Maailm: Indrek Schwede Moskva madinal

Moskva madina algus 3. augustil 2019: Dinamo (vasakul) ja Spartak on üles rivistunud. Foto: Indrek Schwede

Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel

Moskva kõige pikem ja põhimõttelisem vastasseis on Spartaki ja Dinamo vaheline. Esimest on peetud võimule kergelt vastanduvaks rahvameeskonnaks ja teine on olnud rahvast represseeriva siseministeeriumi tiim. Seda vastuolu iseloomustavad poeetilised eufemismid mullu augustis peetud kohtumise mängusallil, millel oli Spartak nimetatud kõrguste vallutajaks ja Dinamo sügavuste uurijaks. Jalka oli kohal, kuid artikli esimeses osas keskendume rivaliteedi tagapõhjale.

Tekst: Indrek Schwede

Oma Antarktise-reisi päevikus „Jäine raamat“ pani kirjanik Juhan Smuuli imestama, kuidas isegi NSV Liidu Antarktise polaarjaamas Mirnõi „osa traktoreid kandis „Dünamo“, osa „Spartaki“ vimplit“. 1 Mootorlaeval Kooperaatsija jagunesid mehed eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel kirglikult Dinamo ja Spartaki poolehoidjateks ja Smuul, kel polnud nendest aruteludest pääsu, kes ei tahtnud end siduda kummagi poolega, päästis end väitega, et on Tallinna Kalevi fänn.

Õigupoolest võib Moskva kahe suurklubi – Dinamo ja Spartaki – vastasseisuga kirjeldada tervet NSV Liidu ajalugu. USA ajalooprofessor Robert Edelman on midagi sellist teinud meisterliku irooniaga pealkirjastatud raamatus „Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu“, toetudes pelgalt ühe klubi ajaloole. Edelman näitab, kuidas need kaks erinesid algusest peale sedavõrd, kui võimalikud on erinevused ühes totalitaarses riigis. 1923. aastal asutatud siseministeeriumi (miilits ja oma kodanikke represseerinud julgeolekuteenistus) Dinamole ei kehtinud piirangud, mille kohaselt tohtis klubi mängijaid võtta väljastpoolt talle määratud linnaosa või tehast, mida ta esindas. Seevastu Spartaki eelkäija Krasnaja Presnja tohtis mängijaid võtta ainult Presnja linnaosast, mis oli oma nime

saanud seal voolanud jõe järgi ja mida tunti kelmide piirkonnana. Tõsi, peagi karmistus ka Dinamo liin ja selle liikmeteks tohtisid olla vaid siseministeeriumi töötajad, kelleks mängijad ka formaalselt vormistati. Manfred Zeller tsiteerib Dinamo poolehoidjat Igor Dobronravovit, kelle järgi polnudki sõjajärgses olustikus miilitsate ja pättide kõrval kolmandat valikut. Hoovijalgpallis oli Dinamo–Spartaki vastasseis igapäevane üle Moskva. Zelleri sõnul „tõlgiti“ vanemate sotsiaalne kuuluvus lastejalgpalli isegi siis, kui vanemad polnud jalgpallist huvitatud. 2

Küüditajate ja ohvrite meeskond

Kahe klubi rivaliteet teravnes alates 1936. aastast, kui loodi NSV Liidu meistriliiga, mille esimeseks meistriks (kevadel) krooniti Dinamo ja teiseks (sügisel) Spartak. Ka viiel järgneval korral jagati meistritiitel omavahel, vahekorraga 3–2 Dinamo kasuks. Kui Dinamo mänge Moskvas külastas kahel esimesel kõrgliiga-aastal napilt rohkem pealtvaatajaid kui Spartaki mänge, siis murdepunktiks sai aasta 1938, mil Spartaki populaarsus suurenes märkimisväärselt. 1936. aastal vaatas Spartaki mänge Moskvas 29 500 ja Dinamo mänge 30 000 pealtvaatajat. 1940. aastal olid need arvud 53 900 ja 44 400. 3 Väljaspool Moskvat oli publiku arv enam-vähem võrdne. Manfred Zeller toob põhjuseks Stalini niinimetatud puhastuspoliitika aastatel 1936–1938, kui represseeriti ühiskonna eliiti ja mille tagajärjel „nähti Dinamot kui riigikorra esindajat ja Spartakit kui selle korra ohvrite kui mitte isegi elanikkonna esindajat“. 4

Spartaki populaarsust, mis oli Stalini suurpuhastuse valguses ohtlik, suurendas asjaolu, et ta oli sisuliselt ainus iseseisev klubi, mis ei võlgnenud riigile midagi. Moskva CSKA oli armeemeeskond, Torpedo autotehase ja Lokomotiv raudteelaste klubi. Üle NSV Liidu paiknenud Dinamod kuulusid siseministeeriumile. Kuna Moskva linnavõimude käsul pidid kõik meeskonnad kuuluma mõne teha

Ainulaadne skulptuur maailmas – värava taga vaatavad mängu vennad Starostinid (istuvad vasakult): Aleksandr ja Andrei, (seisavad vasakult) Nikolai ja Pjotr. Foto: Indrek Schwede

Spartaki kodustaadion ja klubile nime andnud Rooma gladiaatorite ülestõusu juht Spartacus. Foto: Indrek Schwede

se, ametiühingu või muu organisatsiooni alla, otsis ka Spartak endale katust ja leidis selle toiduainetööstuse ametiühingu Pištševiku ja hiljem Promkooperatsija juures. Klubi leidis endale ka toetaja, üleliidulise komsomolijuhi Aleksandr Kossarevi.

Koolis õpetati Vana-Rooma ajalugu ja Spartaki nimi tähendab vene keeles orjade ülestõusu juhti Spartacust, kellega oli jalgpallisõpradel lihtne samastuda. Seda kergendas NSV Liidu igapäevaelu, kus privilegeeritud Dinamo fännid käisid võrreldes Spartaki poolehoidjatega paremini riides, elasid paremates korterites, sõid paremat toitu ja ostsid staadionile kallimaid pileteid. Oma kodustaadionit mitte omava Spartaki fännid paiknesid Dinamo staadioni odavamal idatribüünil, samas kui Dinamo omad hõivasid „aristokraatliku põhja- ja poolaristokraatliku lõunatribüüni“. 5 Ebaõiglust suurendas ebaaus konkurents mängijaturul, kus Dinamo ja CSKA võtsid riikliku sunniaparaadi toel endale paremaid pallureid.

Vahest kõige märgilisemaks asjaoluks selles suures vastasseisus on Spartaki loojate vendade Starostinide küüditamine Siberisse (1938. aastal oli hukatud klubi suur toetaja komsomolijuht Kossarev). NSV Liidu julgeolekuülem Lavrenti Beria oli juba ametikoha järgi Dinamo meeskondade poolehoidja, aga vendade nelik oli talle ka antipaatne. Nikolai Starostin on meenutanud, kuidas ta tiirutas kahekümnendatel aastatel Tbilisis ühes mängus palliga ümber lihava Beria ja see ei suutnud seda alandust hiljem andestada. 6

Üheks Beria tuntuimaks avalikuks sekkumiseks jalgpalliellu on 1939. aasta NSV Liidu karikavõistluste poolfinaal Moskva Spartaki ja Tbilisi Dinamo vahel. Beria oli Tbilisi Dinamo auliige ja selle kodustaadion kandis kuni hukkamiseni tema nime. 7 Nimetatud poolfinaalis kaotas tema armastatud meeskond aga Spartakile 0 : 1, kusjuures kohtunik luges värava olukorras, kus pall oli tema arvates ületanud väravajoone, kuid ei lennanud võrku, sest

enne jõudis Šota Šavgulidze selle väljakule tagasi lüüa. Neli päeva hiljem alistas Spartak finaalis Leningradi Stalinetsi ja pälvis teist aastat järjest karika. Tosin päeva hiljem märkasid Spartaki pallurid ja ametnikud, et Tbilisi Dinamo mängijad on Moskvas, ja kuulsid neilt, et nädala pärast mängitakse poolfinaal uuesti. Otsus oli tehtud kommunistliku partei keskkomitee tasemel ja arvatakse, et spartaklased pigem teadsid seda, kuid eelistasid juhtunule tagantjärele dramaatikat lisada. Spartak võitis kordusmängu 3 : 1, aga Tbilisi Dinamo vaidlustas nende kahjuks antud penalti. Kaks päeva hiljem lükati protest tagasi ja karikas jäi Spartakile. Beria otsese sekkumise kohta kindlad tõendid

Renoveeritud Dinamo staadioni esimese korruse vana fassaadi taga on uus kaubanduskeskus ja teise korruse uhke fassaadi taha on tõstetud staadion. Foto: Indrek Schwede

Dinamo asutamine ja tema needus

Moskva Dinamo on asutatud 1923. aastal, kuid tema juured ulatuvad 19. sajandisse, kui inglastest vennad Clement ja Harry Charnock asutasid Morozovi tekstiilitehase juurde Orehhovo-Zujevo jalgpallimeeskonna, mida tunti nime all OKS (Orehhovo spordiklubi), aga kutsuti ka lihtsalt Morozovtsõks. Kuna Charnockid olid Blackburn Roversi fännid, sai meeskond endale sinivalge vormi, mis on Dinamo värvid tänini. Pärast NSV Liidu loomist asutas kurikuulsa salapolitsei KGB eelkäija looja Feliks Dzeržinski Dinamo ja võttis OKSi üle. 15

Dinamo tuli NSV Liidu meistriks 11 korda, viimati 1976. aastal. Venemaa meistriks pole tuldud kordagi. Karikavõite on seitse, viimatine 1995. Seetõttu räägitakse ka klubile peale pandud needusest, mille põhjuseks on kunagise sadistliku salapolitsei juhi Lavrenti Beria teod. Tal oli kombeks sõita autoga öistel Moskva tänavatel ja lasta oma turvameestel kaasa haarata ilusaid naisi, keda ta sundis oma korteris ringiratast roomama, et seejärel otsustada, keda neist vägistada. Kui Tuneesia saatkond kolis aastaid pärast Beria surma tema Moskva elupaika, otsustati see ulatuslikult renoveerida. Tööde käigus avastati nii aiast kui hoone seinte vahelt inimskelette. 16 Paljud Dinamo fännid arvavad, et Spartaki loojate vendade Starostinide küüditamine Siberisse ja muud Beria hirmuteod tasutakse nüüd klubile kätte.

puuduvad, kuid suure tõenäosusega oli tema juhtunu taga.

Neli Spartaki asutanud venda – Aleksandr, Andrei, Nikolai ja Pjotr Starostin – vahistati 1942. aastal fabritseeritud süüdistustega ja saadeti Beria algatusel Siberisse, kus nad olid eri vangilaagrites ja vabanesid 1954. aastal. Nikolaid süüdistati koguni plaanis tappa diktaator Jossif Stalin 1936. aastal peetud mängu ajal Punasel väljakul. 8 Andrei, Aleksandri ja Nikolai puhul on teada, et nad tegelesid vangilaagris treeneritööga. Saatuse irooniana treenis Andrei Norilskis kohalikku Dinamod 9 ja Nikolai mitut Dinamo meeskonda eri paikades, sest kõik vangilaagrite meeskonnad kuulusid siseministeeriumi kaudu Dinamo alla. 10 1948. aastal tõi Stalini poeg Vassili, kelle tiiva all oli NSV Liidu õhujõudude meeskond VVS, Nikolai Starostini salaja Moskvasse. Starostin elas kolm kuud Vassili juures ja avalikult käisid nad alati koos, et vältida vahistamist raevunud Beria poolt. Ühel õhtul tegi Starostin vea, kui lahkus Stalini majast oma perekonna juurde. Beria nabis ta kinni ja saatis tagasi Siberisse. Vassili tõi ta veel korra tagasi Moskvasse, kuid asi päädis sellega, et Nikolai saadeti Alma-Atasse, kus ta treenis vangistuse lõpuni kohalikku Kairatit. 11

Avamäng Lužnikis: põlvitav Netto ja kaklused

Kui Dinamo suutis oma paremad mängijad sõjast hoolimata säilitada, siis Spartak oli ilma nii oma juhtkonnast kui paljudest palluritest. See andis Dinamole suure eelise. Aastatel 1945–1951 jagasid Dinamo (kaks) ja armeemeeskond CSKA (viis) omavahel kõik seitse meistrikulda ja alles 1952. aastal suutis Spartak võita esimese sõjajärgse tiitli. Kahe kange pingelisemaks matšiks oli nende esimene kohtumine uhiuuel Lenini-nimelisel keskstaadionil Lužnikis, kus 1956. aasta septembris viigistati 102 000 pealtvaataja ees 1 : 1. Skoori avas juba kuuendal minutil eestlane Igor Netto. 12 Kümme minutit enne mängu lõppu määras kohtunik Di-

namo kasuks penalti. Kuigi penalti oli määratud õiglaselt, piiras Spartak kohtuniku ümber. Netto laskus põlvili ja anus, et kohtunik tühistaks oma otsuse. Nikita Simonjan (hilisem NSV Liidu koondise peatreener ja jalgpalliföderatsiooni president – toim.) virutas palli demonstratiivselt eemale ja hakkas siis kätega dirigeerides üles kütma vilistavat ja karjuvat publikut. Dinamo ja Spartaki NSV Liidu aegsele rivaliteedile pühendatud raamatus „Spartak Moskva Dinamo“ kirjeldatakse: „Spartaklased ei lubanud kohtunikul üle kümne minuti mängu jätkata ja viisid temperamentsed tribüünid sellisesse seisu, et lihtsalt hirm hakkas.“ 13

Kui Vladimir Iljin oli penalti realiseerinud, kulges ülejäänud mäng spartaklaste toorutsemise, palli auti tagumise ja tseremoniaalse kätelaiutamise tähe all. Kuid „lahingud“ algasid juba vaheajal pealtvaatajate vahel, kui selgus, et ligipääs uue staadioni niigi vähestesse tualettidesse on raskendatud. Rüsinas said paljud vigastada, mõned üpris tõsiselt. Olukorra tegi keerulisemaks alkoholimüük staadionil. Pärast lõpuvilet viskasid mõned tribüüni ülaosas paiknevad pealtvaatajad allapoole klaaspudeleid ja paljudest vigastatutest kaks viidi haiglasse. Nii staadionil kui väljaspool seda puhkesid kaklused. 14 Samal aastal tuli Spartak tiitlikaitsja Dinamo ees meistriks ning olümpiafinaalis Melbourne’is oli algrivistuses kümme spartaklast ja üks CSKA mängija.

Eestlased ja Moskva madin

Huvitaval kombel on Moskva madinas tegevad olnud ka eestlased. Elmar Saar, kelle nime kannab A. Le Coq Arena konverentsiruum, vilistas Dinamo staadionil 70 000 pealtvaataja ees 1 : 1 lõppenud Dinamo–Spartaki mängu 29. mail 1956. 17 Samas kohtumises oli Spartaki kapteniks Igor Netto, kellele oli see juba üheteistkümnes Moskva madin. Kokku osales Netto 25s pealinna madinas, jagades NSV Liidu perioodil selles arvestuses esikohta teise legendaarse spartaklase Fjodor Tšerenkoviga. Netto lõi ühe, Tšerenkov kolm väravat. Netto oli kapteniks 15 (NSV Liidu ajastu rekord), Tšerenkov viiel korral. Spartaki poolel on NSV Liidu perioodil kolmel Moskva madinal osalenud ka Eesti passiga Valeri Karpin. 1938. aastal Tallinnas sündinud Eesti sünnijärgne kodanik Georgi Rjabov on osalenud kümnel Moskva madinal. 18 Kahel mängul oli keskkaitsja Rjabov koguni Dinamo kapten. Netto ja Rjabov mängisid teineteise vastu neljal Moskva madinal. Aastatel 1946–1947 peetud neljas madinas oli Spartaki peatreeneriks eestlane Albert Vollrat. Nimetatud aastatel võitis Spartak Vollrati juhendusel NSV Liidu karika.

Dinamo poolt on NSV Liidu ajastul enim kordi madinates osalenud legendaarne väravavaht Lev Jašin: 26 korral (lasknud lüüa endale 27 väravat). Nii Jašin kui Netto debüteerisid Moskva madinal samas mängus: 2. juulil 1950. Netto osales nendel madinatel aastani 1964, Jašin koguni aastani 1970.

Georgi Rjabov (taga keskel) ja jalgpallikuningas Pelé. Foto: arhiiv

(järgneb)

1956. aastal võttis Igor Netto olümpiamängude kulla pjedestaalil terve meeskonna eest üksi vastu. Foto: arhiiv

Spartak ja tema hüüdnimi Liha

Petrogradis asutas kohalik komsomol 1922. aastal spordiühingu Spartak, mille kommertsliku suunaga ettevõtlus oli sotsialistlikule riigile liiga jultunud. Klubi ei jäänud kestma. Tänapäeval tuntud Spartak asutati 1935. aastal, kusjuures klubi nimi mõeldi välja vendade Starostinide ning nende lähemate sõprade ja sugulaste ringis ühel hommikuni kestnud koosviibimisel Nikolai Starostini uues korteris Spiridonovi tänaval 1934. aasta novembris. 19 Klubi eelkäijateks olid alates 1922. aastast sellised meeskonnad nagu Moskva Spordiklubi, Krasnaja Presnja, Pištševik, Dukat ja Promkooperaatsija.

Erinevalt teistest Moskva suurematest klubidest ei toetanud Spartakit tehas ega riiklik institutsioon, vaid kooperatiivid, millest tuleneb ka tema hüüdnimi Mjaso (eesti keeles Liha) – nimelt toetas klubi kahe- ja kolmekümnendatel aastatel toiduainetööstuse ametiühing. Esialgu vastaste solvanguna mõeldud Liha on praegu Spartaki fännid uhkusega omaks võtnud.

1. Juhan Smuul, „Jäine raamat. Jaapani meri, detsember“ (Eesti Raamat,

Tallinn 1965), 231. 2. Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of

Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 58–59, 61. 3. Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 88. 4. Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of

Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 43. 5. Juri Oleštšuk, „Mistika Spartaka“ (Sportekspress Žurnal, nr 1/1999), 10. 6. Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 118–119. 7. Erik R Scott, „Soccer Artistry and the Secret Police: Georgian Football in the Multiethnic Soviet Empire“. Toimetajad Robert Edelman ja Christopher Young. „The Whole World Was Watching. Sport in the

Cold War“ (Stanford University Press, Stanford 2020), 88–89. 8. Jonathan Wilson, „Behind the Curtain. Travels in Eastern Europe

Football“ (Orion, 2006), 283. 9. Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 133. 10.Jim Riordan, Jim Comrade, „The Spy Who Played for Spartak“ (Harper

Perennial, London, New York, Toronto, Sydney, New Delhi 2009), 191. 11. Robert Edelman, „Serious Fun. A History of Spectator Sports in the

USSR“ (Oxford University Press, New York, Oxford 1993), 85. 12. Igor ja Lev Nettost lähemalt: Indrek Schwede, „Igor Netto – eestlasest

Euroopa meister ja olümpiavõitja“ (Jalka 3/2012, 41–47; Jalka 4/2012, 50–55); Indrek Schwede, „Luule Viilma seletas Igor Netto needuse põhjuse“ (Jalka 1/2013, 12–13). 13. „Spartak Moskva Dinamo. Velikoje protivostojanije. Vse matši v tšempionatah SSSR 1936–1991 godov“ (Moskva 2006), 51. 14. Manfred Zeller, „Sport and Society in the Soviet Union. The Politics of

Football after Stalin“ (I. B. Tauris, London, New York 2018), 26–27. 15. Keith Baker, „Fathers of Football. Great Britons Who Took the Game to the World“ (Pitoh, 2015), 61, 66, 68. 16. Marc Bennetts, „Football Dynamo. Modern Russia and the People’s

Game“ (Virgin Books, 2008), 71–72. 17. Robert Edelman, „Moskva Spartak“ (Cornell University Press, Ithaca &

London 2009), 73. 18. Toodud statistika hõlmab üksnes NSV Liidu meistrivõistlusi 1936–1991. 19. Kogu statistika pärineb raamatust „Spartak Moskva Dinamo“, kus andmed lähevad lahku: Dinamo mängijate tabelis on Rjabovil kirjas kümme mängu, kuid koosseise uurides tuleb kokku üheksa mängu.

Üürikeseks jäänud vutirõõm

Eriolukorra tõttu jäi hooaja algus tänavu eriti lühikeseks: kõrgliiga tasemel jõuti ära mängida vaid superkarikafinaal ja Premium liiga avavoor. Häid fototabamusi leidub aga nendestki!

Superkarikafinaali järel oli võidumeeskonna FC Flora ridades üks rõõmsamaid mehi Markus Soomets, kes võitis Eestis oma esimese suurema tiitli ja jäi platsile karikaga veel tükiks ajaks tähistama. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Premium liiga hooaja avamäng FC Flora ja TJK Legioni vahel pakkus palju emotsioone. Legioni värske kogukonnajuht Ülo Lomp tribüünil vägesid juhatamas. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Flora ja Legioni mängu ametlikuks publikunumbriks kirjutati protokolli 793 – see tähistab Premium liiga uut avavooru rekordit! Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Täpselt nii peenikesest pilust – esmalt Aleksandr Volodini jalgade vahelt ja seejärel Pavel Londaku käte vahelt – pistis Rauno Sappinen palli läbi ning tegi Flora ja Legioni kohtumises lõppseisuks 3 : 1. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Marko Meerits, Geoffrey Chinedu ja Andri Markovitš: kõik Narva Transi ja Nõmme Kalju mängul, aga eri korrustel. Foto: Liisi Troska

Rauno Alliku proovib Donald Trumpi soengut. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

FC Anži tuli esimesena kahekordseks Eesti meistriks saalijalgpallis.

Michael Jordani poster ilutses nooruses korvpallihuvilise Signy Aarna seinal.

Miki Hiire kostüümis sai näha Ott Järvelat, kes kommenteeris niiviisi superkarikafinaali.

Milline on Eesti jalgpalluri stereotüüp?

2010. aasta aprillikuu Jalkas heideti suure kaardi abil pilk välismaal mängivatele eestlastele. Toona talvel Ameerikasse siirdunud Joel Lindpere sõnas, et kuna eestlastest mängijaid välismaal väga ei tunta, on võõrsile siirdu

H ind 29 K rooni A pri LL 2010

da keeruline. „Klubis öeldakse, et neil on kümme samasugust venda, kellest kaks on nõus madalama palga eest mängima. Mis sa teed siis?“ kirjeldas Lindpere olukorda.

Jalgpalliagent Tarmo Lehiste rääkis samas artiklis, millised on need omadussõnad, millega iseloomustatakse eestlasest jalgpalluri stereotüüpi: „Töökus, tagasihoidlikkus, ei käi endale iga nädal palka juurde nõudmas ega hädalda pisiasjade üle.“

Nii Lehiste kui Lindpere leidsid, et kuigi eestlastel on keeruline silma jääda, on olukord hakanud liikuma paremuse poole. Lehiste tõi välja ka liigade erine

ISSN 1736-7379 E E st LA s E d vä L is KL ubid E s tEE t, H E nri JA H A nn E s Ani E r Korruptsiooni HAA rm E d Euroop A s J AL gp ALL ur JA suur K ir JA ni K v o L d E m A r Õun p luss: Aivar i srael, s iim t enno, s igny Aarna, s ergio Agüero, p ärnu v aprus, s aku JK, Kristiine JK Eesti naiste koondis / s ergio Agüero / n icklas b endtner meie mees Euroopa Liigas p ostrid: H A nn E s K AA si K –

vuse: Skandinaavia ja Inglismaaga on üleminekud kulgenud lihtsamalt, suuri probleeme on olnud Venemaaga.

Küsitluses oli aprillikuu Jalkas fookuses küsimus, kas poisid ja tüdrukud võivad koos treenida. Kogenud jalgpallitreener Roman Ubakivi arvas, et ühistreeningut tuleks võtta kehakultuuri, mitte tippspordina. Ta rõhu

2010 APRILL JALKA 1

jad piisavalt hästi reegleid. Ta selgitas, et kõige levinum on näide, kus ründaja jookseb palliga mööda äärt ja pall veereb joone peal. Vastased hakkavad seepeale nõudma auti ja kui tekib mänguseisak, tullakse küsima, kas kohtunik ei näinud, et pall oli väljas. „Annan palli: palun näita, kus pall oli? Mängija paneb palli joone peale. Sellisel juhul võtan palli ja ütlen, et meil pole millestki rääkida,“ selgitas Kaasik.

Kohtunikuametit pidav Kaasik meenutas sedagi, kuidas ta juba kooliajal jalgpalli juurde jõudis, kuid see tee siiski poolikuks jäi: „Mängisin kooli lõpuni, aga kuna ma ei olnud kõige teravam pliiats pinalis, siis teised läksid eri klubidesse mängima ja mina jäin ripakile. Ja kui jääd nõnda ripakile ja sind ei utsitata kõrvalt ja ise ennast pakkuma ei lähe, siis...“

Käbi ja kännu rubrii

tas, et kui poisid hakkavad end tõestama ja liiga jõuliselt mängima, läheb jamaks. Nõmme Kalju mängija Anders Süvari muljetas, kuidas Norras toimunud koolitusel selgus, et poiste ja tüdrukute koosmängimisest võidavad mõlemad pooled. „Mõlemad pooled olid füüsiliselt võrdsed. Et naised sellest kasu saavad, on kõigile selge, aga kasu on ka poiste poolel,“ rääkis Süvari. „Elu näitab, et sageli unustavad poisid tüdrukute vastu mängides mängudistsipliini ja tahavad mängu ise ära teha. Mängu lugemine jääb sinnapaika. Seepärast olekski poiste eesmärk tüdrukute vastu mängides hoida kinni mängujoonisest ja üritada mängida söödumängu.“

Jalka kaaneloos vestles Indrek Schwede kohtugis räägiti Teet Anieri poegadest Henrist ja Hannesest. Isa meenutas, et mõlema poisi esimene mänguasi oli pall, mida demonstreeris ka juuresolev foto. Isa sõnul jõudsid nii Henri kui Hannes kiirelt jalgpalli juurde, kuigi noorem veli Hannes huvitus ka muudest aladest: võitluskunstidest, triatlonist, kardisõidust, jäähokist ja ületas teivashüppes kõrguse 2,50, mis oli oma vanuses korralik tulemus. Isa sõnul käis poegade vahel alati korralik rivaalitsemine, sest Hannes ei tahtnud vanemale vennale alla jääda.

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www.dicefootball.eu