda juurde ning pakkuda neile kehaliselt arendavat tegevust, mille kaudu kujundada ka iseloomu ja tahtekindlust.

Mitu 19. sajandi teisel poolel koguduste poolt asutatud jalgpalliklubi kuulub tänaseni Premier League’i meeskondade hulka. Nii on metodisti kogudustest pärit 1874. aastal asutatud jalgpalliklubi Aston Villa, samuti 1879 asutatud Everton. 1879. aastal asutas anglikaani kiriku Fulhami kogudus jalgpalliklubi, mida tuntakse tänapäeval nimega Fulham F.C., ning aasta hiljem asutas Inglise kiriku kogudus Manchesteris jalgpalliklubi, mis kannab nime Manchester City. Koguduste pakutud ühistegevustest, mille eesmärk oli noorte meeste füüsiline treenimine ja kokkukuuluvuse loomine, sündis nii Southamptoni meeskond kui ka Glasgow’ katoliku kiriku asutatud Celtic. Pealegi ei olnud sport kristlusele võõras, sest juba piiblis on apostel Pauluse sõnad, mis räägivad usust spordi keeles.

Jalgpalli ja religiooni suhe on aga mitmekesisem kui üksnes klubide seos kogudustega, kus on oluline kogukondlikkus ja kogukonnatunde loomine. Ükskõik kui kaalutletud võib mänguplaan olla, ükskõik kui palju treenitakse, spordis on alati see „midagi“, mida on vaja tulemuse saavutamiseks. See võib olla Jumala käsi, mis Diego Maradona kaudu 1986. aastal tegutses. Maradona isik oli suurem kui jalgpall ning nii asutasid tema 38. sünnipäeval 1998. aastal kolm tema fänni Maradona kiriku, Iglesia Maradoniana. Selle kiriku „kümne käsu“ hulka kuulub käsk armastada jalgpalli üle kõige ning kuulutada tingimusteta armastust Diego ja jalgpalli ilu vastu.

Kas jalgpallurid on keskmisest inimesest usklikumad, on raske öelda. Ristimärgi tegemine, mänguväljaku puudutamine on vaid osa võimalusi, kuidas panna lootus „Jumala abile“, kui seda on vaja. Ning nagu osutab Maradona „Jumala käe“ juhtum, siis jalgpallis võib imesid juhtuda. Tänapäeva tippjalgpallurid on meediastaaridest avaliku elu tegelased, kelle saavutused jalgpallimurul ja seiklused elumere lainetel pakuvad meelelahutuslikku huvi suurele tarbijaskonnale. Tõenäoliselt üks ikoonilisemaid religioosseid žeste jalgpallistaadionil on fotol, millel jäädvustatud brasiillane Kaká aastal 2007 peale AC Milani võitu UEFA Meistrite liigas, põlvitamas väljakul särgiga, millel tekst „I belong to Jesus“.

Kas jalgpall on üks religiooni vormidest? Kindlasti on jalgpallil ja religioonil mitu kokkupuutepunkti ja neid punkte, mida mõlemad inimeses puudutavad. Üks selline on emotsioon. Olla väljakul ja osaleda mängus vahetult vaatajana on märksa erilisem tunne kui vaadata näiteks mängude ülekandeid televisioonis või internetis, kuigi see on parem kui mitte midagi. Vahetult kohal olemist hinnatakse religiooni rituaalides samamoodi. Nõnda on võrrelnud ka tavapäraselt jumalateenistustel käinud inimesed – kui koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ei ole avalike jumalateenistuste läbiviimine olnud lubatud, siis Zoomi-jumalateenistusel osalemine on parem kui mitte midagi, aga siiski ei saa sellist vahendatud osalemist võrrelda vahetu kohalolekuga. Religiooni definitsioone on mitu. Ühe on sõnastanud rohkem kui sada aastat tagasi sotsioloogia üks rajajaid Émile Durkheim, kes religiooni funktsioonist tulenevalt ütles, et religioon on uskumuste ja tavade terviksüsteem, mis on seotud pühaks peetuga ja mis seob selle järgijad üheks moraalseks kogukonnaks. Nagu usutraditsiooni järgijad sisenevad rituaaliks pühale territooriumile, astuvad klubi või rahvusmeeskonna järgijad üle staadioniläve mänguväljaku maailma. Sellele eelnevad irrutamisriitused, näiteks rongkäik

staadionile, ja selle käigus astuvad jalgpalli-järgijad välja oma igapäevaelust ja/või ametlikust identiteedist ning saavad osaks oma meeskonnahõimust. Samamoodi järgneb mängujärgne ühendamisriitus igapäevaellu. Aga staadion on eriline. Seal ollakse järgnevad paar tundi üheskoos nendega, kes on end seadnud valmis sarnaste värvide, riiete, näomaalingutega, loitsude skandeerimise ja lauluviiside ülesvõtmisega, et võit tuleks „meile“, keda ühendab jalgpalliarmastus ja pühendumus „meie“ meeskonnale. Oma meeskonna kõige paremaks või ainsaks „tõeliseks“ pidamine ei ole midagi imelikku, nagu ei ole ka veendumus, et oma Jumal on ainus või vähemalt kõige õigem, parem jne. See ei ole probleem seni, kuni sellega ei kaasne vägivald inimeste ja ümbritseva keskkonna vastu. Kahjuks võivad nii jalgpall kui religioon mõjutada ka jalgpalli- ja religioonikaugeid inimesi. Letaalsete tagajärgedega võivad olla füüsilised rünnakud vastasmeeskonna või teise religiooni esindajate vastu. Nii jalgpallis kui religioonis on omad äärmuslased, fanaatikud, kelle pühendumine on äärmuslik. See ei ole ümbritsevale keskkonnale tingimata ohtlik, 1879. aastal asutas anglikaani kiriku Fulhami sest võib väljenduda näiteks kõikidel oma meeskonna mängudel osalemises või memorabiilia kollektsioneerimises. kogudus jalgpalliklubi, Äärmuslik pühendumine võib osutuda mida tuntakse tänapäeval ohtlikuks, kui sellega kaasneb vägivald. nimega Fulham F.C., ning aasta hiljem asutas Inglise Omaette nähtus fanaatikute või äärmuslaste hulgas on aga äärmuslased, kellega kaasneb tulevärk ja vägivald. kiriku kogudus Manchesteris Jalgpallimaailmas tuntakse neid ultrajalgpalliklubi, mis kannab tena ning religioonimaailmas on selle nime Manchester City. nähtuse kõige tuntumad esindajad džihadistid. Äärmuslaste aktsioonid vastaste heidutamiseks, näiteks pürotehnilised vaatemängud staadionitel või staadioniväline huligaansus, toovad jalgpalliklubidele kaasa sanktsioone, kuid ultrate ja jalgpallihuligaansuse koht laiemas jalgpallikultuuris on ilmselt sama mitmetahuline kui religiooni ja vägivalla suhe. Vägivaldset subkultuuri leiab aga mõlemas. Samas on nii religiooni kui sporti nähtud vahendina, kuidas kasvatada noortes sihikindlust ja hoida neid eemale pahedest. Nüüdisaegne sport sündis 19. sajandil Euroopas. Nüüdisaegse jalgpalli kujunemisega samal ajal levis Inglismaal ja inglise keelt kõnelevas maailmas uus kristlik arusaam, mis ajastule kohaselt rõhutas tervislikke eluviise ja kehakultuuri harrastamist ning mille eesmärk oli meeste füüsilise vastupidavuse, kuuluvustunde, üldise mehelikkuse ja sihikindluse arendamine. Selle mõtteviisi esindajad asutasid võimaluse korral jalgpalli- ja teisi spordiklubisid ning viisid oma misjonäride ja mõttekaaslaste vahendusel laia maailma ka jalgpalli, nagu me seda tänapäeval tunneme.