Kalevipoegadele hakkas siil nõu andma

2014. aasta aprillikuu Jalka kaanel oli

FC Levadia ründaja Artur Rättel, kes oli parasjagu A. Le Coq Premium liigas üks kuumemaid noori ründajaid. 21aastane Rättel nõustus, et on kohati ülbe ja lühikese süütenööriga mängija, kuid tema kindel plaan oli pääseda välismaale mängima. Mitmel pool oli Rättel juba proovimas käinud – nii Šotimaal kui võrdlemisi eksootilises Tuneesias. „Ma rääkisin kohalike mängijatega – ja iga kord, kui keegi Euroopast tuleb, ei tehtagi temast reaalselt välja. Kui ma poleks ise küsinud midagi, siis ma olekski olnud oma toas ja võtnud kolm päeva järjest päikest. Treener küsis, kes sa oled ja kust sa tuled. Selle kohaga läks natukene halvasti,“ muljetas Rättel, kelle karjäär võttis valusa pöörde sama aasta maikuus – samal päeval, kui ta teenis esimese A-koondise kutse, vigastas ta raskelt põlve ning pidi hooaja varakult lõppenuks kuulutama.

Kolumnist Kirsi Altjõe kirjutas jalgpalliklubide dilemmast: kuidas leida noortetöös tasakaal kõrge kvaliteedi ja kvantiteedi (ehk suuremate tulude) vahel? „Aga küsimus on selles, et kui klubi niimoodi käitub ja võtab vastu iga kliendi tema pakutava tengelpungaga, kas ei lange siis mitte meie noorte üldine vutitase? Kui klubi eesmärk on saada oma ridadesse võimalikult palju noori, aga pole julgust ega motivatsiooni teha valikuid (osavamad ühte rühma, vähem motiveeritud ja praegu väiksemate oskustega lapsed teise), siis paratamatult tekib suur mass keskmikke,“ kirjutas Altjõe.

Tartu Tammeka kommunikatsioonispetsialist Erki Tarro rõhutas oma kolumnis, et Eesti jalgpallikultuuri loomisel ja arendamisel saab käe külge panna igaüks. „Me kõik tahame positiivset muutust. Seega küsigem endalt, mida meie saame oma klubi, oma jalgpalli jaoks ära teha. Kui me kõik panustame natuke rohkem, kui oleme panustanud seni, liigume oma eesmärkide poole kiiremini.“ 2014. aasta veebruaris astus jalgpalliliit uude ajastusse: alaliidu logo sai moodsama näo ning vapilooma siili. Muutused said tegelikult alguse juba 2012. aastal, kui koondisesärkidel hakati kasutama Mart

Andersoni (fotol) disainitud uut kirjatüüpi. Kuna seepärast hakati koondislasi kutsuma Kalevipoegadeks, oli siili mängu toomine selle edasiarendus – rahvuseeposes annab ju siil Kalevipojale nõu. Jalgpalliliidu logo puhul oli sealjuures esialgu võimalik ka variant, et siil hakkab olema uue logo sees, kuid sellest siiski loobuti.

Siim Kera tegi juttu viie mängijaga, kelle koondisekarjäär jäi täpselt ühe mängu pikkuseks – oma põgusast koondisekarjäärist rääkisid Jaanus Sirel, Kristian Marmor, Eigo Mägi ja Urmas Kaal ning ka Kaarel Kiidron, kes tol hetkel lootis küll koondise eest veel mängida, kuid mida lõpuks ei juhtunud. Marmor meenutas näiteks, et sai ainsas koondisematšis Walesi vastu rammu katsuda teiste seas Gareth Bale’iga, kes oli 2009. aastal veel noor tulevikulootus.

Oma rohketest testimas käimistest rääkis

Marek Lemsalu, kes meenutas muu hulgas seda, kuidas ta omal ajal koguni kahel korral Liverpoolis proovimas käis. „Natuke oli ehk probleem enesekindluses,“ meenutas Lemsalu seda, miks tal suurklubiga lõpuks tehinguks ei läinud. „Oodati, et keskkaitsja peaks rohkem palli võtma, edasi liikuma ja tegija olema. See klõks oleks pidanud mu peas ära käima.“

Jalgpalliliit oli 2014. aastal mäekõrguselt

Eesti suurim spordiorganisatsioon: kodulehtedel välja toodud töötajate arvu poolest (45) edestas vutiliit järgmisi enam kui neljakordselt. Järgnesid EOK (10), korvpalliliit (9), võrkpalliliit (7) ja tenniseliit (7).

Postritel olid Andre Paju, Raúl García, Toni Kroos ja Gary Cahill, mängijaks luubi all Nõmme Kalju ründaja Robert Kirss.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!