MAAILM
Moskva madina algus 3. augustil 2019: Dinamo (vasakul) ja Spartak on üles rivistunud. Foto: Indrek Schwede
Moskva madin: unustatud vastasseis rõhujate ja rahva vahel Moskva kõige pikem ja põhimõttelisem vastasseis on Spartaki ja Dinamo vaheline. Esimest on peetud võimule kergelt vastanduvaks rahvameeskonnaks ja teine on olnud rahvast represseeriva siseministeeriumi tiim. Seda vastuolu iseloomustavad poeetilised eufemismid mullu augustis peetud kohtumise mängusallil, millel oli Spartak nimetatud kõrguste vallutajaks ja Dinamo sügavuste uurijaks. Jalka oli kohal, kuid artikli esimeses osas keskendume rivaliteedi tagapõhjale. Tekst: Indrek Schwede
O
ma Antarktise-reisi päevikus „Jäine raamat“ pani kirjanik Juhan Smuuli imestama, kuidas isegi NSV Liidu Antarktise polaarjaamas Mirnõi „osa traktoreid kandis „Dünamo“,
54
JALKA APRILL 2020
osa „Spartaki“ vimplit“.1 Mootorlaeval Kooperaatsija jagunesid mehed eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel kirglikult Dinamo ja Spartaki poolehoidjateks ja Smuul, kel polnud nendest aruteludest pääsu, kes ei tahtnud end siduda kummagi poolega, päästis end väitega, et on Tallinna Kalevi fänn. Õigupoolest võib Moskva kahe suurklubi – Dinamo ja Spartaki – vastasseisuga kirjeldada tervet NSV Liidu ajalugu. USA ajalooprofessor Robert Edelman on midagi sellist teinud meisterliku irooniaga pealkirjastatud raamatus „Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu“, toetudes pelgalt ühe klubi ajaloole. Edelman näitab, kuidas need kaks erinesid algusest peale sedavõrd, kui võimalikud on erinevused ühes totalitaarses riigis. 1923. aastal asutatud siseministeeriumi (miilits ja oma kodanikke represseerinud julgeolekuteenistus) Dinamole ei kehtinud piirangud, mille kohaselt tohtis klubi mängijaid võtta väljastpoolt talle määratud linnaosa või tehast, mida ta esindas. Seevastu Spartaki eelkäija Krasnaja Presnja tohtis mängijaid võtta ainult Presnja linnaosast, mis oli oma nime
