Mart Raamat

Anname mängu rahvale tagasi!

Tartu JK Welco nõukogu liige ja Eesti Õliühingu tegevjuht Mart Raamat räägib, millised majanduslikud ohud võivad jalgpallimaailma oodata lähiaegadel ja kuidas peaks käituma, et jalgpall rahvale tagasi anda.

Tekst: Mart Raamat | Foto: Silvo Voznesenski

Kui Eesti jalgpalliliigad märtsi esimesel nädalavahetusel mängudega alustasid, ei kujutanud ilmselt keegi ette, et järgmisel nädalal saadetakse jalgpallurid teadmata ajaks sundpuhkusele. Globaalselt rulluva pandeemia tõttu muutus olukord Eestis ja Euroopas reaalselt iga tund: nii oli juba kolmapäeval täitsa kõhe vaadata, kuidas Hispaania tärkavast koroonakoldest Madridist oli Anfieldile Atlético edasipääsu tunnistama tulnud tuhandeid fänne. Praeguseks oleme aga jõudnud olukorda, kus enam-vähem kogu maailma sporditegevus on seiskunud, silmapaistvaks erandiks äsja publiku ees oma jalgpalliliigat alustanud Valgevene. Eks riigis, kus spordifunktsionäärid leiavad, et koroona eest kaitseb piisavalt saun ja viin, nähaksegi asju teistmoodi kui mujal maailmas.

Vaadates seda, kuidas seni on nii riikide valitsused kui ka rahvusvahelised spordiorganisatsioonid viiruse levikut ja selle mõju ühiskonna toimimisele täielikult alahinnanud, julgen küll arvata, et järgmisel nädalal (märtsi lõpus – toim.) ühistreeningutega alustada plaaniv Cagliari laob sellega põhja uueks hooajaks. Olukorras, kus Itaalia valitsus pani kogu töötleva tööstuse viiruse leviku pidurdamiseks seisma, on liiga jätkumine lähikuudel ülimalt ebatõenäoline. Ka esialgu tagasihoidlikult pandeemiasse suhtunud Suurbritannia kuulutas järgnevateks kuudeks välja Briti ühiskonna üheks alustalaks oleva pubikultuuri moratooriumi. Kõigi eelduste kohaselt võib sama saatus tabada Briti saarte teist ühiskondliku sidususe alustala jalgpalli, mille hooaja jätkumine on väga suure kahtluse all. Loomulikult elavad spordiorganisatsioonid igas Euroopa ja maailma riigis praegu päev korraga, aga spordisõpradel tuleb valmis olla halvimaks: ilmselt on Tarmo Rüütli sunnitud Youtube’ist järgnevatel kuudel kümneid kordi Tõnis Vanna imeväravat vaatama – midagi värskemat ei tule lihtsalt peale!

Mis saab sponsoritest?

Aga midagi siin maailmas pole igavene ning küll riigid suudavad millalgi adapteeruda ja oma ühiskonna ja spordisüsteemi uuesti normaalrežiimil toimima saada. Jalgpallurite oskused ei kao kuhugi ja kui jalgpalliliigasid taaskäivitades lippavadki platsil ringi mõned sundpausil kosunud Ronal

„Ilmselt on Tarmo Rüütli sunnitud Youtube’ist järgnevatel kuudel kümneid kordi Tõnis Vanna imeväravat vaatama – midagi värskemat ei tule lihtsalt peale!“

dod, suudab mäng ikka pakkuda rahvale seda põnevust, võitluslikkust ja kirge mida enne pandeemia puhkemist. Hoopis keerulisem küsimus on, kuidas ja kui kiiresti taastub globaalsest kriisist räsitud jalgpalli majanduslik pool. Kui praegu on valitsuste prioriteet tagada ühiskonna tervishoid ja hoida majandust enam-vähem funktsionaalsena töös, siis tegelikult pole veel alustatudki diskussioonidega, kuidas räsitud ja ringvõlgnevusspiraali alguses olev maailmamajandus uuesti funktsioneerima saada. Loomulikult on maailma majanduse tervisel märkimisväärne mõju ka spordialade kuninga toimimisele ja jätkusuutlikkusele.

Juba on ajakirjandusse jõudnud esimesed uudised selle kohta, kuidas kriisisituatsioonis klubid oma tegevuskulusid kokku tõmbavad. Nii saadeti Soome „eestlaste“ klubi KTP mängijad ja personal kahekuulisele sundpuhkusele ning KTP peatreener Argo Arbeiter avaldas kahtlust, kas klubi üldse selle kriisi üle elab. Pika ajalooga Šveitsi tippklubi FC Sion lõpetas lepingud osa mängijatega pärast seda, kui nood ei olnud valmis palgakärpeks. Kriis mõjutab samamoodi jalgpallimaailma suuri: ajakirjanduses ringlevad uudised, et ka FC Barcelona mängijad peavad olema valmis selleks, et nende sissetulekud vähenevad. Vaadates tänapäevast majandussituatsiooni ja mõeldes kriisi edasisele kulgemisele, võivad kõige mustemad pilved kerkida justnimelt jalgpallimaailma hiidude pea kohale.

Pandeemiapuhangu ja sellega kaasneva majandusseisakuga saavad valusalt pihta sektorid, mis on seni jalgpalli suurelt sponsoreerinud. Riikidevaheline reisimine on enam-vähem nulli kukkunud ning kõigi eelduste kohaselt on inimeste reisivõimaluste ja -huvi taastumine äärmiselt pikaajaline. Fly Emirates, Qatar Airways, Etihad – kõik tuntud kaubamärgid suurklubide särkidelt – peavad järgnevatel kuudel vastu võtma keerulised majandusotsused. Lisaks sellele, et koroonaviiruse tõttu on naftanõudlus vähenenud, on maailma suurimad naftatootjad alustanud ka musta kulla hinnasõda, mis vähendab märkimisväärselt naftariikide ja -ettevõtete sissetulekuid. Nii võivad Lähis-Ida naftašeikide rahal püsivatel klubidel olla ees keerulised ajad. Samas mõjutab see geopoliitiline mäng naftaturul ka UEFA sissetulekuid, sest kahe suure sponsori – Vene nafta- ja gaasigigandi Gazpromi ja aserite riikliku naftakompanii SOCARi – majandustulemused saavad nafta hinnasõja vältel kahtlemata korraliku põntsu. Hiinast alguse saanud viiruspuhangu üks tulem oli uute autode müüginumbrite drastiline langus: veebruaris osteti Hiinas ligi 80% vähem sõidukeid kui jaanuaris. Juba on tulnud ka uudiseid, et suured autotööstused üle kogu Euroopa sulgevad koroonahirmus oma tehaseid. Nissan, VW Group, Jeep, Chevrolet, ka suured rehvitootjad – Yokohama ja Pirelli – seisavad silmitsi nõudluse kolossaalse vähenemisega ning ettevõtete juhatused peavad üle vaatama ka suured sponsorlepingud jalgpalliklubide ja UEFAga. Tavainimeste reaalsusesse jõudev majanduslik ebakindlus mõjutab keskpikas perspektiivis ka kolmanda suure jalgpallisponsori – spordiennustusportaalide – sissetulekuid, sest kriisisituatsioonis tõmbavad ettevõtted esmalt tagasi turundus- ja reklaamikuludelt. Näeme seda Eestis juba praegu, kui ajalehed on reklaamituru kokkukukkumise tõttu pidanud oma mahtu ja töötajate palka vähendama. Samaks peavad valmis olema spordiklubid üle Euroopa.

Majanduspopulaarteaduslik käibefraas ütleb, et head kriisi ei tasu raisku lasta. Kuidas saavad nii Eesti kui ka maailma jalgpalliüldsus praegustest tumedatest perspektiividest tugevamana välja tulla? Peale selle, et jalgpall on maailma populaarseim spordiala, on sellest saanud ka üks suuremaid globaalseid ärisid. Jalgpallipuritaanid on aastaid rääkinud, et sellega on mäng ära andnud oma ajaloolised proletariaadil põhinevad juured ja muutunud rohkem maailma ülirikaste omavahelise kõvatamise vormiks. Praegu liigub internetis ringi meem, kus üks Hispaania bioloog märgib intervjuus irooniliselt, et las teadlastest tuhandeid kordi rohkem teenivad jalgpallistaarid Ronaldo ja Messi tulevad välja koroonaviiruse raviga. Jalgpallis liikuv raha on juba tükk aega tagasi muutunud täiesti jaburaks: kui 1998. aastal müüs Venemaa Hiinale 20 miljoni dollari eest oma relvadeta lennukikandja, siis samal aastal maksis Real Betis Denílsoni mängijaõiguste eest São Paulole umbes poole rohkem. Juhul kui Premier League’i käimasolevat hooaega ei ole võimalik lõpuni mängida, kaotavad klubid kollektiivselt ligi miljard eurot. Konteksti mõistmiseks – Eesti riigieelarve näeb kõikide vanaduspensionite maksmiseks aastas ette kaks miljardit eurot.

Kardetavasti – mis teisalt võib tunduda ka lootusena – liigub jalgpallist välja tohutu hulk sponsor- ja teleraha, mis muidu täitis edukalt jalgpalliärimeeste taskuid. Tänu jalgpalli globaalsele haardele on kõigil olnud igast maailma nurgast võimalik kaasa elada tippklubide heitlustele, aga kas jalgpalli mõte ongi tegelikult see, kui poole Nou Campi kodupublikust moodustavad Barcelonat väisavad Aasia turismirühmad? Või kas see ikka peab nii olema, et Koeru JK mängu asemel vaatavad kohalikud täies klubiriietuses külamehed televiisori ees Sunderlandi mängu West Bromi vastu? Kui on veel võimalik anda mäng tagasi rahvale, siis äkki praegu ongi viimane hetk, enne

kui niivõrd puhas ja kõigile mõistetav sportmäng jahvatatakse globalismi hammaste vahel täielikult tükkideks? Rahaline aadrilaskmine võiks ideaalis tuua jalgpallimaailma gigandid maa peale tagasi ning luua võrdsemate võimalustega ja inimlähedasema jalgpallimaastiku.

Kuidas Eestis edasi?

Eestit – kus me oleme just jõudnud kogukonnajuhtide superhea programmi kaudu sinnamaale, et meil hakkab esimest korda tekkima reaalne jalgpallikultuur – varjutavad loomulikult samad murepilved mis suurt jalgpallimaailma. Loomulikult peavad ka meie klubid valmis olema majandusprobleemideks, kuid usun, et kogukonna maksimaalne kaasamine võib olla üks eduvõti, kuidas ka keerulistes majandusoludes ellu jääda. Rohkem klubisid võiksid kaaluda Saksamaalt tuttava, niinimetatud rahvaklubi põhimõtte rakendamist, kus kogukond on reaalselt osa klubist nii omanike kui ka investoritena. Liikmemaksud on üks kõige stabiilsematest võimalustest tagada klubi baasfinantseerimine, mis ei ole niivõrd tugevalt mõjutatud majandusvõngetest. Loodan, et EJL prioriseerib ka edaspidi jalgpallikultuuri loomist: kui tahame, et jalgpallisüsteem elaks üle selle ja tulevased majandusraputused, siis saab see põhineda ainult tugeval jalgpallikultuuril. Soccerneti portaali kommentaariumi käibefraasiks võiks edaspidi saada: „Olen omal ajal kogukonnaga tegelenud ja sellega ka midagi saavutanud!“ Profisatsid tulevad ja lähevad, aga kui kultuur on loodud, paigas ja tugevatel alustel, siis on selle murdumine palju keerulisem.

Riik on lubanud kriisijärgseks majanduse elavdamiseks investeerida märkimisväärseid summasid näiteks suurte infrastruktuuri objektide rajamiseks. Selle asemel, et rajada tulevikus tühjalt seisvad neljarealised maanteed, on siin suurepärane võimalus minna jõuliselt edasi jalgpallihallide rajamise projektidega ning laiendada ka muud jalgpalli- ja teist sorti sporditaristut. Kvaliteetne ja kogu riiki kattev taristu loob eeldused, et ka meie kliimas on noortel võimalik aasta ringi omandada jalgpallioskuseid väikese vigastusohuga, et tulevikus APOELile või Kreeka (Euroopa) suurklubidele silma jääda. Poliitikutel peaks siinkohal jätkuma oidu tegemaks õigeid otsuseid ja jalgpalliüldsusel aktiivsust, et sellised tulevikku vaatavad investeerimisvõimalused riigile välja pakkuda.

Kui praegune isolatsioon on lõppenud, on ühiskonnal vaja midagi, mis seda nii sõpruskonna, kogukonna, piirkonna kui rahva tasandil uuesti ühendaks. Mis tooks inimesed kokku ja pakuks ehedaid ja ausaid emotsioone. Jalgpallil on kõik eeldused olemas, saamaks postkoroonamaailmas ühiskonna ühendajaks Eestis ja jäädes selleks Euroopas. Selleks aga anname Mängu rahvale tagasi!

„Jalgpallis liikuv raha on juba tükk aega tagasi muutunud täiesti jaburaks: kui 1998. aastal müüs Venemaa Hiinale 20 miljoni dollari eest oma relvadeta lennukikandja, siis samal aastal maksis Real Betis Denílsoni mängijaõiguste eest São Paulole umbes poole rohkem.“

Aivar Pohlak: U17 EM ei ole võistlus, mis peaks ilmtingimata toimuma

Koroonaviiruse pandeemia tõttu on sport kogu maailmas pausile pandud ja suurtes riikides kardavad sajad väiksemad jalgpalliklubid, et lähevad pankrotti. Millist mõju avaldab kriis Eesti jalgpallile ja mis saab kõigest edasi, kui jalgpallimaailm uuesti play-nuppu vajutab? Jalkale antud intervjuus räägib kõigest sellest Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Hendrik Osula

Elad Sõrve säärel ülejäänud maailmast võrdlemisi eraldatud kohas, lennukiga ei sõida ja sinu tütar on niikuinii koduõppel. Kas naljaga pooleks võib öelda, et isiklikus plaanis sinu enda puhul koroonakriis midagi suurt ei muutnudki?

Jah, mulle meeldib olla kodus ja parema meelega ei käiks ma üldse mitte kuskil, sest kodus on kõik olemas: pere, mesilased, mets, meri, raamatud ja külapood koos lihtsate külainimestega. Samas oli kodus möödunud nädal pingeline ja enam-vähem kogu aeg varahommikust keskööni kulus telefoniga või arvuti kaudu kõneledes ja kirju kirjutades või intervjuusid andes. Tõsi, tavapärased matemaatikatunnid tütrega said tehtud, kaks korda käisin külapoes, iga päev paar-kolm korda kasvuhoonetes kurkide-tomatite kasvamist vaatamas ja neljal õhtul sai ka tunni-pooleteisene metsatiir tehtud. Mis tähendab, et see pole olnud tavatähenduses kodusolek. Olen juba ka märganud, et kell seitse hommikul Tallinnasse sõites ja pool kolm öösel sealt koju jõudes ei ole päev olnud nii väsitav, kui kell seitse hommikul töölaua taha istudes ja sealt kesköö paiku tõustes (naerab – toim.).

Teiselt poolt tunnen, et pinge all tegutsemine on minu jaoks pigem normaalne seisund ja mul ei teki täiendavat või liigset stressi. Ilmselt on selle põhjuseks loomupärane otsustus- ja vastutusvõime ja -tahe.

UEFA on praeguse seisuga teinud päris palju plaane arvestusega, et juunis-juulis saab juba uuesti üle Euroopa jalgpalli mängida. Mis saab eurosarjadest ja poolelijäänud hooajast siis, kui koroonaviiruse puhang kestab veel ka suvel ja normaalsus taastub alles hilissuvel või varasügisel, nagu mõned eksperdid on arvanud?

Ütleksin nii, et kui eelmine hooaeg saab sügise-kevade süsteemis mängivate liigade jaoks läbi juuliga, on asjad hästi ja ükski oluline tükk vahelt ära ei kao. Kui eriolukord kestab Euroopas kauem, siis läheb keerulisemaks, mis teatavast piirist edasi tähendab, et kuskilt tuleb hakata midagi ära jätma, ja mida pikem probleem, seda olulisemad ära jäetavad tükid on.

Probleem on eelkõige suuremate liigadega, mida mängitakse suuremates riikides, sest neis võtab olukorra normaliseerumine kardetavalt kauem aega. Konkreetsemat oletamist ma siiski praegu õigeks ei pea – tuleb olla valmis nii paremateks kui ka halvemateks arenguteks, aga peame liikuma päev-päevalt ja reageerima tegelikkusele. UEFA kriisiplaan vaatab praegu detailsemalt ette juuni lõpuni ja umbes sama kaugel oleme oma pilguga ka Eesti Jalgpalli Liidus. On vaja olla valmis ka sealt edasi vaatama, aga praegu pole mõistlik nende detailide üle avalikult arutleda.

Mõnel pool on spekuleeritud, et olenevalt praeguse olukorra lahenemise ajastusest võivad löögi alla vabalt sattuda sügisesed koondiseaknad, mille UEFA praeguse plaani juures säilitas. Kas võib juhtuda, et kui eriolukord piisavalt kiiresti ei taandu, seatakse sügisel prioriteet klubikohtumistele ja koondisi me sel aastal enam platsil ei näegi?

Kui jääda nendesse ajalistesse raamidesse, millele eelmises vastuses viitasin, siis pole juunikuu alguse koondisemängude löögi alla sattumiseks palju vaja. Samas ei ole see veel kriitiline asjaolu. Sealt edasi mõeldes on MMi-eelne, alanud aasta septembrist novembrini mängitav Rahvuste liiga turniir jalgpallikalendrist kõige lihtsamini välja lõigatav tükk.

Inglismaa meedias on juba arutletud selle üle, et praegune erakordne olukord annab jalgpallimaailmas võimaluse suurteks ümberkorraldusteks: näiteks on kehvavõitu kliimaga inglased-šotlased sahistanud, et ehk pakub praegune olukord võimaluse minna üle kevade-sügise tüüpi hooajale. Kas nii rängalt seniseid traditsioone raputavad muudatused tuleksid üldse kõne alla? Kas leidub mõni muu sarnast tüüpi uuendus, mis oleks reaalne?

Traditsiooniliselt sügise-kevade süsteemis mängitava liigahooaja ümberkorraldamine kevadiseks-sügiseseks ei ole päris võimatu, aga siiski keeruline protsess ja seda eelkõige ühiskonna harjumuste tõttu, sest suvel neis maades pigem puhatakse. Küll aga on võimalik teha ajutiselt igasuguseid konstruktsioone ja uuendusi ning korraldada hooaegade toimimist ümber aasta või kahe lõikes. Võimalik on ka muuta ajutiselt isegi mudeleid, milles liigasid mängitakse, seda eeldusel, et tele- ja reklaamiõiguste omanikele antakse näiteks üks hooaeg senisele kaubale peale.

Kui suure löögi annab praegune kriis Eesti Jalgpalli Liidu rahakotile? Kas on oht, et mõned plaanis olnud või alustatud projektid tuleb katki jätta? Kas UEFA toetused alaliitudele võivad

väheneda, kui suured finaalid või muud suured võistlused edasi lükatakse või sootuks ära jäetakse?

Eks lõpuks sõltub kõik kriisi pikkusest. Esialgu ohtu alustatud projektidele ei ole, aga seni käivitamata plaanid võivad edasi lükkuda küll, sest suurvõistluste edasilükkumisega lükkuvad edasi ka rahastused. Samas – kui eriolukord lõpeb kiiresti – on selle kõige mõju liidu majanduslikule olukorrale pigem väike või keskmine. Kui aga lähtuda eeldusest, et kriis on algfaasis ja viirust niipea kontrolli alla ei saada, siis tekib loomulikult täiesti uus olukord ka rahalises tähenduses.

Oled meedias esinedes maininud jalgpalliliidu kriisieelarvet. Mida see täpsemalt endast kujutab?

Neljapäeval (19. märtsil – toim.) pidas jalgpalliliidu eelarve töörühm interneti teel oma esimese eriolukorraaegse koosoleku ja praegu tähendab kriisieelarve koostamine seda, et järgmise kahe nädala jooksul peavad kõik meie osakonnad hindama tekkinud olukorra mõju oma rahalistele numbritele. Sealt edasi hakkame liikuma samm-sammult. Kuulume nende valdkondade hulka, kus on tegevus suures osas peatunud.

Kogusime möödunud nädalal ka kõigi litsentseeritavate klubide käest kokku hinnangulise