Viinapudelite eest väljakute broneerimisest lihtsalt igast mängust rõõmu tundmiseni

Raimo, sinu esimesed ametlikud mängud Eesti liigasüsteemis olid 2000. aastal V liigas Tallinna FC Võru Juustu ridades. Mida see võistkond endast toona kujutas?

Koolipoisina käisin tegelikult korv- ja käsipallitrennis ning klassikaaslastega mängisime koolis ja sõpradega õhtuti Viimsi väljakutel jalkat. Nii et mingit erilist kokkupuudet lapsepõlves jalgpalliga polnud, kuigi jah, jalka pakkus tunduvalt rohkem emotsioone kui korv- ja käsipall.

1999. aasta sügisel Tartus ajakirjandust õppides, kuid Teitur Thordarsoni viimasele mängule sattudes kutsus Aivar Pohlak mu FC Florasse tööle. See oli minu jaoks elumuutev otsus, sest selle kogemuse pealt said hiljem alguse JK Tallinna Kalev ja Põhja-Tallinna JK Volta.

Ei mäleta täpselt, kuidas FC Võru Juust alguse sai, kuid ka selle puhul andis vist tõuke FC Florasse tööle asumine. Igatahes järgmisel suvel sai koolija klassikaaslastele tuginenud amatöörpunt tehtud ning ka sõpru-tuttavaid kutsutud. Nimevariandina oli kaalumisel ka JK Mõnus Mõngel, Rannavärava staadionil saime viinapudelite eest mängudeks aja broneeritud ning et tollal käis mängijate registreerimine paberil ja tuli teha paberankeedid, siis päris mitme mängija allkiri tuli ise ankeedile lisada. Mängijate tagaajamine ja allkirja kättesaamine oli ikka oluliselt keerulisem kui tänapäeval. Eks saime muidugi üpris kiiresti aru, et nii lihtne see kõik pole, ja ega see võistkond lendu ei läinud.

Suvel lõin kogemata ühes mängus kaks väravat ja et samal ajal oli Flora süsteemi kuulunud II liiga meeskonnal Rapla Atlil mängijatest puudus, arvas

Aivar Pohlak, et parem Nõul Rapla platsil kui väljakul vähemuses mängida. Kõige hullem otsus see vist ei olnudki ja endal oli ka põnev kogemus.

Nii et FC Võru Juust jäi üheaastaseks projektiks. Suurem osa poistest mängiski ühe aasta, kuid oli ka neid, kes liitusid ühe või teise tiimiga. Tollasest tiimist mängib liigat veel vaid Marko Mäepea, kellega tänavu mais saigi vastakuti oldud. Ja päris mitu on teinud huvitava karjääri muus valdkonnas: Ragnar Toompere on Eesti ragbiliidu president ning Martin Šmutov Õhtulehe peatoimetaja. Kalle Kingsepp on aga suurürituste produtsent, kes tõi sama aasta suvel Eestisse Iron Maideni, kellega toimus ajalooline jalgpallimäng FC Flora Amatöör – Iron Maiden. Sama aasta sügisel astusin EBSi majandust õppima. EBSil ja Concordia ülikoolil olid väga populaarsed mõõduvõtmised korvpallis. Et Concordial oli ka jalgpallitiim, tegin koolile 2001. aasta kevadel ettepaneku tõmmata käima jalgpallivõistkond. Oldi nõus, saime osa poiste jaoks stipendiumifondi ning 2001. aastal läkski tegevus käima. Samal aastal lahkusin FC Florast ja vahetult enne kaitseväkke minemist tekkis kokkupuude Eesti Spordiselts Kaleviga. Seal tööl olnud Rein Meijel ütles, et ta

Cv

Raimo Nõu

Sündinud 3.11.1979

Positsioon: ründaja

Klubikarjäär: Tallinna FC Võru Juust (2000), FC EBS Team (2001–2003), FC Soccernet (2002–2023), Põhja-Tallinna JK Volta II ja JK Arsenal ÜM (2023–) poeg Daniel on paar korda telerist jalgpalli vaadanud ning tahab jalgpallitreeneriks hakata. Nii sai Danielist FC EBS Teami treener ja sellest tiimist sai hiljem JK Tallinna Kalevi duubelmeeskond.

Kuidas sa toonast V liigat üldse korralduse ja mängutaseme poolest kirjeldaksid? Mis võiks praegu selle vaste olla?

Võibolla olen tollase liiga suhtes liiga kriitiline, kuid ilmselt on praegune rahvaliiga ka kõrgema tasemega kui tollased madalamad liigad. Jalgpalli üldine tase on juba niivõrd palju kasvanud ning nüüdsetes madalamate liigade klubides võib leida üksjagu mängijaid, kes on mõned aastad tagasi veel Premium liigas mänginud.

FC Võru Juustust:

„Nimevariandina oli kaalumisel ka JK Mõnus Mõngel, Rannavärava staadionil saime viinapudelite eest mängudeks aja broneeritud ning et tollal käis mängijate registreerimine paberil ja tuli teha paberankeedid, siis päris mitme mängija allkiri tuli ise ankeedile lisada: mängijate tagaajamine ja allkirja kättesaamine oli ikka oluliselt keerulisem kui tänapäeval.“

Korralduslikust poolest on praegu lust võistkondi manageerida ja mänge korraldada. Tollal tuli iga hooaja alguses joosta liidu vahet paberankeetidega, ukse taga pikk järjekord teistest klubilistest. Staadionite haldajatega kokkulepete saavutamine oli omaette kunst. Tänastele noortele klubijuhtidele on tollast olustikku isegi raske kirjeldada.

Kas sul endal on hea ülevaade olemas, mis võistkondade eest sa mänginud oled? Statistikast tuleb välja, et esindasid mitmel hooajal mitut võistkonda.

Jalgpalliliidu lehel on klubid täpselt ära märgitud, ainult et 2001.–2003. aastal ei olnud võistkonna nimi Tallinna Kalev U21, vaid FC EBS Team. Ent jah, 2002. aastast 2023. aastani FC Soccernetis mängides olime tihti kellegi duubliks ning käisime seal aeg-ajalt mängimas: Jalgpallihaigla, Kaitseliit/Kalev, FC EBS Team (ma ei mäletagi, millal ta muutus Kalev II-ks). Kusjuures praegu statistikat vaadates märkasin, et 2006. aasta statistikas puudub Levadiaga peetud karikamäng, ja liidu andmetes ongi kunagised karikamängud puudu.

Milline on olnud sinu vutikarjääri meeldejäävaim värav?

Liigas mäletan oma FC Soccerneti 50. väravat, mis sündis päris viimasel minutil. Olin sel mängul äärekaitsja, pingilt lubati üles tõusta ja see värav tõi meile viigi. Ent ka 2000. aasta FC Flora Amatööri – Iron Maideni mängul löödud värav on endal meeles, kuigi Eesti jalgpallikogukond mäletab seda mängu Mart Poomi vigastuse tõttu. TTÜ staadionil lõin nurgalöögist värava, kuid see väljak oli vist veidi kitsam ja et madalamate liigade tase oli väga kõikuv, siis tuli selliseid asju ilmselt teistelgi ette.

Pean aga tunnistama, et sellel aastal tehtud kübaratriki kolmas värav pakkus mõnusa emotsiooni: kaks esimest väravat olid ühed lihtsamad, kus meeskonnakaaslased tegid suure töö ning mina sattusin lihtsalt õigel ajal õigesse kohta, kuid see kolmas oli ikkagi nii-öelda töövõit.

Ma ei tea, kas ma olen olnud nahaalne ja enesekeskne, kuid kuidagi on sattunud nii, et olen ühel või teisel moel neid väravaid löönud, ning kuigi kõiki ei mäleta, siis selle intervjuu jaoks statistikat vaatama hakates meenus üks või teine ja on päris huvitavaid väravaid tulnud. Ent vahest on isegi mõni sõprusmängu värav enda jaoks erilisem: enne A. Le Coq Arena ehitama asumist ning enne Eesti–Hollandi mängu toimusid veel poolikul A. Le Coq Arenal ajakirjanike ja Tallinna linna mängud. Mõlemas õnnestus värav lüüa. tõttu poleks kaks aastat sisuliselt vahele jäänud, siis ehk võinuks seada eesmärgiks madalamates liigades 500 mängu mängimise. Praegu on see ebareaalne ja ei saa meeskonnakaaslasi nii pikalt karistada minu talumisega (naerab – toim.). Aga samas tahaks Volta duublis nii kaua ikka vastu pidada, kuniks Volta oma noored tulevad peale. Ehk saab nendega paar mängu mängida ja see oleks päris kihvt. Nii et paar aastat tuleb kindlasti veel teistel amatööridel mind kannatada.

Räägi mõnest eriskummalisest seigast, mis on sul madalamates liigades mängides ette tulnud.

Kui 2000. aastal Rapla Atlisse mängima läksin, siis olin tiimikaaslaste jaoks täitsa võõras. Jäin nurgalöögijärgses olukorras pallile ette, nii et kuidagi lõin reiega värava. Pean tunnistama, et meeskonnakaaslased olid ka üllatunud ja ei osanudki esmalt reageerida. Kuna tollal oli võistkondadel varustusega nagu oli, siis ma kasutasin Rapla eest mängides oma nimega Flora fännisärki. Nii et kogu ülejäänud mängu kommenteerisid Võhma pealtvaatajad (kuna mänguga samal ajal toimus läheduses laat vms, siis oli rahvast päris palju) palli saamisel, et „Nõu, kas kastrul või pott“ või midagi sellist. Oli näha, et mu perekonnanimi pakkus neile veidi lõbu. Samas oli äge, et fännid proovisid ühel või teisel moel meid endast välja viia ja oma meeskonda toetada. Mind see küll ei häirinud, kuid kui ei eksi, siis 4 : 2 eduseisu andsime ära ja mäng lõppes 4 : 4 viigiga.

25 jalgpallis oldud aasta jooksul on nii amatöörmängija kui ametnikuna olnud nii palju seiku, et mälestused hakkavad tuhmuma ja segunema. Viimastel aastatel on nii mängijad kui kohtunikud võtnud liigat tõsiselt ja ütleks, et midagi väga kummalist polegi kirjeldada. Eks varem tuli tihti ette, et mängijad tulid platsile otse peolt. On mindud ka väljaku kõrvale oksendama või põit tühjendama. Ent juhtunud on sedagi, et üks kohtunik pidas keset mängu pika telefonikõne maha. Korra olen olnud ise ka kohtunik, sest mängule määratud kohtunik kohale ei jõudnudki.

Kuidas oled selle paarikümne aasta jooksul mängijana arenenud-muutunud?

Pole vist vaja öelda, et oskusi pole mul kunagi olnud, tahet on muidugi küllaga. Nii sai kunagi seda kompenseeritud juba eelnevalt mainitud lollilt jooksmisega, kuigi võibolla kõrvaltvaatajale näib see aeglane loivamine. Enam ei jõua sedagi. Nii et füüsilises mõttes on muidugi pidev taandareng. Aga siiski proovin igat minutit nautida ja kui mingid asjad tulevad hästi välja, siis on ju tore.

Võibolla ongi suurimaks muutuseks see, et olen varasemast mõnevõrra targem ja oskan mängupäevast rõõmu tunda. Kuigi iga mäng on aina raskem ja platsil ei õnnestu suurt midagi ära teha, siis naudin igat minutit rohkem kui varem. Ja tegelikult proovin seda ka tiimikaaslastele öelda, et olgu teineteist toetavad, märgaku väljakul positiivset ning nautigu mängu. Näiteks Volta-Arsenali ühendmeeskonnas on mõnus sisekliima ja teineteise toetamine ning see kajastub ka tänavustes tulemustes. Hea fiiling toob reeglina positiivse tulemuse.

„Kuigi iga mäng on aina raskem ja platsil ei õnnestu suurt midagi ära teha, siis naudin igat minutit rohkem kui varem.“

Mis on see, mis paneb sind iga hooaja alguses uuesti putsasid jalga tõmbama? Kui kaua veel mängida plaanid?

Mänguhasart ja nende veteranide eeskuju, kes veel 50aastaselt mängisid/mängivad. Neid on olnud üliäge vaadata. Ja kuigi ühest küljest on sellele valus mõelda, siis teisalt on ütlemata kihvt, et olles ise 1970ndatel sündinud, jooksen praegu platsile mitte 80ndatel sündinutega, vaid 90ndatel ja isegi 2000ndatel sündinud meestega. See annab noorusliku tunde. Natuke tunnen noorte ees piinlikkust, kuna erinevalt nendest ma enam trennis käimisega oma vähest energiat ei kuluta ja seetõttu on mõnikord mängul platsile jooksmine ebaõiglane. Aga ehk on neile ka huvitav, et toon võistkonda vanade aegade hõngu, ning nad andestavad mulle selle. Arvasin küll ise, et lõpetan oma harrastajakarjääri FC Soccernetis ja seda selles võistkonnas 25 aasta täitumisel. Hindan kõrgelt selliseid harrastusmängijaid nagu näiteks Kalle Roos ja Jüri Lõssenko, kes on kogu oma karjääri mänginud lojaalselt ühes tiimis, ning kuigi mul on võistkondi olnud rohkem, siis selline mõte oli. Kuid elu teeb mõnikord korrektiive, seal jäi sellest paar aastat puudu. Ega seda mängulõbu pikalt ei jagu, sest kui seni olengi olnud „lollilt jooksja“ tüüpi harrastaja, siis enam suurt joosta ei jõua. Kui vahepealse põlvevigastuse

Milline on sinu eredaim jalgpallimälestus?

Kuigi jalgpall on nõudnud päris palju ohverdusi, siis ma arvan, et võin pidada ennast õnnelikuks, sest olen jalgpalliga seotud nii klubijuhi kui harrastusmängijana. Nii et kõik see 25 aastat on olnud täis eredaid hetki.

Mängijana on selline ägedaim mälestus kahtlemata 2000. aastal korraldatud FC Flora Amatööri – Iron Maideni sõprusmäng. Kadrioru staadionil toimunud mängul oli ca 2000 Iron Maideni fännist pealtvaatajat, kes elasid bändile väga häälekalt kaasa. Tribüünil olnud sõber ütles, et mu värava järel, nii nagu iga teise floraka oma järel, tegid fännid häälekalt „buuuu“, kuid ma seda ei märganudki. See melu oli lihtsalt nii äge. Ja mulle tundub, et Inglismaal kümnete tuhandete inimeste ees mänginud Mart Poomgi nakatus sellest melust, sest meie nurgalöögi ajal tuli ta vastaste karistuskasti, kuigi seda polnud vaja ja see lõppes ta vigastusega.

Ent see mäng andis mulle mängukogemuse, mille olen hiljem klubijuhina eesmärgiks seadnud: peame looma jalgpallikultuuri ja tooma inimesed staadionile. Jalgpalluril on tunduvalt mõnusam mängida, kui talle elatakse kaasa ja staadion rõkkab. Samas tekitab see tihti ka nördimust ja frustratsiooni, sest võid meeletult pingutada, kuid ikka ei tule inimene staadionile. Arvan, et seda on kõik klubijuhid korduvalt ja korduvalt kogenud. Ent tuleb igast hetkest rõõmu tunda ja energiat ammutada ning kui amatöörjalgpallurina on eredaimad hetked vast juba saavutatud, siis klubijuhina usun, et need on alles ees. Ja see annab tahet olla jalgpallis osaline igal võimalikul moel, ka harrastajana.