Naiste EM

Kellest saab naistejalgpalli valitseja Euroopas?

Tekst: Maarja Saulep, Eva-Maria Kriisa

Naiste Euroopa meistrivõistluste finaalturniir on kohe ukse ees: 6.–31. juulini peetakse mänge kümnel Inglismaa staadionil, võistlustulle astub 16 naiskonda.

Tänavune suurturniir on suurepärane platvorm demonstreerimaks naistejalgpalli kiirelt tõusvat taset ja suurenevat populaarsust. Sellest andis aimu 2019. aastal Prantsusmaal toimunud MM, mida jälgis üle maailma televisiooni vahendusel enam kui 1,1 miljardit inimest ning mis purustas paljudes riikides vaatajarekordeid. Kohtumised jõudsid mugavalt ka Eesti publikuni, sest alates veerandfinaalidest näitasid mänge otsepildis ETV kanalid. Ka sel suvel on kõigil huvilistel võimalik rahvustelevisioonis vaadata kaheksa parema sekka jõudvate naiskondade heitlusi.

Koondised on jagatud nelja alagruppi ning järgmisesse ringi pääseb iga alagrupi kaks paremat.

A-alagrupp: Inglismaa, Norra, Austria, Põhja-Iirimaa

Inglismaale on kodune suurturniir tõsine tõendamiskoht ning sellega kaasnevad kindlasti tea-

Sarina Wiegman viis eelmisel EMil Hollandi meistriks. Kas seekord kordub sama temp Inglismaa eesotsas?

Foto: Alex Livesey, UEFA via Getty Images tud pinged. Viimastel suurvõistlustel (2019 MM, 2017 EM, 2015 MM) on jõutud vähemalt poolfinaali ning see tähendab, et vähemaga ei saa leppida ka sel korral. Nüüd loodetakse uue peatreeneri juhtimisel astuda järgmine samm – koondise etteotsa asus Hollandi 2017. aastal Euroopa meistriks ja 2019. aastal MMi finaali tüürinud Sarina Wiegman, kes võttis ohjad üle Phil Neville’ilt. Kuigi kaitseliinist on puudu alates jaanuarist vigastusega kimpus olnud pikaaegne kapten Steph Houghton, on Inglismaal seal siiski kõlavaid nimesid. Paremkaitses tegutseb kolmel korral Lyoniga Meistrite liiga võitjaks tulnud ja värskelt Barcelonasse siirdunud Lucy Bronze. Tänavusel turniiril kannab kaptenipaela Arsenali ridadesse kuuluv Leah Williamson, kes Wiegmani käe all toimetab küll kaitsva keskpoolikuna, kuid on varem olnud tuntud just keskkaitsjana. Inglismaa tugevuseks võib pidada nende ründeliini, kuhu kuuluvad koduses liigas heas hoos olnud Lauren Hemp (Manchester City), Beth Mead (Arsenal) ja Ellen White (Manchester City).

Norra loodab A-alagrupis kindlasti Inglismaa kandadele astuda ning edasipääsust mõtlevad nemadki. Need koondised ei ole omavahel võõrad: 2015. ja 2019. aasta MMil oli just Inglismaa

Sirje Roops hoiab pöialt Norrale

Eesti naistekoondise peatreener Sirje Roops usub, et alagrupis näitab parimat minekut võõrustaja. „Minu jaoks on kindel favoriit Inglismaa, sest viimastel aastatel on nad väga palju naistejalgpalli arengusse panustanud, tugevdanud oma liigat ja läbi selle tõstnud ka koondise taset,“ sõnab Roops. „Üllatada võib Austria, kes näitas valikturniiril üsna head minekut ning sai kaheksast mängust kuus võitu ja mängis korra ka Prantsusmaaga 0 : 0 viiki.“

Norra koondises näeb Roops palju potentsiaali nii väljakul kui ka selle kõrval tehtava töö tulemusena. „Norral on väga palju mängijaid, kes pallivad Euroopa tippklubides. Võistkonna keskmine vanus viitab ka sellele, et nad on hetkel oma parimas vormis. Muidugi ei saa mainimata jätta ka Ada Hegerbergi taasliitumist koondisega. Rahvusvahelist kogemust on võistkonnas palju, sest nimekirjast leiab lisaks värskele Meistrite liiga võitjale ka Inglismaa ja Hispaania meistreid. Ära mainimist tasuvad ka nende alaliidu muutused, kus uueks jalgpalliliidu presidendiks on endine naistekoondislane Lise Klaveness. Soovitan kindlasti silma peal hoida Ingrid Engenil, kes teeb keskväljal tööd mitme naise eest,“ lausub ta. „Mina hoian pöialt Norrale ning loodan, et neist saavad järgmised Euroopa meistrid, kuid Prantsusmaa ja Inglismaa võivad selle tee neil väga keeruliseks teha,“ lisab Roops.

see, kes Norra konkurentsist välja lülitas. Võrreldes viimase kohtumisega on Norra tagasi saanud oma suurima staari Ada Hegerbergi, kes oli vahepeal nii alaliiduga tekkinud lahkhelide kui vigastuste tõttu rahvusnaiskonnast eemal. Hegerberg on läbi ajaloo esimene naiste Ballon d’Ori võitja, tänavu tuli ta Lyoni särgis Meistrite liiga võitjaks. Norra mängijad on ennast murdnud mitmesse Euroopa suurklubisse ning peale Hegerbergi tasub kindlasti silma peal hoida ka Caroline Graham Hansenil (Barcelona), Guro Reitenil (Chelsea), Ingrid Engenil (Barcelona) ja Frida Maanumil (Arsenal).

Alagrupi mustaks hobuseks võib pidada Austriat. Nendel on tegemist küll alles teise EMiga, kuid 2017. aastal jõudsid nad lausa poolfinaali. Valikturniiril teeniti alagrupis Prantsusmaa järel teine koht, kui omavahelistes kohtumistes tuli korra küll tunnistada prantslaste 0 : 3 paremust, kuid lisaks sellele saadi kirja ka väravateta viik. Treeneritoolil istub 22 korda koondist esindanud Irene Fuhrmann, kes eelmisel EMil täitis abitreeneri rolli. Koondise säravaim mängija on ründaja Nicole Billa, kes on Hoffenheimi ridades Bundesliga kaitsjatele palju peavalu valmistanud. Esimest korda finaalturniirile jõudnud PõhjaIirimaa jääb teiste riikide kõrval autsaideriks. Teisalt tähendab see, et kaotada pole midagi ja igasugune positiivne tulemus on finaalturniirile jõudmise kõrval boonus. Keerulises alagrupis võivad Põhja-Iirimaale kasuks tulla hiljutised MM-valikmängud Inglismaa ja Austria vastu. Kuigi nendes kohtumistes õnnestus kirja saada vaid üks viik, ootavad Põhja-Iirimaad siiski vähemalt esialgu ees tuttavad vastased. Võistkonna üks kogenumaid mängijaid on poolkaitsja Rachel Furness, kellel oli nooruspõlves võimalik esindada ka Inglismaa koondist. Praegu Liverpoolis leiba teeniv Furness otsustas siiski Põhja-Iirimaa kasuks.

B-alagrupp: Saksamaa, Hispaania, Taani, Soome

Alagrupi favoriidikoorma võib asetada Hispaania õlgadele, kes on viimaste aastatega muutunud naistejalgpallis märkimisväärseks jõuks. Suures osas Hispaania koondislastest koosnev Barcelona naiskond võitis eelmisel aastal koduses liigas kõik, mis võita andis, ja jõudis Meistrite liiga finaali. Peale selle tuli Barcelona ridadest ka Ballon d’Ori võitja, kui selle au osaliseks sai nende kapten Alexia Putellas. Viimastel suurturniiridel pole Hispaanial ette näidata paremat tulemust kui veerandfinaali jõudmine, ent mängijate lähiaastatel tehtud arenguhüpe annab kindlasti lootust sihtida sel korral kõrgemaid kohti.

Kahekordne maailma- ja kaheksakordne Euroopa meister Saksamaa on viimastel aastatel tulemuste poolest küll järele andnud, kuid nende mahakandmine on kindlasti viga. Enamik finaalturniirile sõitvast koosseisust mängib igapäevaselt tugevas koduliigas. Välisklubidest liituvad koondisega kogenud väravavaht Ann-Katrin Berger (Chelsea) ja hiljuti Lyoni siirdunud poolkaitsja Sara Däbritz. Üheks põhimängijaks kujuneb kindlasti Wolfsburgi poolkaitsja Svenja Huth, kes lisab rünnakule loomingulisust ja teravust. Ülikogenud on ka tema klubikaaslane Alexandra Popp, kellel on koondise eest kirjas 113 mängu ja 53 väravat.

Taani loodab jätkata head seeriat EMidel: 2013. aastal jõuti poolfinaali, 2017. aastal mängiti finaalis. Esimene suurem tõke ootab neid siiski ees juba alagrupis, kui edasipääsu nimel on vaja madistada nii Hispaania kui ka Saksamaaga. Taani suurim relv on maailma üks parimaid mängijaid,

Pille Raadik: Soome võib tugeva kaitse toel üllatada

Eesti koondise kaitsja ja juba üle 11 aasta Soome klubis Åland Unitedis mängiv Pille Raadik näeb alagrupi tugevaima koondisena mitmekordset maailma- ja Euroopa meistrit, kuid loodab ka väikestviisi üllatuse peale. „Alagrupi favoriidiks pean ma Saksamaad, kuid loodan väga, et Soome üllatab ja suudab alagrupist edasi pääseda. See oleks suur üllatus, aga teostatav, kuna nad on kaitsefaasis tugevad. Kui nad suudavad seal asjad korras hoida, siis neil on head kiired ründajad, kes on võimelised ka tugevate vastaste vastu väravaid lööma,“ hindab Raadik.

Peale soomlaste kaldub Raadiku isiklik sümpaatia ka korraldajariigi poole. „Ma ise hoian lisaks Soomele pöialt ka Inglismaale, kuna mu praegune klubitreener on inglane. Tema kaudu hakkasin Ahvenamaale tulles ka seda koondist rohkem toetama. Sellele vaatamata arvan ikkagi, et Prantsusmaa võtab võidu, kuigi isiklikult loodan inglaste peale,“ ennustab Raadik.

Chelsea ründaja Pernille Harder. Teda toetavad mängijad Euroopa kõrgliigadest ning oma kogemusega aitab kaasa ka USA klubi Racing Louisville’i ridadesse kuuluv Nadia Nadim, kellel on koondise eest kirjas 99 mängu ja 38 väravat.

B-alagruppi sattus „loosiõnne“ tahtel ka meie põhjanaaber Soome, kellele on tegemist esimese suurturniiriga pärast 2013. aasta EMi. Edasipääsu kindlustamine on soomlastele tõenäoliselt võimatu missioon, kuid heal päeval võib visadusega teistele tuska valmistada küll. Soome tugevuseks peab olema nende töötahe ja võistkondlikkus, sest erinevalt teistest alagrupikaaslastest pole neil välja panna maailmakuulsaid nimesid. Üks kogenumaid mängijaid on väravavaht Tinja-Riikka Korpela, kes igapäevaselt pallib Tottenham Hotspuri ridades, ning silma tuleb peal hoida ka tema klubikaaslasel Eveliina Summanenil. Kaitsjatest kuulub nimekirja ka 33aastane Anna Westerlund, kes on Eesti koondislaste Signy Aarna ja Pille Raadiku klubikaaslane Åland Unitedis.

C-alagrupp: Holland, Rootsi, Šveits, Portugal

Hollandi oranžid lõvid on nii oma alagrupi kui kogu turniiri suurfavoriidid, kellele seatud suuri ootusi ilmestab tõsiasi, et Inglismaale minnakse valitseva Euroopa meistrina – 2017. aastal lükati troonilt kuuel järjestikusel finaalturniiril triumfeerinud Saksamaa. Järgmisel suurturniiril, 2019. aasta MMil tõendasid hollandlannad, et EM-tiitel polnud ühekordne sähvatus, kuid finaalis tuli siiski USA paremust tunnistada. Silma tasub peal hoida 25aastasel tähtründajal Vivianne Miedemal, kes on koondise eest väljakul käinud 108 kohtumises, löönud 92 väravat ning on viie Arsenalis veedetud hooajaga tõusnud Inglismaa naiste kõrgliiga läbi aegade resultatiivseimaks

Vivianne Miedema 2017. aastal EM-tiitliga. Foto: Christopher Lee, UEFA via Getty Images

Karina Kork: Rootsi väljavaated on väga head

Rootsi Kalmari klubis jalgpalli mängiv Eesti koondise väravavaht Karina Kork peab C-grupis soosikuks oma praegust elukohariiki. „C-alagrupis on soosikuks Rootsi, aga Holland ei anna kindlasti midagi ära lihtsalt ja tahab selle koha endale saada. 9. juulil peetav omavaheline mäng paneb asjad grupis suures plaanis paika. Portugalil ja Šveitsil ma liialt suurt võimalust edasipääsuks ei näe, aga kuna tegemist on finaalturniiriga, oleksid üllatused meeldivad. Suurem šanss on Šveitsil, kel on võimalik platsile Euroopa tippklubide mängijaid saata,“ sõnab Kork.

Rootsi kuulub Korgi sõnul ka turniiri soosikute sekka, ent suurimaks favoriidiks ta sinikollaseid siiski ei pea. „Rootsi väljavaated enne turniiri on head, ütleksin isegi, et väga head. Tänase seisuga tulevad nad turniirile väga hea seeria pealt. Nende tugevuseks võib pidada võistkonna sügavust. Väga ebapopulaarne ennustus, aga ma arvan, et Inglismaal on väga head šansid juuli lõpuks Euroopa meistri karikas pea kohale tõsta! Ise hoian pöialt Saksamaale ja salamisi loodan, et Soome teeb väga hea turniiri.“ mängijaks. Vastastel tasub kindlasti karta ka koondise kaptenit Sherida Spitset ja 2017. aasta EMi parimat mängijat Lieke Martensit, kes äsja Barcelona särgi PSG oma vastu vahetas. Eelmise EMi veerandfinalist Rootsi kuulub samuti favoriitide sekka, kuigi viimasest Euroopa meistritiitlist on möödas 38 aastat. Hoolimata sellest, et ka muud karva EM-medalid jäävad enam kui 20 aasta tagusesse aega, on rootslannad näidanud teistel suurvõistlustel viimasel ajal häid tulemusi: 2011. ja 2019. aasta MMil tuldi pronksile, olümpiamängudel on kahel korral järjest jõutud hõbemedaliteni, kusjuures mullu jäädi finaalis Kanadale alla alles penaltiseerias. Rootsi koondise raudne liider on naiskonna kapten Caroline Seger, kes on kogu Euroopa rekordinternatsionaal (229 kohtumist!), nii meeste kui naiste arvestuses. Kindlasti tasub silma peal hoida ka üliterava jalaga, hiljuti Arsenaliga liitunud Stina Blacksteniusel ning Real Madridis pallival Kosovare Asllanil, kes on Rootsi praeguse koosseisu resultatiivseim mängija.

Šveitsi naiste suurim saavutus pärineb aastast 2015, kui oma esimesel MMil pääseti kaheksandikfinaali. Tänavu ootab neid ees ajaloo teine EM – 2017. aastal piirduti alagrupikohtumistega. Kuivõrd seekord satuti alagruppi ülitugeva Hollandi ja Rootsiga, ei ole ka tänavu edasipääs tõenäoline. Samas on neil olemas hea kombinatsioon kogenud palluritest ja noortest talentidest. Šveitsi koondise tugitala on Ana-Maria Crnogorčević, kes võib ülimalt võimeka ja mitmekülgse mängijana täita väljakul eri positsioone nii kaitses kui ründes, viimasel ajal on teda koondises enim mängitatud aga parempoolse ründava äärepoolkaitsja kohal.

Portugal sai küll valiksarja playoff’is Venemaalt 0 : 1 kaotuse ja pidi esialgu finaalturniirilt kõrvale jääma, ent Venemaa kõrvaldamine andis neile uue šansi. Kuigi FIFA edetabeli järgi on tegu finaalturniiri ühe nõrgema koondisega (neist madalamal asub vaid Põhja-Iirimaa), ei ole seekordne EM nende esimene – debüüt tehti 2017. aastal ning kuigi leppida tuli alagrupi viimase kohaga, näidati nii Inglismaa kui Hispaania vastu iseloomu, Šotimaa vastu saadi kirja lausa võit. Portugali koondise suur eelis on tõsiasi, et peaaegu kõik pallurid mängivad igapäevaselt kodumaal ja tunnevad seega üksteist hästi. Koondise tõusvaks täheks on kerkinud vaid 19aastane Francisca Nazareth ehk Kika, kes on oma koduklubi Benfica eest löönud 60 mänguga 31 väravat. Koondise kandev jõud asub keskkaitses, kus liidrirolli täidab kogenud Carole Costa.

D-alagrupp: Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Island

Prantsusmaa asub FIFA edetabelis küll kolmandal kohal, kuid viimastelt suurturniiridelt neil midagi erilist ette näidata pole. EMidel on nad viimasel neljal korral järjest langenud veerandfinaalis, kusjuures sama on juhtunud ka kahel viimasel MMil. Koondis on paberil aga ülivõimas – selgroo moodustavad koduse liiga gigantide PSG ja Lyoni tähed, kusjuures koondis kaotas viimati mängu möödunud aasta aprillis ja sedagi maailma absoluutse tipu USA vastu. Kogu Prantsusmaa naistevuti pilkupüüdvamaks mängijaks on saanud 23aastane Marie-Antoinette Katoto, PSG raudne esiründaja, kellest sai tänavu klubi naiskonna läbi aegade suurim väravakütt. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka koondise keskkaitsjast kaptenit Wendie Renardi, kes on vaatamata oma positsioonile teinud koondisesärgis skoori lausa 33 korral. Väljakul ei ole teda raske üles leida – kaptenil on pikkust 187 cm.

Kui esimestel suurturniiridel oli Itaalia selge tiitlipretendent ning sai kahel aastal kaela ka hõbemedalid, siis käimasoleval aastatuhandel pole koondisel õnnestunud edusoont üles leida – parimaks tulemuseks on jäänud veerandfinaal (2009, 2013). Õnnetu 2017. aasta EMi järel, kus piirduti vaid alagrupimängudega, sai koondis endale uue lootsi Milena Bertolini, kes vedas naised kaks aastat hiljem lausa MMi veerandfinaali, ning uut hingamist loodetakse nautida ka sel suvel. Itaalia ründemängus täidab põhirolli Juventuse staar Barbara Bonansea, keda mängitatakse koondises olenevalt formatsioonist kas äärepoolkaitsja või ääreründajana.

Kui Belgia meestekoondisest räägitakse ülivõrdes, siis naised on läbimurdega alustanud alles hiljuti – 2017. aasta EM, kus alagrupis kolmandaks jäädi, oli nende ajaloo esimene, kusjuures kaugele ei jäänud ka pääse MMile. Belgia mängudes tasub kindlasti silma peal hoida kahel ründeässal: Janice Caymanil ja Tessa Wullaertil, kellest esimene on 124 mänguga rekordinternatsionaal ja teine 65 tabamusega naiskonna ajaloo suurim väravakütt.

Põhjamaine ja raudne Islandi koondis kubiseb Euroopa tippliigade mängijatest. Kuigi MM-finaalturniirile pole veel kordagi jõutud, on šansid hetkel suuremad kui kunagi varem, sest valikgrupis asutakse hetkel liidrikohal, edestades isegi Hollandit. EMil on islandlannad osalenud kolmel korral ning parim tulemus jääb aastasse 2013, mil mängiti end välja veerandfinaali. Kuivõrd 2017. aastal tuli piirduda alagrupimängudega ning koondis on saanud mullu peatreener Þorsteinn Halldórssoni käe all uue hingamise, on nende minimaalne eesmärk 2013. aasta saavutust korrata. Koondise raudvara on riigi kahekordne aasta sportlane Sara Björk Gunnarsdóttir, kes tõendas oma sihikindlust kogu maailmale, naastes Lyoni treeningutele vaid kaks kuud pärast lapse sündi ja mängides veel kaks kuud hiljem esimese sünnitusjärgse võistlusmängu. Silma tasub peal hoida ka 21aastasel Sveindís Jane Jónsdóttiril, kes säras Meistrite liigas Wolfsburgi ridades.

Lisette Tammik elab kaasa Itaaliale, kuid nende võitu ei usu

Eesti naistekoondise ründaja ja endine Napoli pallur Lisette Tammik kiidab Itaalia kokkumänginud tuumikut. „D-alagrupis on kindlad favoriidid Itaalia ja Prantsusmaa, samas võivad kõik üllatada. Itaalia tugevuseks on minu silmis see, et koondises moodustavad enamuse Juventuse mängijad, mis tähendab, et üksteist tuntakse läbi ja lõhki,“ sõnab Tammik. „Kuigi ise hoian kindlasti Itaaliale kõvasti pöialt, pean ütlema, et tänavune Euroopa meister on arvatavasti kas Inglismaa või Hispaania – Itaalia nendest kahjuks jagu ei saa.“

Senised Euroopa meistrid

1984 Rootsi 1987 Norra 1989 Lääne-Saksamaa 1991 Saksamaa 1993 Norra 1995 Saksamaa 1997 Saksamaa 2001 Saksamaa 2005 Saksamaa 2009 Saksamaa 2013 Saksamaa 2017 Holland