Isegi nurkademäng jäi kaugele

Olen üks neist inimestest, kes ostab lotopileteid haruharva. Nii umbes kord kahekolme aasta jooksul. Täiesti juhuslikult – vahel tekib lihtsalt selline mõte.

Loomulikult tean hästi, kui väike on tõenäosus, et jackpot minuni jõuab. Pole kahtlustki. Ilmselt ei võida ei sina, mõni sinu tuttav ega isegi tuttava tuttav sinu eluaja jooksul Viking Lotto peavõitu või Bingo loto jackpot’i. Ometi ostab arvestatav osa neist ikka aeg-ajalt pileteid ja istub kolmapäevaõhtuti teleri ees.

Lotot on peetud suisa rumalusmaksuks –statistika on tõendanud, et enamasti mängivad lotot pigem madalama sissetulekuga inimesed, kes soovivad selle kaudu vaesusest pääseda. Lotopiletite ostmise lolluseks tembeldamine jätab aga puudutamata ühe olulise külje lotomängimise juures. Kui mõned inimesed loodavadki ehk sinisilmselt, et igal nädalal paar või paarkümmend eurot lotopiletite alla panemine toob neile lõpuks ihaldatud miljonivõidu, siis teised soetavad lotopiletit ostes hoopis midagi muud – nad maksavad need paar eurot selleks, et tunda mõni tund, paar päeva või kogu nädal lootust.

Aga mis oleks, kui minu pilet osutukski võidupiletiks? Enne loosimist ei ole teada, kas sinu käes olev paarieurone paberilipik on väärt miljoneid või mitte. Kümned või sajad tuhanded samasugused piletid muutuvad loosimise järel väärtusetuks, aga üks või paar tükki neist mitte. Ja enne seda, kui värvilised pallid pole lototronist välja tulnud, ei tea keegi, kas ta hoiab käes võtit rikkuse juurde või pealtnäha raisatud raha.

olukorda viia mõtted hoopis ilusamasse kohta, olla väljapääs argirutiinist.

Täpselt samasugune tunne valdas mind ka enne Poola–Eesti kohtumist. Kuigi mitte ükski märk ei näidanud, et Eesti võib selles mängus edukas olla, hakkasid iseäranis mängupäeva hommikul peas ikka sellised mõtted keerlema. Aga mis oleks, kui…?

Kuigi mitte ükski märk ei näidanud, et Eesti võib selles mängus edukas olla, hakkasid iseäranis mängupäeva hommikul peas ikka sellised mõtted keerlema. Aga mis oleks, kui…?

Aga seesama lootus, teadmatus ja elevus võivadki paljudele inimestele olla seda paari eurot väärt. See on lootus, mis paneb unistama. See on lootus, mis võib keset tüütut tööpäeva või rasket

Küünikud ütleksid muidugi, et Eesti koondise võidu ootamine oli selle mängu eel veel lootusetum tegevus kui loto peavõidu sihtimine, ent lasin nendel ilusatel mõtetel siiski võimust võtta. Miks ka mitte? Erilise optimismilaksu andis veel YouTube’ist Eesti koondise 2012. aasta EM-valiksarja videokokkuvõtte vaatamine ja meenutamine, kuidas 13 aastat tagasi tundus platsil kõik võimalik, isegi maailma tippude vastu.

See kokteil tekitas mängueelse elevuse, millesarnast polnud ma juba aastaid kogenud. Jah! Läheme, vajutame, võidame!

Ja siis anti avavile.

1 : 5 kaotus on ju kokkuvõttes täpselt sama skoor, mis jäi ka 2011. aasta sügisel Iirimaaga playoff-mänge pidades. Ei midagi uut. Täpselt nagu toona A. Le Coq Arenal, jäime ka Poola vastu varakult kaotusseisu ja selle otsa veel ka vähemusse.

Aga siin paralleelid ka lõppevad. Kui Iirimaa vastu põlesime läbi, sest ootused olid krutitud taevasse ja meeskonna enesekindlus oli ehk liigagi suur, siis Varssavis olid asjad justkui vastupidi. Liigulja ründamise asemel tõmbusime esimesest minutist alates kookonisse ja lasime vastastel surve peale panna, justkui kaitsnuksime üleminutitel üheväravalist eduseisu.

Jah, Maksim Paskotši eemaldamine 27. minutil andis meie lootustele kabelimatsu, ent isegi enne seda ei paistnud mitte kuskilt seda, milline võiks olla meie oma plaan vastase väravat ohustada. See, et Martin Vetkal mängu lõpus auvärava lõi, oli täielik juhus, mitte asjade loogiline tulem.

Paralleelid Pehrssoniga

Eesti mängupilti vaadates meenusid vägisi sinisärkide kümne aasta tagused hetked Magnus Pehrssoni juhendamisel. Koondise etteotsa asunud pragmaatilise, moodsama ja põhjalikuma lähenemisega Pehrsson võttis ohjad üle Tarmo Rüütlilt, kelle edu põhines tihtipeale imetabasel intuitsioonil ja meeskonnas tekitatud positiivsel õhkkonnal. Pehrssoni tulekuga läksid nõudmised mängijatele kordades suuremaks, mis lõpuks halvas platsil loovuse. Kaotuste hirmus saatis Pehrsson platsile üha rohkem kaitsvama suunitlusega mängumehi, mis tähendas samuti seda, et

Eesti hakkas mänge alustama kilpkonnana kilbi sisse pugemisega, selle asemel et ka ise vastase värava poole vaadata.

Kaitsespiraal on aga jalgpallis halvav element – kui pealtnäha võib tunduda, et mida kaitsvamalt võistkond mängib, seda keerulisem on neile väravat lüüa, siis reaalsuses on siiski vaja ka ründemängu, sest muidu paneb vastane karistusala ümber laagri püsti ning ei lahku sealt enne, kui vajalikud kollid on löödud. Ja siis leiamegi end olukorrast, kus Bosnia ja Hertsegoviina on meile Zenicas viis tükki löönud. Või Poola Varssavis.

Pehrssoni järel ametisse saanud Martin Reim tõi meile mõneks ajaks tagasi enesekindluse, lootuse ja ründemängu – usu, et Eesti suudab jalgpallimänge võita ka ülisuurte jõududega paaniliselt kaitses istumata. Sarnast raputust, restarti vajame ka nüüd.

Kääbusriigi kehva päeva mängupilt

On arusaadav, et meie koondise seis ongi hetkel nigelamast nigelam. Rauno Sappinen ja Mattias Käit on vigastatud, eemale jäid ka Konstantin Vassiljev ja Sergei Zenjov. Punase kaardi saanud Paskotši ja rünnakule isoleeritud Oliver Jürgens olid meie algkoosseisus ainsad mängijad, kes on sel aastal saanud tugevas välisliigas regulaarselt mänguaega ning olid Varssavis ka täie tervise juures. Kõik! Kui vastastel tulevad peale tippliigade tegijad, ei tohikski meil ju varianti olla.

Tüüpiline olukord mängust: Poola ründab meie karistusala, eestlased pakivad selle kaitsemängijaid täis. Foto: Liisi Troska

Aga nii koledale, ambitsioonitule ja alandlikule mängupildile ei ole mõtet vabandusi otsida. Meie koondis andis kogu mängu peale 77 täpset söötu. Poolal oli kolm mängijat, kes said üksipäini olla palliga rohkem kui meie 16 väljakul käinud pallurit kokku. 67 minutit platsil viibinud Kevor Palumets sai näiteks selle ajaga kirja kaks söötu, vastaste keskkaitsja Jakub Kiwior toimetas palli kaaslasele 101 korda. Poolal oli 17 nurgalööki (meil üks) ja nad lõid peale 26 korda (meie ühe). Selline statistika võiks olla arusaadav, kui vastamisi on Inglismaa ja San Marino, mitte Poola ja Eesti.

Peatreener Thomas Häberli valikud tekitasid taas kord suuri küsimusi. Kui kogu tema ametiaeg on varem kulgenud rütmis, kus usaldatakse eelkõige vanemaid ja kogenumaid mehi, keda mängitatakse isegi neis kohtumistes, mille tulemus meie jaoks midagi ei määra, siis oma aja kõige tähtsamaks matšiks usaldas ta ühtäkki algrivistuses platsile mitu sellist mängijat, kelle sinna saatmist oli ta seni vältinud. Jättes selle juures pingile mitu sellist tegijat, kes on end viimasel ajal nii klubis kui koondises heast küljest näidanud. Kui selles vallas tuli ootamatu meelemuutus, siis viiese kaitseliiniga mänguplaan oli endiselt kui aamen kirikus, kuigi eelmise aasta sügis näitas hästi ära, et vastaste ründajad näksisid seda hommikusöögiks. Kuidas öeldaksegi selle kohta, kui teed ikka ja jälle ühte ja sama asja, oodates erinevat tulemust?