Kuidas Indoneesia koondislased keeldusid Hiiumaal bussist välja tulemast

6. juulil täitub täpselt 25 aastat ühest eriskummalisest kohtumisest: Eestis ringreisil olnud Indoneesia jalgpallikoondis kohtus sel päeval Eesti B-koondisega. Ja mitte mõnel suurel staadionil, vaid hoopis Hiiumaa lõunatipus väikeses Emmastes!

Kohtumise protokoll – hoolimata sellest, et tegu oli ametlikult meie B-koondisega, oli Eesti rivistus üsna esinduslik.

Uurisime kolmelt toonase mänguga seotud inimeselt, mida nad veerand sajandit tagasi olnud päevast mäletavad. Sõna saavad toonane Emmaste vallavanem Kalev Kotkas, tollal Emmaste koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Egon Tintse ja mängul abikohtunik olnud Uno Tutk.

Indoneesia koondis tegi 1999. aasta juulis Eestis suisa ringreisi: esmalt kohtuti Valgas Leeduga (2 : 2 viik), seejärel Emmastes Eesti B-koondisega (0 : 0) ning turnee lõppes kahe sõpruskohtumisega Eesti klubide vastu – Maardu Levadiale kaotasid indoneeslased 0 : 2 ja Viljandi Tulevikule 0 : 3.

Uno Tutk oli kohtunikuna tööl ka Valgas peetud Leedu–Indoneesia maavõistlusel. „Kogesin seal esimest korda elus Aasia jalgpalli. Mäletan hästi, et Indoneesia lõi selles mängus imeilusa värava –pika söödujada järel oli see, kes kombinatsiooni alustas, lõpuks ise see, kes väravaesisel palli sisse lõi.“

Neli päeva pärast Leeduga kohtumist ootas Indoneesiat aga sõit Hiiumaale.

„Kõigepealt tuleb alustada sellest, kuidas Kuressaare endine linnapea Ülo Vevers uhkustas, et 1998. aastal oli ametlik maavõistlus Eesti ja Aserbaidžaani vahel Kuressaares ja kuna see olevat kõige väiksem koht, kus on sellisel tasemel jalgpalli mängitud, kavatseb ta selle Guinnessi rekordite raamatusse kanda. Kui olin tema plaani jaganud Aivar Pohlakuga, siis arvasime, et saarlased tuleb paika panna. Aivari abiga sai seejärel korraldatud Eesti ja Indoneesia kohtumine,“ räägib Kotkas.

„Kaks lipumasti panime üles ja korraldasime platsi äärde ka tribüünide aseaine – need olid vist vanad laulukoori astangud. Natuke tegime neid juurde, et rahvast mahuks, ja minu mäletamist mööda oli külalisi 600 ringis. Neist umbes pooled tulid vaatama, et mis pulli see Kotkas korraldab – mäletan veel väljendit, et mis „saapaviksineegrid“ need nüüd siia tulid. Umbes pooled said pettumuse osaliseks, sest tuli välja, et ei olnudki mingi pull, vaid päris jalgpall, ülejäänud pooled, kes tulidki jalgpalli vaatama, nägid korralikku mängu!

Küll ma siis laiasin: ütlesin, et Guinnessi rekordite raamatusse kandmisega on aega, sest niikuinii keegi seda üle ei löö – selles külas, kus jalgpalliväljak ametlikult asus, oli tollal rahvastikuregistri alusel seitse elanikku! Meie väikese kogukonna, Emmaste valla ja ilmselt ka Hiiumaa jaoks oli see märkimisväärne elamus, et niisugune vahva asi toimus.“

Plats pikk vagudega soolikas

Kohtumine oli vast valminud Emmaste jalgpalliväljaku avamäng – kusjuures plats ise oli ebastandardsete mõõtmetega.

„Meie ülesanne oli suuresti kohalikena väljaku mängukõlblikuks ette valmistamine. Plats oli uus ja suur, aga kohati oli pinnas vagudega. Tegime omalt poolt parima, aga kevadised ilmad olid hästi kuivad ja muru ei tahtnud igal pool hästi kasvada,“ meenutab Tintse. „Mäletan, et kui uuele platsile esimesed jooned tegime, siis mõtlesime, et teeme ikka võimalikult suure väljaku –ega me siis ei mõelnud, mis rahvusvahelised standardid olla võiksid. Esimesed mõõdud olid minu meelest 120 korda 75 meetrit. Need, kes sinna mängima tulid, vajasid korralikku vastupidavust!“

Tutki sõnul meenutas väljak proportsioonidelt pikka soolikat, Kotkas mäletab, et väljaku pikkus oli suurim, mis reeglite järgi lubatud oli. „Eesti tingimustes võis ta toona isegi esimene või ainus olla. Flora väljakuspetsialistide abiga tegime väljaku nii korda, kui oli võimalik – korjasime sealt väikeseid kivikesi välja, masinad lõikasid muru üht- ja teistpidi.“

Indoneeslaseid tuli bussist välja meelitada Mängu toimumine sattus aga viimasel hetkel ootamatult küsimärgi alla – nimelt mäletavad asjaosalised, et Eesti vastased olid kohale jõudes sealsetest oludest suisa šokeeritud ning ei olnud esialgu nõus bussist välja tulema.

„Vastaste jaoks oli ilmselt päris ehmatav, kui buss järsku suurte vanade tammede all peatus –kõrval oli vana plekist kaarhall. Nende jaoks oli see ilmselt mingi täiesti suvaline maakoht keset metsa,“ muigab Tintse.

„Kujutage nüüd ette – vastased olid ju teinud pika sõidu esmalt sadamasse, sealt veel tükk aega praamiga ja siis veel omajagu bussiga ka Emmastesse. Nad eeldasid ilmselt, et seal on ilus staadion, mis neid ootab, aga tuli välja hoopis maakooli spordiväljak!“ naerab Tutk. „Õnneks räägiti nad lõpuks ära ja mäng sai toimuda. Platsi peal käis üks tuuline pika palli peksmine ja väravaid lõpuks ei löödudki. Kusjuures mõned päevad hiljem suutsid nii Levadia kui Viljandi Tulevik Indoneesiat võita.“