Raul Ojassaar

Igav jalgpall üha kiiremini pöörlevas maailmas

Nii olengi end sageli avastanud olukorrast, kus näiteks televiisoris mäng käib, aga visuaalselt jälgin seda minimaalselt. Kui kommentaatori häälevolüüm kerkib, tõstan pea ja vaatan ohtliku olukorra ära, ent sukeldun siis tagasi arvuti- või telefoniekraanile. D etsembris toimunud Jalka konverentsi jooksul panid mind ehk isegi kõige rohkem mõtlema kaks mõttekildu, mis olid üksteisest ajaliselt võrdlemisi kaugel, polnud sugugi omavahel seotud ega pälvinud ka pikemat arutlust. Üheks neist oli Aivar Pohlaku jutt sellest, et jalgpalliülekanded on tänapäeval traditsioonilise televisiooni püsimise põhiline argument; teiseks oli hiljem vestlusringi juhtinud Joosep Susi küsimus, mida vestlejad kahjuks õieti üles ei korjanudki: kas oleme juba mõnekümne aasta pärast olukorras, kus inimesed ei suudagi enam jalgpalliülekannet täies pikkuses vaadata, sest see ei kätke endas piisavalt palju piisavalt huvitavaid sündmusi?

Just selle teise hetke järel tabasin end äratundmiselt: see on vist tõesti nii! Olen nimelt hiljuti iseendagi puhul täheldanud, et olen viimastel aastatel hakanud televiisori ees üha vähem vutimatše täies pikkuses vaatama. Olgu selleks siis Meistrite liiga, Premier League’i või Premium liiga kohtumised, suurt vahet ei olegi – üha sagedamini tekib tunne, et jalgpallimängu kõrvale oleks tarvis mõnd teist ekraani, kus samal ajal sotsiaalmeedias olla, uudiseid lugeda või lausa tööd teha. Nii olengi end sageli avastanud olukorrast, kus näiteks televiisoris mäng käib, aga visuaalselt jälgin seda minimaalselt. Kui kommentaatori häälevolüüm kerkib, tõstan pea ja vaatan ohtliku olukorra ära, ent sukeldun siis tagasi arvuti- või telefoniekraanile. Põnev jalgpallimäng, mis võiks olla – ka minu töökohta arvestades! – tähelepanu keskpunktis, jääb sageli sisuliselt taustmuusika rolli.

Paradoksaalsel kombel võib selleks segavaks faktoriks olla ka jalgpall ise. Meistrite liiga õhtutel olen tihtipeale pannud ühe mängu tööle televiisorist ja Tänapäeva infoühiskonnast tulenevalt on inimestel üha vähem mahti millelegi põhjalikult, pikalt ja ainiti keskenduda. Mida võib see tähendada 90minutilise jalgpallimatši tulevikule? Tekst: Raul Ojassaar teise arvutiekraanilt, et ühel ajal toimuvate kohtumistega kursis olla, ent lõpuvilede kõlades olen taibanud, et õigupoolest ei jälginud ma kumbagi mängu piisavalt süvitsi, et olla näiteks võimeline neid pealiskaudseltki analüüsima. Tähelepanu rändab pidevalt kahe mängu vahel ning hajub aeg-ajalt sootuks.

Kõige selle tõttu olen viimasel ajal üritanud endale sisse harjutada reeglit: kui vaatan jalgpallimängu, mida ma tõesti näha tahan, hoian arvuti ja telefoni endast eemal, et käsi automaatselt muu info järele ei haaraks.

Kusjuures probleem ei ole ainult minus. Olen viimasel ajal kuulnud, et ka mitu tuttavat on ennast täpselt samasugusest olukorrast avastanud. Kas jalgpall on siis tõesti nii igav, et ilma „abivahenditeta“ ei suuda tänapäeva inimesed seda enam kodus diivanil vaadata? Infoühiskonna probleem Juba aastaid on räägitud, et inimeste attention span ehk võime millelegi süvenenult keskenduda, ilma et midagi meie fookust häiriks, on drastiliselt kehvenenud. Palju on viidatud uuringule, mille tulemusena leiti, et kui 2000. aastal suutis keskmine inimene keskenduda 12 sekundit, siis 2015. aastal juba vaid 8,25 sekundit.

Ühest küljest on probleemi olemuses lihtne valem: asju, millele me keskenduda tahaksime või mis ise meie tähelepanu nuruvad, on tänapäeval üha rohkem, aega on ühes ööpäevas aga endiselt vaid 24 tundi.

Infoühiskonnas on tohutult palju erinevat, mis meie tähelepanu endale soovib ja selle nimel võitleb, ennast võimalikult atraktiivseks muutes. Kuidagi peab ju teistest eristuma, silma jääma – muidu sulandutakse halli massi. See võitlus omakorda üha kergitab meie tähelepanukünnist: selleks, et inimest köita, tuleb olla üha põrutavam, rabavam, erilisem, fenomenaalsem.

Kes meist paneb enam tähele näiteks internetilehekülgedel vilkuvaid bännereid või hüpikreklaame? Mäletan aga hästi, kuidas 2000. aasta paiku kogunes kogu meie pere arvuti taha, sest netis surfates teatas värviline ja vilkuv kiri ühtäkki, et olen selle lehe miljones külastaja ja tänu sellele võitnud

Karikatuur: Margus Kontus

Ootus, et midagi võib kohekohe juhtuda, on ühelt poolt üks jalgpalli suuremaid võlusid, teisalt võib see aga muutuvas maailmas olla põhjus, miks inimeste fookus jalgpallimängu vaatamise ajal kaob: ootus ootuseks, aga tahaks midagi näha, kogeda ja vastu saada nüüd ja kohe! suure rahasumma. Kaalusime tõsiselt, kas peaksime juures olnud telefoninumbrile helistama! Tänapäeval ei kuluks ilmselt poolt sekunditki, enne kui tüütu bänneri kiirelt kinni panen – kui reklaamiblokeerija üldse midagi sellist läbi laseb. Massist eristumine on tehtud keerulisemaks kui kunagi varem. ETV asemel Netflixi? Kus on selle kõige juures jalgpall? Suures plaanis on see ju endiselt ikkagi sama mäng nagu kümme, 15 või 50 aastat tagasi, muu maailmaga võrreldes on vutimäng muutunud väga vähe. Jah – mängutempo on kahtlemata aina kiirem ning tippvutis mängijad aina arenevad nii tehniliselt kui füüsiliselt; teleülekanded on samuti üha kõrgetasemelisemaks läinud ja iga olukorda saame aegluubis kümne eri nurga alt jälgida. Aga – väravaid lüüakse ju ikka sama palju. Õigem oleks öelda: sama vähe. Kogu peaaegu kahetunnise spektaakli jooksul näeme ju ikka tavaliselt kaht-kolme tabamust. Kui võrrelda eelmise sajandi keskpaigaga, siis on väravaid suisa vähemaks jäänud.

See tähendab ühtlasi, et erilisi sündmusi ei ole 90minutilise mängu jooksul ju tegelikult väga palju: väravatele saab juurde panna küll mõned ohtlikud olukorrad, punased kaardid, penaltid, tänapäeval ka vastuolulised VAR-olukorrad. Suurem osa jalgpallist on aga üks… ootamine. Ootus, et midagi võib kohe-kohe juhtuda, on ühelt poolt üks jalgpalli suuremaid võlusid, teisalt võib see aga muutuvas maailmas olla põhjus, miks inimeste fookus jalgpallimängu vaatamise ajal kaob: ootus ootuseks, aga tahaks midagi näha, kogeda ja vastu saada nüüd ja kohe! Pealegi võib kohtumine lõppeda ka väravateta viigiga… Konservatiivsus ja traditsioonilisus on olnud jalgpallis läbi aja tugev väärtus: mõelge kasvõi selle peale, kui hilja ja suure vastuseisu kiuste on jalgpallis kanda kinnitanud videokordused. Või siis selle peale, kui vähe on vutiklubidel teiste aladega võrreldes sponsornimesid. Ajal, mil isegi Eesti rannavõrkpalli esipaaril on nimes sponsor sees (jah, Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare kohta kirjutatakse vahel isegi meedias „Gerardo’s Toys Nõlvak-Tiisaar“!), tuli FC Infonetil muuta klubi nimi FCI Tallinnaks.

Ometi tuleb ka kõige konservatiivsematel aja-

ga teatud määral kaasas käia, et mitte varjusurma jääda. Jalgpalli puhul peab selleks varem või hiljem olema traditsioonilise televisiooni kõrvalt jõuliselt järgmise põlvkonna platvormidele liikumine, sest noored inimesed vaatavad telekanaleid üha vähem, eelistades tellimuspõhiseid keskkondi (Netflix, Amazon Prime jne) ja ka netistriime. Paljudel ei pruugigi kodus enam televiisorit olla! Jalgpall võibki tänapäeval olla traditsioonilise televisiooni püsimise põhiline argument, sest kui kõik olulised mängud saaks kätte mõnelt Netflixilaadselt vähegi taskukohase hinnaga platvormilt, ei oleks paljudel enam põhjust tavalist TV-paketti üldse edasi tellida.

Tegu ei ole enam isegi otseselt tulevikumuusikaga, sest näiteks eelmisel hooajal langes Meistrite liiga televaadatavus eelmise kolme hooaja keskmisega võrreldes lausa 35 protsenti. Selle põhjuseid on muidugi rohkem kui lihtsalt noorema põlvkonna teistsugused harjumused, kuid juba see arv iseenesest on väga kõnekas.

Hiiglaslikud telelepingud ja nendest saadud rahamäed on olnud oluline põhjus, miks on suured vutiklubid saanud nii rikkaks, nagu nad tänapäeval on – seetõttu on traditsioonilise televisiooni hääbumise märgid jalgpallile teatud määral ohtlikud. Kas muutuval teleülekannete maastikul suudetakse tulud varasemaga võrreldavad hoida? Huvi jalgpalli vastu ei ole sealjuures tegelikult kadunud – näiteks detsembri esimeses pooles toimunud Manchesteri derbit vaatas Inglismaal Sky Sportsi telekanalilt 2,4 miljonit inimest. Vähem kui nädal aega hiljem oli aga nii Sky Sportsi enda kui ka mõlema meeskonna Youtube’i lehelt vaadanud kohtumise tipphetki 5,7 miljonit inimest. Inimesed tarbivad jalgpalli lihtsalt teistmoodi kui varem.

Vaatamisharjumused on muutumas ka staadionil. Foto: Liisi Troska

Mida võib tuua tulevik?

Kõike eelkirjeldatut arvestades võib arvata, et ka jalgpalli vaatamise harjumused arenevad kiiresti – see ei pruugi jalgpalli seisukohast olla tingimata positiivne, kuid muutus sellegipoolest. Seega – kuidas vaatab-jälgib üks noor inimene jalgpalli näiteks aastal 2035?

Kui mitu teist spordiala on teinud reeglites või formaadis muudatusi, et püsida populaarne, värske ja atraktiivne, siis jalgpall on sellistest reformidest seni kõrvale hoidnud – sisuliselt kõik reeglimuudatused on tehtud selleks, et mängu ennast paremaks teha või mõni väiksem probleem kõrvaldada, mitte selleks, et suuremaid teleauditooriume köita. Ilmselt pole selleks ka lähikümnenditel põhjust, sest jalgpalli roll ühiskonnas ja inimeste ühisteadvuses on lihtsalt sedavõrd juurdunud. Küll aga muutub pidevalt see, millisel viisil vutimängu tarbitakse. Iseäranis puudutab see muidugi otseülekannete vaatamist, kuid mõneti isegi tribüünil matši vahetut jälgimist – juba praegu on siin-seal näha, kuidas pealtvaatajad panevad ülekande jooksma nutiseadmest, et vajaduse korral saaks sealt korduseid vaadata.

Igatahes võib arvata, et juba mõne aja pärast vaadatakse vutiülekandeid mõnes sellises keskkonnas, kus on võimalikult lihtsaks tehtud samaaegsete mängude vahel klõpsimine – kui üks kohtumine tüütab ära, on võimalikult lihtne kohe kanalit vahetada ja huvitavam matš ekraanile manada. Seda näeme juba tegelikult praegu näiteks USA profiliigade puhul, kus on levinud paketid, mille soetamise korral saab kasutaja kõiki kohtumisi otseülekandes ja soovi korral ka mitut matši korraga vaadata (nt NBA League Pass, NFL Game Pass).

Peale selle saame kiirelt nutiseadmetele teavitusi, kui midagi põnevat on juhtunud või juhtumas (löödud on mõni pööraselt ilus värav, suurfavoriit on autsaideri vastu kaotusseisu jäänud, rivaalide vahel on tulises matšis viigiseisult algamas mängu viimane veerandtund jne) – teavituse kaudu saame aga imelihtsalt, ühe nupuvajutusega liituda ülekande auditooriumiga.

Kuna juba praegu täheldatakse palju seda, et nooremad inimesed ei jälgi enam mitte nii väga kindlat lemmikvõistkonda, vaid hoopis lemmikmängijat või -mängijaid, võib ka jalgpalliülekannete jälgimine muutuda pigem persoonikeskseks – saame teavitusi ka lemmikmängijate tegude kohta.