Raul Ojassaar

Kellel on õigus kohale jalgpallipäikese all?

Märtsikuises koondiseaknas avas Inglismaa koondise jaoks uue MM-valiksarja kodumäng San Marinoga. „Kodus San Marino“ on teadupoolest igale vähegi arvestatavale Euroopa koondisele olnud juba aastaid parool, mis tegelikult tähendab „pane kolm punkti tabelisse kirja“.

Tekst: Raul Ojassaar

tetud, ent toob välja, et inglased peaksid olema viimased, kes saavad otsustada, mis kääbusriikide koondistest saab. Pealegi – viis aastat tagasi kaotas Inglismaa EM-finaalturniiril Islandile, mille rahvaarv oli San Marinost vaid 300 000 võrra suurem. Kui kõrvale jätta inglastele esitatud süüdistused suurushullustuse kohta, siis neutraalse ja kaine pilguga olukorda vaadates ei saa üle ega ümber: sellised kohtumised, kus küsimus on vaid selles, kas skoor jääb 4 : 0, 8 : 0 või 7 : 1, ei ole ju sportlikus mõttes vajalikud. Täpselt nagu eelmises numbris kirjutas Ville Arike naiste valikmänInglased on seda viimase kümnendi jooksul saanud teha juba viis korda, sest nende koondis on San Marinoga ühte alagruppi satgude kohta: niisugustest mängudest, kus üks pool on väga suurelt üle, ei saa kumbki sisuliselt midagi kasulikku. Võimalik, et eelvaliksari looks meile efektiivsetunud nii 2014. aasta MM-valikturniiril, 2016. ma kvalifikatsiooniturniiri, kus nii-öelda mõtteaasta EM-valikturniiril kui ka nüüd, 2022. aasta tute mängude osakaal oleks minimaalne, ent kui MM-valikturniiril. minna detailsemaks, tundub mulle mitmel põhju-

Ja iga kord on inglased küsinud: miks ometi sel üha enam, et ühe probleemi lahendamise asepeab meie koondis selliste amatööride peale oma mel tooks see lihtsalt kaasa rohkem teistsuguseid aega ja energiat raiskama? murekohti.

Märtsikuise kohtumise ajal, kus Inglismaa võttis Meil on juba olemas Rahvuste liiga. 2018. rutiinse 5 : 0 võidu (viimase viie omavahelise män- aastal ellu kutsutud võistlussüsteem, mis on gu skoorid: 5 : 0, 8 : 0, 5 : 0, 6 : 0, 5 : 0), koondiste kalendritest suures osas tuli samasuguse avaldusega Twit- kõrvaldanud nüriks muutunud sõpteris välja ka endine koondislane ja rusmängud ja maavõistlused, on praegune telenägu Gary Lineker. sisuliselt igas Euroopa otsas suu„On selge, et oleme jõudnud nii kaugele, et väga madala asetusega riigid Arvestades seda, et hakkame repäraselt vastu võetud. Suurriigid saavad rohkem omavahel sparrida peaksid esmalt üksteisega mängima, järgmisel kevadel mängima ja mõttetuid mänge peaaegu ei ole et sellele tasemele kvalifitseeruda. playoff’i selle peale, et Rahvuste – kõik koondised, sealhulgas kääSee on muutunud absurdiks,“ säutsus Lineker mängu ajal. Linekeri seisukoht tõmbas taas liigas D-liigasse ehk viimase seitsme meeskonna sekka bused, saavad mängida mänge, kus vastased on jõukohased ja mängus on punktid. Ainus koondis, kes eelkord käima vana sae. Kas San Ma- kukkumist vältida, tuleb meil misel sügisel Rahvuste liigas ühtegi rinol, Andorral (kes kuulub samuti igatahes loota, et isegi mõtted punkti ei teeninud, oli A-liigas ehk Inglismaaga seekord ühte alagruppi!), Gibraltaril, Liechtensteinil ja teistel vutikääbustel peaks oleeelvalikturniirist maetakse kiiresti maha… kõige kõrgemal tasemel mänginud Island. Kui ka valiksarjas jaotada meeskonnad Rahvuste liiga kombel ma taevane õigus igas valiksarjas kuidagi tugevusgruppidesse, tekihiiglastelt tappa saada või mitte? Kas praegune taks see niigi keerulises süsteemis veel rohkem süsteem on oma aja ära elanud, muutunud rudi- segadust. mendiks ja vajab reformi? Kuhu eelvalikturniir paigutada ning mida

Linekerile on mitmel pool tugevalt oponeeri- teeksid kaotajad edasi? Tuletame meelde, et nud Inglismaal elav iirlasest jalgpalliajakirjanik praegused kolmemängulised koondiseaknad ei Barry Glendenning, kellele on inglaste ülbus vas- ole tegelikult reegel, vaid erand. Rahvuste liiga tukarva. Glendenning ei vaidle sealjuures vastu, tulekuga (ning seda kaotama keegi ei kipu) on et sellised vastasseisud on suures plaanis mõt- isegi praegusel kujul valikturniiri läbi viimiseks

vajalikke mängupäevi sisuliselt minimaalselt. Kuhu mahuks siis veel see niinimetatud eelvalikturniir? Lisaks: millega peaksid eelvalikturniiril kaotanud võistkonnad siis tegelema, kui ülejäänud Euroopa koondised valikmänge peavad? Üksteisega lõputult sõpruskohtumisi toksima? Jah, üks variant ongi sel perioodil korraldada juba järgmise suure valikturniiri eelsõel, aga see tähendaks ühtlasi jaburat olukorda, kus mõnel riigil algaks suurturniiri valiksari juba kolm aastat enne finaalturniiri ennast. Sarnane süsteem toimib hetkel näiteks Aasias, aga seal on eelvaliksarja osalejad tõelised amatöörkoondised, keda on praeguses Euroopas vaid mõni üksik, kui üldse.

Kui suur peaks eelvalikturniir olema? Kui palju siis ikka on neid koondiseid, kes valiksarjale mitte midagi juurde ei anna? Euroopa koondiste tagumises otsas on viimasel ajal tase ühtlustunud. Kui mitme koondise puhul saaks ilma igasuguse kõhkluseta öelda, et nad ei suudaks väga heal päeval näiteks sellesama Inglismaa vastu kodus viiki välja võidelda? San Marino, Gibraltar, Liechtenstein, Andorra, Malta… vist ongi kõik? Iseasi on muidugi see, kas latt peaks olema asetatud kõrgusele „väga heal päeval võib olla võimeline Inglismaaga kodus viiki jahtima“. Kui see natuke allapoole tõmmata, jääksid joone alla juba ka Eestid, Lätid, Küprosed ja muud sõbrad. Arvestades seda, et hakkame järgmisel kevadel mängima playoff’i selle peale, et Rahvuste liigas D-liigasse ehk viimase seitsme meeskonna sekka kukkumist vältida, tuleb meil igatahes loota, et isegi mõtted eelvalikturniirist maetakse kiiresti maha…

Taavet jääb Koljati vastu isegi pärast eelva-

likturniiri. Kui eeldada näiteks, et eelvalikturniir tuleb läbida nendel koondistel, kes kuuluvad Rahvuste liigas kõige nõrgemasse liigasse, tekiks lõppude lõpuks ju ikkagi olukord, kus mõnel suurriigil tuleb valiksarjas kokku minna nõrgukesega, kes oli eelvaliksarjas lihtsalt teistest omasugustest parim. Inglismaa puhul ei tohiks ju olla liiga suurt vahet, kas mäng on San Marino või näiteks Kasahstani vastu – ilmselge võidukohustus püsib, eeldatav lõppskoor on ehk paari värava võrra väiksem.

Traditsioonidel on väärtus. Valikturniirid on sellisel moel töötanud aastaid. Inglismaa ja San Marino võisid omavahel vastamisi sattuda juba sel ajal, kui Gary Lineker veel koondises mängis. Ja toona polnud jõudude vahekorrad oluliselt teistsugused, San Marino oli ikka peksukott. Tõsiasi, et ka kõige pisemad koondised saavad Euroopas regulaarselt jõudu katsuda maailma parematega, on väärtus, millest suurriigid ei peagi aru saama. Keegi ei keela neil nendes mängudes kasutada tavapäraseid varumängijaid, kui muretsetakse seepärast, et nende staarid jõhkra mängustiiliga ära lõhutakse või et nad vigastada saavad.

Inglismaa koondislane Jude Bellingham palliga San Marino mehel Enrico Goli-

nuccil eest ära jooksmas. Foto: Adrian Dennis, AP/Scanpix

Millal ometi lõpeb legaalne simuleerimine?

Aprilli teisel nädalavahetusel juhtus umbes tunniajase vahega Inglismaal ja Eestis jalgpalliväljakul väga sarnane olukord – mõlemas said simuleerijad teesklemise tõttu oma tahtmise. Inglismaal oli see Tottenham Hotspuri ja Manchester Unitedi mängus Spursi ründaja Heung-min Son, kes lahtise käega võrdlemisi kergelt vastu nägu saamise järel mitu minutit maas lebas ja tohterdamist vajas; Eestis oli see FC Flora ründaja Henrik Ojamaa, kes kohtumises Legioniga Nikita Andrejevi kõrgele tõstetud jalaga vastu õlga pihta sai, ent dramaatiliselt pead kinni hoides kunstmurule vajus ja süüdimatult peavigastust teeskles.

Soni etüüd lõppes sellega, et Manchester Unitedi värav, mis sama olukorra lõpuks sündis, tühistati videokohtuniku sekkumise järel. Ojamaa teatritükk võitis aga Florale penalti, mis meeskonnale 2 : 1 võidu tõi. Ehk lühidalt: mõlemad teesklemised osutusid kasulikuks ja said premeeritud.

Praegused jalgpallireeglid ja kohtunike tõlgendused on tekitanud halli ala, kus võib „legaalselt simuleerida“. Kui kahe mängija vahel on olnud kontakt, on kohtunikele antud selged suunised, et isegi kui mängija pingutab ilmselgelt üle, ei saa seda simuleerimise tõttu kollase kaardiga karistada. Valulävi on ju igal inimesel erinev – kuidas saame öelda, et see kontakt ei olnudki täpselt nii valus, kui mängija välja näitas?

Praegusel ajastul, kus kõik tippmängud on ka Eestis kvaliteetselt video peale võetud, tuleks vastu võtta suunamuutus ning hakata selliseid asju kasvõi tagantjärele karistama. Soni ja Ojamaa näitel: miks ei peaks nad järgmisel korral sarnases olukorras täpselt samamoodi – sihilikult sohki tehes! – käituma, kui see eelmisel korral neile edu tõi?

Premier League’is on muidugi kasutusel VAR, mis muudab selles plaanis pisut asja, kuid Eestis võib mürki võtta, et just selle olukorra tõttu jääb sel hooajal nii mõnigi penalti Ojamaa kasuks vilistamata. Kohtunikud jätavad sellised asjad lihtsalt meelde. Simuleerija silti endale külge saada on palju lihtsam kui sellest vabaneda.