Luis Pagliuca

Sündinud 2.02.1971

Minu lugu algas lapsena tänaval, kus tol ajal mängiti palju jalgpalli. Siis liitusin kohaliku Almasi jalgpalliklubiga ja igal aastal järgnesid isiklikud edusammud. Mind pandi mängima kaks aastat vanemate poistega ja ma mängisin hästi. Juba 15aastaselt mängisin neljandas liigas ning 18aastaselt tegin hüppe Serie B-sse. Minu esimene professionaalne klubi oli Ancona, mis oli tol ajal üks Serie B hinnatumaid klubisid. Mul oli raske algus, sest tulin amatöörina professionaalsesse meeskonda ning mitu mu meeskonnakaaslast olid aastaid mänginud Itaalia kõrgliigas. Igal mängul oli mitukümmend tuhat inimest, mis oli minu jaoks unistuse täitumine. Pärast kolme aastat Anconas mängisin neli aastat Ternanas. See oli ilus linn, kuid klubil oli viimastel aastatel probleeme ja langesime liigast välja. Jalgpall on olnud minu elu alates lapsepõlvest ning olin seitse aastat professionaalne jalgpallur. Seejärel mängisin jalgpalli meelelahutuseks 42aastaseni. See on loomulik, et minu nimi on Eestis tundmatu, sest mängisin kõrgel tasemel 30 aastat tagasi, ja kui nimetaksin mängijaid 30 aasta tagusest ajast, siis Eestis tõenäoliselt neid kuigi palju ei teata.

Kodakondsus: Itaalia Meeskonnad professionaalse mängijana: Ancona Calcio, Ternana Calcio Meeskonnad treenerina: Latina Calcio 1932, Roma SS Racing Club, FC Aprilia, Albalonga Calcio, US Samagor, R11 Simonetta, AS Lodigiani

Treenerilitsents: UEFA B

Luis Pagliuca teekond jalgpallurina algas Almasi-nimelises kohalikus jalgpalliklubis. Foto: erakogu

Sa jõudsid mängijakarjääri jooksul ka Itaalia noortekoondisesse. Mis vanuseklassini sa noortekoondist esindasid? Minu suhe Itaalia koondisega ulatus kuni U18 koondiseni. Loomulikult ei olnud sinna jõuda lihtne, sest Itaalias on 70 miljonit elanikku. 16aastaselt osalesin esimesel kogunemisel Covercianos, kus asub Itaalia koondise baas. Reisisin kuu aega iga nädal Roomast Firenzesse, et pääseda 400 poisi seast kahekümne Itaalia koondislase hulka. Unistasin sellest, sest oma positsioonil olin Itaalias üks kolmest või neljast parimast. Oli eriline kanda oma riigi särki ja esindada seda jalgpalliväljakul. Seda peaks kogema iga jalgpalli mängiv poiss.

Professionaalse jalgpalluri kohta on seitse aastat võrdlemisi lühike aeg. Miks lõppes su mängijakarjäär varakult?

Seitse aastat professionaalina Itaalias ei ole vähe. Minu ajal ei olnud palju välismaalasi ja et läbi lüüa, pidid olema väga-väga hea. Veetsin ühe aasta sõjaväeteenistuses, mis võttis palju aega ja pidurdas arengut. Profiteekonna lõpp põhines peamiselt majanduslikel kaalutlustel. Aastaid tagasi ei teeninud minu positsiooni mängijad ehk keskpoolkaitsjad eriti palju raha, seega langetasin elu ühe raskeima otsuse ja lõpetasin professionaalse jalgpalluri karjääri.

Ning seejärel sai sinust jalgpallitreener?

Täpselt. Mul oli raske jalgpallist loobuda. Hakkasin treeneriks, sest tahtsin aidata noortel kasvada ja oma unistuste poole püüelda. Nägin, et minust võib nii rohkem kasu olla. Praeguseks olen treener olnud juba 12 aastat. Alustasin lastega, kuid enne seda tuli palju õppida noortetreeneri töö kohta. Läbisin kõik vajalikud koolitused laste treenimiseks ning seejärel sain UEFA B litsentsi, mida on Itaalias väga raske saada.

Mis klubides sa treenerikarjääri ajal oled viibinud?

Alustasin treenerina Latinas, mis mängis eelmisel kümnendil Serie B-s. Esimesed kaks aastat treenisin lapsi ja seejärel liikusin noortevõistkondade juurde, alustades U15 meeskonnaga. Lisaks Latinale töötasin ka teistes Lazio piirkonna klubides nagu Aprilia ja Albalonga. Minu viimane klubi oli Lodigiani, mis on ehk Roomas peale Roma ja Lazio kõige tähtsam klubi, sest tegu on ühe suurima kasvatajaklubiga. Francesco Totti on selle klubi kasvandik ja Luca Toni mängis noorena samuti Lodigianis, nad mõlemad tulid 2006. aastal maailmameistriks. Lodigianis oli fantastiline töötada. Sain treenida andekaid noori, kellel on kindlasti helge tulevik nii Itaalia kui Euroopa suures jalgpallis.

Mis sind Eestisse toob?

Mind toob Eestisse armastus. Hiljuti abiellusin imelise Eesti naisega ja olen õnnelik, et temaga tutvusin.

Kas sa soovid Eestis jätkata tööd jalgpallitreenerina?

Minu eesmärk ja unistus on jätkata treeneritööd Eestis, kuid see võtab loomulikult aega ja ma pean järk-järgult siinsesse ellu sulanduma. Esmalt pean õppima eesti keelt, mis itaallasele on väga-väga raske. Juulis toimub Hiiumaal neljapäevane suvelaager ja see on minu jaoks oluline algus, et alustada tööd Eesti noortega.

Kui palju sa Eesti jalgpalli jälginud oled ning mis mulje see sulle jätnud on?

Olen näinud Eesti jalgpalli televisioonist ja hiljuti vaatasin üht mängu Pärnus. Eesti jalgpall areneb, kuid minu arvates on see võrreldes Itaaliaga palju maha jäänud. Vahet saab tasa teha tugeva noortetööga. Eesti ja Itaalia jalgpalli pole muidugi kõige õigem omavahel võrrelda, aga ma näen Eestit kui riiki, mis panustab palju spordile ja soovib mitmel alal esile tõusta. Usun, et tugeva noortetööga ja õigeid meetodeid kasutades areneb Eesti jalgpall veelgi rohkem.

Luis Pagliuca töötas aastatel 2018–2020

Real Madridi jalgpallilaagrites treenerina. Foto: erakogu

Itaalia ja Eesti on kultuuriliselt üsna erinevad riigid. Kas sa siia kolinult ei hakka Itaalia toitu ja sooja kliimat igatsema?

Ei. Ma ei igatse Itaaliat, sest olen siin millegi olulisema pärast kui mu kodumaa. Olen siin armastuse pärast. Seal, kus on armastus, on kõik olemas. Abiellusin imelise naisega, seega Itaalia ei igatse mind. Siin on väga hea toit, sööme hästi. Eesti kliima on mulle natuke raske, aga kuu aja jooksul olen sellega juba veidi ära harjunud.

Treeneritöö Euroopa edukaima klubi suvelaagrites on hindamatu kogemus

Treenerikarjääri jooksul avanes Pagliucal võimalus töötada kolm aastat Real Madridi suvelaagrites. Kuigi laagrid toimusid peamiselt Pagliuca kodumaal, sai ta paar korda treenida ka Saksamaa ja Prantsusmaa noori jalgpallureid. Itaallasele oli tegu väärtusliku saavutusega, sest ametikohale on tihe konkurents. „See oli treenerina oluline kogemus, sest Real Madridiga liituda polnud lihtne. Neil on tahtjaid maailma eri paikadest, kuid samas nad eelistavad oma maa kandidaate,“ räägib ta. Kuna Pagliuca ema on hispaanlane ja treener räägib ka hispaania keelt, jäi ta suurklubi sõelale ning sai teadmisi rakendada ja koguda 15kordse Euroopa meistri süsteemis.

Pagliucat kütkestas Real Madridi juures enim klubi ainulaadne mentaliteet, millesarnast on tema arvates võimatu leida. „Kõrge tasemega mängijal peab olema tugev vaimne valmisolek. Noor peab olema valmis astuma Santiago Bernabéul väljakule ja mängima saja tuhande inimese ees. Vähesed saavad seal elu jooksul mängida. Real Madridi eesmärk on ainult võita ning teha seda ilusa mänguga. Sa pead tõestama, et oled valget särki väärt,“ kirjeldab itaallane.