Naiste saalijalgpalli

Naiste saalijalgpalli rahvaliiga võitjaks tuli tänavu FC Levadia naiskond, kes alistas finaalis Keila JK 4 : 0. Eesti meistriks nad end siiski nimetada ei saa.

8. märts 2020 oli vaid neli päeva enne seda, kui Eestis kehtestati koroonaviiruse leviku tõttu eriolukord. See oli viimaseid päevi enne seda, kui senine normaalsus pikaks ajaks seiskus. Ühtlasi tähistab see kuupäev seni viimast korda, kui mängiti kohtumine naiste saalijalgpalli meistriliigas.

Tasub märkida, et koroonaviirus ei pannud naiste meistriliigat seisma, vaid hooaeg oligi plaanitud siis lõppema. Toona meistriks kroonitud FC Pae United on aga tehniliselt võttes siiani valitsev Eesti meister, sest saalivutis pole naiste meistriliigat rohkem käima pandud. Võimalik, et ei panda ka tuleval talvel. Miks?

Jalgpalliliidus saalijalgpalli tehnilise juhina töötav Teet Allas tõdeb, et kaks hooaega (2018–19 ja 2019–20) toiminud naiste meistriliiga oli natuke liiga vara tehtud samm. „Paar võistkonda olid teistest tugevamad ja skoorid läksid väga suureks. Osa naiskondi leidis, et tase oli liiga kõrge ja mänge liiga palju, ning neil kadus huvi. Vahepeal tuli peale koroonaaeg. Saime jalgpalliliidus aru, et lõime meistriliiga natuke liiga vara – meil ei olnud naistel isegi rahvaliigas eriti võistkondi,“ selgitab Allas. Tema jutu ilmestamiseks saab välja tuua, et Pae United võitis viimasel hooajal kõik 12 kohtumist koguskooriga 147 : 12. Meistriliigas kõik 12 kohtumist kaotanud Kuusalu Kalevit tümitati omavahelistes matšides 29 : 1 ja 32 : 0. Suur tasemevahe ei ole loomulikult ainus põhjus, miks naistel saalis meistritiitli peale hetkel mängida pole võimalik. Peamine põhjus on hoopis see, et kokku ei saada kriitilist arvu naiskondi, kellega saaks esindusliku ja tõsiseltvõetava liigahooaja maha pidada. Konkreetset minimaalset naiskondade arvu paika ei ole pandud, aga nii Allas kui vutiliidu naistejalgpalli koordinaator Maria Sootak räägivad vähemalt viiest-kuuest võistkonnast.

„Kui oleks näiteks neli võistkonda – me ei saa ju seda meistriliigaks nimetada, see ei ole ju ka võistkondadele endile huvitav, kui nad peavad ainult kolme võistkonnaga mitu korda läbi mängima,“ toob Allas välja. „Viie-kuuega oleks asi juba natuke mõeldavam, ideaalis oleks vaja kuut võistkonda, et head asja teha.“ 2020. aastal osales viimastel meistrivõistlustel viis naiskonda.

Rahvaliigas 13 naiskonda

Päris ilma võistlusteta pole nais-saalijalgpallurid aga jäänud – naiste rahvaliigast võttis sel talvel osa 13 naiskonda. Peale Tallinna olid geograafiliselt esindatud Tartu, Narva, Jõhvi, Jõgeva, Keila, Kohila, Puhja ja Lõuna-Läänemaa.

„Võtame neilt kõigilt kevadel tagasiside. Mõned võistkonnad on juba uurinud, kas võiksime taas meistriliigani jõuda,“ selgitab Allas. „Ega rahvaliiga ja meistriliiga ju mõnes mõttes väga palju ei erine. Meistriliigas oleksid mängud täpsemalt paigas, nõudmised naiskondadele ja mängupaikadele oleksid natuke suuremad ja mänge oleks iga naiskonna jaoks rohkem. See tähendab klubidele ka finantsiliselt suuremat koormust.“

Kuigi rahvaliigas selgub tehniliselt võttes Eesti parim naiskond, siis meistrivõistlusteks seda ei nimetata, kuna see eeldaks lihtsalt teatud standardeid. Allas toob muu hulgas välja, et rahvaliiga praeguse süsteemi järgi sai osa naiskondi hooaja jooksul vaid neli mängu, võitjanaiskond FC Levadia pidi selleks pidama kaheksa matši. Seda on selgelt liiga vähe. „Seda kindlasti ei ole, et me ei taha või ei viitsi korraldada!“ kinnitab Allas.

Saalivutt eraldi fookus, mitte murupallurite kõrvalala

Samamoodi nagu meeste saalijalgpallis soovitakse naiste saalivutti arendada viisil, et sellest saaks selle harrastajate põhifookus.

„Praegusel hetkel näen, et täiskasvanute seas võiksid saalijalgpalli mängida eelkõige need, kes ei soovi murujalgpalli mängida, aga kellel on oskused ja võimekus jalgpalli mängida olemas. Olen kõrvalt näinud, et meie naistejalgpallis on päris palju mängijaid nii-öelda ripakile jäänud – murujalgpalli hooaeg on pikk ja paljudele see lihtsalt elukorralduse pärast või muudel põhjustel ei sobi,“ sõnab Sootak.

„Võimalik, et on ka murujalgpalli võistkondi, kes näevad saalijalgpallis väljundit – võibolla ei ole neil talvel kasutada sisehalli, aga on olemas spordisaal? Tean, et ka praegu harjutab mitu naiskonda talvel saalis, sest ei saa endale piisavalt platsiaegu. Saalijalgpalli mängimine võiks nende jaoks praegu olla väljund, aga see ei ole kindlasti meie jaoks pikem plaan – eesmärk on ikkagi saada omaette saalijalgpall, mis ei oleks seotud suure jalgpalliga ega sellest sõltuv.“

Seepärast ei korraldatud sel talvel enam ka ühepäevast naiste saalijalgpalli karikaturniiri, mis oli mõeldud murujalgpalli meistriliiga naiskondadele.

„Näen, et meistriliiga naiskondadel ei ole seda väljundit vaja. See võib olla atraktiivne, aga suures plaanis on kaks varianti, millal seda pidada: kas hooaja ettevalmistuse alguses, kus tegelikult ei peaks vigastusohu tõttu tegema palju väikeseid mänge ja plahvatuslikke liigutusi, või ettevalmistuse lõpus, kus treenerid soovivad piiratud ressursi juures panna võistkonna energia sõpruskohtumistele ja suurele jalgpallile. Ma ei näe, et meistriliiga naiskonnad peaksid sellisele võistlusele rõhku panema. Kui hakata mitut asja natuke tegema, siis ei tehta neid piisavalt korralikult,“ selgitab Sootak.

„Meil on praegu juba tasapisi tekkinud mõned ainult saalijalgpallile keskendunud naiskonnad. Tallinnas on näiteks Aurora Futsal, samuti on Kohilas loodud naiskond saalijalgpalli jaoks. Mitte et me kedagi keelata tahaks või keelama hakkaks, aga karikavõistlused võiksid jääda peamiselt neile naiskondadele, kes tahavadki saalijalgpalli mängida, mitte suure jalgpalli meistriliiga naiskondadele, kelle fookus on tegelikult ju mujal.“

Koondise eeldus oleks toimiv meistriliiga

Rahvusvaheline saalijalgpall on naiste seas veel üsna uus nähtus. Läbi aegade esimene EM-finaalturniir toimus naistele 2019. aastal ning seda peetakse üle aasta. 2023. aasta EMil osales eelringides 55 UEFA liikmesriigist 24, nende seas ka näiteks Läti, Leedu, Moldova ja isegi Gibraltar. Kõigil kolmel finaalturniiril on seni võitjaks kroonitud Hispaania.

Eestil ei ole aga saalijalgpallis naistekoondist veel mitte kunagi kokku pandud. „Kui räägime Eesti-suurusest riigist, siis saalijalka formaat võiks meile päris hästi sobida, sest koosseisud on väiksemad ja korraliku koondise kokkusaamiseks ei ole nii palju mängijaid tarvis kui murujalgpallis,“ tõdeb Maria Sootak. Allas lisab, et UEFA toetab saalijalgpallis naistekoondiseid rahaliselt üsna olulisel määral – aga mõlemad on ühel nõul, et koondise koostamise eeldus on toimiv meistriliiga.

„Püramiidi tuleb orgaaniliselt altpoolt ehitama hakata – kui tekib piisavalt harrastajaid, saab hakata ka püramiidi ülemist otsa ehitama, mis tähendaks koondisi ja mitut liigat. Mingit pidi oleks see sama, mis on juba juhtunud murujalgpallis naisteliigadega – kunagi alustasid seal tüdrukud ja naised, kes olid isade või peikade kõrval toksinud, tänaseks on aga naiste meistriliiga sellisel tasemel, et niisama tänavalt sinna mängima ei astu,“ tõmbab Sootak paralleeli.

„See oleks ka hea alternatiivne võimalus jõuda koondisetasemele neil, kes võibolla murujalgpallis nii kaugele ei jõudnud,“ lisab Allas.