Koondis

Balti kauss* 83 aasta järel taas Eestis!

Kuigi Balti turniiri tähendus on kolme riigi taasiseseisvumise järel aasta-aastalt tuntavalt kahanenud, asetub Eesti koondise kodune triumf siiski meie rahvusmeeskonna ajaloos aukohale.

Tekst: Raul Ojassaar

Olen ka ise olnud varem skeptiline, kui keegi on Balti turniiri trummi tagudes taas rõhutanud, et neid kohtumisi peaks võtma sisuliselt sama tõsidusega kui valikmatše. Kuidas siis nii? Balti turniir tundus alati mingisuguse kõrvalise üritusena, kuhu Eesti oma parimaid poegi tihtipeale ei saatnud ning kus aasta-aastalt justkui lati alt läbi jooksis. Kui koondise treenerid ja mängijad seda ise tõsiselt ei võta ning kasutavad seda pigem ettevalmistusena sügisesteks valikmängudeks, siis miks peaks see mindki nii väga kõigutama?

Viimastel aastatel on jalgpalliliit seadnud Balti turniiri võitmise selgeks prioriteediks, kuid alles tänavu oli tõeliselt ka näha, et selle nimel tehti konkreetseid samme ja pingutusi. Kõik meie paremad olid koondises kohal ja peatreener Thomas Häberli mängitas nendes kohtumistes meeskonda täpselt nii, nagu vaja – need ei olnud sõprusmängud, vaid punktide peale mängud.

Jah – nagu ka juunikuu Jalkast lugeda võis, on Balti riikide tase Euroopa jalgpallikaardil hetkel sisuliselt kõigi aegade kõige kehvem. Jah – kummaski mängus ei olnud Eesti vastasest peajagu üle ning võib öelda, et meil oli ka pisut õnne. Aga tänavune Balti turniir oli see-eest igati esinduslik, sest kõik kolm meeskonda olid oma parimas koosseisus ja mängisid võidu peale. Ei olnud noormängijate katsetamist, oli jaht trofeele. Ja juba see iseenesest annab karikale väärtust tohutult juurde.

Juba visuaalseltki oli näha, et Balti turniiri võitmine ja väga raske karika oma valdusesse saamine oli meeskonnale tähtis ja magus, fännidest rääkimata. Kuna Leedu ja Läti alistamise vahele mahtus veel ka magus 1 : 0 võit Soome üle, oli see juuni algus ühtlasi ka suurepärane ettevalmistus sügiseks, kui meid ootavad juba MM-valikmängud. Kolme korraliku võidu pealt on igal juhul parem sügisele vastu minna kui noormängijatega saadud kaotuste või 0 : 0 viikide pealt.

Kui Eesti pidas Läti vastu otsustavat

Balti turniiri võitjad

1928 Läti 1929 Eesti 1930 Leedu 1931 Eesti 1932 Läti 1935 Leedu 1936 Läti 1937 Läti 1938 Eesti 1991 Leedu 1992 Leedu 1993 Läti 1994 Leedu 1995 Läti 1996 Leedu 1997 Leedu 1998 Leedu 2001 Läti 2003 Läti 2005 Leedu* 2008 Läti 2010 Leedu 2012 Läti 2014 Läti 2016 Läti 2018 Läti 2021 Eesti

* 2005. aastal ei saanud Eesti Balti turniiril osaleda. Lätlased ja leedulased nimetavad nende toonast omavahelist maavõistlust, kus osalesid peamiselt B-koondislased, siiski Balti turniiri kohtumiseks. Pilt, mida pole saanud 83 aastat teha – Eesti koondis Balti karika taustal tähistamas!

Foto: Liisi Troska

2020 või 2021?

Juba eelmisel aastal anti teada võrdlemisi kummalisest otsusest: kuna tegelikult oleks pidanud seekordne Balti turniir toimuma 2020. aasta suvel, nimetati seda hoolimata aasta võrra edasi lükkamisest ametlikult endiselt Balti turniir 2020ks. Põhjendusena toodi välja, et ka tänavuse jalgpalli EM-finaalturniiri ametlik nimi on endiselt EURO 2020.

Niigi pentsik otsus paistis veel imelikumana autasustamisel, kus Eesti koondislased said karika pea kohale tõsta bänneri ees, mis teatas siiski, et Eesti võitis 2021. aasta Balti turniiri.

Balti turniir ei ole ju ometi jalgpalli EM või olümpiamängud, mis on juba aastakümneid järjest toimunud kindla nelja-aastase ajavahemiku järel – traditsiooniliselt on see üldse toimunud iga-aastaselt ning praegune kaheaastane tsükkel on vaid pisut üle kümne aasta vana. Seekordse, aasta võrra edasi lükatud turniiri nimetamine Balti turniir 2021ks ei oleks ju kelleski liigset segadust tekitanud.

Kui praegu toimub turniir iga kahe aasta tagant, siis tulevikus võiks tõsiselt kaaluda turniiri korraldamist iga nelja aasta tagant – näiteks iga MM-finaalturniiri eel. Praeguses koondistekalendris, kus nii-öelda sõprusmängudeks või maavõistluskohtumisteks (mille arvelt Balti turniir igal juhul toimuma peab) on Rahvuste liiga lisandudes niigi jäetud ülivähe ruumi, oleks see mõistlik, sest laseks maavõistlusi vahelduseks pidada ka teiste riikide vastu. Teisalt annaks nelja-aastase tsükli peale nihutamine Balti turniirile ka väärtust juurde – kui ühe korra ebaõnnestud, ei saa kohe järgmisel või ülejärgmisel aastal uuesti proovida. Suurturniirid käivadki koondistejalgpallis ju iga nelja aasta tagant!

kohtumist ja selle võitis, sain lõpuks minagi aru, miks on nii paljud koondise fännid Balti turniiri alati niivõrd oluliseks pidanud. Kui paljude Euroopa koondiste fännid saavad üldse öelda, et nad on näinud, kuidas nende riik mõne tiitli võidab? Mis siis, et tegu ei ole EM-tiitli, MM-tiitli ega isegi Rahvuste liiga trofeega – see võiduelamus oli midagi, mida niipea ei unustata. Samal ajal tahab küünik minu sees välja tuua selle, et tänavune võit oli meile ainult seepärast nii eriline, et meie viimasest Balti turniiri võidust oli möödas 83 aastat. Järgmised võidud – kui nende vahele just sama pikka aega ei jää – enam nii magusalt ilmselt ei maitseks. On ainult üks viis, kuidas seda teada saada…

* Lätikeelse nimetuse Baltijas kauss järgi on ka Eesti fännid Balti karikat hellitavalt Balti kausiks nimetanud.

Käit tõusis taasiseseisvumisjärgseks resultatiivseimaks eestlaseks

Läti vastu juba esimesel poolajal löödud kahe väravaga tõusis Mattias Käit Balti turniiri ajaloo parimate väravaküttide edetabelis parimaks taasiseseisvumisjärgseks eestlaseks – mäletatavasti tegi ta 2018. aasta turniiril Rakveres peetud mängus ühe korra skoori ka Leedu vastu, seega on ta Balti turniiridel kokku löönud kolm väravat. Pärast taasiseseisvumist on Eesti mängijatest Balti turniiril skoori teinud 16 mängijat, kellest vaid kolm on oma nimele saanud mitu tabamust – peale Käidi on selles seltskonnas veel Indro Olumets ja Martin Reim, mõlemad on võrku sahistanud kahel korral. Mattias Käit on skoori teinud kahel Balti turniiril järjest, Konstantin Vassiljevil on aga skooriarve Balti turniiril avamata. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Nii Leedul kui Lätil on üks mängija, kes on taasiseseisvumise järel löönud neli väravat – leedulaste Virginijus Baltušnikas lõi juba 1992. aasta turniiril kolm väravat, nelja kolli peal on ka Igoris Morinas, kelle kaks tabamust tulid küll 2005. aastal, kui Eesti Balti turniiril ei osalenud ning Läti ja Leedu võrdlemisi teisejärgulised koosseisud omavahel kohtumise pidasid. Läti nelja värava mees on Premier League’iski mänginud Marians Pahars.

Balti turniiri parimad väravakütid on aga jätkuvalt pärit teise maailmasõja eelsest ajast – seitsme kolliga hoiab tippmarki oma käes Läti ründelegend Ēriks Pētersons, kuue väravaga ei jää kaugele maha eestlaste Eduard Ellman-Eelma ja lätlaste Iļja Vestermans. Leedu läbi aegade parim väravalööja Balti turniiril on kolmekümnendatel pallinud Antanas Lingis.

Balti turniiri parimad väravakütid

Sulgudes olevad aastaarvud märgivad, mis aasta turniiri(de)l mängija skoori tegi. 7 – Ēriks Pētersons (1930, 1931, 1932, 1935) 6 – Eduard Ellman-Eelma (1929, 1931, 1935) 6 – Iļja Vestermans (1935, 1936, 1937) 5 – Antanas Lingis (1930, 1932, 1935) 4 – Virginijus Baltušnikas (1992, 1995) 4 – Eugen Einman (1929, 1930) 4 – Friedrich Karm (1930, 1931) 4 – Igoris Morinas (1997, 2003, 2005) 4 – Marians Pahars (1997, 1998, 2001) 4 – Arnold Pihlak (1928, 1929) 4 – Alberts Šeibelis (1932, 1936) 3 – Vitālijs Astafjevs (1993, 1994, 1995) 3 – Stepas Chmelevskis (1929, 1930) 3 – Jaroslavas Citavičius (1930, 1932) 3 – Edgars Gauračs (2012) 3 – Mattias Käit (2018, 2021) 3 – Voldemārs Plade (1929) 3 – Georg Siimenson (1936, 1937)

Eesti, Läti, Leedu Sõjaeelsed väravalööjate andmed: Almantas Laužadis