Täitkem pingid!

„Football Manageri“ mäng on jalgpalliinimesele ilmselt üks sõltuvust tekitavamaid arvutiprogramme, mis eales loodud. Esialgu võib see tunduda küll keeruline, hoomamatu ja tohutult aeglane, kuid kui juba vilumus tekib ja hoog sisse tuleb (ja uskuge mind, see tuleb kiiresti!), lendab aeg vaat et veel kiiremini kui magades. Nüüdseks olen sellest „pahest“ suutnud juba paar aastat hoiduda, kuid mäletan hästi aegu, kui võisin mõistlikul ajal arvuti taha istuda ja FMi lahti teha – ning järgmine kord libises pilk kellale alles siis, kui kardina vahelt esimesed päikesekiired tuppa hakkasid paistma.

Kes ei ole sellest mängust midagi kuulnud, siis kiirtutvustus: FM asetab sind jalgpalliklubi peatreeneri rolli, kusjuures meeskonna puhul saab kontrollida sisuliselt kõike, alates igaks mänguks taktika ja koosseisu paika seadmisest kuni treeningtöö, noormängijate värbamise ja üleminekuturul tegutsemiseni välja. FIFA-mängudele omast väljakul mängijate kontrollimist FM ei paku – nagu ka päriselus, tuleb treeneril mänge kõrvalt vaadata ning platsil toimuvat saab mõjutada vaid vahetuste, taktikaliste muudatuste ja juhiste hõikamisega.

hasardi – ja annab omal veidral moel sissevaate päris treenerite hingeellu. Aja jooksul tekivad igal „Football Manageri“ mängival huvilisel seal omad kiiksud ja harjumused: olen näiteks kuulnud, kuidas tähtsate karikamängude eel pannakse arvuti taga selga ülikond või käiakse neid arvutiga mõnel päris staadionil simuleerimas. Kas seda just kiiksuks saab nimetada, aga minu „treenerikarjääri“ üks kindel muster oli anda noortele võimalikult palju mänguaega.

Unustage 30aastased – minu meeskonnas oli juba 26–27aastane mängija täielik kõdu! Üldjuhul hankisin oma võistkonna pallurid 16–19aastaselt ja olin sunnitud nad kolme-nelja hooaja järel maha müüma, kuna suuremad ja rikkamad klubid pakkusid nende eest summasid, millest ei olnud mul mõistlik keelduda. Verinoortele palluritele mänguaja mõttes avansi andmine oli reegel, mitte erand.

Või teistpidi mõeldes: millise signaali annab see duubelmeeskonna mängijatele, kui esindusvõistkonna peatreener leiab, et ta jätaks ennem kolm kohta protokollis tühjaks, kui nimetaks sinna mõned noormängijad?

Sisuliselt lõputu ülemaailmne mängijate andmebaas ja teiste jalgpallimängudega võrreldes väga realistlik tunnetus tekitab tohutu

Ja igaks kohtumiseks oli mul pingi peal maksimaalne arv mängijaid. Kui esindusmeeskonnast mingil põhjusel selleks ei piisanud, võtsin julgelt noortetiimist või duubelvõistkonnast lisa. Ükski koht ei jäänud kunagi tühjaks. Kinnitasin endale, et isegi kui ma neid pingiotsa mehi platsile ei saada, saavad nad esindusmeeskonnaga koos olemisest ikkagi kõva kogemuse. Ja kui mänguseis vähegi lubas, said noored ka platsile!

Just seetõttu olen alati vaadanud viltu sellele, kui näiteks Premium liiga mängul on võistkondadel vahetuspingil tunduvalt vähem pallureid, kui protokoll lubaks. Kulla treenerid, milleks teil siis duubeltiim on? Millist kahju toob kaasa see, kui muidu tühjaks jäävatele kohtadele vahetuspingil tuua esindustiimi õhku nuusutama mõned mängijad, kes on parasjagu noorte- või duubelvõistkonnas heast küljest silma paistnud?

Keegi pole öelnud, et nad peaksid kindlasti mängu saama – aga ehk sütitab just selline kogemus mõne noore mängija sees tule, mis aitab tal lõpuks tippmängijaks saada? Või teistpidi mõeldes: millise signaali annab see duubelmeeskonna mängijatele, kui esindusvõistkonna peatreener leiab, et ta jätaks ennem kolm kohta protokollis tühjaks, kui nimetaks sinna mõned noormängijad?

Jah – päriselu seab tihti omad piirangud. Võibolla on duubelvõistkonnal samal päeval mängueelne trenn ja järgmisel päeval mäng. Võibolla on noormängija koormus niigi niivõrd suur, et esindusmeeskonna ärevuse ja stressiga ei taheta teda üle kuhjata. Või ei taha treenerid noort mängijat esindusmeeskonna juurde kutsumisega premeerida, kui pallur seda tegelikult ei vääri. Kõiki neid olukordi saab aga ju lahendada omavahel suheldes! Tühjaks jäänud kohad vahetuspingil on siiski üldjuhul märk treenerite laiskusest või klubi düsfunktsionaalsusest.

Lõpetage rääkimine rahust –räägime Ukraina võidust!

Eesti jalgpalli raputanud skandaal, mis tõukus ühest Valeri Karpiniga peetud õhtusöögist ja tehtud fotost, oleks võinud mööduda oluliselt valutumalt – peamine murekoht ei puudutanud mitte seda üht õllelauda, vaid sellele järgnevat. Osa ühiskonnast ei mõista endiselt, miks see pilt üldse kohatu oli või miks kogu teema nii suureks puhuti. See on tohutult kurb, eriti nähes pilte ja lugedes infot järjekordse raketirünnaku kohta mõnele Ukraina linna elumajale või tapetud-vägistatud naistest ja lastest. Eestlaste seisukoht on hetkel kindel: lojaalsus Eestile tähendab selgelt ka Ukraina poolt olemist, Venemaa agressiooni pidurdamise ja kõige sellega kaasneva toetamist. Venemaa on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt tunginud kallale mitmele varem Nõukogude Liitu anastatud riigile ning seni on rahvusvaheline reaktsioon olnud liialt nõrk – agressorit pole piisavalt heidutatud, mistõttu olemegi praeguseks jõudnud seisu, kus sadistlikud venelased saadavad süütute Ukraina inimeste peal jultunult korda kõikvõimalikke sõjakuritegusid. Kõik märgid näitavad, et hea meelega teeksid nad seda ka mujal, sealhulgas Eestis. Enda meelest ajavad nad õiget asja. Sellise suhtumise ja mõttelaadi vastu tuleb kõikide vahenditega võidelda.

Paistab aga, et siin elavatele vene rahvusest Eesti inimestele ei ole seos Eestile lojaalne ja Ukraina poolt olemise vahel niivõrd selge. Vähemalt jalgpallurite väljaütlemistest saab järeldada, et nende jaoks on truudus Eestile üks asi, Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas poole valimine või seisukoha võtmine aga hoopis midagi muud. Võibolla nad ei taju, et Venemaa on küll füüsiliselt sõjas Ukrainaga, aga Ukraina sõdib ka meie eest. Või ei taha nad seda endale tunnistada.

Kogu tekkinud olukord on ilmselt avanud paljude eestlaste, sealhulgas minu silmad. Saime ootamatult reljeefselt teada, et siin elavad eestlased ja venelased mõtlevad endiselt üsna erinevalt. Isegi eestikeelses töökeskkonnas tegutsevad venelased võivad tarbida teistsugust meediat ja elada märksa teistmoodi inforuumis kui meie. Integratsioon ei saagi olla projekt, mis viiakse viie või kümne aastaga ellu, vaid see on protsess – ent see pole kulgenud nii hästi, kui vahepeal võis tunduda.

Üht asja siiski palun, ja mitte ainult jalgpalluritelt: lõpetage mainimine, et olete rahu poolt. Kes siis ei oleks? See lausejupp on tülgastavalt mittemidagiütlev. Ukrainale ei ole vaja rahu, Ukrainale on vaja, et okupandid nende riigist lahkuksid ja et nad saaksid oma maa taas reparatsioonide eest üles ehitada. Ka Eestile ei ole vaja rahu, vaid Ukraina võitu, Venemaa lüüasaamist. Rahu peab saabuma ainult Ukraina tingimusteta võiduga. Slava Ukraini!

Kui raske on mängijaid treenerina motiveerida? (@suur0rgtom1)

Oleneb keskkonnast. Madalamal tasemel on võibolla keerulisem, aga seal on ka suhtumine teistsugune. Arvan, et mida kõrgem tase, mida suuremad nõudmised... Iga treener leiab oma viisi, läbi mille motiveerida. Üks pool on kindlasti inimlikkus, läbisaamine. Vahel ei olegi vaja midagi muud teha. Kutid on sinuga ja mäng käib.

Mis on peatreeneri ameti juures kõige raskem? (@_m.mqnnu_)

Õpiprotsess – kui üritad midagi poistele selgeks teha, aga mängudes see ei õnnestu. 90 minutit mängu on treenerile eksam ja mingil hetkel võib

IGOR PRINS: tahan, et Pärnus oleks Premium liiga võistkond

Pärnust pärit ja noormängijana Kalakombinaadiga ajaloolise 1985. aasta ENSV meistritiitli võitnud Igor Prins veetis suure osa karjäärist Tallinna klubides. Suvepealinna naasis ta viis aastat tagasi Pärnu JK treenerina, nüüd aga võttis taas vastu Premium liiga kutse ja vahetas dressid linnarivaali Vapruse omade vastu. Ikka selleks, et tulemust teha.

Igor Prins jääb Pärnu rannastaadionile, kuid PJK asemel juhendab ta sellest hooajast alates Pärnu Vaprust.

tekkida stress, kui asjad ei õnnestu ja lahendusi ei leia. Seega ka iseendaga hakkama saamine, see on ikkagi stressirohke töö. Iseennast ei tohi ära kaotada, tuleb lõpuni oma joont hoida.

Milline jalgpallitreener on sind kõige rohkem inspireerinud? (@jessulehesalu)

Kui kõige lähemalt võtta, siis Täri (Tarmo Rüütli – toim.), kellega pikki aastaid Levadias koos töötasin. Tema oli kindlasti minu esimene eeskuju, välistreeneritega ei olegi mul mingit koostöövormi olnud. Mängijana nägin muidugi erinevaid treenereid, aga nemad olid ka kohalikud. Täri ise on näiteks Teituriga töötanud ja tema käe all hakkasin esimest korda mõtlema, kas treeneriamet mulle istub.

Igor Prins

Sündinud: 21.10.1966

Mängijakarjäär: Pärnu Kalakombinaat / MEK, Tallinna Noorus, Tallinna Sport, Tallinna Zvezda, Eesti Tööstus / Flora, FC Norma, FC Tevalte, FC Lantana-Marlekor, Tallinna Sadam, Maardu Levadia, Pärnu Levadia, MC Tallinn, Nõmme Kalju II, FC Toompea

Treenerikarjäär: FC Levadia abitreener (2003–2008), FC Levadia peatreener (2008–2010, 2016–2017), Nõmme Kalju peatreener (2010–2014), Pärnu JK peatreener (2017–2022), Eesti U21 koondise peatreener (2019–2020), Pärnu Vapruse peatreener (2023–)

Eesti NSV / Eesti meistritiitlid: mängijana

1985, 1986, 1995/96, 1999, 2000; peatreenerina

2008, 2009, 2012, abitreenerina 2006 ja 2007

Koondisekarjäär (1992–1994): 20/0

Miks sa PJK hülgasid? (@bruno.orm) Miks läksid

PJKst Vaprusesse? (@rasmus5401)

Mingit hülgamist kui sellist ei olnud. Mõned kuud enne hooaja lõppu olid läbirääkimised ja tean, et PJK-l olid veel mingid arutelud muudel teemadel. Kui oli allkirjastamise aeg, rääkisin paralleelselt Vaprusega – arvan, et on normaalne, et nad mind kutsusid –, ja kuna PJK puhul oli teadmatus edasise suhtes, siis otsustasin Vapruse kasuks. Kui konkreetselt vastata, siis PJK ei teadnud, mis saab edasi, ja langetasin seetõttu otsuse liituda Vaprusega.

Mis on sinu eesmärgid Vaprusega?

(@karina.mirtel) Millised on Vapruse eesmärgid uueks hooajaks? (@silverpaev)

Saime alles enne jõule teada, et oleme Premium liigas. Kui 12. detsembril alustasime, siis me veel ei teadnud, kus mängime. Kui teada saime, hakkas komplekteerimine, paljud mängijad ootasid ka infot. Nüüd oleme suure osa eelmise aasta võistkonnast säilitanud ja loodan väga, et saame kaks-kolm-neli mängijat veel. Vastuse lõpp oleks see, et loodan mängida seitsmenda koha peale. Ei tahaks visata loosungit, et viie hulka – päris keeruline on ja saan aru, et kui komplekteerime nagu eelmisel aastal, siis miks me peaks viie hulka jõudma? Mingid muudatused tulevad, uued treenerid, aga kas see on piisav? Loodan, et jääme kindlalt püsima.

Kas vaatate mängijaid ka välismaalt? (@silverpaev)

2013. aasta suvel lubas Prins Nõmme Kalju peatreenerina, et kui Meistrite liiga eelringis alistatakse Soome tšempion HJK, ajab ta oma pikad kiharad maha. Kaljul õnnestuski põhjanaabrid alistada – ja Prins on sõnapidaja mees!

Foto: Lembit Peegel

„Isiklikult

Kas Pärnul on Premium liigas üldse lootust või oleks võinud teha ühe hooaja esiliigas? (@andupeakurikael)

Selline jutuajamine juhtkonnaga oli ja ma ei näinud probleemi selles, kui oleksime pidanud mängima esiliigas oma noortega. Siis ei oleks ühtegi palgalist mängijat stipendiaatide kõrval. Isiklikult muidugi tahaksin, et Pärnu sats mängiks Premium liigas. Siin on kõik tingimused olemas ja järgmisel aastal saab hall ka valmis. Raskeks muidugi läheb, aga meie eesmärk ei ole võistkonda komplekteerida 11 punkti kogumiseks.

Mida soovitad teismelisele, kes tahtmist ja motti täis, aga kel on vanusest tulenevad segajad, et sihti hoida? (@reilykaneerut) sats mängiks Premium liigas. Siin on kõik tingimused olemas ja järgmisel aastal saab hall ka valmis.“

15–16aastaselt pulbitsevad kehas tihti kõik asjad, mis vähegi saavad. Usun, et vanematel on suunamisel oluline roll ja võiks vähemalt teada, kas laps käib jalgpallis või võrkpallis. Teine faktor on grupp, kuhu noor satub, kellega trenni teeb. Eelkõige peab aga mängija ise leidma tahte ahvatlustele ei öelda ja jalgpallile keskenduda. Midagi ei juhtu tegelikult, kui 22aastaselt otsustada, et jalgpall ei ole sinu jaoks. Aga vähemalt sel ajal, kui koolis käid, võiks püüda. Et oleks õppimise kõrval mingisugune ala, millele panustada.

Kas Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov ja Andres Oper tuleks koondise juurest eemaldada? (@carlospol13)

Hetkel mitte. Nagu ütlesin, on meil eelmisest aastast tuumik säilinud ja mingid läbirääkimised veel käivad, aga nimesid ma muidugi hetkel öelda ei saa. Välismaale me ei ole vaadanud, jah.

Ma ei kommenteeriks seda. Arvasin, et sel teemal küsimus tuleb. Kui minu arvamust sõja kohta küsitakse, siis tean, mida vastata, olen küllaltki konkreetne. Aga teiste käitumist või koosviibimist ei tahaks kuidagi kritiseerida. Pole minu asi öelda, kas Vassiljevilt tuleks näiteks kaptenipael ära võtta.

Mängisid kaheksakümnendate lõpus Tallinna Spordis, kus pallis samal ajal ka Valeri Karpin. Mida temast mäletad? (Timo, Hiiumaa)

Mäletan. See oli äkki aasta 1986, kui mina olin juba meeskonnas ja tema võeti juurde kui noormängija. Ta oli okei mängumees, okei inimene, saime okeilt läbi. Aga räägime muidugi ajast, mis oli 36 aastat tagasi. Sel ajal ei olnud eestlaste-venelaste teemat, pigem olid eestlased jalgpallis need, kellele viltu vaadati. Rahvuste tasakaal oli teistsugune. Aga olime koos ehk aasta, pärast ta läks edasi mingitele sõjaväevõistlustele ja siis juba Venemaale.

Kui vaadata sinu karjääri, siis pika keskkaitsja kohta lõid üsna vähe väravaid. Miks nii?

(Toomas, Nõmme)

Kaks väravat ehk? Või polnud sedagi? (Naerab – toim.). Mis ma oskan öelda, ei löönud tõesti! Ei läinud kuidagi need pallid sisse. Ju siis ei olnud vaja lüüa või ei olnud oskuseid.

Mängisid kogu klubikarjääri Eestis. Kas sul oli ka võimalusi välismaale siirduda? Kui jah, siis millise klubiga jõudsid sellele kõige lähemale? (Veiko, Rapla)

Igor Prinsi koondisekarjäär kestis aastatel 1992–1994. Selle aja jooksul sai ta sinises särgis kirja 20 kohtumist.

Foto: Lembit Peegel kohtunik oli ebaõiglane. Mul löödi küünarnukiga kulm lõhki. Peale vilet tahtsin seda venda kätte saada, aga kohtunik andis reaktsiooni eest punase kaardi. Mingit kontakti ei olnud, aga püüdsin teda korrale kutsuda. Kulm oli täitsa lõhki ja rahval muidugi jube kihvt, mingi verine vend ajab oma poissi taga.

Oled üks väheseid mängijaid, kes esindanud nii Florat, Levadiat kui Kaljut – Kalju eest said 2007. aastal kirja ühe mängu (ja ühe värava!), olles juba 40aastane. Kuidas sa Kaljusse mängima sattusid? (Karl, Jõgeva)

Kaljus mängisin duublis. Esinduses, jah, vist ühe korra esiliigas, kui nüüd meenutama hakata. Ilmselt tekkis seal mingi probleem koosseisuga, oli vaja kedagi kaitsesse seisma. Väravat ma isegi ei mäleta, aga näe, löön küll! Aga duublis mingid aastad mängisin, Toomas Kaldma kutsus. Oli mingi punt vanu vutimehi koos, jukerdasime seal.

Kas juba Levadiat ja Kaljut treeninuna sihid nüüd ka Flora peatreenerikohta, et ka treenerina see „kübaratrikk“ kirja saada? (Karl, Jõgeva) Mis siin ikka sihtida, Eesti treeneri jaoks... Olen ju viis aastat esiliigas olnud. Tõusime PJKga esiliiga B-st üles, aga tänaseks päevaks langesime minu käe all ka alla tagasi. Aitäh Vaprusele, et kutse tuli ja saan läbi õnne taas Premium liigas olla, aga kõigepealt peab midagi tegema, et kellelegi silma jääda. Endalegi tuleb aru anda, et noored treenerid ruulivad, mis siin salata. Kas Premium liigas on üldse keegi treeneritest minust vanem? Mängijana mõtlesin, et millal ükskord olen see kõige kogenum mees, nüüd on treenerina sama tee läbi käidud. Aeg liigub edasi.

Kes on kõige kuulsam jalgpallur, keda oled kohanud? (@kiki_lipss)

„Kulm oli täitsa lõhki ja rahval muidugi jube kihvt, mingi verine vend ajab oma poissi taga.“

Oli äkki 1989 või 1990, mängisime Ubakiviga mingis liigas, mis oli alternatiiv Vene teisele liigale... Mäletan, et Ubakivi organiseeris Soomest kutse, mina ja Urmas Kirs käisime kuskil proovimas. Aga selleks see jäigi, nädalakese olime seal ja tulime tagasi. Mingi laager oli veel, kus ühe vene kutiga käisin, aga sellest suurt ei mäletagi. See oli ka kõik.

Sinu nimel on Eesti koondise ajaloo esimene punane kaart – see tuli 1994. aastal mängus USAga. Mille eest selle said? (Imre, Tabasalu) Jah, nad korraldasid tol aastal MMi, enne seda kevadel oli sõprusmäng. Naljakas lugu oli! Tundsin, et

Äkki toonane Galatasaray treener Frank Rijkaard, kui mängisime Levadiaga eurosarjas. Kui mõelda neile, kellega olen olnud näost näkku ja kätt surunud, siis tema. Ja kui Pro kursusel käisime Šveitsis UEFA peakontoris, siis olid teiste riikide Pro-kursuslased ka seal, näiteks Jens Lehmann. Ehk noored mäletavad neid mehi veel?

Milline on olnud karjääri parim hetk – nii mängija kui treenerina? (Helar, Tallinn)

Mängijana äkki 1999–2000. Siis, kui Levadiaga kaks aastat järjest meistritiitli võitsime. Olin juba tegelikult lõpetamas, 34–35aastane. Võidukarikad olid emotsionaalsed, nendesse aastatesse jagus kõike.

Treenerina... Kui Täri lahkus Levadiast, oli võistkond komplekteeritud, asi toimis. Aga kui Kaljuga võitsime, oli magusam. Nad polnud ju võitnud ja Kuno Tehva hõikas veel välja, et viie aastaga meistriks. 2012 õnnestuski. Treenerina oli see natuke erilisem, koos läksime meistritiitlini. Klubi töö meistritiitli nimel oli meeldejääv.