Emotsioon kandku!

Praeguste teadmiste pealt saame öelda, et treenerivahetus õnnestus meie meestekoondises väga hästi. Juunikuise koondiseakna esimene kohtumine Šveitsiga, millest sai senise lootsi Thomas Häberli hüvastijätt, möödus veel vanade harjumuste, mängijate ja taktikaga, Balti turniiri kohtumised vaid paar päeva pärast seda aga juba Jürgen Henni tiimi uue, värske innuga.

Jah, Balti turniiril oli meil vastas kaks riiki, kes asuvad meist FIFA edetabelis tagapool, aga kaks võitu (kui näpuga järge ajada, siis kohtumine Leeduga jäi tegelikult viiki, mängu asemel võitsime penaltiseeria) on ikkagi kaks võitu. Ja see omakorda oli midagi, mida nii meie koondis kui jalgpalliavalikkus tervikuna vajas hetkel kui õhku. Thomas Häberlist on tema Eestist lahkumise järel rääkinud nii jalgpallitegelased kui ajakirjanikud palju head. Tegu oli sümpaatse, targa ja toreda inimesega, ta lõpetas meie ülipikaks veninud ootuse Balti turniiri võitude suhtes, võttis tööd Eestis väga tõsiselt, kolides siia elama ka oma perekonna, ja nii edasi. Kuulata ajakirjanikke nendest teemadest rääkimas oli aga kohati pisut kummaline – pidevalt vorbiti justkui mingisuguseid õlemehikesi, kes justkui oleksid pidevalt rääkinud ja väitnud, kuidas Häberli olevat kõike muud kui pühendunud sümpaatne inimene või midagi sellist. Jube lihtne on ju selliste väljamõeldud tegelaste väited ümber lükata! Tegelikult ei olnud ju vähegi koondist jälgivate inimeste puhul küsimus üldsegi Häberli iseloomuomadustes, sümpaatsuses või pühendumises. Paljud heale treenerile vajalikud omadused olid ja on šveitslasel kindlasti olemas, kuid viimased aasta-poolteist näitasid kõigile ära, et mitmes aspektis tulid välja ka tema nõrgad küljed. Raske öelda, kui palju mõjutas koondise mängu kurikuulus „kes me oleme ja kust me tuleme“-sõnavõtt, küll aga on eriti tagantjärele väga raske mõista, miks hoidis Häberli kogu ametiaja jooksul kummalise kramplikkusega kinni viie kaitsjaga mänguskeemist ja ka mõnest mängijast. See, et mänguskeemi on vaja värskendada, ei selgunud ju sel suvel või kevadel, vaid juba tunduvalt varem.

Mänguskeemi muutmiseks polnudki meeletult aega tarvis Vabanduseks tõi Häberli sageli seda, et tegu on mängujoonisega, millega koondis on harjunud mängima, ning üksikute mängueelsete treeningutega ei ole tema meelest võimalik koondislastel ümber õppida. Mis sest, et enamik mängib nelja- se kaitseliiniga ka koduklubis ning on tõenäoliselt väga suure osa karjäärist just nii harjunud.

Kui Jürgen Henn eelmise aasta lõpus koondise abitreeneriks määrati, andis ta ajakirjanduses läbi lillede märku, et kavatseb Häberlile aru pähe rääkida ja neljast kaitseliini vähemalt proovida. See ei õnnestunud – nii jaanuarikuise treeningulaagri lõpus (treeningulaagri jooksul oli ju ometi aega, et teistsuguse skeemiga kohaneda!) kui ka märtsikuises EMi playoff-kohtumises Poolaga jooksid sinisärgid ikka platsile täpselt nii nagu kõigis eelmistes Häberli käe all peetud kohtumistes. Ei mingit paindlikkust isegi olukorras, kus maskott siililegi oli selge, et muutust oli vaja. Võib vaid arvata, kui mugavaks ja lihtsaks tehti sellega Eesti vastastele mängu ettevalmistus.

Lisaks nõrgale taktikalisele poolele oli Häberli suurim puudus aga lõpuks see, mis jäi mustvalgelt paberile. Võid olla ükskõik kui tore inimene, meeskonna sisekliima võib olla ükskõik kui hea ja mängijad ükskõik kui rahul, aga kui tulemusi lõppude lõpuks lihtsalt ei tule, on jätkamist väga keeruline õigustada. Saunaõhtud vähegi tugevamate vastaste vastu said Eestile tavaliseks, ülimalt niru ja ambitsioonitu mängupilt samamoodi. 1 : 5 kaotus Poolale Häberli ametiaja kõige olulisemas kohtumises ei olnud paraku mitte kellelegi üllatus. Tema tunnustuseks tasub märkida, et Poola vastu õnnestus tal lõpuks lahti lasta mitmest senisest stampvalikust koosseisus, kuid liiga vanade ja väsinud mängijate asemel kasutas ta ühtäkki liiga noort ja kogenematut kooslust, millega tõukas pendli järsult skaala teise otsa.

Päris huvitav, milliste mõtetega vaatas Häberli Balti turniiri kohtumisi, kus Jürgen Henn läks sil- magi pilgutamata üle neljamehelisele kaitseliinile ja pani koondise lõpuks elama. Nelja väravat ühes mängus õnnestus Häberlil oma ametiaja jooksul Eesti esituses näha vaid korra – võõrsil San Marino vastu. Säärast usku, melu ja positiivset laengut, mida võit Fääride üle A. Le Coq Arenal tekitas, nägime viimati aga kolm aastat tagasi – ka Häberli ametiaja algus sisaldas ju võitu Balti turniiril.

Täpselt see, mida oli tarvis Jah, Henni perioodi esimesed vastased olidki sellised, keda oleksime edetabelikoha põhjal pidanud edestama, aga peale kuiva „võit, viik, kaotus“-fakti loeb ka mängupilt ja veel rohkem emotsioon. See, kuidas tähistati võitu nii Fääride kui Leedu üle, näitas hästi ära, et Eesti meeskond oli selliste tunnete järele juba pikemalt janunenud.

Suur osa staadionist oli juba inimestest tühjaks voolanud, kui koondislased veel fännitribüüni ees võitu Fääri saarte üle tähistasid.

Foto: Liisi Troska

Kõndisin pärast Fääride mängu lõpuvilet fännitribüüni tagant läbi ja nägin, millise rõõmuga nii koondislased kui fännid üksteist tervitasid. Jõudsin vaid korra mõelda, et ega eufooria ometi natuke põhjendamatult suur ole: vastaseks olid vaid Fääri saared, kes olid siin ilma mitme oma põhimeheta; tegu oli sisuliselt kaunistatud sõprusmänguga, mitte isegi Balti turniiri finaaliga jne. See mõte läks aga väga kiirelt üle – vaid ühe mänguga olid tagasi ju kaks asja, mida meie meeskond Thomas Häberli perioodi lõpus kõige rohkem igatses: tulemus ja emotsioon. Tähistatagu! Kolm päeva hiljem nähtud kaadrid sellest, kuidas meeskond Balti turniiri võidu järel pidutses, olid kaunid ja siirad. Pealegi – (spordi)psühholoogias on tähistamise olulisusest ja mõjust palju räägitud. Selleks et midagi tähistada, ei ole vaja oodata MM-tiitlit või mõnd kord elus ette tulevat sündmust – võit Balti turniiril või isegi võit lihtsas maavõistluskohtumises meiega suures plaanis sarnast masti võistkonna vastu on täiesti piisav põhjus. Samamoodi nagu mõni löödud värav, õnnestunud taklamine või hästi kaitstud standardolukord. Ka väikeste asjade tähistamine annab neile juurde tähtsust, annab asjaosalistele juurde motivatsiooni, loob enesekindlust, moraali ja võitjamentaliteeti. Täpselt need asjad, mida meie koondis hädasti vajab.

Thomas Häberli käe all võidetud Balti turniir kolm suve tagasi oli meile oluline eelkõige seepärast, et saime taaga kaelast ära ja olime lõpuks ka taasiseseisvumise järel esimest korda Baltimaade tšempionid. Nüüdne võit Balti turniiril oli pisut teistsuguse, aga mitte vähem tähtsa tähendusega – kogu see uus tuhin ja hingamine oli justkui sõõm õhku pärast tükk aega vee alla vajumist.

Koondisejalgpallis on säärased emotsioonid veel eriti olulised – kuna mänge on vähe ja järgmisi kohtumisi tuleb sageli oodata mitu kuud, annavad üksikud tulemused teinekord tooni väga pikaks ajaks. Sügisel algava Rahvuste liiga turniiri eel, kus meie eesmärgiks on seatud C-liigasse püsima jääda, oli neid positiivseid signaale hädasti tarvis. Ootame põnevusega septembrit!