11 minute read
Kostivere kollikütt Emma Treiberg: võin lüüa viis väravat, aga mänguga mitte rahule jääda!
by Jalka
Naiste meistriliigas domineeris möödunud hooaega küll FC Flora, kes võitis kõik kohtumised ja kulges segamatult viienda järjestikuse meistritiitlini, ent individuaalselt noppis mõlemad autasud hoopis Tallinna Kalevi ja Saku Sportingu eest mänginud Emma Treiberg, kes pärjati nii parima mängija kui parima väravalööja tiitliga.
Emma Treiberg
Advertisement
Sündinud: 19.11.2000
Debüüt meistriliigas: 11.07.2015 (noortekoondise naiskonnas)
Statistika meistriliigas: 134 mängu / 101 väravat
Debüüt A-koondises: 8.11.2018
Statistika A-koondises: 26 mängu / 0 väravat
Tiitlid: Eesti superkarika võitja 2021, naiste meistriliiga parim mängija 2022, naiste meistriliiga parim väravakütt 2022 seselt halvasti, lõin ju väravaid. Kartsingi, et otsus ei kanna vilja päris nii, nagu tahaksin. Uus keskkond, kohanemine, uus treener… kas üldse mänguaega jagub? Olin väga kahevahel, lõpuks oli üleminekuaken kinni minemas ja otsus tuli teha peaaegu viimasel minutil. Lõpuks otsustasin ikka minna.
Aasta lõpus 22. sünnipäeva tähistanud Treiberg istus jaanuari keskel Jalkaga maha, et anda põhjalik intervjuu ja jagada oma erakogust põnevaid fotosid, mis tema senise teekonna kohta üht-teist räägivad.
Lõid eelmisel hooajal naiste meistriliigas 40 väravat, said peale parima väravaküti tiitli ka naiste meistriliiga parima mängija autasu. Individuaalselt on meistriliigas justkui kõik saavutatud, võistkondlikult on veel meistritiitel puudu. Kuhu siit veel edasi on minna?
Ei siirduks Florasse:
Meistritiitel on üks asi, mis on hingel ja milleni tahaks kindlasti jõuda. Muidugi ka karikavõidud ja superkarikavõidud – Eestis jagatakse kolm trofeed välja, aga meistritiitel on muidugi neist kõige magusam. Ühe superkarika suutsime Kaleviga võita, see oli väga meeldejääv. Nende asjade nimel tasub pingutada. Individuaalsele poolele polegi veel mõelnud. Loomulikult tahaks lüüa 50 väravat –olen statistikat vaadanud ja on ka mängijaid, kes on Eesti liigas löönud hooajaga üle 60 värava. Eks liiga on ka muutunud, loodetavasti ikka tugevamaks, tase peaks praegu olema ühtlasem.
Individuaalsest poolest rääkides on ka see omamoodi eesmärk, et standardeid mitte alla lasta. Hooaja alguses nullist alustades tundub 40 väravat jõhkralt kauge ja suur arv. Samuti tunnen, et ma pole veel koondises saanud ennast hästi näidata ja koguda nii palju mänguminuteid, kui ise tahaksin. Üks asi on koduliiga, aga rahvusvaheline jalgpall on ikkagi see, mis tegelikult näitab ära, mis see nii-öelda päris jalgpall endast kujutab.
Eelmisel aastal tegid suure liigutuse, kui vahetasid kasvatajaklubi Tallinna Kalevi särgi Saku Sportingu oma vastu. Miks nii?
Tundsin, et vajan mingisugust muutust. Olin otsustanud, et panustan ise trennidesse pisut rohkem kui ainult võistkonnatreeningute aja, ja tunnetasin, et vaja oleks uut värskust. Tegelikult olin väga ebakindel, kartsin seda otsust teha. Lõpuks viskasin sisuliselt kulli ja kirja.
Kartsid, sest võõras keskkond ja kõik algaks mingis mõttes taas nullist? Jah. Mul oli ju Kalevis ka päris hea hooaeg olnud ja midagi ei olnud ot-
„Meistritiitli saamine, mida enne ka mainisin, on ilmselt kordades magusam sellise võistkonnaga, kellelt seda ei oodata.“
Kuidas Kalev sinu otsuse vastu võttis? Naiskonna parim väravakütt ütles ju ühtäkki, et tahaks ära minna. Eks treeneri jaoks oli see ka segane, et miks ma minna tahan – tema ju minu sisse ei näinud. Samal ajal olin ju ka ise ebakindel, teadmata, kuhu need otsused mind välja viivad. Lõpuks jäi mulle aga mulje, et nii tiim kui treener austasid mu otsust. Oleme ikkagi amatöörid, vahel peab teatud otsuseid tegema ka lihtsalt enda pärast. Alati ei saa teistele mõelda. Mõtlesin ka tookord, et teen selle otsuse enda pärast. Proovin – ja kui ei toimi, saan ju tagasi minna. Arvan, et kui poleks tiimivahetust teinud, oleksin alati jäänud mõtlema, mis oleks võinud olla. Seepärast on mul hea meel, et leidsin lõpuks julguse.
Uuel hooajal jätkad Sakus?
Jah. Me ei ole sellest hetkel väga rohkem rääkinud, peale selle, et lähen taas kord laenule. Hooaja esimese poole mängin kindlasti Saku eest.
Flora pole veel tulnud uksele koputama?
Ei ole. Kui ausalt ütlen, siis isegi kui tuleks, siis arvan, et ütleksin sellest ära. Meistritiitli saamine, mida enne ka mainisin, on ilmselt kordades magusam sellise võistkonnaga, kellelt seda ei oodata. Floras oleks meistriks tulemine ju mitu korda lihtsam kui näiteks Sakus. Enda esimesest meistritiitlist tahaksin kätte saada võimalikult hea emotsiooni – usun, et Floraga ei saaks ma nii head tunnet kätte kui mõne teise tiimiga.
Liigume ajas pisut tagasi. Esimesed ametlikud mängud said kirja alles 14aastaselt. Kuidas leidis tüdruk Kostiverest tee Tallinna Kalevi jalgpallitrenni? Kodukohas vist ei olnudki kuskil mängida?
Tegelikult sai kohapeal mängida küll: meil oli kooli taga põld kahe väravaga. Alati kui sinna mängima läksin, siis poisid ütlesid mulle, et Emma, sa oled täna pallitüdruk, sa ei saa meiega mängida! Mingi hetk võtsid nad mind ikka mängu. Olen kogu elu olnud sporditüdruk: kunagi käisin kergejõustikutrennis, aga seal tundsin, et see on liiga individuaalne, ja ma ei soovinud üksi pinget taluda. Kuidagi läks nii, et sattusin jalgpalli mängima.
Mäletan hästi, et mu esimesed kunstmuruputsad olid moodsad Adidase putsad siniste triipudega. Kostiveres on bussipeatus põhiline koht, kus noored hängivad. Kui ma parasjagu trenni minekuks seal bussi ootasin, küsisid paar aastat vanemad poisid, needsamad, kes mind mängu ei tahtnud võtta, et kuhu ma lähen. Kui ütlesin neile, et lähen jalkatrenni, siis nad arvasid, et ma teen nalja! Lõpuks näitasin neile enda uhkeid putsasid ja nad said aru, et mul on tõsi taga.
Vanem õde Kreet on äsja lõpetanud ülikooli, pildil on ka noorem vend Gustav. „Pean perekonda väga oluliseks. Vend on praegu 15, mina 22 ja õde minust kaks ja pool aastat vanem. Õega mängisime lapsepõlves väga palju ja ta oli minu jaoks alati suur eeskuju, tegin kõike tema järgi.“ Foto: erakogu
Kui nüüd meistriliiga parima mängija tiitli sain, siis ütlesid nad, et olen väga tubli ja neil on väga hea meel, et ma selle nimel pingutanud olen. Eks neil on ka vast uhke tunne, et see tüdruk, keda nad mängu ei võtnud, nüüd nii kaugele on jõudnud!
Kostiveres oli koolis poistetiim ja nad mängisid kogu aeg Raasiku Jokeriga. Aeg-ajalt käis Joker meil külas, Raasiku poistel oli üks punane buss – kui see parklasse jõudis, oli teada, et läheb mänguks. Mäletan, kuidas ükskord ostsin endale poest kümme pulgakommi ja läksin saali vaatama, kuidas nad mängivad. Raasiku eest mängis toona Herol, kel olid maani pikad juuksed, ja ta oli kõigist parem. Mul ei ole lapsepõlvest palju mälestusi, aga need kümme pulgakommi on väga hästi meeles.
Sõid kõik kümme sealsamas ära? Jah! Ja nautisin jalgpalli.
Esialgu olid mitu aastat ju hoopis väravavaht, aga ühel hetkel hakkasid ise väravaid lööma. Kuidas sa postide vahele sattusid ja kui sujuvalt toimus positsioonivahetus?
Jalgpalliga seotud mälestus lapsepõlvest: „Mäletan, kuidas ükskord ostsin endale poest kümme pulgakommi ja läksin saali vaatama, kuidas nad mängivad. Raasiku eest mängis toona Herol, kel olid maani pikad juuksed, ja ta oli kõigist parem.“
Tavaline vastus: ma ei kartnud palli ja eks keegi tuli väravasse panna. See sai alguse saaliturniiridel, kus lapsena ikka palju sai käidud. Saalis on väiksem värav ka ja nii ma sinna jäingi. Mäletan, et kui trenni läksin, siis paljud küsisid, et kas ma olen kuskil varem ka trennis käinud, sest olin päris hea. Ma arvan, et need olid tegelikult lapsepõlve mõjutused ja see, et ma lõpuks natuke ka poistega sain palli taguda. Ma arvan, et sel on siiani mu mängijakarjääris suur roll.
Kalevi naiskonnas leidis aga treener Allan Soomets, et olen väravas olemiseks liiga lühike ja kiire. Tookord, nooremana ma ei teadnud, mis on mulle hea või halb, aga täna olen Allanile väga tänulik, et ta sellist asja märkas. Ma olen ju tõesti pigem lühem, arvan, et ma ei oleks väravavahina nii kaugele jõudnud. Koondises ei mängiks ma Karina Korki juba pikkuse tõttu üle. Ja tegelikult on platsil kordades lahedam! Mäletan, et väravavahina oli üks mu põhilisi probleeme see, et kui polnud palju tööd, läksid mu mõtted lihtsalt kuskile lendama ja nii oli raske end mängus hoida.
Jalgpalli mängimise kõrvalt töötad kodukohas Kostiveres koolis klassiõpetajana, oled ka 1. klassi klassijuhataja. Kuidas selle ametini jõudsid?
Mu ema on pedagoog ja vanem õde on ka klassiõpetajaks õppinud. Kui tuli aeg otsustada, kas minna ülikooli või mitte, siis ei olnud ma veel päris kindel, mida tahaksin õppida. Kehakultuur on sportlase jaoks tavaline asi, aga samas ei tahtnud ma kõike elus spordiga siduda. Ema ikka rääkis mulle: õpetajaamet on tore, lapsed sulle ju meeldivad, vaheajal saab puhata ja kogu suvi on põhimõtteliselt vaba…
Seni ainus võistkondlik tiitel täiskasvanuna: 2021. aasta alguses üllatas Tallinna Kalev superkarikafinaalis FC Florat. „Kalev on ikkagi mu esimene klubi, kus alustasin. Olen väga tänulik, et ma tänu Kalevile jalgpalli juurde tee leidsin ja seal põhitõed selgeks sain. Kõik treenerid, kes mul on olnud, on alati andnud endast maksimumi, et tunneksin ennast hästi. Muide: Kätlin Hein, kellest sai nüüd Kalevi naiskonna uus peatreener, on samuti Kostiverest pärit! Ta oli ka üks mu esimesi treenereid, mäletan siiani väga hästi, kuidas temaga söötu ja tehnikat õppisin.“
Praegu läheb ülikoolis neljas aasta, õpetajana töötanud olen viimased poolteist aastat. Eelmisel aastal olin pisut väiksema koormusega tööl, mul oli nädalas kuus tundi. Sel õppeaastal on 16. See on täpsemalt selline viimane töökoormuse piir, et jõuan ka trennile keskenduda.
Soccernet.ee-le antud intervjuus ütlesid eelmise aasta lõpus, et otsustasid 2022. aasta alguses, et oled sel aastal ainult jalgpallur. Kuidas õpetajatöö sellega sobitub?
Konkurentsist Lisette Tammikuga parima väravaküti tiitlile:
„Teinekord ei vaadanud ma isegi Flora mängude protokolle: nägin küll seisu, aga ei vaadanud, mitu tükki Lisette lõi.“
Otsustavaks sai integreeritud õpe, mis tähendab, et teen ülikoolis bakalaureuse- ja magistrikraadi korraga ja vahepeal ei pea eraldi bakalaureusetööd tegema. Leidsin, et see sobib mulle. Pealegi olid kehakultuurikatsed hommikul jube tüütult vara, pidi kuskil jooksma ja ujuma. Otsustasin õppida klassiõpetajaks ja avastasin, et see sobib ja meeldib mulle.
Eelmisel aastal tundsin kindlasti, et jalgpall on minu jaoks kõige-kõige tähtsam asi. Otsustasin tööle minna, sest mul oli ülikoolis motivatsioonikriis. Mõtlesin, et see on nii mõttetu: olen juba nii kaua õppinud, aga ei saa teadmisi mitte kuskil kasutada! Õnneks kooli direktor kirjutas mulle ja küsis, kas tahaksin tulla, sest ta oli kuulnud, et õpin õpetajaks. Sel hetkel oli õpetamine veidi nagu hobi: tunde oli vähe, aga minu jaoks oli see nii tore, sest sain oma teadmisi natukenegi rakendada. Eks samal ajal oli ka raske jalgpallile keskenduda, kuid töökoormus oli täpselt paras ja suutsin kaht asja kenasti tasakaalus hoida.
Samas tundsin, et õpetajatöö aitas ka jalgpallis kaasa. Olen palju välismaale profiks läinud mängijatelt kuulnud, et trenni kõrvalt ei ole vaba ajaga midagi peale hakata – muid kohustusi ei ole ja see viskab lõpuks üle. Minu jaoks olidki need tunnid paras maht – tegin oma trennid ära, aga sain ka natuke laste peale mõelda ja tunde planeerida.
Praeguse väravaküti teekond jalgpallis algas hoopis väravavahina. „Ründajaks saamine ei käinud sugugi üleöö, sest oli mingi aeg, kus Kalevis mängisin juba väljakul, noortekoondises olin aga endiselt väravavaht. See oli tegelikult päris keeruline, sest mul ei olnud ju väravavahitrenne ega mänguminuteid. Ühel hetkel aga koondise treener lihtsalt leppis sellega – okei, ole siis väljakul!“ Foto: erakogu
Täna oli küll näiteks väga raske tööpäev, aga tegelikult mulle väga meeldib!
Samas usutluses märkisid veel, et tegid kõvasti lisatrenni. Millised need trennid välja nägid ja millal sa neid teha jõudsid, kui päeval oled õpetaja ja õhtuti treenid naiskonnaga?
Sisuliselt oli nii, et läksin hommikul tööle, andsin oma ühe matemaatikatunni ära ja sain seejärel sealsamas koolis jõusaali ja spordisaali kasutada. Kasutasin neid võimalusi ära, tegin oma jõusaalikava, jooksin intervalle, joonejooksu ja sain saalis ka palliga trenni teha. Kooli tööle minemisega vedas, sest sealne kehalise kasvatuse õpetaja aitas mind samuti – alguses, kui ta minu tegutsemist nägi, ütles ta, et see polegi trenn, vaid hoopis vormi hoidmine. See pani mind mõtlema, et tal on võibolla õigus. Lõpuks panigi tema mind pingutama – vahel olin nii väsinud, et tahtsin lõpetada, aga ta aitas mul lõpuni suruda. Koolist oli mul väga palju abi – mulle anti isegi omad koodid, et võin ruumidesse minna, millal tahan, ja kõike täiesti tasuta kasutada.
40 väravat 23 mänguga on päris palju – kolmes mulluses meistriliigamängus lõid sa lausa viis väravat. Kas sul endal ei teki vahel sellist tunnet, et nüüd tuli mõni mäng isegi liiga lihtsasti? Tegelikult on tihti hoopis nii, et võin lüüa kolm või viis väravat, aga väljakult lahkudes ei ole ma üldse rahul, sest sisse jääb selline tunne, et tegelikult oleks võinud veel paremini minna. Iga mängu alguses alustan ju nulli pealt, see pinge, et kahe või kolme väravaga mingisugusele oma standardile jõuaksin, on ka olemas. Samal hetkel tead kogu aeg, et väravaküttide edetabelis keegi kogu aeg tagant müksab: kuule, ma lõin täna neli, palju sina suudad?
2017. aasta suvel U19 koondisega pärast Balti turniiril Leedu vastu saadud 5 : 0 võitu. „Saime sel ajal enamikus mängudes pähe ja kui lõpuks ise suurelt võitsime, tundsime, et oleme kõvad tegijad!“
Foto: erakogu
Seega ei ole tegelikult nii, et tuled riietusruumi ja mõtled: viis väravat, tehtud. Esimesena meenuvad ikka need olukorrad, mis löömata jäid. Samas tuleb väärtustada ka neid viit väravat, sest oleks võinud juhtuda, et ma ei löö ühtegi. Lõppenud hooajal oli Põlva Lootose naiskond küll tabeli tagumises pooles, kuid nende vastu lõin üllatavalt vähe väravaid (koos karikamänguga sai Treiberg Lootose vastu kirja neljas mängus kaks väravat –toim.).
Kas Lootos vastasena ei sobinud sulle või oli see lihtsalt juhus?
Nad hoiavad oma kaitseblokki tegelikult päris hästi ja mängivad kaitses targasti. Kuna ma olen selline ründaja, kellele meeldib liini taha minna ja seal palle noolida, siis nende mäng mulle tõesti ei sobinud. Kui me karikamängus Nike Arenal Kaleviga neid 1 : 0 võitsime, siis otsisime kogu mängu väravat ja lõpuks saime selle kätte. Pärast mängu oleks ju võinud olla õnnelik, et läks üle noatera, aga mina olin pigem endast väljas.
Selliseid mänge oli tegelikult päris palju. Kas jäi natuke puudu sellest, et Floralt midagi kätte saada, või tuli võit nibin-nabin. Ei olnud alati seda head tunnet sees, mida oleks tahtnud saada.
Lisette Tammik jäi lõpuks väravaküttide edetabelis sinust nelja värava kaugusele, aga omavaheline võistlus käis teil viimase vooruni välja. Nägime pärast hooaja lõppu ja tal oli väga hea meel, et ma nii palju väravaid lõin. Ka minul on hea meel, et see rebimine nii tihe on, uuel hooajal on see vast veelgi tihedam: eks noorematest tuleb ka peale ründajaid, kes väga hästi mängivad.
Meie „koostöö“ Lisettega toimis aga väga hästi, sest kui nägin, et tema lõi, siis mõtlesin kohe, et nüüd tahan mina ka lüüa. Arvan, et tema mõtles samamoodi. Mingitel hetkedel ei vaadanud ma samas üldse neid tabeleid, sest ma ei soovinud, et kogu mu hooaja fookus oleks selle peale üles ehitatud. Teinekord ei vaadanud ma isegi Flora mängude protokolle: nägin küll seisu, aga ei vaadanud, mitu tükki Lisette lõi. See aitas – ma ei läinud mängule selle mõttega, et pean hirmus palju väravaid lööma, vaid keskendusin kindlatele elementidele, milles tahtsin õnnestuda.
Eesti koondises on aga ikkagi Lisette olnud see, kes peamiselt mängib. Sul on kirjas 26 mängu, seni mitte ühtegi väravat, aga kui mänguminu-
Esimese koondisemängu väljakumängijana tegi Treiberg alles 2018. aasta septembris U19 naiskonna ridades
Fääri saarte vastu. Vähem kui kaks kuud hiljem oli ta ründajana platsil juba A-koondises! Foto: Liisi Troska
Kolm päeva enne debüüti A-koondises. Nii noortekoondistes kui täiskasvanute seas on Treiberg ikka ja jälle saanud koos pallida parima sõbranna Mari Liis Lillemäega. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee tid kokku lüüa, siis oled tegelikult saanud platsile vaid pisut rohkem kui üheksa täismängu jagu. Miks on nii läinud, et sinu roll koondises on jäänud pigem väikeseks?
See on keeruline küsimus, parima vastuse saaks vast treenerite käest. Ma ise arvan, et iga kord, kui olen platsile saanud, olen tegelikult ennast vähemalt iseendale tõestanud. Ma ei tunne, et mul oleks koondises ükski mäng väga kehvasti välja kukkunud – on paremaid ja keskpäraseid, aga mitte ühtegi väga halba mängu.
Võibolla on küsimus mingisuguse stabiilsuse leidmises? Mängid kogu aeg mingil tasemel, aga ka trennis ei tohi seda taset allapoole lasta. Üks asi on see, mida teed liigas, aga treenerid teevad oma valikuid ju palju ka selle pealt, mida nad koondisetrennis näevad. Ise tunnen küll, et oleksin koondises rohkem väärt. Mäletan hästi, kuidas koondises esimestes põhikoosseisus alustatud mängudes oli küll selline tunne, et kes mind nüüd siia pani… Nüüd on tunne juba selline, et pane mind mängu, küll ma näitan, et olen seda väärt! Olen kindlasti ajaga enesekindlamaks muutunud.
On treenerid sulle selgitanud ka, miks sinu roll koondises selliseks on jäänud?
Olen küsinud. Ründajaid on koondiselaagris ju mitu – lisaks mulle on Getter Saar, kes lõi eelmisel aastal koondises kolm väravat, ja peamiselt on tipuründajana mänginud Vlada Kubassova. Kuna valikuid on kolm, siis ongi idee poolest nii, et üks alustab põhis, teine tuleb vahetusest ja kolmas eriti mänguaega ei saa. Millegipärast on mulle meelde jäänud üks Sirje Roopsi ütlus: üldiselt numbrid ei valeta. Kui Getter lõi eelmisel aastal kolm väravat ja Vlada oli ka resultatiivne, siis ju numbrid ei valetanud. Samas lõin mina liigas 40, ka need on päris head numbrid!