10 aastat tagasi

Koduse suurturniiri ootuses

2012. aasta juulikuu Jalka oli kantud peatselt Eestis algavast U19 EM-finaalturniirist, mis on senimaani ainus kord, kui Eesti jalgpallikoondis on osalenud EM-finaalturniiril. Lilleküla staadionil, Kadrioru staadionil, Haapsalus ja Rakveres peetud turniiri eel analüüsis Jalka mitme nurga alt Eesti koondise võimalusi ja vaagis turniiri tähendust üldisemalt. Suuremas osas jäädi Eesti võimalustest rääkides tagasihoidlikuks: vaid kaheksa võistkonnaga finaalturniiril ei saanudki nõrku vastaseid olla, seda enam, et Eesti loositi ühte alagruppi Hispaania, Portugali ja Kreekaga. „Turniir annab hea võimaluse võrrelda jõudude vahekorda, aga midagi head meil loota ei ole. Meie omad on põhjamaiselt aeglase arenguga, konkurendid lõunamaa meestena seevastu juba täismehed. Eriti ei usu, et meil õnnestuks lunastada MMi pääse,“ nentis jalgpalliliidu aupresident Peeter Küttis.

Eesti A-koondise keskkaitsja Alo Bärengrub lootis, et Eesti pääseb suurtest kaotustest. „Usun, et suureskoorilisi mänge ei tule. Kui tahame taga nulli hoida, peame mängima väga hea distsipliini ja tahtmisega.“

Jalka peatoimetaja Indrek Schwede pakkus aga, et turniiri tõeline tähendus jõuab kohale alles mõne aja pärast. „Nagu paljude suurte asjade puhul, jõuab toimunu (sedakorda lausa meie oma korraldatu) kohale ajalise distantsiga – siis, kui võistlus on ammu läbi, pinged maas ja kodukoondise tulemusest sõltuvad järeldused läbi seeditud,“ kirjutas Schwede oma kolumnis.

Kaaneloos sai sõna meie U19 koondise ainus välismaal mängiv pallur – Taani klubi Odense ründaja Hannes Anier. „Tahame tribüünidele palju rahvast, sest omad annavad väga palju juurde. Kui ikka tuled väljakule ja sind võtab vastu 10 000 inimest, on see hoopis midagi muud, kui mängida suurel staadionil sajale inimesele,“ märkis Anier.

U19 koondise peatreener Arno Pijpers ei osanud kinnitada ega ümber lükata väidet, et konkreetne U19 koondis, mis koosnes 1993. aastal sündinud palluritest, on kõigi aegade parim vanuserühm Eesti jalgpallis. „Seda saab öelda alles paari aasta pärast. Noored ei ole veel näidanud, et nad on eriline aastakäik, sest nad pole ju midagi saavutanud ega mänginud A-koondises.“ Praeguseks on toonasest meeskonnast A-koondises vähemalt ühe mängu kirja saanud Karol Mets, Artur Pikk, Brent Lepistu, Hannes Anier ja Andreas Raudsepp, Premium liiga tasemel pallivad veel Martin Kase ja Märten Pajunurm. Kümme aastat varem ehk 2002. aastal toonast U19 koondist juhendanud Tiit Raudnagel oli aga kindel, et tema hoolealused moodustasid parema põlvkonna. Raudnageli juhendatud tiimi kuulusid näiteks Mihkel Aksalu, Alo Bärengrub, Dmitri Kruglov, Konstantin Vassiljev, Sander Post, Ats Purje ja Jarmo Ahjupera, kusjuures Ragnar Klavan, Tarmo Kink, Martin Vunk ja Enar Jääger mängisid juba aste kõrgemal. Kokku sai võetud ka A-koondise pöörane hiliskevad: peeti Balti turniiri ja mitu EM-finaalturniirile sõitvat riiki soovis meie eduka valiksarja valguses Eestiga treeningmänge pidada. Nii kohtuski Eesti mai lõpus Horvaatia ja Ukrainaga, Balti turniiri järel juuni alguses aga toona veel ühekordse maailmameistri Prantsusmaaga (pildil). Viie mängu saldoks jäi paraku üks võit ja neli kaotust, väravate vahega 3 : 13. Indrek Schwede võrdles koondiseperioodi sõjaväelise õppuse Kevadtormiga – see fikseeris meie hetkeseisu ja tõi välja ohukohad. „Ikka näeme, kuidas meie mängija tõstab pea, et vaadata, kuhu sööta, ning reedab siis kehakeelega tervele staadionile, kuhu ta palli suunab,“ kritiseeris Schwede.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!