Balti turniir

Balti karikakamakas ei austa ajalugu

Kui Eesti koondis mullu juunis pärast 83aastast vaheaega Balti karika võitis, olin pärast mängu tugevalt häiritud, et nii kaua oodatud tiitli puhul lustisid mängijad karikaga keset muru, lasid end eri kooslustes pildistada, ja lahkusid siis lõunatribüüni alla, ihaldatud trofeega fännide ees karglemata. Seda võinuks läbimõelduma korraldusega vältida. Olid ju fännid need, kes ligi 30 aastat seda võitu oodanud, teemat ülal hoidnud ja kellele see võit sümboolselt vaat et kõige enam kuulub. Aga mängijad tegid oma pildid ära ja jätsid karika murule, kus viimased lahkujad – paljuski taustajõud – selle ümber sumisesid.

Tekst: Indrek Schwede

Balti karikas oma alusel, mille sisse saab karika ühtlasi transpordi tarbeks asetada.

Foto: Jana Pipar

Ilmselt oli juhtunu üheks põhjuseks karika suur kaal: 27,4 kilogrammi. Seda peab hoidma vähemalt kahe mehega ja isegi siis pole mugav kümmet meetritki liikuda. Rääkimata auringist staadionil. Aga veel suurem pettumus on karikakamakas ise!

Eestit ja Lätit lepitas FIFA

Milles asi? Balti turniir (BT) sai alguse 1928. aastal. Ajastule omaselt – nii oli ka Euroopas ja Lõuna-Ameerikas – kulges BT kolme riigi omavaheliste tülide ja nägeluste saatel. Nii näiteks kuulutas Balti jalgpallikongress (ajakirjandus nimetas seda ka konverentsiks) 1931. aastal kõik kolm varasemat Balti turniiri tühiseks ja selle otsuse kinnitasid kolme riigi alaliidud. Tõsi, seda otsust oli vaja eelkõige lätlaste rahustamiseks ja hiljem tühistamisotsus „unustati“, aga puhtõiguslikult on ta endiselt jõus! 1933. aasta BT tunnistati reglemendivaidluste tõttu samuti tühiseks (ja see tõdemus kehtib üksmeelselt tänini) ning sealt pärit Eesti–Läti jätkuvate erimeelsuste tõttu jäi 1934. aasta turniir pidamata. Tüli aitasid lahendada kahe riigi diplomaadid ja FIFA, keda esindas selle juhatuse liige ja Rootsi jalgpalliliidu esimees Anton Johanson. 1939. aasta turniir jäi ära Läti ja Leedu korvpallitüli tõttu.

Siis käis Balti riikidest üle NSV Liidu ja Saksamaa okupatsioon ning pärast II maailmasõda annekteeris NSV Liit oma kolm naabrit. Siit probleem uue Balti karikaga alguse saabki. Jalgpallikogukonna sees kehtib Eestis kokkulepe, et annekteeritud ja FIFA liikmestaatuse kaotanud Eesti niinimetatud koondisemängud pole ametlikud. Balti turniirid olid kaotanud nagunii oma tähtsuse, sest sisuliseks koondiseks oli NSV Liidu meistrivõistlustel mängiv esindusmeeskond. Vahel saadeti Balti turniirile mõni Eesti NSV meistrivõistlustel esinev klubi ja mõistagi ei tehtud vahet, kas Eestit esindavad jalgpallurid on õigusjärgsed Eesti vabariigi või end relva ja jõuga kehtestanud võõrriigi kodanikud.

Imelikud võiduaastad

Läti ja Leedu on ses küsimuses olnud ka pärast taasiseseisvumist kõikuval positsioonil, mida on reetnud nende trükitud BT kavad, kus pole selget joont vabade ja annekteeritud Balti riikide jalgpallielu va-

Eesti hõbedatöö suursaavutus

Kolmel esimesel (1928–1930) Balti turniiril polnud võitjale karikat andagi. See valmis alles 1931. aastaks ja oli tehtud Läti kunstniku ja endise sportlase Alfrēds Švedrēvicsi kavandi järgi Tallinnas Richard Lange kullassepaäris. Karikas kujutas endast mahagonipuust alusel üksteisel käest kinni hoidvat kolme Balti riigi jalgpallurit, kel rinnal oma riigi vapp. Meeste turjal oli normaalsuurusega palli kujutis. Karika valmistamiseks kulus 4726 grammi hõbedat, selle kõrgus oli 52 ja ümbermõõt 63 sentimeetrit. Maksumus oli 750 krooni ja seda peeti Eesti hõbedatöö suursaavutuseks. 1932. aastal, kui Tallinnas toimus Eesti–Rootsi maavõistlus, käidi Rootsi delegatsiooni algatusel seda koos meie jalgpallijuhtidega Richard Lange kullassepaäris imetlemas.

Nagu väärt karika puhul kombeks, taheti seda varastada. 1933. aastal tungisid vargad Kaunases Vytautase mäel asuvasse spordihoonesse, kuid karikakapp oli tühi. Päevalehe (14.08.1935) andmetel oli see viidud panga seifi, Uudisleht (15.08.1935) teadis, et karikas oli juba Tallinnas, kus oli algamas BT.

hele tõmmatud. Kuid võiduaastad praegusel Balti karikal on vabad igasugusest loogikast. Jääb täiesti arusaamatuks, miks on Läti ja Leedu võiduaastateks valikuliselt märgitud ka anneksiooniperioodi jäävad aastad. Ja miks pole Eesti NSV-le, mis võitis libaturniiri näiteks 1952., 1960., 1969., 1972. ja 1973. aastal, seda au osutatud? Vaatame praegusel Balti karikal olevaid aastaarve. Eesti võiduaastad: 1929, 1931 ja 1938 (kõik korrektne). Läti võiduaastad: 1928, 1932, 1936, 1937, 1940 (mängud toimusid Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV koondise vahel Riias staadionit kaunistanud Lenini ja Stalini hiigelportreede all), 1993, 1995, 2001, 2003, 2008, 2012, 2014, 2016, 2018. Leedu võiduaastad: 1930, 1935, 1948 (anneksioon), 1949 (anneksioon), 1991 (Balti riigid polnud taastanud oma kohta FIFAs, Eestit esindanud koondises olid kodakondsusküsimused läbi arutamata), 1992, 1994, 1996, 1997, 1998, 2000, 2005, 2010.

Seega on arusaamatu, miks on Läti võit 1940. aastal ning Leedu võidud 1948. ja 1949. aastal legitiimsed (1991. aasta sügisel toimunud turniiri legitiimsuse üle võib arutleda), aga ülejäänud mitte!?

Näiteks 1948., 1950., 1952. ja 1954. aasta turniirid olid ametlikult hoopis Balti jalgpallispartakiaadid, 1949. aasta turniiri nimetati Balti karikavõistlusteks. 1957. aastal tegi esimest korda kaasa ka Valgevene NSV, puhuti hiljemgi.

Aastaarvud praegusel karikal on sedavõrd kummalised, et lausa karjuvad seletuse järele. Muigega suul olgu öeldud, et kui selline asi juhtunuks eelmise sajandi kolmekümnendail aastatel, oleks riid majas: see olnuks Balti jalgpallikongressi peateema ning tööd jätkunuks tõenäoliselt kolme riigi diplomaatidele ja FIFA lepitajale. Kui asja aga tõsiselt võtta, siis nüüd, kui oleme seda karikat saanud imetleda Tartus spordi- ja olümpiamuuseumis ning Eesti koondise mängudel on rahvas saanud fännialas trofee taustal ka pilti teha, võiks Eesti Jalgpalli Liit selle karika meisterdanud lätlastelt selgitust paluda küll.

Eesti koondise mullust võitu (ametlikult 2020. aasta Balti turniiril) pole veel karikale lisatud. Foto: Liisi Troska

Kõige probleemsem ja kummalisem on Leedu võiduaastate külg: 1991. aasta üle võib vaielda, aga mida teevad seal

Läti sektsioonis ilutseb teiste seas ka aastaarv 1940.

Fotoo: Liisi Troska

1948 ja 1949? Foto: Liisi Troska

Kus on ajalooline Balti karikas?

Ajaloolise Balti karika jäljed kaovad Moskvas. 1959. aastal kirjutab ajakiri Kehakultuur (number 14): „Balti jalgpalliturniirid lõppesid 1940. a. Riias. Kolme Balti liiduvabariigi esindajad lõpetasid edasised kohtumised ja Balti jalgpallikarikas anti üleliidulisele kehakultuuri- ja spordikomiteele hoiule.“

Eesti spordimuuseumi pikaaegne peavarahoidja Aime Pärnakivi meenutas käesoleva artikli tarvis: „Kui mäletan õigesti, siis Fred Kudu rääkis, et nägi seda karikat Moskvas üleliidulises spordikomitees kellegi ülemuse kabinetis 1950. või 1960. aastatel. Mina käisin Moskvas 1980ndate keskel ja võtsin Balti karika pildi kaasa. Näitasin seda sealsamas spordikomitees, aga nad olid vahepeal kolinud ja keegi ei teadnud karikast midagi. Minult küsiti: „Milleks teile seda kodanlikku karikat vaja on?“

Luiskasin siis, et Eesti oli selle karika viimane võitja ja meile on see oluline uue avatava püsiekspositsiooni tarbeks. Võibolla on karikas Lužniki staadioni muuseumis? Aga võibolla on ta ammu maha müüdud ja võibolla Venemaalt väljagi viidud. Aga miks mitte panna selle karika pilt internetti ja püüda ta üles leida!?“