MADALAMATE LIIGADE ERINUMBER
Rene Zahkna, boipepperoni ja teised: keda võib leida madalamatest liigadest?
Kuidas Indoneesia koondis Hiiumaal jalgpalli mängis
Kuidas läheb, madalamad liigad?
Eesti
jalgpallistaadionite kaart
Postritel Eesti koondis, Real Madrid, Patrick Genro Veelma
naismängija Tiina Hodakov
Luubi all Raimo Nõu
Tagaseljajutud FC Reaaliga
Selleks, et püramiid püsti püsiks, on vaja tugevat vundamenti ja alumist osa. Jalgpalliliigade püramiidis moodustavad põhja just madalamad liigad. Harrastusjalgpall, hobijalgpall, amatöörjalgpall – ükskõik kuidas seda nimetada, see moodustab tippjalgpalli jaoks tagala.
Ajal, kui paljud pilgud on EM-finaalturniiri jälgimiseks naelutatud televiisoritele, arvutiekraanidele ja nutiseadmetele, pöörame meie näo madalamate liigade poole – sinu käes on Jalka läbi aegade esimene madalamate liigade erinumber!
Mõnusaid jalgpallielamusi – seda nii televiisori vahendusel kui ka vahetult!
KAANELUGU
LK 54–55
Jürgen Henni ajastu Eesti koondises algas suurepärase emotsiooniga – koduse publiku ees alistati Balti turniiri poolfinaalis Fääri saared 4 : 1, mõned päevad hiljem saadi turniiri finaalis penaltiseerias jagu Leedust. Nii platsi peal kui selle ääres toimunu näitasid, et treenerivahetus tuli koondisele kasuks.
KOHUSTUSLIK
LUGEMINE:
Põhja-Tallinna Volta jalgpalliklubi juht Raimo Nõu on madalamates liigades mänginud juba eelmise sajandi lõpust saati. Mida põnevat on ta selle aja jooksul kogenud, millised õppetunnid kaasa võtnud ja mis paneb teda ikka ja jälle platsile tulema?
Mängija luubi all lk 22–25
12 Raul Ojassaar
Persoonid & intervjuud
46 Noored
Juba üle kümne aasta toimunud noorteturniirist, kus on Eesti kõige väiksem osalustasu, aga kõige väärtuslikum auhind, räägib selle korraldaja Enn Läänmäe.
50 Treener: Luis Pagliuca
Terve elu Itaalia pealinnas, kuid praeguseks kuu aega Pärnus elanud jalgpallitreener räägib, kuivõrd raske on saapamaal jalgpallis edu saavutada ning millised on ta tulevikuplaanid Eestis.
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid
3 Juuli
6 Lembit Peegel
8 Nimed & numbrid 10 Lood & tsitaadid
52 Arhiivist: Indoneesia koondis Hiiumaal
54 Koondis
56 Faktifoto: Konstantin Vassiljevi koondisekarjäär
58 Klõpsud
62 10 aastat tagasi
63 Pane end proovile!
Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.
64 Lisaaeg
66 Ristsõna
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Madalamad liigad
14 Madalamad liigad
Jalkaga vestleb Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonnas III ja IV liigaga tegelev Merje Põder, kes selgitab, millises olukorras meie madalamad liigad hetkel on.
16 Küsitlus
Uurime viie pikalt madalamates liigades mänginud klubi käest: kuidas läheb?
20 Klubid: Saku Sporting ja Põlva Lootos
Saku Sporting ja Põlva Lootos on kaks klubi, kes on naiste seas küll meistriliigas, kuid meeste seas pole veel madalamatest liigadest välja murdnud. Miks on nii läinud?
22 Mängija luubi all: Raimo Nõu
26 Persoon: Tiina Hodakov
Lisaks sellele, et Tiina Hodakov oli ainus Eesti naistekoondislane ajaloos, kes sündinud kuuekümnendatel, on ta tänini rahvaliigas tegev. Mis hoiab teda endiselt väljakul?
28 Tuntud näod
Oma suhtest jalgpalli ja madalamate liigadega räägib viis inimest, kes tuntud hoopis muult elualalt: muusik Märten Männiste, produtsent ja artist boipepperoni, laskesuusataja Rene Zahkna, muusik Uku Haasma ja endine talisportlane Kaarel Nurmsalu.
39 Jalkakaart
Jalka pani suure Eesti kaardi peale kõik kohad, kus täiskasvanud eri tasemetel tänavu meistrivõistlustel ja rahvaliigas vutti mängivad
42 Tagaseljajutud: FC Reaal
48 Kohtunik: Jako Arula
Poster
ESIKAANEL: HENRI ANIER JA KAROL METS FOTO: LIISI TROSKA
NR 7 (199) 2024
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJA: SIIM MARTTI KUBENSKY
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee
KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI
LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
Esimeste suvesoojade ilmade ajal sai A. Le Coq Arenal kaasa elada ka Eesti koondisele – esmalt naistele, seejärel meestele. Kui meie naiskond sai Rahvuste liigas Albaanialt valusa 1 : 2 kaotuse, siis mehed tegid nädala jagu hiljem selle tasa, alistades Balti turniiri poolfinaalis Fääri saared 4 : 1.
Eesti karistuslööki kaitsmas: Siret Räämet, Kairi Himanen ja Kristina Teern teevad end pikaks-pikaks, Rahel Repkin kindlustab aga seda, et ükski löök ei saaks müüri alt läbi lipsata.
FC Flora äärepoolkaitsja Daniil Kuraksin ei pidanud esialgu selles koondiseaknas üldse A-koondisesse kuuluma – Vlasi Sinjavski vigastuse järel toodi ta aga Balti turniiriks U21 koondisest meeste sekka ning kohe esimeses mängus tasus ta usalduse eest väravaga, napsates vastaselt palli ja tehes Fääri saarte vastu seisuks 4 : 1.
Fotograafia võimaldab olukordadest jätta ka eksliku mulje. Lisette Tammik karjuks siin justkui fantoomvea peale, tegelikult eelnes fotojäädvustusele ka vastase kontakt.
Fääri saarte vastu jäi Eesti küll esmalt kaotusseisu, kuid suutis seejärel mängu võimsalt võita. Eesti tagasitulekut alustas väravaga Alex Matthias Tamm, kes on senise koondiseaasta jooksul olnud ainus, kes suutnud Eesti koondise eest lüüa kaks väravat – ta sahistas märtsikuus ka Soome võrku.
Hooaja alguses JK Tallinna Kalevi abitreenerina ametisse asunud Soome vutilegend Teemu Tainio asub samas ametis tööle ka Soome koondises.
Eesti rannajalgpallikohtunik Ago Kärtmann määrati 1. kohtunikuks Portugalis toimunud Euro Winners Cupi turniiri finaalis, kus selgitati välja Euroopa parim rannajalgpalliklubi. Meeste arvestuses võitis finaali portugallaste Braga, alistades 5 : 3 Itaalia võistkonna Pisa.
Eesti Jalgpalli Liit autasustas hõbemärgiga Võhma jalgpallielu pikaajalist eestvedajat Toivo Klampi.
14. juunil 80aastaseks saanud Klamp alustas jalgpallitreeningute läbiviimisega Võhmas 1980. aastatel. Noortel ei olnud seni palju võimalusi vaba aega sisustada. Kuigi mehel ei olnud kogemust treenerina või suuri teadmisi jalgpallist, õpetas Klamp lastele lihtsamaid jalgpallitõdesid. Klamp tegutses Võhma Olümpia ja Võhma Linnameeskonna eestvedajana, tema käe all alustasid teed jalgpallurina teiste seas Jarmo
punkti anti tabelisse naiste meistriliiga debütandile Tallinna FC Araratile, kellele heideti ette litsentsinõuete tõsist rikkumist: ka ajapikenduste järel jäeti täitmata mitu olulist finantskriteeriumit, esitamata noortetöö arengukava ja lepingud nõutud personaliga.
9
Ahjupera, Janek Kalda ja Tarvo Andres. Klambil oli eriti oluline roll pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui oli palju vaesust, eriti väikestes linnades. Klamp nägi palju vaeva, et Võhmas oleks palle, jalanõusid ja muud varustust, et lapsed saaksid jalgpalli mängida. Saavutustest võib välja tuua üle-eestilise nahkpalliturniiri võidu 1989. aastal, milleni jõuti ainult Võhmast pärit poistega.
EJLi hõbemärk anti Toivo Klambile üle 15. juunil Võhma staadionil toimunud, mehe 80. sünnipäevale pühendatud üritusel, mis tehti teenekale treenerile toreda üllatusena – kokku tulid tema endised õpilased, kes korraldasid omavahel sõbraliku turniiri.
mängijat võitsid Eesti meestekoondisega Balti turniiri teist korda – nii 2021. aastal kui tänavu olid võiduka meeskonna ridades Karol Mets, Henri Anier, Karl Jakob Hein, Märten Kuusk, Artur Pikk, Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Markus Poom ja Maksim Paskotši.
9.
perioodi Narva Transi peatreenerina jättis seljataha Valeri Bondarenko. Transi esimest korda 1997. aastal juhendanud Bondarenko on Narva meeskonnas viiel korral toodud püsivaks peatreeneriks, alates 2019. aastast on ta aga neljal korral olnud ametis peatreeneri kohusetäitjana.
„Sel hooajal on tendents selline, et Flora võib põhimõtteliselt suitsu ette panna, kohtadele teisest allapoole käib samal ajal aga jõhker baarikaklus.“
Tallinna Kalevi kapten Maria Orav naiste meistriliigast
„See ongi kõige suurem kontrast Premium liigaga. Fännid ootavad ainult võitlust ja rammimist ja libistamisi. Kui keegi teeb seinasöötudega kauni kombinatsiooni, ei tule publikust midagi. Aga kui libised viis meetrit mööda muru vastasele sisse nii, et too lendab saltoga uperkuuti ja pall ei tea kuhu, läheb publik hulluks. Pealtvaatajad tahavad verd näha. Sajaga rammimine ja lõhkumine on siin hinnas.“
Michael Lilander Iirimaa jalgpallist
„Nädal aega pärast seda, kui Raja halli püsti saime, olid mehed kohe sees ja uurisid, kas saaksid seal Eurovisiooni finaali vaatamist teha. Sain ka sinna kutse, tulin õhtul kohale ja vaatan: suur ekraan püsti, kõik rahvast paksult täis, kõik vaatavad jalgpallihallis Eurovisiooni!“
Tallinna Kalevi kogukonnajuht
Remy Põld
„See Leedu preemia... Täiesti ebamõistlik ju! Raha saab maksta seal, kus see tekib – näiteks Rahvuste liigas kuhugi tõustes. Balti turniir pole kaugeltki see koht. Isegi Lätis tekkis sellest turbulents, mida alaliidu juht mulle emotsionaalselt kurtma tuli. Koondised koosnevad professionaalsetest jalgpalluritest, kelle sissetulekud on pigem kõrged. Eriti väikestes riikides on mõistlikum raha suunata sinna, kus seda kõige enam vajatakse.“
Aivar Pohlak Leedu jalgpalliliidu lubadusest koondist Balti turniiri võidu korral 100 000 euroga premeerida „Kui soovime, et meie klubijalgpall teeks reaalse sammu edasi, ja klubid näevad selle nimel vaeva, siis on oluline, et ka kohtunike tase tõuseks. Mulle tundub, et viimasel ajal on hästi palju eksimusi, millele on raske selgitust leida. Klubijuhtide ja treenerite poolt teeb asja eriti pentsikuks see, et oleme kulutanud märkimisväärse summa elektroonilistele seadmetele nimega VAR. See meenutab anekdooti, et hulludele ehitatakse bassein ja homme pannakse vesi ka sisse, aga enne hüppavad kõik juba tühja basseini.“ Nõmme Kalju president Kuno Tehva on pahane kohtunike eksimuste peale
Foto: Nemanja Bašević, UEFA via Getty Images
Juuni keskel loositi UEFA peakorteris Nyonis uue hooaja eurosarjade esimeste kvalifikatsiooniringide võistluspaarid. Esimese vastase said teada ka neli konkurentsis olevat Eesti klubi.
Valitsev Eesti meister FC Flora alustab Meistrite liigat esimesest eelringist, kus nende vastane on Sloveenia meisterklubi NK Celje. Celje mängis eelmisel hooajal Konverentsiliiga eelringides, kus esmalt alistati penaltiseerias Portugali tippklubi Vitória de Guimarães ja seejärel valgevenelaste Grodna Neman. Esimene kohtumine selles paaris toimub 10. juulil A. Le Coq Arenal, kordusmatš sellest nädal hiljem Celjes.
Võidu korral on Flora järgmine vastane Meistrite liiga teises eelringis Slovakkia meistri Bratislava Slovani ja Põhja-Makedoonia meistri FC Struga paari võitja. Celjele kaotamise korral langeks Flora Konverentsiliiga teise eelringi, kus ilmselt oleks vastane San Marino klubi Virtus – nimelt on sel juhul Flora vastaseks Virtuse ja Rumeenia tippklubi FCSB paari kaotaja. Konverentsiliiga alagrupiturniirile jõudmiseks tuleks Floral suve jooksul nelja vastase seast kahest jagu saada. Vaid üks kaotus neljast vastasseisust viiks nad Euroopa liiga alagrupiturniirile, Meistrite liiga 36 parema sekka pääsemiseks tuleks Floral järjepanu neli vastast alistada. Konverentsiliigast alustavad Eesti klubidest FCI Levadia, Tallinna Kalev ja Paide Linnameeskond. Levadia esimene vastane on Leedu klubi FA Šiauliai, Kalev loositi kokku Armeenia klubi Urartuga ning Paide Linnameeskond saab vastaseks Walesi klubi Bala Towni.
Kui Urartu ja alles 2007. aastal loodud FA Šiauliai pole Eesti klubidega varem eurotandril vastamisi olnud, siis Bala Townil on Eestist varasemast kehvad mälestused: 2013. aasta suvel kohtuti oma klubi ajaloo esimeses eurosarja vastasseisus FC Levadiaga. Kui kodumäng õnnestus Balal 1 : 0 võita, siis kordusmatšis sai Levadia tänu Rimo Hundi kübaratrikile 3 : 1 võidu. See on tänini ainus kübaratrikk, mille Eesti jalgpallur on meeste eurosarjas löönud.
Nii Levadial, Kalevil kui Paidel on Konverentsiliiga põhiturniirile jõudmiseks vaja alistada neli vastast järjest. Avaringi kohtumised peetakse 11. ja 18. juulil.
Algaval eurohooajal peetakse eurosarjad teadupoolest uue formaadiga. Põhiturniirile pääseb nii Meistrite liigas, Euroopa liigas kui Konverentsiliigas senise 32 asemel 36 võistkonda, mis tähendab, et kokku saab põhiturniiri kohtumisi nautida üle Euroopa 12 klubi rohkem. Vana ja tuttav alagrupiturniir on põhiturniiril asendatud aga Šveitsi süsteemiga – kõik 36 tiimi on ühes suures grupis koos. Meistrite liigas ja Euroopa liigas mängib iga võistkond grupifaasis kaheksa kohtumist, Konverentsiliigas kuus.
A. Le Coq Arenal asuv Coolbet Tähtede Klubi täienes juuni algul kahe jalgpallilegendi Eduard Ellmanni ja Anastassia Morkovkinaga, kes kaunistavad klubi aknaid koos teiste Eesti jalgpallis olulist rolli täitnud endiste ja praeguste tippmängijatega.
Kesktormajat Ellmanni iseloomustati kui tarka väejuhti ja vaprat rindesõdurit: ta teadis, millal pommitada ise väravale ja millal jagada söötu äärtele. Sõjaeelse Eesti koondise resultatiivseim mees oli väljakul sõnakas ja teda nimetati „helijalgpalli“ viljelejaks. Eesti koondises lõi ta 60 mänguga 21 väravat.
Praegune naistekoondise peatreener Anastassia Morkovkina oli seinal oleva teksti järgi mängija, kes võis mängu tuua muutuse individuaalsete oskustega: sai palli, lõi pealtnäha kerge vaevaga ohtliku olukorra ja skooris. Sellist mängijat pole pärast iseseisvuse taastamist vastu panna ka Eesti meestejalgpallil. Morkovkina on sealjuures esimene naine, kes on Tähtede Klubi akendele pääsenud, ning teda võib julgelt nimetada Eesti läbi aegade parimaks naisjalgpalluriks.
Peale Ellmanni ja Morkovkina kuuluvad juba varasemast Tähtede Klubi koosseisu Mart Poom, Ragnar Klavan, Konstantin Vassiljev, Evald Tipner, Andres Oper, Arnold Pihlak, Richard Kuremaa, Leonhard Kass, Ott Mõtsnik, Raio Piiroja ja Eugen Einmann.
Coolbet Tähtede Klubis loodi Eesti jalgpallikuulsuste hall 2022. aasta sügisel, kui ära kaunistati esimesed 11 akent 11 kõige olulisema mängijaga Eesti jalgpalli ajaloost. Kava kohaselt säilitab klubi eksklusiivsuse sellega, et iga aasta kohta lisatakse vaid üks kujundatud aken. Ellmann ja Morkovkina on esimesed nimed, kes sinna 2022. aasta sügise järel on lisatud.
Samuti on Coolbet Tähtede Klubis võimalik näha koondiste meeldejäävaid saavutusi ja hetki, mille seas on nii meestekoondise Balti turniiri võit, naistekoondise ajalooline võit valiksarjas kui ka Eesti koondiste läbi ajaloo suurim võit.
A. Le Coq Arena põhjatribüünil asuva Coolbet Tähtede Klubi piletiga saab Eesti koondise kodumängul nautida mängu kõrvale mugavaid istekohti rõdul, tasuta jooke ja bufeeõhtusööki. Mängu saab soovi korral jälgida ka siseruumist.
Nõmme Kalju ja FC Flora kohtumises jäeti lugemata Alex Matthias Tamme värav, kui kohtunik määras ekslikult sellele eelnenud olukorras vea Flora väravavahi Kristen Lapa kasuks.
Foto: Katariina Peetson
Käimasoleval jalgpalli EMfinaalturniiril tutvustati uuendusena tehnoloogiat, mille kaudu saavad kohtunikud palli sees oleva kiibi kaudu täpse info, kas mõnes olukorras oli palli pihta puude või mitte. EMil nägime seda esimest korda töös Belgia–Slovakkia alagrupikohtumise ajal, kus Belgia hiline viigivärav tühistati, sest väravale söödu andnud Loïs Openda läks pallile enne käega ülinapilt vastu.
Saan aru, et sellist tehnoloogiat võib tõesti mõnes olukorras vaja minna – näiteks sellises situatsioonis, kus on vaja suluseisu jaoks hinnata, kas keegi sai lendavale pallile pihta või mitte. Aga et sellist tehnikat kasutatakse käega mängu määramiseks, on minu meelest jalgpalli hingega lihtlabaselt vastuolus.
Ma ei ole VARi-vastane – vastupidi, olen algusest peale olnud videotehnoloogia kasutamise pooldaja. Aga sel, kas keegi tegi sõrmeküünega pallile ripsaka või mitte, ei tohiks jalgpallimängus olla mitte mingisugust tähtsust. Openda olukord oli hea näide – tema käeriivakas oli sedavõrd juhuslik ja tähtsusetu, et see ei mõjutanud olukorra kulgemist mitte kuidagi märkimisväärselt. Käega mängu tuleks karistada sel juhul, kui see on tahtlik ja oluline, mitte olukorras, kus see on tippteh-
Kolm aastat tagasi, kui Eesti lõpuks 83aastase ootuse lõpetas ja taas Balti turniiri võitis, kirjutasin Jalkas nii: „Küünik minu sees tahab välja tuua selle, et tänavune võit oli meile ainult seepärast nii eriline, et meie viimasest Balti turniiri võidust oli möödas 83 aastat. Järgmised võidud – kui nende vahele just sama pikka aega ei jää – enam nii magusalt ilmselt ei maitseks. On ainult üks viis, kuidas teada saada…“
Nüüd siis saime teada, mis tunne on vaid kolmeaastase pausi järel taas Balti turniiri võita. Oli magus küll! Aga kindlasti mitte niivõrd oluline või märgiline kui 2021. aastal – kuigi uue peatreeneri tulek ja koondise uus hingamine andis tänavusele võidule oma värvi.
Endiselt olen aga seisukohal, et Balti turniiri iga kahe aasta tagant korrates kaotab see oma väärtust üsna kiiresti. Tänapäeva koondisekalendris on Balti turniiril kindlasti väärtus ja koht olemas, aga üle suve seda korraldada tundub liiga palju. Selle asemel võiks see olla traditsiooniks igal MM-suvel – MM-finaalturniirile pääsevad Balti riigid alati vähem tõenäoliselt kui EMile ning nelja-aastane tsükkel lisaks Balti turniirile erilisust ja väärtust. Praeguse tsükliga jätkates on see juba õige pea taas pingevabade sõprusmängude komplekt, kus hakatakse tugevaima koosseisu asemel katsetama ja parimatele puhkust andma.
noloogiaga napilt tuvastatav. Sellised otsused ei kaitse jalgpalli olemust või ausat mängu, vaid lörtsivad seda.
Seda, et tehnoloogiat tuleb osata kasutada, nägime juuni keskel ka meie oma A. Le Coq Premium liigas. Kahel järjestikusel päeval ei suutnud kohtunikud ka videopildi abil võtta vastu õigeid otsuseid – nii Nõmme Kalju ja FC Flora mängus Kaljult röövitud värav kui FCI Levadia ja Tartu Tammeka mängus Levadiale kingitud penalti olid olukorrad, mis tuleks igal enesest lugupidaval kohtunikul terve mõistuse reegleid järgides lahendada. Seda enam, et VARi tulek on andnud neile võimaluse sügavalt sisse ja välja hingata ning olulised otsused üle vaadata.
Selle asemel et VARi abiga seada õiglus jalule väljakukohtunikul ilmselgelt kahe silma vahele jäänud olukordades või muul moel keerulistes situatsioonides, on Premium liigas saanud VARist sageli tüütu tähenärija, kes otsib vigu ka sellistes olukordades, kus kõigi osapoolte jaoks on okei edasi mängida ja penaltit ei nõua isegi ründav võistkond. Sekkumise taset tuleks viia julgelt kõrgemale – kui platsil ei sündinud parasjagu just röögatu ebaõiglus, tuleb väljakukohtuniku esialgne otsus püsima jätta ning jätta VARi sekkumine
Balti turniiri on alati tore võita, aga selle iga nelja aasta tagant korraldamine aitaks ajaloolise trofee väärtust kõrgemal hoida. Foto:
olukordadesse, mis tõesti seda vajavad. Penalti on jalgpallis väga karm karistus ning iga väiksema juhusliku käepuute või kehakontakti peale on seda määrata lihtsalt vale. Kui puuteid ja kontakte tuleb video pealt tikutulega taga otsida, ei ole järelikult need ka penaltiväärilised rikkumised. Nii lihtne see ongi.
Käesolevas Jalkas tutvustame muu hulgas plaani värskendada vaat et aastakümneid sisuliselt samasugusena toiminud Eesti II liigat, kus senise kahe piirkondliku tsooni asemel soovitakse II liiga muuta kaheastmeliseks, mis looks meile esiliiga eeskujul teise liiga ja teise liiga B.
Näppudel kiirelt arvutades saame teada, et II liiga B oleks Eesti jalgpallipüramiidil tugevuselt viies aste. Kuuldavasti jäetaks sellele II liiga nimi külge seepärast, et seni seal mänginud pallurid ei tunneks end vähem väärtuslikuna, kui samale tasemele jäädes nad ühtäkki nime poolest näiteks kolmandasse liigasse satuksid. Olgem ausad, tugevuselt viiendat liigataset II liigaks nimetada on aga päris segadust tekitav ja suisa totter.
Liiganimedega toimuv on niigi näiteks jalgpallivõõrale inimesele täielik miiniväli, kus eksida või valesti aru saada on imelihtne. Kuidagi on ajalooliselt nii välja kujunenud, et sõna esiliiga, mis tähendab ju justkui esimest või järjekorras parimat liigat, tähendab spordis üldjuhul hoopis tugevuselt teist taset meistriliiga või kõrgliiga järel. Teine liiga on tavaliselt millegipärast hoopis tugevuselt kolmas liiga ja nii edasi.
Kusjuures mitte alati – näiteks Eesti noortejalgpallis tähistab esiliiga vanuseklassi kõige kõrgemat liigataset. Mine ja võta nüüd kinni!
Teise liiga B-ga niigi sogase vee segamise asemel tundub aeg justkui küps liiganimede reformimiseks. Kas kellelgi on häid pakkumisi?
2010. aastal loodud rahvaliiga on harrastajate tasemel Eesti jalgpalliskeenet kõvasti rikastanud, pakkudes mänguvõimalust tuhandetele mängijatele. Osalt saab aga just rahvaliiga esiletõusuga selgitada seda, miks on viimastel aastatel jäänud III ja IV liigas meeskondi pisut vähemaks.
Tekst: Raul Ojassaar
Seda, et III ja IV liigas on võistkondi vähemaks jäänud, on näha juba puhtalt liigade nimetuste järgi. Veel 2015. aastal oli näiteks IV liigas neli tsooni 8–10 võistkonnaga, tänavusel hooajal on IV liigas tsoone alles jäänud vaid kaks. II ja III liigas on tsoonide nimetused jäänud küll samaks, kuid III liigas on tsoonides mängivate võistkondade arv jäänud mõnevõrra väiksemaks. Rahvaliigas on pärast vahepealset koroonaaega võistkondade arv pigem kasvanud, kuid näiteks veel 2016. aastal, kui osavõtutasu seal ei küsitud, oli osalevaid võistkondi 134. Kui 2017. aastal
kehtestati võistkonnale 100eurone tasu, langes võistkondade arv taas õige pisut alla saja. Jalkaga vestles Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonnas III ja IV liigaga tegelev Merje Põder, kes selgitas, millises olukorras meie madalamad liigad hetkel on.
Milline on meie madalamate liigade ja rahvaliigade tervis? Millises suunas on viimasel ajal asjad liikunud?
Pigem on võistkondade arv läbi aegade olnudki üsna kõikuv – üht aastat teisega ei maksa nii otseselt võrrelda, pigem tuleks vaadata näiteks viie aasta läbilõiget. See, et tänavu on madalamates liigades kaheksa võistkonda vähem, ei ole otseselt muremärk. Näiteks 2020. aastaga võrreldes on võistkondi märksa rohkem – see oli muidugi ka koroonapandeemia aasta. Praegu oleme jõudnud võistkondade arvuga suures plaanis koroonaeelsesse aega tagasi.
Mulle tundub, et rahvaliigasse registreerutakse hoogsasti ja sellega probleeme ei ole. Mõned võistkonnad soovivad sealt iga aasta tulla ka meistrivõistlustele – selliseid võistkondi on iga hooaeg paar-kolm. Rahvaliigas on väga hästi toi-
IV liiga võitja selgitasid mullu kaks võistkonda, kes madalamates liigades end sisse seadnud: juba eelmise sajandi lõpust saati madalamates liigades mänginud Kristiine JK sai seal jagu rahvaliiga võistkonnana alustanud ja nüüd madalamates liigades tegutsevast Tabasalu Ulasabatist.
Foto: Johannes Paul Tamm
Võistkondade arv madalamates liigades ja rahvaliigas
rahvaliiga
Mängijate arv madalamates liigades ja rahvaliigas
rahvaliiga
Mõlemal graafikul on arvesse võetud ainult meesjalgpallureid.
minud ka A- ja B-tasandi loomine, mis on andnud B-tasandi tiimidele võimaluse rohkem omasugustega mängida. Mängijate tagasiside on sellele olnud väga positiivne.
Kas see, et raskuskese on justkui liikunud aasta-aastalt meistrivõistlustelt rahvaliiga suunas, on probleem või mitte? Mida see näitab?
Siin on juures ka mõned muud probleemid. Tihtipeale näeme, kuidas neljandast liigast ei soovi meeskonnad kolmandasse liigasse tõusta – see on murekoht. Sportliku printsiibi järgi on võistkond koha kõrgemal välja teeninud, aga nad ei soovi seda vastu võtta.
Miks mitte?
Rahalised põhjused – sõite tuleb tavaliselt natuke rohkem, samuti muid kohustusi. Paljud kardavad ka mängutaset ja arvavad, et neljandas liigas on natuke kergemad mängud, aga päris nii otse ei saagi ehk enam väita. Mingi mudaliiga neljas liiga küll minu meelest ei ole.
Paarkümmend aastat tagasi mängiti kuskil kooli taga väljakutel ja kes teab kus, praegu on korralduslik tase, treeningute tase ja kõik muu jõudnud ka madalamatesse liigadesse. Nende, kes on lapsest saati, 15–20 aastat jalgpalli mänginud, tase kandub ka madalamatesse liigadesse edasi.
Mis iseloomustab neid klubisid või võistkondi, kes on jäänud aastateks madalamatesse liigadesse? Liigade koosseisudele pilku peale visates tundub, et näiteks kümne aasta tagusega võrreldes on seal üsna palju tiime samaks jäänud. Uusi tulijaid jääb vist rohkem kui mõneks hooajaks meistrivõistlustele pidama üsna harva?
Paljud sellised pika ajalooga võistkonnad on tekkinud sõpruskondade pealt, kuhu on aja jooksul mängijaid juurde võetud. Uuematest võistkondadest on mõned ka sellised, kus on palju mängijaid, kes on kunagi mänginud kõrgemal tasemel, vahepeal sellest loobunud, aga soovivad endiselt mängida. Nemad satuvad tihtipeale just kolmandasse liigasse, et natuke oma mängukirge veel rahuldada.
Uuematest võistkondadest, kes on madalamates liigades kanda kinnitanud, saab välja tuua Maksatranspordi, kes on rahvaliigast tulnud ja omab nüüd ka duubelvõistkonda. Ulasabat on tulnud ja arenenud, neilgi on duubeltiim juba olemas. See, et mõned võistkonnad tulevad ja teised loobuvad, on tavaline.
Kui suur see kaadrivoolavus igal hooajal on? Kui palju võistkondi juurde tuleb, kui palju loobub? Eelmise ja tänavuse hooaja vahel oli saldo lõpuks täpselt null, sest nii palju kui võistkondi loobus, nii palju tuli neid ka juurde. Uusi võistkondi oli aga üsna palju. Aeg-ajalt tuleb meil ka rahvaliiga tippe moosida, et nad meistrivõistlustele tuua. Paljud ütlevad, et kui oled juba paar hooaega rahvaliigas olnud, siis sealt samm neljandasse liigasse on üsna suur – iga nädalavahetus on mängud, rahvaliigas lepid ju ise mänguaja kokku ja vahel mängid väiksemal platsil või vähemate mängijatega. Ülesehitus ja struktuur on rahvaliigas tunduvalt kergem. Võistkonna sisu on tihtipeale rahvaliiga tiimidel olemas, aga samm ülespoole on nende jaoks hirmutav.
Kes aga otsuse vastu võtab ja rahvaliigast sammu ülespoole teeb, see jääb üldiselt madalamatesse liigadesse mitmeks aastaks pidama. Üheööliblikaid eriti ei ole.
Paratamatult mõjutab ka Eesti regionaalpoliitika. Kui väiksemas kohas inimeste arv kahaneb, kahaneb ka mängijate arv ja mitu väiksemate kohtade võistkonda on seetõttu ära kadunud või rahvaliigasse taandunud. Kolmandast ja neljandast liigast moodustavad Harjumaa võistkonnad juba väga suure osa.
Praeguse plaani kohaselt ootab juba aastakümneid sarnase formaadiga mängitud teist liigat järgmisest hooajast ees oluline muudatus. Seni kahe paralleelse tsoonina peetud II liigasse kavatsetakse samamoodi nagu esiliigas luua kaks tasandit – teine liiga ja teine liiga B. Kõrgem tasand koosneks sealjuures 16, madalam tasand 14 meeskonnast, mis teeb hooaja jooksul mängude arvuks 30 ja 26. Sellega loodetakse muu hulgas vähendada ka vahet II liiga ja esiliiga B vahel –esiliiga B hooaeg koosneb teadupoolest 36 mängust, II liiga võistkonnad saavad praeguse süsteemi järgi aga hooajal vaid 26 kohtumist.
Madalamate liigade erinumbri puhul otsustasime piiluda, mis toimub meie jalgpallipüramiidi alumistel astmetel. Esitasime eri liigades mängivate võistkondade esindajatele kolm küsimust, millega uurisime kõige üldisemalt: kuidas läheb?
1. Kas mängutase on teie liigatasemel viimastel aastatel tõusnud?
2. Kui suur osa mängudest möödub sõbralikus ja sportlikus õhkkonnas ja kui palju tuleb ette kohtumisi, mis lähevad inetuks? Kui mängud lähevad inetuks, siis millised on tavaliselt selle põhjused?
3. Mis on teie hinnangul võistkonna eestvedamise juures kõige keerulisemad ülesanded?
Kuldar Pajula
Tallinna JK Jalgpallihaigla IV liiga põhi/lääs
1. Mängutase on viimase kuue aasta jooksul meie liigas tõusnud. On tunda, et mängivad noored, kellel on nii-öelda jalgpallikool jalgades. Samas leidub endiselt satse, kes on vana hea viienda liiga tase. Kuid üldpildis on tase tõusnud.
2.
Üldjuhul mööduvad mängud rahulikus keskkonnas. Jalgpall on emotsioonide mäng ja vahel keevad mehed üle. Põhjuseid on erinevaid: tehti viga, saadi haiget; ei paluta vabandust pärast haiget tegemist, vaid naerdakse (lugupidamatus); öeldakse inetusi: vastast töödeldakse ja terroriseeritakse vaimselt terve mängu jooksul. Kaks
viimast asja ei tohiks pühapäevajalgpalli juurde käia.
Eks tihti keevad meeskonnad ka kohtunike otsuste peale üle, aga pärast saadakse aru ja vabandatakse. Aga on ka neid, kes nii ei tee.
3. Meeskonna vedamisel on keeruline meeskonna komplekteerimine iga hooaja eel. Ei tea, kas jätkatakse jne. Keeruline on leida noori, kui pole endal noortesüsteemi. Suviti on meeskonna kokkusaamine keeruline, sest paljudel on perekond ja puhkused. Seetõttu esimest korda JK Jalgpallihaigla ajaloos ei osale me Tipneri karikal.
Arto Saar
FC Järva-Jaani III liiga ida
1. Mängutaseme osas pole justkui väga suuri muutusi toimunud. On nii kogenud meestega võistkondi, kes mängivad enda rõõmuks, kui ka noortele rõhuvaid tiime, kes tahaks tulevikus kõrgemates liigades mängida. Kui eelmisel aastal mängis meiega Paide Linnameeskond III, siis nende tase oli selgelt III liiga jaoks liiga hea.
2. Üldiselt on mängud sõbralikud ja suuri tülinorimisi ei meenugi. Kui mõni mäng on närviliseks läinud, siis seetõttu, et tõepoolest on mõni kohtunik mängu vilistanud ebastabiilselt ja eksinud mõlemale poole ning tekitanud segadust. Samas vastab kohtunike tase ka meie endi mängutasemele ja puhast vilet on raske eeldada. Üldjuhul näitab võistkondade mentaliteeti ja vastastesse suhtumist kenasti ausa mängu indeks, mis toob esile meeskonnad, kellest võib eeldada rohkem probleeme. FC Järva-Jaani üritab ses osas eesrindlik olla ja viimastel aastatel olemegi liiga esimeses osas olnud nii ausa mängu hinde kui publikunumbri poolest.
3.
Eks madalamas liigas on kõige keerulisem igaks mänguks, eriti võõrsilmänguks, satsi kokku saada. On kodumänge, kus on kuus või rohkem varumeest, samas kui võõrsilmängule peab minema vahel 11–12 mehega. Lisaks on keeruline, kui pole konkreetset treenerit, kes väljaku kõrval meeskonda juhendaks. Mängiva treenerina on tervikpilti keeruline näha. Keeruline on ka see, et meeskond oleks piisavalt vormis, kui on teada, et nädalas saab teha heal juhul ühe trenni, kuhu ka kõik mehed tulla ei saa, sest muu elu vajab elamist. Väljakutseid jagub!
Markus Karu
Tartu FC Helios II liiga põhi/ida
1.
Usun, et meie liigas on tase natuke tõusnud. Seda eriti tabeli tipus ja keskmike seas. Käesoleval aastal on liigasse tulnud päris palju kõrgemate liigade ja isegi profimängijate kogemust. Mõnel meeskonnal on päris tuntud treenerid. Taset aitavad tõsta ka noored, sest II liigas mängivad kõrgemates liigades mängivate klubide duubelmeeskonnad, ja kuna noortetöö läheb Eestis paremaks, tõstab see ka meie liiga taset. Ka meie klubi noored on tublid ja oleme taseme poolest aastast aastasse paremaks muutunud. Eelmisel aastal saime oma parima koha II liigas ja tänavu oleme alustanud hästi.
2.
Enamikul mängudest valitseb sõbralik vastasseis ja sportlik intriig. Aga mõistagi mängitakse ka madalamates liigades tulemuse peale ja emotsioonidest pole pääsu. Seetõttu läheb mõni mäng hooaja peale inetuks. Põhjuseks on enamasti kombinatsioon eri teguritest. Näiteks tekitab pahameelt, kui vastased
või kohtunikud on üleoleva suhtumisega või kui kohtunikul puudub selge joon ning mängijatel on raske aru saada, mille eest vigu vilistatakse ja mille eest antakse kaarte. Kui see ka poolajati erineb, tekitab see mängijates pahameelt. Saame aru, et II liiga ei ole kõrgliiga, siin pole VARi ja eksimused on inimlikud, aga ootaks, et kohtunikud selgitaksid oma otsuseid paremini. Kui mängijad ei saa täpselt aru, mille vastu nad eksisid, tekitab see lisapingeid ja võib rahulolematust eskaleerida.
3.
Treenerina on kõige keerulisem koosseisu kokku klapitada, kui mängijatel on vigastus, nad on haiged, segab kool või töö. See segab ka treeningute läbiviimist. Madalamates liigades pole väga sügavat koosseisu ja iga mängija on ülioluline. Vahel on peamurdmist, kui koosseis on koos: ühest küljest on tähtis sportlik printsiip, aga teisalt tahaks kõigile mänguaega anda. Oleme amatöörmängijad, kuid treenime hingestatult ja panustame palju aega, sellepärast on kahju, et kõigile mänguaega nii palju ei jagu.
FC Toompea
IV liiga põhi/ida
1.Klubis oldud 13 aasta jooksul on taseme tõus olnud vägagi märgatav. Ka viimase viiekuue aasta vaates on tase tõusnud. Paari-kolme aasta lõikes on taseme tõus olnud kriipsu võrra aeglasem. Me oleme hea seltskond, kellega seda võrrelda, sest oleme kogu aja treeninud korra nädalas, treeningute sisu on sama ja meil pole olnud treenerit. Teiste puhul on märgata, kuidas neile on tekkinud treenerid ja mängupilt on muutunud mõtestatumaks. On aru saada, et neil
on mänguplaan ja paranenud tehnilised oskused. Veel viis aastat tagasi võisime olla oma treenitusega esimeses otsas, aga nüüd oleme vajunud keskmikeks. Võibolla on ka osa sõpruskondi rahvaliigasse liikunud.
2. Midagi nii äärmuslikku nagu kohtuniku või vastase löömine juhtub väga harva. Kui defineerime inetuks minekut selliselt, et tähelepanu läheb mängult ära ning platsil käib pahatahtlik õiendamine ja ähvardamine, siis ka selliseid asju juhtub harva. Meil oli eelmisel aastal sellist asja kaks korda sama vastasega. Mängijate vahel tekkis konflikte, halvustavat suhtumist tuli ka pingi poolt. Tõenäoliselt oli selle põhjuseks negatiivne eelhäälestus ja klubijuhtide tolereeriv suhtumine sellisesse käitumisse. Muidugi igas mängus juhtub, et mängijate vahel tekib ütlemisi, aga see ei kasva millekski tõsisemaks. Samas on vähe ka silmatorkavalt meeldivaid mänge, kus vastastikune suhtumine on läbivalt sõbralik, hoidutakse jõulisest mängust jne. Kohtunike tõttu mängud pigem ei lähe käest ära. Kohtunikud võivad mängijaid ebakindlamaks muuta, kui neil on kehvem partii, aga üldiselt mõistame, et meie liigas on ka nemad õppimas.
3. Kuna tegemist on vabatahtliku tööga, siis kõige keerukam on muude tegevuste kõrvalt aja leidmine. Aga kui on tahtmist, siis see on tehtav. Klubijuhi koormus sõltub suuresti sellest, kui paljud liikmed on nõus panustama korraldustöösse. Seega on tähtis osata klubiliikmeid motiveerida ja neile sobivaid ülesandeid anda. Teatavat lisaajakulu on kaasa toonud ka see, et jalgpalliliit suhtub rangemalt madalamate liigade võistkondadele kehtestatud nõuete täitmisesse. Näiteks mängukorraldusega seotud nõudeid jälgitakse täpsemalt.
Tanel Tomson
Kristiine JK III liiga lääs
1. Kui 2000. aastal Kristiine Jalgpalliklubiga alustasime, oli meie klubis ja ka liigas palju selliseid mängijaid, kes polnud jalkatrennis käinud. Nüüd tulevad meie liigasse mängijad, kel on reeglina jalgpallitaust. Nii et selle aja jooksul on tase kõvasti tõusnud ja eks harrastajate arvu kasv on kvaliteedile ka kaasa aidanud. Viimase viie-kuue aasta jooksul on asi läinud professionaalsemaks: kõigil on treener, mõnel lausa mitu, mänge salvestatakse.
2. Enamjaolt mööduvad mängud sõbralikus õhkkonnas, pole vaenu ega vastasseisu. Spordimehe hing lööb loomulikult välja, sest kõik tahavad võita. Aga isegi kui väljakul tehakse vigu või vastasele haiget, siis reeglina surutakse pärast mängu kätt ega jääda vimma pidama. Mõned küll mängivad jõulisemalt, mis võib olla vastasele ootamatu, kuid pole näinud, et hakatakse kedagi sihilikult lõhkuma. See on ikkagi harrastus, väljaspool seda on muu elu. Kui mõnel emotsioonid üle keevad, siis on tegemist igivana teemaga, et hakatakse kohtunikku süüdistama. Vahel on ka põhjust: kui tundub, et sarnaseid olukordi tõlgendatakse ebavõrdselt. Kohtunike puhul peab aru saama, et ka nemad on meie liigas sageli algajad. Kuigi meil on kolm kohtunikku, ei näe nemadki kõiki olukordi ja see on mõistetav. Kokkuvõttes on mängude õhkkond pigem sõbralik.
3. Meil on mängijate hulk sedavõrd suur, et koosseisu kokkusaamiseks ei pea kihutustööd tegema. See mure jääb aastate taha. Trennis ja mängupäeval on osalisi piisavalt. Meie õnneks ja Eesti jalgpalli õnnetuseks tuleb meile ka selliseid noori, kes on teelahkmel ja peavad tegema otsuse, kas valida jalgpallis tippu pürgimise asemel hoopis õppimine või töö.
Saku Sporting ja Põlva FC Lootos on kaks Eesti mõistes harukordset nähtust – nimelt on nende klubide naiskonnad meistriliigas „püsielanikud“, meeskonnad müttavad aga madalamates liigades.
Tekst: Siim Martti Kubensky
Kuigi Saku Sporting on olnud Tallinna Flora järel Eesti viimaste aastate üks edukamaid naiskondi, tõdeb klubi tegevjuht Argo Zirk, et neil pole olnud kindel eesmärk naiskonda meeskonnale eelistada, mispärast on mõlemasse esindusvõistkonda panustatud võrdselt. Zirk näeb naiskonna edu põhjusena head tööd noorteklassides, mis lõi aluse naiskonna tekkeks. Klubil on ambitsioon jõuda ka meeskonnaga vähemalt esiliiga tasandile ning praeguse kava kohaselt võiks see juhtuda 2025. aastaks. „Eelmine aasta mängisime üleminekumänge, äkki see aasta läheb paremini,“ loodab Zirk. Sportingu tegevjuht nõustus, et olenevalt võistkondade arvu erinevusest meeste ja naiste vahel
on meestejalgpallis ka konkurents tippliigadesse tihedam. „Kui me noortetööga alustasime, siis ei olnud väga palju tüdrukute võistkondi. Poisteliigad on suuremate numbritega mehitatud ning seda kuni meeste täiskasvanute liigadeni välja,“ ütleb Zirk. Vaatamata sellele on 2007. aastal asutatud Sportingu kui kasvatajaklubi siht jõuda kõrgemale tasemele kvaliteetse noortetööga, mis kasvataks küpseid mängijaid esindusvõistkonna koosseisu kaasamiseks.
Argo Zirk: „Me ei lähe seda teed, et otsime linna vahelt häid mängijaid ja tõuseme kõrgemale võõraste sulgedega.“
„Tahame, et meie enda noor jõuaks esindusvõistkonda. Meil on mõned lennud täis kasvanud ehk läinud U17 vanuseklassist täiskasvanute ikka. Sealt on tulnud ka mängumehi esindusvõistkonda,“ räägib Sportingu tegevjuht. Karm tõsiasi on, et kõikide aastakäikude mängijatest ei saa tulevikus esindusmeeskonna tasemel jalgpallurit, pigem tulevad ühest treeningurühmast korraga vaid mõned mängijad. Siinkohal võiks eelis olla kauem tegutsenud klubidel, kelle järelkasv on ajaga suurenenud ja tekitab seeläbi valikuvõimaluse. „Kui kümme aastat tagasi olid meil esindusvõistkonnas harrastajad ja oma kasvandikke polnud praktiliselt üldse, siis viimase viie aastaga on sinna jõudnud meie enda noormängijad,“ räägib Zirk.
37aastane tegevjuht sõnas, et Sportingusse on juhuste kokkulangevusel sattunud ka mängijaid, kes ei ole klubi kasvandikud. Nende ühinemine pole tulnud meeskonna initsiatiivil. „Me ei lähe seda teed, et otsime linna vahelt häid mängijaid ja tõuseme kõrgemale võõraste sulgedega. Tööplaan on, et enda noored oleks nii heal tasemel, et me jõuaks järgmisele liigaastmele,“ ütleb Zirk.
Sportingu noor meeskond on pidevas arengus ning klubi tegevjuhi sõnul on järgmiseks aastaks esiliigasse tõusta igati võimetekohane. Ta lisab, et praeguse seisuga liigub kõik soovitud viisil. „Me oleme eesmärke noortegruppide sünniaastate järgi arvutanud. Paar aastat oleme mänginud ka duubelvõistkonnaga, kuna ülespoole on tulemas arvuliselt päris palju mängijaid. Loogiline rada oleks, et kui U17 noorteklass saab läbi, siis tuleb duubel- ning seejärel esindusvõistkond. Võimekamad mängijad jätavad duubelvõistkonna vahele ja liituvad otse esindusmeeskonnaga,“ selgitab Zirk.
Indrek Käo:
„Tänaseks on Eesti jalgpallimaastik välja kujunenud ja ma ei näe, et mõnel alumise kolme liigatasandi klubil oleks potentsiaali jõuda meeste kõrgliigasse.“
Lootos loodab lootustandvat järelkasvu
Põlva FC Lootos on kuulunud aastaid Eesti naistejalgpalli kõrgseltskonda, kuid meeskond pole suutnud madalamatest liigadest kõrgemale pürgida. Tänavu pallib Lootose meeskond III liiga lõuna piirkonnas. Kui Sportingu tegevjuhi Zirgi sõnul pole Saku klubi seadnud eesmärgiks naiskonnaga Eesti parimate sekka jõuda, siis Põlva esindusklubis on naiskonna kuulumine meistriliigasse pikaajalise ja eesmärgipärase töö tulemus. Lootose tegevjuht
Indrek Käo selgitab, et Lootose-sugune väikeklubi peab paratamatult tegema valikuid, kui on soov suuremate võistkondade ja teiste spordialadega konkureerida. „Pidime saavutama oma linnas käsipalliga samaväärse nähtavuse. Naistejalgpalliga oli seda kõige lihtsam teha, kuna alade kandepind oli enam-vähem samas suurusjärgus. Lisaks sattus naiskonna loomine üldise naistejalgpalli populaarsuse kasvuga samasse aega,“ kirjeldab Käo otsustusprotsessi, mille tulemusena loodi 2008. aastal Põlva Lootose naiskond. Esiliigas mängimist alustanud võistkond tõusis aastaga kõrgliigasse, kus pallitakse kolmeaastase erandiga (2014–2016) tänaseni.
Põlvas võeti kohalik naiskond südameasjaks seepärast, et meestejalgpalli arenguks puudusid tol hetkel vajalikud eeldused. „Meeste puhul oli jalgpalliline kultuurikiht Põlvas sisuliselt olematu. Leidsime, et ei ole mõistlik sportlikku edu saavutada noortetöö arvelt. Paljud klubid on seda teed läinud ja enamasti on see lõppenud neile kaotatud aja ja kahjumiga,“ tõdeb Käo. Esindusmeeskonna ebaloomuliku arendamise asemel otsustas Lootos panustada noortetöö kvaliteedi tõstmisele, mille jaoks tehti investeeringuid klubi taristusse. Praeguseks on Lootose tegevjuhi hinnangul näha ka nende otsuste tulu, sest treeningutingimused on Põlvas tema sõnul ühed Lõuna-Eesti parimad ning sportlikust vaatest on samuti tulemused paranenud – kevadringi järel juhib Põlva meeskond oma piirkonna liigatabelit.
Kuigi klubi ambitsioon on tagada koht kõrgemal liigatasandil, peab see eesmärk Käo sõnul täituma viisil, kus kandvas rollis on klubi kasvandikud. „Oleme siiski kasvatajaklubi ja konkurentsivõimelise meeskonna ülevalpidamiseks liiga väike koht,“ nendib ta. Käo toob kasvatajaklubi nimetuse tõenduseks meesjalgpalluritest välja Mait Toomi, Kaarel Kiidroni, Erik Listmanni ja Alar Alve ning naisjalgpalluritest Signy Aarna, Eneli Kutteri ja Renate-Ly Mehevetsa, kes on Lootosest sirgununa jõudnud kõrgliigasse, koondisesse või isegi välismaale professionaalse jalgpallurina leiba teenima.
Käo on samamoodi nagu Sportingu ametivend nõus väitega, mille kohaselt on Eesti naiste kõrgliigasse lihtsam jõuda kui meeste tippliigadesse, sest naiste kolmeastmeline liigapüramiid (meistriliiga, esiliiga ja II liiga) on väiksem meeste kuueastmelisest (Premium liiga, esiliiga, esiliiga B, II, III ja IV liiga). „Tänaseks on Eesti jalgpallimaastik välja kujunenud ja ma ei näe, et mõnel alumise kolme liigatasandi klubil oleks potentsiaali jõuda meeste kõrgliigasse,“ arvab Lootose tegevjuht. Seepärast on klubil jätkuv nägemus tegeleda noortele kasvulava pakkumisega, et aidata neil teha samm edasi järgmisele tasemele.
Madalamate liigade erinumbri puhul teeme selles rubriigis erandi ning ei tutvusta seekord mõnd noort tippmängijat. Läheme hoopis risti vastupidist teed ja heidame pilgu tõeliselt kogenud tegijale madalamates liigades – 44aastane Raimo Nõu on Eesti madalamates liigades pallinud üle poole oma elust. Teda hindavad pikaaegsed tiimikaaslased FC Soccerneti päevilt Päärn Volk ja Rein Väin.
VÄLJAKUNÄGEMINE
Väin: Väga hea. Näeb vabalt prillideta ühest Vabaduse väljaku otsast teise.
Volk: Kui väljakul on värav, siis seda ikka näeb. Üks omadus, mis Raimol on ilma igasuguse naljata tipptasemel, on kohavalik värava ees. On see juhuslik õnn või teadlik valik, kuid igas mängus satub talle mõni sajaprotsendiline võimalus.
VASTUPIDAVUS
Väin: Võiks parem olla, alati peaaegu esimene, kes pubist-klubist koju läheb. Volk: Pigem hea, sest on juba üle 25 aasta vastu pidanud. Ilmselt teeb teise 25 veel!
LIIKUVUS
Väin: Halb. Ei ole vist kordagi tantsimas näinud.
Volk: On pidevas liikumises seoses JK Volta asjade ajamisega. Väljakul teeb täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
TEHNIKA
Väin: Võiks parem olla. Keskealine alfaisane ei sõida ju Toyotaga, aga Raimo sõidab!
Volk: Tallinna Võru Juustu aegadel sai üks trikk selgeks õpitud ja see töötab senini.
Fotod: Joosep Järve
Väin: Kesine. Peaga mõeldakse suuri mõtteid, mitte ei mängita palli. Raimol on ka nii.
Volk: Seda ei ole, ausalt!
JÕUD
Väin: Väga hea. Mees, kelle menüü koosneb peamiselt Fazeri šokolaadist ja Coca-Colast, ei saa nõrk olla!
Volk: Ühe korra on vist jõusaalis käinud.
SISU
Väin: Vajab treenimist. Järgmine aasta täitub kümme aastat suhet. Kurat, pulma tahaks!
Volk: Seda on Raimol küll ja rohkemgi, vahel ehk liigagi palju.
KIIRUS
Väin: Normaalne. Parem targalt seista, kui lollilt joosta. Kehtib ka tema puhul.
Volk: Mäest alla joostes jätab nii mõnegi oma tolmu sööma – eriti need, kes samal ajal mäest üles jooksevad.
SÖÖT & LÖÖK
Väin: Väga hea. Juunis sai täis 100 väravat amatöörliigades. Kõva sõna! 5. Volk: Mõnikord söödab, aga pigem siiski lööb. Vähemalt 100 korda on löönud juba!
Raimo, sinu esimesed ametlikud mängud Eesti liigasüsteemis olid 2000. aastal V liigas Tallinna FC Võru Juustu ridades. Mida see võistkond endast toona kujutas?
Koolipoisina käisin tegelikult korv- ja käsipallitrennis ning klassikaaslastega mängisime koolis ja sõpradega õhtuti Viimsi väljakutel jalkat. Nii et mingit erilist kokkupuudet lapsepõlves jalgpalliga polnud, kuigi jah, jalka pakkus tunduvalt rohkem emotsioone kui korv- ja käsipall.
1999. aasta sügisel Tartus ajakirjandust õppides, kuid Teitur Thordarsoni viimasele mängule sattudes kutsus Aivar Pohlak mu FC Florasse tööle. See oli minu jaoks elumuutev otsus, sest selle kogemuse pealt said hiljem alguse JK Tallinna Kalev ja Põhja-Tallinna JK Volta.
Ei mäleta täpselt, kuidas FC Võru Juust alguse sai, kuid ka selle puhul andis vist tõuke FC Florasse tööle asumine. Igatahes järgmisel suvel sai koolija klassikaaslastele tuginenud amatöörpunt tehtud ning ka sõpru-tuttavaid kutsutud. Nimevariandina oli kaalumisel ka JK Mõnus Mõngel, Rannavärava staadionil saime viinapudelite eest mängudeks aja broneeritud ning et tollal käis mängijate registreerimine paberil ja tuli teha paberankeedid, siis päris mitme mängija allkiri tuli ise ankeedile lisada. Mängijate tagaajamine ja allkirja kättesaamine oli ikka oluliselt keerulisem kui tänapäeval. Eks saime muidugi üpris kiiresti aru, et nii lihtne see kõik pole, ja ega see võistkond lendu ei läinud.
Suvel lõin kogemata ühes mängus kaks väravat ja et samal ajal oli Flora süsteemi kuulunud II liiga meeskonnal Rapla Atlil mängijatest puudus, arvas
Aivar Pohlak, et parem Nõul Rapla platsil kui väljakul vähemuses mängida. Kõige hullem otsus see vist ei olnudki ja endal oli ka põnev kogemus.
Nii et FC Võru Juust jäi üheaastaseks projektiks. Suurem osa poistest mängiski ühe aasta, kuid oli ka neid, kes liitusid ühe või teise tiimiga. Tollasest tiimist mängib liigat veel vaid Marko Mäepea, kellega tänavu mais saigi vastakuti oldud. Ja päris mitu on teinud huvitava karjääri muus valdkonnas: Ragnar Toompere on Eesti ragbiliidu president ning Martin Šmutov Õhtulehe peatoimetaja. Kalle Kingsepp on aga suurürituste produtsent, kes tõi sama aasta suvel Eestisse Iron Maideni, kellega toimus ajalooline jalgpallimäng FC Flora Amatöör – Iron Maiden. Sama aasta sügisel astusin EBSi majandust õppima. EBSil ja Concordia ülikoolil olid väga populaarsed mõõduvõtmised korvpallis. Et Concordial oli ka jalgpallitiim, tegin koolile 2001. aasta kevadel ettepaneku tõmmata käima jalgpallivõistkond. Oldi nõus, saime osa poiste jaoks stipendiumifondi ning 2001. aastal läkski tegevus käima. Samal aastal lahkusin FC Florast ja vahetult enne kaitseväkke minemist tekkis kokkupuude Eesti Spordiselts Kaleviga. Seal tööl olnud Rein Meijel ütles, et ta
Sündinud 3.11.1979
Positsioon: ründaja
Klubikarjäär: Tallinna FC Võru Juust (2000), FC EBS Team (2001–2003), FC Soccernet (2002–2023), Põhja-Tallinna JK Volta II ja JK Arsenal ÜM (2023–)
poeg Daniel on paar korda telerist jalgpalli vaadanud ning tahab jalgpallitreeneriks hakata. Nii sai Danielist FC EBS Teami treener ja sellest tiimist sai hiljem JK Tallinna Kalevi duubelmeeskond.
Kuidas sa toonast V liigat üldse korralduse ja mängutaseme poolest kirjeldaksid? Mis võiks praegu selle vaste olla?
Võibolla olen tollase liiga suhtes liiga kriitiline, kuid ilmselt on praegune rahvaliiga ka kõrgema tasemega kui tollased madalamad liigad. Jalgpalli üldine tase on juba niivõrd palju kasvanud ning nüüdsetes madalamate liigade klubides võib leida üksjagu mängijaid, kes on mõned aastad tagasi veel Premium liigas mänginud.
FC Võru Juustust:
„Nimevariandina oli kaalumisel ka JK Mõnus Mõngel, Rannavärava staadionil saime viinapudelite eest mängudeks aja broneeritud ning et tollal käis mängijate registreerimine paberil ja tuli teha paberankeedid, siis päris mitme mängija allkiri tuli ise ankeedile lisada: mängijate tagaajamine ja allkirja kättesaamine oli ikka oluliselt keerulisem kui tänapäeval.“
Korralduslikust poolest on praegu lust võistkondi manageerida ja mänge korraldada. Tollal tuli iga hooaja alguses joosta liidu vahet paberankeetidega, ukse taga pikk järjekord teistest klubilistest. Staadionite haldajatega kokkulepete saavutamine oli omaette kunst. Tänastele noortele klubijuhtidele on tollast olustikku isegi raske kirjeldada.
Kas sul endal on hea ülevaade olemas, mis võistkondade eest sa mänginud oled? Statistikast tuleb välja, et esindasid mitmel hooajal mitut võistkonda.
Jalgpalliliidu lehel on klubid täpselt ära märgitud, ainult et 2001.–2003. aastal ei olnud võistkonna nimi Tallinna Kalev U21, vaid FC EBS Team. Ent jah, 2002. aastast 2023. aastani FC Soccernetis mängides olime tihti kellegi duubliks ning käisime seal aeg-ajalt mängimas: Jalgpallihaigla, Kaitseliit/Kalev, FC EBS Team (ma ei mäletagi, millal ta muutus Kalev II-ks). Kusjuures praegu statistikat vaadates märkasin, et 2006. aasta statistikas puudub Levadiaga peetud karikamäng, ja liidu andmetes ongi kunagised karikamängud puudu.
Milline on olnud sinu vutikarjääri meeldejäävaim värav?
Liigas mäletan oma FC Soccerneti 50. väravat, mis sündis päris viimasel minutil. Olin sel mängul äärekaitsja, pingilt lubati üles tõusta ja see värav tõi meile viigi. Ent ka 2000. aasta FC Flora Amatööri – Iron Maideni mängul löödud värav on endal meeles, kuigi Eesti jalgpallikogukond mäletab seda mängu Mart Poomi vigastuse tõttu. TTÜ staadionil lõin nurgalöögist värava, kuid see väljak oli vist veidi kitsam ja et madalamate liigade tase oli väga kõikuv, siis tuli selliseid asju ilmselt teistelgi ette.
Pean aga tunnistama, et sellel aastal tehtud kübaratriki kolmas värav pakkus mõnusa emotsiooni: kaks esimest väravat olid ühed lihtsamad, kus meeskonnakaaslased tegid suure töö ning mina sattusin lihtsalt õigel ajal õigesse kohta, kuid see kolmas oli ikkagi nii-öelda töövõit.
Ma ei tea, kas ma olen olnud nahaalne ja enesekeskne, kuid kuidagi on sattunud nii, et olen ühel või teisel moel neid väravaid löönud, ning kuigi kõiki ei mäleta, siis selle intervjuu jaoks statistikat
vaatama hakates meenus üks või teine ja on päris huvitavaid väravaid tulnud. Ent vahest on isegi mõni sõprusmängu värav enda jaoks erilisem: enne A. Le Coq Arena ehitama asumist ning enne Eesti–Hollandi mängu toimusid veel poolikul A. Le Coq Arenal ajakirjanike ja Tallinna linna mängud. Mõlemas õnnestus värav lüüa.
Räägi mõnest eriskummalisest seigast, mis on sul madalamates liigades mängides ette tulnud.
Kui 2000. aastal Rapla Atlisse mängima läksin, siis olin tiimikaaslaste jaoks täitsa võõras. Jäin nurgalöögijärgses olukorras pallile ette, nii et kuidagi lõin reiega värava. Pean tunnistama, et meeskonnakaaslased olid ka üllatunud ja ei osanudki esmalt reageerida. Kuna tollal oli võistkondadel varustusega nagu oli, siis ma kasutasin Rapla eest mängides oma nimega Flora fännisärki. Nii et kogu ülejäänud mängu kommenteerisid Võhma pealtvaatajad (kuna mänguga samal ajal toimus läheduses laat vms, siis oli rahvast päris palju) palli saamisel, et „Nõu, kas kastrul või pott“ või midagi sellist. Oli näha, et mu perekonnanimi pakkus neile veidi lõbu. Samas oli äge, et fännid proovisid ühel või teisel moel meid endast välja viia ja oma meeskonda toetada. Mind see küll ei häirinud, kuid kui ei eksi, siis 4 : 2 eduseisu andsime ära ja mäng lõppes 4 : 4 viigiga.
25 jalgpallis oldud aasta jooksul on nii amatöörmängija kui ametnikuna olnud nii palju seiku, et mälestused hakkavad tuhmuma ja segunema. Viimastel aastatel on nii mängijad kui kohtunikud võtnud liigat tõsiselt ja ütleks, et midagi väga kummalist polegi kirjeldada. Eks varem tuli tihti ette, et mängijad tulid platsile otse peolt. On mindud ka väljaku kõrvale oksendama või põit tühjendama. Ent juhtunud on sedagi, et üks kohtunik pidas keset mängu pika telefonikõne maha. Korra olen olnud ise ka kohtunik, sest mängule määratud kohtunik kohale ei jõudnudki.
tõttu poleks kaks aastat sisuliselt vahele jäänud, siis ehk võinuks seada eesmärgiks madalamates liigades 500 mängu mängimise. Praegu on see ebareaalne ja ei saa meeskonnakaaslasi nii pikalt karistada minu talumisega (naerab – toim.). Aga samas tahaks Volta duublis nii kaua ikka vastu pidada, kuniks Volta oma noored tulevad peale. Ehk saab nendega paar mängu mängida ja see oleks päris kihvt. Nii et paar aastat tuleb kindlasti veel teistel amatööridel mind kannatada.
Kuidas oled selle paarikümne aasta jooksul mängijana arenenud-muutunud?
Pole vist vaja öelda, et oskusi pole mul kunagi olnud, tahet on muidugi küllaga. Nii sai kunagi seda kompenseeritud juba eelnevalt mainitud lollilt jooksmisega, kuigi võibolla kõrvaltvaatajale näib see aeglane loivamine. Enam ei jõua sedagi. Nii et füüsilises mõttes on muidugi pidev taandareng. Aga siiski proovin igat minutit nautida ja kui mingid asjad tulevad hästi välja, siis on ju tore.
Võibolla ongi suurimaks muutuseks see, et olen varasemast mõnevõrra targem ja oskan mängupäevast rõõmu tunda. Kuigi iga mäng on aina raskem ja platsil ei õnnestu suurt midagi ära teha, siis naudin igat minutit rohkem kui varem. Ja tegelikult proovin seda ka tiimikaaslastele öelda, et olgu teineteist toetavad, märgaku väljakul positiivset ning nautigu mängu. Näiteks Volta-Arsenali ühendmeeskonnas on mõnus sisekliima ja teineteise toetamine ning see kajastub ka tänavustes tulemustes. Hea fiiling toob reeglina positiivse tulemuse.
„Kuigi iga mäng on aina raskem ja platsil ei õnnestu suurt midagi ära teha, siis naudin igat minutit rohkem kui varem.“
Mis on see, mis paneb sind iga hooaja alguses uuesti putsasid jalga tõmbama? Kui kaua veel mängida plaanid?
Mänguhasart ja nende veteranide eeskuju, kes veel 50aastaselt mängisid/mängivad. Neid on olnud üliäge vaadata. Ja kuigi ühest küljest on sellele valus mõelda, siis teisalt on ütlemata kihvt, et olles ise 1970ndatel sündinud, jooksen praegu platsile mitte 80ndatel sündinutega, vaid 90ndatel ja isegi 2000ndatel sündinud meestega. See annab noorusliku tunde. Natuke tunnen noorte ees piinlikkust, kuna erinevalt nendest ma enam trennis käimisega oma vähest energiat ei kuluta ja seetõttu on mõnikord mängul platsile jooksmine ebaõiglane. Aga ehk on neile ka huvitav, et toon võistkonda vanade aegade hõngu, ning nad andestavad mulle selle. Arvasin küll ise, et lõpetan oma harrastajakarjääri FC Soccernetis ja seda selles võistkonnas 25 aasta täitumisel. Hindan kõrgelt selliseid harrastusmängijaid nagu näiteks Kalle Roos ja Jüri Lõssenko, kes on kogu oma karjääri mänginud lojaalselt ühes tiimis, ning kuigi mul on võistkondi olnud rohkem, siis selline mõte oli. Kuid elu teeb mõnikord korrektiive, seal jäi sellest paar aastat puudu. Ega seda mängulõbu pikalt ei jagu, sest kui seni olengi olnud „lollilt jooksja“ tüüpi harrastaja, siis enam suurt joosta ei jõua. Kui vahepealse põlvevigastuse
Milline on sinu eredaim jalgpallimälestus?
Kuigi jalgpall on nõudnud päris palju ohverdusi, siis ma arvan, et võin pidada ennast õnnelikuks, sest olen jalgpalliga seotud nii klubijuhi kui harrastusmängijana. Nii et kõik see 25 aastat on olnud täis eredaid hetki.
Mängijana on selline ägedaim mälestus kahtlemata 2000. aastal korraldatud FC Flora Amatööri – Iron Maideni sõprusmäng. Kadrioru staadionil toimunud mängul oli ca 2000 Iron Maideni fännist pealtvaatajat, kes elasid bändile väga häälekalt kaasa. Tribüünil olnud sõber ütles, et mu värava järel, nii nagu iga teise floraka oma järel, tegid fännid häälekalt „buuuu“, kuid ma seda ei märganudki. See melu oli lihtsalt nii äge. Ja mulle tundub, et Inglismaal kümnete tuhandete inimeste ees mänginud Mart Poomgi nakatus sellest melust, sest meie nurgalöögi ajal tuli ta vastaste karistuskasti, kuigi seda polnud vaja ja see lõppes ta vigastusega.
Ent see mäng andis mulle mängukogemuse, mille olen hiljem klubijuhina eesmärgiks seadnud: peame looma jalgpallikultuuri ja tooma inimesed staadionile. Jalgpalluril on tunduvalt mõnusam mängida, kui talle elatakse kaasa ja staadion rõkkab. Samas tekitab see tihti ka nördimust ja frustratsiooni, sest võid meeletult pingutada, kuid ikka ei tule inimene staadionile. Arvan, et seda on kõik klubijuhid korduvalt ja korduvalt kogenud. Ent tuleb igast hetkest rõõmu tunda ja energiat ammutada ning kui amatöörjalgpallurina on eredaimad hetked vast juba saavutatud, siis klubijuhina usun, et need on alles ees. Ja see annab tahet olla jalgpallis osaline igal võimalikul moel, ka harrastajana.
Jah, naisterahvaste vanusest pole ilus rääkida. Kuid kui üks naine hoiab enda käes koguni kaht vanusega seostuvat rekordit, ei jää midagi muud üle! Tõelisest spordihingest Tiina Hodakovist sai 1996. aastal kõige vanem mängija, kes Eesti naistekoondist esindanud – ja rahvaliigas müttab ta vanima naisena platsil tänaseni!
Üks asi tuleb kohe alustuseks ära klaarida – nimelt saab kõige vanemaks naistekoondist esindanud mängijaks nimetada nii Hodakovi kui Heleri Saart. Küll aga erinevas mõttes – kui Saare nimel on vanuserekord platsil käimise hetkel (41 aastat, 11 kuud ja 10 päeva!), siis Hodakov on kõige varasema sünniaastaga mängija, kes üldse naistekoondist esindanud. Kuna naistejalgpall sai Eestis tõelise elu sisse üheksakümnendate esimese poole keskel, siis olid paljud algusaegade koondislased sündinud seitsmekümnendate teisel
Sündinud 26.02.1969
Aerutajana: 16kordne Eesti meister
Jalgpallurina: 4kordne Eesti meister, Eesti koondises (1996–1998) ametlikult 11 mängu
Naiste meistriliigas (1997–2009): 87/57
poolel või kaheksakümnendate alguses – Hodakov oli oma sünniaastaga 1969 juba tollal paras erand. Neli Eesti meistritiitlit (ja kokku 12 medalit Eesti meistrivõistlustelt) ja üle kümne koondisemängu jalgpallis on kõva sõna, aga tegelikult oli jalgpall Hodakovil üldse sisuliselt kõrvalala! Aastatel 1984–1996 tuli ta ühe-, kahe- ja neljasüstal aerutamises kokku 13 korda Eesti meistriks, hiljem on ta veel kolmel korral Eesti parimaks kroonitud ka ühe- ja kahesüstal meremaratonis. Tänaseni Pärnus aerutamistreenerina tegutseval Hodakovil täitub järgmisel aastal selles ametis 30 aastat. „Tüdrukutejalgpall oli ju Eestis just tekkimas,“ meenutab ta vutikarjääri algusaegu. „Kuna aeru-
Ametlik statistika ütleb, et Tiina Hodakovil on Eesti jalgpallikoondise eest kirjas 11 kohtumist ja null väravat. Tegelikult on mänge aga paar tükki rohkem ning Hodakov on koondise eest ka väravavõrku sahistanud.
Konks peitub selles, et 1998. aastal toimunud naiste Balti turniiril on kahetsusväärsel kombel kaotsi läinud mängude protokollid – seetõttu ei ole neis osalenud naistele ametlikult koondisemänge kirja pandud, kuna info on ebatäielik. Küll on aga teada, et Eesti–Läti kohtumises, mille Eesti 2 : 0 võitis, tegid meie poolt skoori just Hodakov ja Katrin Tuse. Nii et tegelikult on Hodakovil koondisesärgis värav kirjas!
tamises oli jalgpall üks treeningu osa, siis olin seda väiksena palju mänginud. Mulle meeldis seda ka poistega majahoovis mängida – seal pandi mind muidugi tavaliselt väravasse,“ muigab Hodakov. „Aerutajatena oli nii, et iga päev joosta ei saa –meie kliima on nagu on. Jalgpalli mängisime läbi talve, ka lume sees. Teadsime ette, et tuleb kolmapäev, see on jalgpallipäev, ja mängisimegi poolteist tundi jutti. Eks see oli meie jaoks rohkem üldfüüsiline treening.“
Oma suurimaks trumbiks pidas Hodakov jalgpallis just füüsist. „Jõudsin teistest rohkem joosta. Mängisin keskväljal, kus pidin jõudma nii ühele kui teisele poole. Tehnika ei olnud mul ju teab mis hea, olin rohkem tööloom.“
Sellest hoolimata esindas Hodakov Eesti koondist enam kui kümnes mängus ja tegi ka skoori (vaata lisalugu). Pärnu JK eest käis ta 2009. aastal meistriliigas platsil veel 40aastaselt, kaks aastat hiljem sai duubelnaiskonna eest mängu kirja esiliigas. Vahepeal tulid sisse lühemad ja pikemad pausid, kuid tänavu on ta taas juba mitmes kohtumises Pärnu Vapruse naiskonna eest rahvaliigas platsil käinud, samuti osales ta talvistel turniiridel.
Hodakovi jalgpallitee on paljuski kulgenud koos treener Jüri Saarega, kelle käe all ta aastaid nii Pärnu JKs kui ka Eesti koondises pallis. Saar iseloomustab kunagist hoolealust positiivsete sõnadega.
„Väga tore inimene, laia silmaringiga. Aerutajate ja sõudjate sügisene ettevalmistus sisaldab palju ka jalgpalli mängimist – ka mu enda sõudjatest klassivennad käisid mängimas. Seal ta mängis ja tahtis ühel hetkel ka meile tulla. Kõik naiskonnakaaslased olid ju tollal palju nooremad kui tema, aga ta näitas teistele eeskuju võitluse ja tahtmisega. Kui ei oska, siis tuleb suure tahtmise, püüdmise ja pühendumusega mängida!
Ega ta ei olnud väljakul kerge ka kohtunike jaoks – ta teadis alati, mis peaks õige olema, kusjuures ise tegelikult võibolla reegleid eriti täpselt ei teadnudki. Jõuline ja tugev, sulandus hästi nooremate sekka ja sai paljudega headeks sõpradeks.
Kui ta enam meiega mängimas ei käinud, siis ta ikka vahel uuris minu käest: „Millal on teil mõni selline mänguline treening? Ma ei viitsi neid harjutusi teha, ma tahaks ainult mängida!“
Individuaalala sporditüdruk, aga tegi kõike. Nägin teda tänavu talvel rahvaliigaturniiridel – seal ta ka endiselt püüdis kõvasti, nägu säramas. Ta tahab, talle meeldib! Läbi ja lõhki spordiinimene, täielikult!“
„Lihas ei ole enam see! Kui rabeleda, siis tõmban jälle midagi ära ja tuleb eemal olla. Ise olen ka laisk, ei viitsi venitusi teha. Võiks oma lihaste eest rohkem hoolt kanda, küll siis oleks lihtsam,“ sõnab rahvaliigas peamiselt keskkaitses tegutsev Hodakov.
„Jalgpallist on pause olnud, aga lastega kehalise kasvatuse tunnis õpetajana vahel ikka mängin. Lapsed muidugi ei taha, et ma mängin, sest see võistkond, kus ma mängin, võidab alati!“ naerab Pärnus nii Koidula gümnaasiumis kui Mai koolis kehalist kasvatust õpetav Hodakov.
Mis on aga see, mis paneb endiselt putsasid jalga tõmbama ja jalkaväljakule minema? „Võib öelda, et armastus mängu vastu. Jalgpall on tore mäng ja mulle meeldib mängida! Mängin hea meelega ka rahvastepalli ja korvpalli, isegi jäähokit.“
Eesti jalgpalli madalamatest liigadest leiab mitu nime, kes on laiemale üldsusele tuntud jalgpalliväliste saavutustega. Vestlustest viie kuulsa harrastajaga selgub, kust pärineb nende vutihuvi ja kellele nad suures jalgpallis pöialt hoiavad.
Tekst: Siim Martti Kubensky
Märten Männiste on Nõmme Unitedi esindusmeeskonna eest mänginud ka esiliigas.
Elukutse: muusik, näitleja
Meeskond: FC Nõmme United U21
Liiga: II liiga lõuna/lääs
Kust sulle jalgpallipisik külge jäi?
Minuni jõudis jalgpall üsna imelikul viisil. Mäletan, et kehalise kasvatuse õpetaja pani teises klassis tähele, et ma olin tundides üsna aktiivne ning mul justkui oli annet spordi ja pallimängude peale. Ta võttis vaevaks helistada mu isale ja siis mind pandigi treeninggruppi Kohila Püsivusse, kus ma üles kasvasin. Mulle hakkas jalgpall nii palju meeldima, et nüüd toksin põhimõtteliselt igapäevaselt jalgpalli ning ma armastan seda.
Mida jalgpallimängimine sinule tähendab?
Jalgpallimängimine on minu jaoks igapäevaelurutiinist välja lülitamise viis. Kui ma lähen jalgpallimurule, siis kõik probleemid ununevad ja ma saan ennast lihtsalt välja elada. Kui ma tegelen muusikaga, siis saan ennast vaimselt välja elada, aga kui lähen õhtul jalgpallimurule, siis saan ennast füüsiliselt välja elada. Pärast trenni on alati uue inimese tunne.
Kui tihti sa professionaalset jalgpalli jälgid?
Eesti liigat ma jälgin väga pingsalt. Välismaa vutti mul nii palju pole aega jälgida, aga Eesti jalgpalliga ma olen tõesti väga hästi kursis. Kui Eesti koondis mängib või kui Premium liiga mängud toimuvad, siis ma üritan televiisori või YouTube’i vahendusel silma peal hoida.
Mis on su lemmikmeeskond?
Kuna ma olen Nõmme Unitedi süsteemis, siis eks ma hoian Premium liiga uustulnukale pöialt. Loodan, et neil õnnestub liigasse püsima jääda!
alias boipepperoni
Elukutse: muusikaprodutsent, artist
Meeskond: Tallinna FC Tamper
Liiga: III liiga põhi
Kust sai sinu jalgpalliteekond alguse?
Väiksena alustasin jalgpallimängimist Viimsis, mille järel läksin Florasse. Seejärel ma paar aastat jalgpalli ei mänginud ning tegin rattasporti. Mind kutsuti lasteaiapäevilt trenni. Käisin Pargi lasteaias, mille väljak oli täpselt lasteaia kõrval, kust oli hea trennis käia. Terve elu olen olnud jalgpalliga käsikäes, jälgin jalkat ja proovin ise ka mängida. Üks hetk tuli aga profiklass peale ja siis ma ei viitsinud enam nii tõsiselt jalgpallimängimist võtta. Siis hakkasin rahvaliigat mängima, mis on mõnus ajaviide.
Mida jalgpallimängimine sinule tähendab?
Ma arvan, et jalgpall läheb üsna palju korda, sest kui ma teen kehva esituse, siis tuju on nullis. Isegi kui on täiesti suvaline trenn või mäng, mis läheb halvasti, siis see kriibib terve järgneva õhtu. Näiteks täna oli hea mäng (intervjuu toimus samal päeval, kui Tamper võitis 3 : 1 Tallinna JK Metropoli – toim.), nüüd on väga hea olla. Kaifin ka tiimivaimu, ei taha kedagi meeskonnast alt vedada. Kui rattaspordis oli kõik individuaalne, siis jalgpallis suure satsiga ühise eesmärgi nimel pingutamine läheb korda.
Kui tihti sa professionaalset jalgpalli jälgid?
Kuna ma mängisin lõppenud hooajal Premier League’i fantaasiajalgpalli, siis ma jälgisin Inglismaa kõrgliigat päris palju. Mu lemmikklubi on Arsenal ning kõik nende mängud sai vähemal või suuremal määral ära vaadatud. Premier League on see, mida ma jälgin, ja nüüd muidugi ka suvine EM.
Elukutse: laskesuusataja
Meeskond: FC Otepää
Liiga: III liiga lõuna
Kust sulle jalgpallipisik külge jäi?
Jalgpallipisik jäi külge põhikooliajast, kuna saime klassis kokku väikse seltskonna, kellega käisime iga päev peale kooli kunstmurul palli tagumas. Üks ägedamaid emotsioone, mida sport on mulle pakkunud, pärineb just sellest perioodist, kuigi olen kümme aastat maailmatasemel laskesuusatamisega tegelenud. Nimelt võitsime üheksanda klassiga üle-eestilised koolinoorte jalgpalli meistrivõistlused. Kui mõnel vastasvõistkonnal oli enda ridades mõni noortekoondislane, siis meil oli satsis nii suusatajaid, võrkpallureid kui ka muidu muhedaid mehi, kes oskasid kaitses seista.
Mida jalgpallimängimine sinule tähendab?
Jalgpallimängimine on minu jaoks alati tähendanud täie rauaga lõbutsemist. See on aeg, kus ma jooksen naerusui platsi ühest otsast teise ja tagasi ja lihtsalt naudin hetkes olemist. Eriti lõbus on just heade sõpradega mängida, sest siis saab korralikult teisi tögada või kõhukrampides naerda, kuidas trikitades üksteist selili pannakse. Samas pean tõdema, et jalgpall on ka kopsu üle maksa visanud, kui mäng mitte kuidagi ei suju ja enda puur palle täis pekstakse.
Mis on su lemmikmeeskond?
Minu lemmikvõistkond on alates 2007. aastast Milano Inter. Toona 13aastase poisina Itaalias olles ostsin sinimustatriibulise jalkasärgi (eks iga noore poisi lemmikvärvid pärinevad meie trikoloorist) ja kui sama võistkond võitis kolm aastat hiljem ka Meistrite liiga, sain tunda võidumaitset. Alates sellest ajast olen iga aasta jälginud Itaalia kõrgliigat Interile pöialt hoides. Forza nerazzurri!
Elukutse: AS Hansabussi müügi- ja turundusjuht, endine talisportlane
Meeskond: Tallinna FC Zenit
Liiga: III liiga põhi
Kust sai alguse sinu kokkupuude jalgpalliga?
Kooliealisena ja enne kooliiga mängisime pidevalt koduhoovis jalgpalli, kuigi Tamsalus ei olnud jalgpall eriti populaarne. Tollal ajas seal jalgpalliasju Jaanus Mutli, kelle kaudu tuli üks Saksamaa meeskond Tamsalusse mängima. Sain tänu oma sportlikule vormile koosseisu, mis mängis nendega saalis sõpruskohtumise. Pärast sportlaskarjääri lõpetamist kutsusid mind endised jalgpalluritest sõbrad Zeniti. Päris tore on mängida, kui meeskonnas on viis või enam koondislast ning enamikul on kõrgliigakogemus. Minu jaoks on see tase tänaseni liiga palju, sest jalkamehe puudet mul ei ole. Üritan seda korvata kiiruse ja vastupidavusega.
Mida jalgpallimängimine sinule tähendab?
Jalgpalli on äge mängida, sest see on meeskondlik mäng. Sätid oma plaane nii, et mängupäevadel trenni ei tee. Võibolla olen veidi peorikkuja, aga ma mängin talvel ka korvpalli. Minu jaoks on jalgpallis ebamugav ja inetu, et kohtunikud ei ole enda kätte saanud austust ja võimu. Kohtunikud tunduvad mängus olevat teisejärgulised, see on tilk tõrva meepotis. Kui ma võrdlen kaht spordiala mänguliselt, siis korvpallis on korvi visata lihtsam kui jalgpallis väravat lüüa. Eduelamuse saab ka heast söödust, aga mõlemas mängus on maksimumelamus võrgusahistamine.
Kui tihti sa professionaalset jalgpalli jälgid?
Pean tõdema, et ma pole mitte kunagi vaadanud nii palju Eesti liigamänge kui sellel hooajal. Olen käinud kolm-neli mängu staadionil. Varasemalt seda liiga palju ei juhtunud, aga kuna mu laps on sellises eas, kus ta mõistab jalgpalli, siis on tore vaatamas käia. Välisliigasid ma eriti ei vaata, sest olen üsna kehv televaataja. Kuid EM on püha üritus ning seda vaatan nii palju kui võimalik.
Mis on su lemmikmeeskond?
Itaalia on olnud minu lemmik alates ajast, kui mäletan end jalgpalli vaatamas, ja seda nii headel kui halbadel aega del. Ka Holland ja Horvaatia on olnud mingitel aegadel sümpaatsed, aga number üks on alati olnud Itaalia. Ka klubijalgpallis kisub minu sümpaatia itaallaste poole, kuigi seal mul kindlat lemmikut pole. Kui, siis vaid Paide Lin nameeskond!
Elukutse: muusik
Meeskond: FC Eston Villa / FC Eston Villa II
Liiga: III liiga põhi / IV liiga põhi/ida
Kust sulle jalgpallipisik külge jäi?
Mind pandi FC Kotka vutitrenni, kui olin kuueaastane. Mängisin seal, kuni klubi lahknes kaheks. Üks hetk läks klubi Levadia alla, kus tulime U19 vanuseklassis Eesti meistriks. Mõni aeg hiljem olin ka Kalevis, kuid pidin vigastuste tõttu jalgpallimängimise lõpetama. Kuigi avastasin enda jaoks muusika, siis jalgpalliigatsus kestis. Kuna mu sõbrad mängisid Eston Villas, siis otsustasin nendega liituda.
Mida jalgpallimängimine sinule tähendab?
Jalgpall on meeskonnamäng. Kui 11 meest on koos väljakul, siis see muutub üheks tervikuks. Kõik võitlevad kõigi eest. Minu jaoks tähendab jalgpall ka kunsti.
Mis on su lemmikmeeskond?
Ma vaatan Madridi Reali, Manchester Cityt ja Manchester Unitedit, kuid mulle meeldib neid rohkem vaadata mängijate pärast. Mulle meeldib vaadata Alejandro Garnachot ja olen Luka Modrići fänn. Oleks vahva, kui vanameister suudaks EMil midagi toimetada!
Kasutades sooduskoodi
JALKA15 saad kogu tellimuselt soodustust -15%
Jalka pani kaardile kõik staadionid ja väljakud, kus sel hooajal täiskasvanute liigasid mängitakse. Välja on toodud kõik platsid, mis on ametlikult märgitud võistkonna põhiväljakuks.
Väljakud on järgmisel kahel leheküljel olevale kaardile märgitud eri värviga selle järgi, millisel tasemel mängib staadionit koduplatsina kasutav kõige kõrgema kategooria võistkond:
punase märgiga on väljakud, mis on sel hooajal mõne A. Le Coq Premium liiga meeskonna koduplatsid; oranži märgiga on väljakud, mis on sel hooajal mõne meeste esiliiga meeskonna koduväljakud; kollase märgiga on väljakud, mis on sel hooajal mõne meeste esiliiga B meeskonna koduväljakud; roosa märgiga on väljakud, mis on tänavu mõne naiste meistriliiga või naiste esiliiga naiskonna koduväljakud; sinise märgiga on väljakud, mis on tänavu mõne meeste madalama liiga (II liiga, III liiga, IV liiga) meeskonna koduväljakud; halli märgiga on väljakud, mis on tänavu mõne rahvaliiga võistkonna koduväljakud.
Enim võistkondi on oma koduplatsiks märkinud Tallinnas Lilleküla jalgpallikompleksis asuva Nike Arena, mida kasutab põhiväljakuna lausa 11 tiimi. Eriti populaarne on see III liiga põhjatsoonis, kus Nike Arena on 11 võistkonnast nelja koduväljak. Nike Arenale jääb võistkondade arvu poolest napilt alla Sõle kunstmuruväljak (10), järgnevad Tartu populaarsed platsid – nii Sepa staadionil kui Tamme kunstmuruväljakul on seitse võistkonda, Holmi jalgpallipargil kuus. Kuut võistkonda võõrustavad veel ka Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak, Raja jalgpallihall, Tabasalu Arena ja rahvaliigas popp Viimsi pargi palliplats. Muruväljakutest on nelja võistkonnaga populaarseim Kernu põhikooli staadion.
Kõik staadionid kaardil
1 – A. Le Coq Arena
2 – Aruküla staadion
3 – Haapsalu Uuemõisa jalgpallihall
4 – Hiiu staadion
5 – Holmi jalgpallipark
6 – Kadaka staadion
7 – Kadrioru staadion
8 – Kambja kooli staadion
9 – Kohila gümnaasiumi staadion
10 – Kotka staadion
11 – Narva Kreenholmi staadion
12 – Kuressaare linnastaadion
13 – Põlva Lootospark
14 – Maarjamäe kunstmuruväljak
15 – Maarjamäe staadion
16 – Märjamaa staadion
17 – Nike Arena
18 – Paide linnastaadion
19 – Pärnu rannastaadion
20 – Pärnu rannastaadioni
harjutusväljak
21 – Räpina staadion
22 – Saku gümnaasiumi staadion
23 – Sepa jalgpallikeskus
24 – Sindi gümnaasiumi staadion
25 – Sportland Arena
26 – Tallinna Lilleküla gümnaasiumi staadion
27 – Tartu Tamme staadion
28 – Tartu Tamme kunstmuruväljak
29 – Tehvandi staadion
30 – Vaimastvere Arena
31 – Viimsi staadion
32 – Viljandi kunstmuruväljak
33 – Viljandi linnastaadion
34 – Väike-Maarja staadion
35 – Ülenurme gümnaasiumi staadion
36 – Ajaxi kunstmuruväljak
37 – Annelinna kunstmurustaadion
38 – Barrus Arena
39 – Elva linnastaadion
40 – Elva Nike Arena
41 – Fama staadion
42 – Haapsalu linnastaadion ja kunstmuruväljak
43 – Heimtali põhikooli staadion
44 – Infoneti Lasnamäe staadion
45 – Jõgeva aleviku staadion
46 – Jõgeva linnastaadion
47 – Jõhvi jalgpallikeskus
48 – Jõhvi vene põhikooli jalgpalliväljak
49 – Jõulumäe tervisespordikeskuse jalgpalliväljak
50 – Järva-Jaani Kasekopli staadion
51 – Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak
52 – Kallaste staadion
53 – Karksi-Nuia gümnaasiumi staadion
54 – Kehra kunstmurustaadion
55 – Keila staadioni kunstmuruväljak ja muruväljak
56 – Kernu põhikooli staadion
57 – Kiili gümnaasiumi staadion
58 – Kiviõli Arena
59 – Kohtla-Järve spordikeskuse staadion
60 – Kose gümnaasiumi staadion
61 – Kostivere jalgpalliväljak
62 – Kuressaare kunstmurustaadion
63 – Kuristiku gümnaasiumi staadion
64 – Kuusalu keskkooli staadion
65 – Kärdla linnastaadion
66 – Laagri kooli Möldre maja staadion
67 – Laagri kunstmurustaadion
68 – Lasnamäe spordikompleksi kunstmurustaadion
69 – Lihula kooli staadion
70 – Lilleküla harjutusväljak I
71 – Loo kunstmuruväljak
72 – Maardu kunstmuruväljak
73 – Maardu linnastaadion
74 – Tartu Mart Reiniku kooli staadion
75 – Mustjõe gümnaasiumi staadion
76 – Männiku staadion
77 – Männiku kunstmuruväljak
78 – Oru põhikooli staadion
79 – Paldiski Alexela Arena
80 – Puhja gümnaasiumi staadion
81 – Pärnu kunstmurustaadion
82 – Pärnu-Jaagupi spordikeskus
83 – Raasiku põhikooli kunstmuruväljak
84 – Raeküla staadion
85 – Raja jalgpallihall
86 – Rakvere kunstmurustaadion
87 – Rakvere linnastaadion
88 – Rapla kesklinna kooli staadion
89 – Saku staadion
90 – Saue kooli staadion
91 – Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak
92 – Soe keskasula staadion
93 – Sõle kunstmuruväljak
94 – Sõmeru-Näpi piirkondade rahvaspordiväljak
95 – Tabasalu Arena
96 – Tabivere põhikooli staadion
97 – Tallinna Linnamäe vene lütseumi staadion
98 – Tamsalu gümnaasiumi staadion
99 – Taritu staadion
100 – Tori põhikooli staadion
101 – Türi linnastaadion
102 – Valga Kungla kunstmurustaadion
103 – Vastseliina gümnaasiumi jalgpalliväljak
104 – Vastsemõisa jalgpalliväljak
105 – Viimsi pargi palliplats
106 – Virtsu kooli staadion
107 – Wismari jalgpallistaadion
108 – Võru spordikeskuse staadion
109 – Vändra staadion
110 – Õismäe gümnaasiumi staadion
Juba 1999. aastast Eesti madalamates liigades müttava FC Reaali võistkonnakaaslaseid iseloomustab meeskonna mängiv peatreener Kaarel Täll.
Täll käis sel suvel inspiratsiooni ammutamas
mehed on treenerikarjääri jooksul pidanud tunnistama
Marek Lukasz Fraczyk
kaitsja, 1988
Poola jalgpallikultuuril on erinevaid pooluseid, kuid Marek esindab kõike seda, mis on Poola vuti juures sümpaatne.
Mati Kaalep poolkaitsja, 1988
Päris kõva sisemine põlemine. Tema vastu ei tahaks ise küll mitte kunagi jalkat mängida.
Jaak Ilomets ründaja, 1982
Inimene, kes on alates aastast 1999 mänginud kõikidel hooaegadel vähemalt ühe ametliku matši FC Reaali särgis. Klubi asutaja ja legend.
Kaspar Kalluste kaitsja, 1988
Kaspar elab kaotust üle niimoodi, et tema abikaasa käis peatreenerilt paremaid tulemusi nõudmas. Nimelt olevat Kaspar pärast kaotatud matše pikalt pahas tujus. Kui me rohkem võidaks, oleks ka naine kodus õnnelikum.
Ott Ilves universaal, 1991
Loov, töökas ja tark. Nii päriselus kui ka jalkaväljakul.
Mihkel Kannelmäe poolkaitsja, 1987
Mees, kes istus umbes aastal 2004 ühe korra meistriliigapingil, aga ühtegi protokolli seda kirja ei pandud. Kuigi tõendusmaterjali pole, siis mina usun Mihklit.
Henri Kats universaal, 2005
Henri isa Gert kuulus 1998. aastal FC Reaali asutajate sekka. Aastal 2024 mängib Henri FC Reaalis. Lihtsalt megailus lugu ju! Lisaks on noorem Kats väga kõva jalgpallur.
Juko-Mart Kõlar kaitsja, 1983
Kui Juko Viljandist mängule tuleb, täitub plats mingi eriti helge ja rõõmsa energiaga. Naeratus ja siirus nakatavad.
Even Laanemaa ründaja, 1991
Kui Even aastate eest konkurentide eest mängis, siis olin ma keskkaitses. See oli päris hirmus, kui ebameeldiv oli Evu vastu mängida. Seega on ta ilmselt parim üleminek FC Reaali ajaloos, sest enam ei pea kunagi Eveni vastu müttama.
Madis Madalik universaal, 1986
See kutt armastab sporti nii retsilt, et on nõus päeva jooksul käima padeliturnal, jooksma maratoni ja ikkagi hea meelega FC Reaali eest 90 minutit kütma.
Markus Mägi universaal, 1989
Maggio toob meile tükikese lõunamaade temperamenti, mis kulub igale tiimile ära! Üks enim FC Reaali särgis arenenud jalgpallureid.
Chris Pommer universaal, 1987
Sarnane jutt Maggioga. Chris on ehe näide sellest, et isegi FC Reaalis on võimalik õppida hästi jalgpalli mängima.
Mikk Puurmann kaitsja, 1988
Tundub, et mees oskab kõike. Jalkaplatsil võib mängida igal pool. Oskab korraldada ükskõik millise ürituse. Ja muu hulgas viib Vormsi viie kõige vingema saare hulka kogu maailmas.
Ott-Henrik Raidmets universaal, 1993
Päris äge, kuidas muidu üdini viisakas kutt vahel jalkaplatsil loomastub. Ja isegi see loomastumine on ikkagi otilikult viisakas ja vaoshoitud.
Joel-Rasmus Remmel poolkaitsja, 1989
Joel otsustas alles keskkoolis, et valib elukutseks muusika, mitte jalgpalli. Mõelda vaid, mis oleks selle töökuse ja talendi pealt võinud palliplatsil tulla…
Kalle Roos universaal, 1983
Umbes 350 mängu ja enam kui 100 väravat. Klubi hing ja südametunnistus. Ilma Kalleta oleks FC Reaal ammu pillid kotti pannud.
Martin Saar (#88) universaal, 1987
Viljandist pole tulnud vaid Klavanid, Metsad ja Tammed. Saare mängus on tunda, et sai noorena täiesti suurepärase jalkakooli. Kui ta vaid oleks Tarmo Rüütli silme all suutnud Pärnus selle palli võrku lükata… Muide, Saar on üks väheseid meistriliigataustaga mehi meie satsi ajaloos.
Martin Saar (#22) universaal, 1988
Inimene, kes sõitis sel kevadel jalgrattaga Tallinnast Portosse. Treeneri lemmik, sest Martinit saab kasutada igal positsioonil, mida on vaja lappida. Sorri selle eest, jälle.
Klubi 25. sünnipäeva puhul kogunesid FC Reaali jalgpallurid sünnikodu ehk Tallinna reaalkooli võimlas, kus kooli endine kehalise kasvatuse õpetaja Andres Sõber viis läbi eriti meeleoluka korvpallitreeningu. Foto: FC Reaal
Jonas Saul ründaja, 1978
Sünniaasta on 1978, aga lõi äsja Pärnus kübaratriki. Iga harrastusjalgpalluri eeskuju ja ülihea ründajavaistuga kutt.
Mikk Tamming ründaja, 1989
Juba lapsena näitas kohati päris müstilist sporditalenti. Õnneks meelitasime Miku ikka jalgpalli juurde.
Andreas Sepp kaitsja, 1983
Targalt seista, mitte lollilt joosta! Mängutarkuse musternäidis. Nii väheste sammudega on võimalik ära teha nii palju.
Kaarel Silmato väravavaht, 1990
Inimene, kes mäletab, millise formatsiooniga Saue JK duubel meie vastu üle-eelmisel hooajal mängis ja millise numbriga kutid olid kõige oht likumad. Maailmakuulus mälumängur ja mitmekordne õllemaratoni tšempion.
Juss Tamming universaal, 1987
Ma olen üsna veendunud, et nii head vasakut jalga kohtab Eestis harva. Isegi tipptasemel on väga vähe Eesti jalgpallureid, kelle vasak nii hästi toimib. Juss on meie klubi ajaloos vaat et sama olulisel kohal kui Kalle.
Taul universaal, 1986
Ehe näide, kuidas malbes kultuuriinimeses peitub hoopis teine dimensioon. Pöörane võitlejahing, kes on alati nõus tiimikaaslaste nimel hullu panema.
Tauri Terasmaa kaitsja, 1988
Lojaalsemat jalgpallurit on raske leida. Läheks iga kell koos jalkaplatsile, luurele või kuhu iganes. Ilma Taurita ei kujutaks FC Reaali ettegi .
Siim Toomet universaal, 1988
Kui korraldataks trennis jalka mängimise Eesti meistrivõistlused, siis Toomet oleks tšempion. Ja kui keegi arvab endiselt, et golf pole päris sport, siis üks kohtumine Siimuga muudab kõik.
Siim Suppi kaitsja, 1991
Eesti oma LA ehk Laagri alevik toodab vaid kodumaa parimaid poegasid. Minge vaadake FC Reaali Instast, kuidas täiest jõust täiega risti lüüakse!
Tauri Tursk universaal, 1989
Ilmselt vaatas Tursk, et Operi käe all pole mõtet Viimsis nühkida. Uus kutt, aga maru osav.
Kristjan Liiv poolkaitsja, 2006
Palume vabandust Eesti tennisefännide ees, et varastasime ühe talendi taas kord jalgpallile.
Tänavuse SKF Cupi võitnud Nõmme Unitedi võistkond sõidab Gothia Cupile, mis toimub 14.–20. juulil Göteborgis.
Mai lõpus selgitati Eestis juba 13. korda välja võistkond, kes sõidab täiesti tasuta maailma suurimale noorteturniirile, Rootsis Göteborgis toimuvale Gothia Cupile. SKF Cupi nimelist Eesti valikturniiri on iga kord korraldanud Enn Läänmäe.
Tekst: Raul Ojassaar / Foto: SKF Cup
simene SKFi karikale peetav turniir peeti Läänmäe vedamisel Eestis 2010. aastal. „Asi algas isiklikust kontaktist. SKF on üle maailma tegutsev suur kuullaagrite tööstuslik tootja, mille peakontor on just Göteborgis, kus ka Gothia
Cup toimub – nad on selle turniiri peasponsor. Kuna olen varasemalt oma võistkondadega Gothia Cupil korduvalt käinud, siis teadsin seda firmat ja ühel hetkel jooksis kuskilt läbi, et SKFil on ka Eestis oma harukontor olemas,“ meenutab Läänmäe esimest tutvust SKFi Eesti haru juhtiva Elev Eksiga.
„Marssisin kontorisse – seal oli ainult üks pisike tuba, kus istus üks inimene, aga mul tekkis kohe hea kontakt ja firma oli nõus minu võistkonda Gothia Cupil sponsoreerima. Järgmisel aastal tekkis Gothial selline projekt nagu „Meet the World“. See tähendas, et SKF maksis kinni 20 riigist ühe võistkonna turniiril osalemise – nii osalustasu, reisikulud, toitlustuse, majutuse kui lisaks veel kahed mänguvormid. 20 riiki üle maailma iga aasta pisut varieeruvad, aga Eesti on alati
Esimest korda 1975. aastal toimunud Gothia Cupist on saanud maailma kõige suurem noorte jalgpalliturniir. 47 aasta jooksul on sellel osalenud üle miljoni noormängija ning võistkonnad on tulnud 147 riigist. 2023. aasta Gothia Cupil osales 1878 võistkonda 69 riigist. 107 väljakul Göteborgis ja selle ümber peeti maha 4771 kohtumist, mille jooksul löödi 20 740 väravat. Suurel Ullevi staadionil toimuv turniiri avatseremoonia on alati meeletult suur sündmus, mis toob muu hulgas 1992. aasta EM-finaali võõrustanud areenile täismaja ehk üle 50 000 inimese. „See on nagu olümpiamängude avamine!“ kiidab Läänmäe. „See on tohutult võimas – samamoodi on ka finaalid väga suurejooneliselt korraldatud. Kogu see melu, mis seal ümber on, on vägev ja jääb kogu eluks meelde. Eks seal ole ka igasuguseid skandaale ja isegi lastevanematevahelisi kaklusi on nähtud, aga see oli ikka väga suur tragöödia, kui see koroonaviiruse tõttu 2020. ja 2021. aastal ära jäi – enne seda oli see ju 45 aastat järjest toimunud.“
Läänmäe muutub Gothia Cupi mastaapidest rääkides emotsionaalseks. „See on tõesti mälestus kogu eluks. Mäletan, et üheksakümnendatel käisid sealsed väliseestlased meile lippudega kaasa elamas, mis oli väga tore. Rahvusvahelisi kontakte saab seal samuti omajagu luua, ja nii tulevad omakorda kutsed järgmistele turniiridele. Samuti saab sealsamas turniiri järel ka sõprusmänge pidada – oleme näiteks seal kohtunud Brasiilia ja Mehhiko tiimidega. Millises muus kohas saaksid Eesti noored jalgpallurid kohtuda selliste võistkondadega? „Meet the Worldi“ programmi võistkonnad pannakse kõik ühte kooli elama – seal on ka väga äge jälgida, kuidas näiteks Aafrika võistkonnad laulavad ja tantsivad ja siis meie külmad Eesti poisid nendega suhtlevad.“
seal heas kirjas olnud ja oleme iga kord nende 20 sekka kuulunud. Elev pakkus igatahes välja, et korraldame hoopis siin valikturniiri, mille võitjale oleks Gothia Cupil SKFi kulu ja kirjadega osalemine peaauhinnaks.“
Läänmäe sõnul on SKF Cupi nimetatud naljaviluks Eesti kõige odavamaks, aga samas kalleima auhinnafondiga noorteturniiriks – osalemine on tasuta, aga peaauhind ehk Gothia Cupil osalemise ja kõigi sellega kaasnevate kulude katmine on väärt üle kümne tuhande euro. Teised turniiril osaleda soovivad Eesti võistkonnad peavad selleks vahendid ise leidma.
SKF Cup on kutsetega turniir – Läänmäe kutsub meeskonnad osalema enda sõnul eelkõige noorteliigade tulemuste järgi, soovides vanuseklassi kaasata Eesti koorekihti. Sealjuures on juhendis ühendatud võistkondade vältimiseks kirjas, et turniiril osalevad mängijad peavad ka Eesti meistrivõistlustel sama tiimi esindama.
Tänavuse SKF Cupi võitjaks tuli Nõmme Unitedi 2012. aastal sündinud poiste võistkond, kelle peatreener on Atko Väikmeri. „Ma arvan, et nende jaoks on alla poolfinaali juba pettumus. Võistkond on tugev – samamoodi on tugev neile finaalis kaotanud Levadia võistkond, kes käis tänavu ka Londonis Chelsea turniiril, kus nad veerandfinaalis poolakatele penaltiseerias kaotasid.“
Eesti võistkondadest on kahel korral oma võistlusklassis triumfeerinud eriolümpia võistkond, teistest on ainsana turniirivõiduni jõudnud TJK Legion, kes võitis 2014. aastal poiste U11 ehk kõige noorema vanuseklassi, kus tol aastal oli osalejaid 128. 2003. aastal sündinud poiste võistkonnas oli peatreener Mihhail Artjuhhovi käe all praegustest tegijatest näiteks Aleksandr Šapovalov, Aleksandr Nikolajev, Daniil Tarassenkov, Nikita Ivanov ja Andrei Smirnov.
„Nõmme United on ka väikese platsi peal näiteks kolmandaks tulnud, aga suure platsi peal pole ükski Eesti võistkond veerandfinaalist kaugemale jõudnud,“ teab Läänmäe. „Suure platsi peal on tase väga kõva. Seal saab tihtipeale otsustavaks see, et suurematel klubidel on pikem pink. Kui otsustavate mängude ajal tuleb vahel mängida kaks-kolm mängu päevas, siis tean, et näiteks mõned Mehhiko tiimid mängivad ühe mängu ühe koosseisuga ja teise mängu hoopis teiste ja värskete mängijatega. Pink peab seal edukas olemiseks päris pikk olema.“
SKF Cupi Eesti võitjameeskondadest leiab samuti omajagu mängijaid, kes hiljem Eesti koondisesse või tugevatesse Premium liiga meeskondadesse jõudnud. „Esimesel aastal oli FC Kotka võistkonnas näiteks Herol Riiberg, 2011. aastal võitis MRJKga Ingmar Krister Paplavskis,“ loetleb Läänmäe. „FC Flora 2001. aastal sündinute seas mängisid näiteks Evert Grünvald ja Mattias Männilaan, Tabasalu 2002. aasta poiste seas olid Kristo Hussar, Kevor Palumets ja Sten Jakob Viidas. Atko Väikmeri juhendatud 2003. aastal sündinute Kalevis olid näiteks Rocco Robert Shein, Tristal Toomas Teeväli ja Martin Vetkal. Aasta noorem Vetkal mängis ka 2004. aastal sündinute eest – seal olid veel näiteks Hugo Palutaja, Markus Riisenberg ja Alexander Kapitan Bergman.“
Maailmakuulsatest mängijatest on nooruses Gothia Cupil osalenud näiteks Alan Shearer, Andrea Pirlo, Xabi Alonso, Emmanuel Adebayor ning sisuliselt kõik Rootsi tipud eesotsas Zlatan Ibrahimovićiga.
2010 FC Kotkas (1997)
2011 Martin Reimi Jalgpallikool (1999)
2012 FC Levadia (2000)
2013 FC Flora (2001)
2014 FC Flora (2001)
2015 JK Tabasalu (2002)
2016 JK Tallinna Kalev (2003)
2017 JK Tabasalu (2002, tüdrukud)
2018 JK Tallinna Kalev (2004)
2019 JK Tabasalu (2005)
2022 Nõmme United (2010)
2023 Nõmme United (2011)
2024 Nõmme United (2012)
313 kohtumisel nii ranna-, saalikui murujalgpalli madalamates liigades kohtunikutööd teinud
Jako Arula on oma arvutuste kohaselt kulutanud julgelt üle 50 ööpäeva mängudele sõitmisele ja nende vilistamisele. 11 aasta jooksul on ta nii Eestis kui välismaal olnud pealtvaataja sündmustel, mis defineerivad harrastusjalgpalli selle kõige ehedamas võtmes.
Arula kuulub praegu Eesti madalamate liigade staažikaimate jalgpallikohtunike hulka, ta alustas mängudel õigusemõistmist juba 2013. aastal. Kohtunikutööks vajalikele koolitustele jõudis ta aga suuresti juhuse tahtel: Tartu ülikooli kommunikatsioonieriala paberitega Arula läks julgustavaks tugiisikuks kursuseõele, kes soovis isa ja kahe venna jälgedes kohtunikuks saada. Erinevalt sõbrannast ei plaaninud Arula alustada kohtunikuks pürgimise teekonda. Toonase noormehe eesmärk oli saada parem ülevaade mängureeglitest, misläbi muutunuks jalgpallikohtumiste vaatamine huvitavamaks elamuseks. „Mul otseselt mingeid eelduseid ei olnud. Olin küll jalkat varem vaadanud ja veidi reegleid sirvinud, kuid kuna ma ise polnud jalgpalli varem organiseeritult mänginud, siis seetõttu polnud ka reeglitega detailideni tuttav,“ selgitab praeguseks 11aastase töökogemusega amatöörkohtunik.
Sel ajal tudengielu elanud Arula nägi koolituste järel kohtunikutööd muu hulgas kui lisaraha teenimise võimalust, mis motiveeris teda uue hobiga alustama. Kuna esimesed tööotsad läksid edukalt, siis saigi Arulast regulaarne jalgpallimängude õigusemõistja.
Nüüdseks hoiavad meest selle töö juures teised tegurid. Toredale seltskonnale ja palliplatsilt saadavale elamusele lisandub mitu paralleeli kohtuniku- ja argipäevatöö vahel. Igapäevaselt Decora
Arula (vasakul) on väljakul tegutsenud nii abi- kui peakohtunikuna. Pildil on ta koos Richard Toomi (keskel) ja William Vaaskiga (paremal). Foto: erakogu
ehituspoe turundusspetsialistina tegutsev Arula toob välja kriitikaga toimetulemise, otsuste kiire vastuvõtmise ja enesekehtestamisoskuse, mis tulevad kasuks nii jalgpalliväljakul kui ka selle kõrval. Kohtunikutöö puhul pole vähetähtis ka selle rutiinist vabastav efekt. „Kui igapäevane töö on istuv, siis on päris mõnus, kui saab üks-kaks korda nädalas platsil lippamas käia,“ räägib Arula. Viimastel aastatel on Arula paraku harvemini kohtunikurüüd selga ajanud, sest konkureerivate hobidena on tema aega hõivanud sõudmine ja Tartu akadeemilises meeskooris laulmine, kus ta ühtlasi täidab koori presidendi rolli. Kui Arula teeb kohtunikutööd, siis kogenud tegijana naudib ta kohustust aidata nooremaid kolleege nende esimestes mängudes.
Arula arvates on madalamate liigade kohtunike baastase aastatega tõusnud. „Kui ma alustasin 2013. aastal, siis olid käärid hästi suured. Pooled tüübid polnud ilmselt reegleid läbi lugenud, aga kohtunikke oli vähem kui praegu,“ meenutab ta.
Nüüd saavad alustavad kohtunikud palju tuge regioonijuhtidelt, kes käivad kohapeal näpunäiteid jagamas. Samuti mainib Arula suuremat eestikeelse reeglistiku kättesaadavust, mis tagab, et kohtunikud on mängude teenindamiseks paremini valmis. Arula hinnangul on ajaga vähenenud temasuguste juhtumid, kus tulevase kohtuniku varasem kokkupuude jalgpalliga on minimaalne. Üldiselt satuvad kohtunikukooli inimesed, kes on vähemalt noorteklassides ka ise jalgpalli mänginud, tänu millele läheb algajate kohtunikutöö sujuvamalt.
Kohtunikega jutustamine on aastatega paranenud Kuigi madalamate liigade mängudes ei ole ülemäära palju kaalul, siis vaatamata sellele võivad kohtumised aeg-ajalt kujuneda ootamatult tuliseks. Ka laiema avalikkuseni on jõudnud intsidendid, kus pingest tulenev emotsionaalsus päädib (kohati valimatu) kriitikaga kohtunikupartii pihta. Pikalt vastutusrikkas ametis tegutsenud Arula arvab, et üldiselt on meelestatus kohtunike suhtes seotud nende töö kvaliteediga. „Kui sa teed oma tööd hästi, siis tuleb ka kriitikat vähe,“ sõnastab Arula lihtsa valemi. Tihti mängib rolli ka õigusemõistja vanus: kui vanemate ja kogenumate kohtunike töötlemist Arula sõnul kuigi palju ei esine, siis nooremate puhul kasutatakse verbaalseid sõnavõtte, et nende otsuseid mõjutada.
arvab Arula. Kuigi eestlane ise sellest suurt numbrit ei teinud, ei jätnud kohalikud tähelepanuta seda, et mängudes tuli kuulata põhjaeurooplase sõna. „Ega neile võõramaalased väga ei meeldinud, aga nad tulevad sellega toime. Kes tahab minna Vahemere riikidesse vilistama, siis tasub end psühholoogiliselt kõigeks ette valmistada,“ soovitab ta. Arula räägib, et Eestiga võrreldes lähevad Maltal inimesed mängu rohkem sisse. Seda sai ta korra tunda omal nahal, kui fännid viskasid protesti märgiks väljakule tõukeratta. Sellest olukorrast pärineb ka Arula esimene ja viimane käik distsiplinaarkomisjoni.
„Kohtunikul ei ole absoluutselt vahet, kumb meeskond võidab. Peaasi et mäng oleks korrektne!“
Maltal oli kombeks ühepoolseid noorteliigakohtumisi varem ära lõpetada. Eestlasest kohtunikule tuli selline eripära esialgu üllatusena. „Meeskonnad leppisid omavahel kokku, et nad ei viitsi 90 minutit mängida ning sooviksid 80. minutil mängu ära lõpetada,“ selgitab Arula. „Esimeses mängus ma keeldusin ja küsisin, et kuidas me mängu varem ära lõpetame. Pärast mängu tuli ka abikohtunik küsima, miks ma mängu varem ära ei lõpetanud, sest võitja oli ilmselge.“
Arulale jääb arusaamatuks, miks mängijad süüdistavad kohtunikke ühe või teise meeskonna pooldamises. „Minu meelest on see kõige rumalam asi, mida üldse öelda. Seni, kui sa ise selles klubis ei mängi ega saa sellest kuidagi kasu, on see täiesti mõttetu asi, mida öelda. Kohtunikul ei ole absoluutselt vahet, kumb meeskond võidab. Peaasi et mäng oleks korrektne,“ tõdeb ta.
Üldiselt ei näe Arula kohtunike suunas suupruukimist eriti suure probleemina, hinnates selle tõsidust kümne palli skaalal kolme ja nelja punkti vahel. Tema sõnul on rahulolematuse väljendamine jalgpalli paratamatu osa. „Teades võrrelda kümne aasta taguse ajaga on see viimase kolme-nelja aastaga paremuse poole muutunud. Õnneks pole eestlane ka liiga temperamentne,“ ütleb Arula. Ta lisab, et tihtipeale ei pruugi kohtunik tema kohta öeldut isegi tähele panna, sest mängu ohjamine nõuab niivõrd palju keskendumist ja verbaalsed tegurid jäävad selle arvelt tagaplaanile.
„Miks sa mängu varem ära ei lõpetanud?“
Viis aastat tagasi elas Arula Maltal, kus ta jätkas Eestis alguse saanud hobiga tegelemist. Sealne rahvas on tema sõnul eestlastest kuumaverelisem, kuid samas ei jätnud jalgpalliväljakule või selle äärde sattunud maltalane talle ebasümpaatset muljet. „Itaalias või Hispaanias võib asi veel hullem olla,“
Malta aegu kirjeldades meenub Arulale huvitav kogemus kohaliku eaka abikohtunikuga, kes väidetavalt olevat 1980. aastatel Inglismaa kõrgliigabrigaadidesse kuulunud. „Suluseisuliini ta eriti ei jälginud, aga kõiki tema otsuseid austati, isegi kui ta fikseeris suluseisu keskjoone juures,“ räägib eestlane. Kui Eestis saab kohtunikupabereid juba teismeeas ning üle 60 aasta vanuseid kohtunikke näeb väga harva, siis Maltal oli normaalne ka soliidsemas vanuses huvilistele kohtumisi määrata. „Mina tunnen end Eestis juba 34aastaselt üsna vana kohtunikuna!“ naerab Arula.
Madalamates liigades pallib mitu endist tippmängijat. Arulale on kohtuniku vaatepunktist tähendusrikas, et ka seal tegutsedes võib kokku sattuda tuntud nägude ja nimedega, nagu näiteks Rimo Hunt, Tarmo Kink, Tarmo Neemelo, Martin Reim ja Andres Oper. „See on mängu järel tagasi vaadates päris lahe, kui saad platsil või selle kõrval käsi kokku lüüa inimestega, keda muidu oled harjunud televiisorist nägema. Kunagi tulevikus on võimalik lastelastele rääkida, et oled kellegi tuntu osalusel mängu saanud teenindada,“ mõtleb Arula. Kuigi kohtunike töö on esmajoones väljakul asjad korras hoida, jääb ka neil aega mängijate ilusaid sooritusi nautida. Arula sõnul on mitu neist pakkunud tänaseni meelde jäänud mälestusi. Talle meenub väiksel Tabivere väljakul olnud mäng, millele kohtunik läks vastu suurte ootusteta. Kõigi üllatuseks tunnistasid mängule kohale tulnud asjaosalised väravaid, milliseid lõi Arula sõnul vaid „parimate päevade Cristiano Ronaldo“. Lisaminutitel käärlöögist ristnurgas maandunud pall võttis ka mängu teenindanud kohtunikud sõnatuks. „Üritasime aru saada, mis just juhtus. Sa oled madalamas liigas näinud väravat, millist isegi FIFA jalgpallimängus ei osata lüüa!“ räägib Arula.
Pole palju inimesi, kes vahetaks Itaalia sooja kliima Eesti tagasihoidlike temperatuuride vastu. Itaallasest noortetreener Luis Pagliuca on üks neist. Miks? Sest siin alustab ta uut elu eestlannast abikaasaga, kellega Pagliuca kohtus möödunud aastal Roomas. Terve elu Itaalia pealinnas, kuid praeguseks kuu aega Pärnus elanud jalgpallitreener räägib, kuivõrd raske on saapamaal jalgpallis edu saavutada ning millised on ta tulevikuplaanid Eestis.
Sa oled Eesti jalgpallisõbrale üsna tundmatu nimi. Räägi alustuseks, milline on su kokkupuude jalgpalliga.
Sündinud 2.02.1971
Minu lugu algas lapsena tänaval, kus tol ajal mängiti palju jalgpalli. Siis liitusin kohaliku Almasi jalgpalliklubiga ja igal aastal järgnesid isiklikud edusammud. Mind pandi mängima kaks aastat vanemate poistega ja ma mängisin hästi. Juba 15aastaselt mängisin neljandas liigas ning 18aastaselt tegin hüppe Serie B-sse. Minu esimene professionaalne klubi oli Ancona, mis oli tol ajal üks Serie B hinnatumaid klubisid. Mul oli raske algus, sest tulin amatöörina professionaalsesse meeskonda ning mitu mu meeskonnakaaslast olid aastaid mänginud Itaalia kõrgliigas. Igal mängul oli mitukümmend tuhat inimest, mis oli minu jaoks unistuse täitumine. Pärast kolme aastat Anconas mängisin neli aastat Ternanas. See oli ilus linn, kuid klubil oli viimastel aastatel probleeme ja langesime liigast välja. Jalgpall on olnud minu elu alates lapsepõlvest ning olin seitse aastat professionaalne jalgpallur. Seejärel mängisin jalgpalli meelelahutuseks 42aastaseni. See on loomulik, et minu nimi on Eestis tundmatu, sest mängisin kõrgel tasemel 30 aastat tagasi, ja kui nimetaksin mängijaid 30 aasta tagusest ajast, siis Eestis tõenäoliselt neid kuigi palju ei teata.
Kodakondsus: Itaalia Meeskonnad professionaalse mängijana: Ancona Calcio, Ternana Calcio Meeskonnad treenerina: Latina Calcio 1932, Roma SS Racing Club, FC Aprilia, Albalonga Calcio, US Samagor, R11 Simonetta, AS Lodigiani
Treenerilitsents: UEFA B
Luis Pagliuca teekond jalgpallurina algas Almasi-nimelises kohalikus jalgpalliklubis. Foto: erakogu
Sa jõudsid mängijakarjääri jooksul ka Itaalia noortekoondisesse. Mis vanuseklassini sa noortekoondist esindasid? Minu suhe Itaalia koondisega ulatus kuni U18 koondiseni. Loomulikult ei olnud sinna jõuda lihtne, sest Itaalias on 70 miljonit elanikku. 16aastaselt osalesin esimesel kogunemisel Covercianos, kus asub Itaalia koondise baas. Reisisin kuu aega iga nädal Roomast Firenzesse, et pääseda 400 poisi seast kahekümne Itaalia koondislase hulka. Unistasin sellest, sest oma positsioonil olin Itaalias üks kolmest või neljast parimast. Oli eriline kanda oma riigi särki ja esindada seda jalgpalliväljakul. Seda peaks kogema iga jalgpalli mängiv poiss.
Professionaalse jalgpalluri kohta on seitse aastat võrdlemisi lühike aeg. Miks lõppes su mängijakarjäär varakult?
Seitse aastat professionaalina Itaalias ei ole vähe. Minu ajal ei olnud palju välismaalasi ja et läbi lüüa, pidid olema väga-väga hea. Veetsin ühe aasta sõjaväeteenistuses, mis võttis palju aega ja pidurdas
arengut. Profiteekonna lõpp põhines peamiselt majanduslikel kaalutlustel. Aastaid tagasi ei teeninud minu positsiooni mängijad ehk keskpoolkaitsjad eriti palju raha, seega langetasin elu ühe raskeima otsuse ja lõpetasin professionaalse jalgpalluri karjääri.
Ning seejärel sai sinust jalgpallitreener?
Täpselt. Mul oli raske jalgpallist loobuda. Hakkasin treeneriks, sest tahtsin aidata noortel kasvada ja oma unistuste poole püüelda. Nägin, et minust võib nii rohkem kasu olla. Praeguseks olen treener olnud juba 12 aastat. Alustasin lastega, kuid enne seda tuli palju õppida noortetreeneri töö kohta. Läbisin kõik vajalikud koolitused laste treenimiseks ning seejärel sain UEFA B litsentsi, mida on Itaalias väga raske saada.
Mis klubides sa treenerikarjääri ajal oled viibinud?
Alustasin treenerina Latinas, mis mängis eelmisel kümnendil Serie B-s. Esimesed kaks aastat treenisin lapsi ja seejärel liikusin noortevõistkondade juurde, alustades U15 meeskonnaga. Lisaks Latinale töötasin ka teistes Lazio piirkonna klubides nagu Aprilia ja Albalonga. Minu viimane klubi oli Lodigiani, mis on ehk Roomas peale Roma ja Lazio kõige tähtsam klubi, sest tegu on ühe suurima kasvatajaklubiga. Francesco Totti on selle klubi kasvandik ja Luca Toni mängis noorena samuti Lodigianis, nad mõlemad tulid 2006. aastal maailmameistriks. Lodigianis oli fantastiline töötada. Sain treenida andekaid noori, kellel on kindlasti helge tulevik nii Itaalia kui Euroopa suures jalgpallis.
Mis sind Eestisse toob?
Mind toob Eestisse armastus. Hiljuti abiellusin imelise Eesti naisega ja olen õnnelik, et temaga tutvusin.
Kas sa soovid Eestis jätkata tööd jalgpallitreenerina?
Minu eesmärk ja unistus on jätkata treeneritööd Eestis, kuid see võtab loomulikult aega ja ma pean järk-järgult siinsesse ellu sulanduma. Esmalt pean õppima eesti keelt, mis itaallasele on väga-väga raske. Juulis toimub Hiiumaal neljapäevane suvelaager ja see on minu jaoks oluline algus, et alustada tööd Eesti noortega.
Kui palju sa Eesti jalgpalli jälginud oled ning mis mulje see sulle jätnud on?
Olen näinud Eesti jalgpalli televisioonist ja hiljuti vaatasin üht mängu Pärnus. Eesti jalgpall areneb, kuid minu arvates on see võrreldes Itaaliaga palju maha jäänud. Vahet saab tasa teha tugeva noortetööga. Eesti ja Itaalia jalgpalli pole muidugi kõige õigem omavahel võrrelda, aga ma näen Eestit kui riiki, mis panustab palju spordile ja soovib mitmel alal esile tõusta. Usun, et tugeva noortetööga ja õigeid meetodeid kasutades areneb Eesti jalgpall veelgi rohkem.
Luis Pagliuca töötas aastatel 2018–2020
Real Madridi jalgpallilaagrites treenerina. Foto: erakogu
Itaalia ja Eesti on kultuuriliselt üsna erinevad riigid. Kas sa siia kolinult ei hakka Itaalia toitu ja sooja kliimat igatsema?
Ei. Ma ei igatse Itaaliat, sest olen siin millegi olulisema pärast kui mu kodumaa. Olen siin armastuse pärast. Seal, kus on armastus, on kõik olemas. Abiellusin imelise naisega, seega Itaalia ei igatse mind. Siin on väga hea toit, sööme hästi. Eesti kliima on mulle natuke raske, aga kuu aja jooksul olen sellega juba veidi ära harjunud.
Treenerikarjääri jooksul avanes Pagliucal võimalus töötada kolm aastat Real Madridi suvelaagrites. Kuigi laagrid toimusid peamiselt Pagliuca kodumaal, sai ta paar korda treenida ka Saksamaa ja Prantsusmaa noori jalgpallureid. Itaallasele oli tegu väärtusliku saavutusega, sest ametikohale on tihe konkurents. „See oli treenerina oluline kogemus, sest Real Madridiga liituda polnud lihtne. Neil on tahtjaid maailma eri paikadest, kuid samas nad eelistavad oma maa kandidaate,“ räägib ta. Kuna Pagliuca ema on hispaanlane ja treener räägib ka hispaania keelt, jäi ta suurklubi sõelale ning sai teadmisi rakendada ja koguda 15kordse Euroopa meistri süsteemis.
Pagliucat kütkestas Real Madridi juures enim klubi ainulaadne mentaliteet, millesarnast on tema arvates võimatu leida. „Kõrge tasemega mängijal peab olema tugev vaimne valmisolek. Noor peab olema valmis astuma Santiago Bernabéul väljakule ja mängima saja tuhande inimese ees. Vähesed saavad seal elu jooksul mängida. Real Madridi eesmärk on ainult võita ning teha seda ilusa mänguga. Sa pead tõestama, et oled valget särki väärt,“ kirjeldab itaallane.
6. juulil täitub täpselt 25 aastat ühest eriskummalisest kohtumisest: Eestis ringreisil olnud Indoneesia jalgpallikoondis kohtus sel päeval Eesti B-koondisega. Ja mitte mõnel suurel staadionil, vaid hoopis Hiiumaa lõunatipus väikeses Emmastes!
Kohtumise protokoll – hoolimata sellest, et tegu oli ametlikult meie B-koondisega, oli Eesti rivistus üsna esinduslik.
Uurisime kolmelt toonase mänguga seotud inimeselt, mida nad veerand sajandit tagasi olnud päevast mäletavad. Sõna saavad toonane Emmaste vallavanem Kalev Kotkas, tollal Emmaste koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Egon Tintse ja mängul abikohtunik olnud Uno Tutk.
Indoneesia koondis tegi 1999. aasta juulis Eestis suisa ringreisi: esmalt kohtuti Valgas Leeduga (2 : 2 viik), seejärel Emmastes Eesti B-koondisega (0 : 0) ning turnee lõppes kahe sõpruskohtumisega Eesti klubide vastu – Maardu Levadiale kaotasid indoneeslased 0 : 2 ja Viljandi Tulevikule 0 : 3.
Uno Tutk oli kohtunikuna tööl ka Valgas peetud Leedu–Indoneesia maavõistlusel. „Kogesin seal esimest korda elus Aasia jalgpalli. Mäletan hästi, et Indoneesia lõi selles mängus imeilusa värava –pika söödujada järel oli see, kes kombinatsiooni alustas, lõpuks ise see, kes väravaesisel palli sisse lõi.“
Neli päeva pärast Leeduga kohtumist ootas Indoneesiat aga sõit Hiiumaale.
„Kõigepealt tuleb alustada sellest, kuidas Kuressaare endine linnapea Ülo Vevers uhkustas, et 1998. aastal oli ametlik maavõistlus Eesti ja Aserbaidžaani vahel Kuressaares ja kuna see olevat kõige väiksem koht, kus on sellisel tasemel jalgpalli mängitud, kavatseb ta selle Guinnessi rekordite raamatusse kanda. Kui olin tema plaani jaganud Aivar Pohlakuga, siis arvasime, et saarlased tuleb paika panna. Aivari abiga sai seejärel korraldatud Eesti ja Indoneesia kohtumine,“ räägib Kotkas.
„Kaks lipumasti panime üles ja korraldasime platsi äärde ka tribüünide aseaine – need olid vist vanad laulukoori astangud. Natuke tegime neid juurde, et rahvast mahuks, ja minu mäletamist mööda oli külalisi 600 ringis. Neist umbes pooled tulid vaatama, et mis pulli see Kotkas korraldab – mäletan veel väljendit, et mis „saapaviksineegrid“ need nüüd siia tulid. Umbes pooled said pettumuse osaliseks, sest tuli välja, et ei olnudki mingi pull, vaid päris jalgpall, ülejäänud pooled, kes tulidki jalgpalli vaatama, nägid korralikku mängu!
Küll ma siis laiasin: ütlesin, et Guinnessi rekordite raamatusse kandmisega on aega, sest niikuinii keegi seda üle ei löö – selles külas, kus jalgpalliväljak ametlikult asus, oli tollal rahvastikuregistri alusel seitse elanikku! Meie väikese
kogukonna, Emmaste valla ja ilmselt ka Hiiumaa jaoks oli see märkimisväärne elamus, et niisugune vahva asi toimus.“
Plats pikk vagudega soolikas
Kohtumine oli vast valminud Emmaste jalgpalliväljaku avamäng – kusjuures plats ise oli ebastandardsete mõõtmetega.
„Meie ülesanne oli suuresti kohalikena väljaku mängukõlblikuks ette valmistamine. Plats oli uus ja suur, aga kohati oli pinnas vagudega. Tegime omalt poolt parima, aga kevadised ilmad olid hästi kuivad ja muru ei tahtnud igal pool hästi kasvada,“ meenutab Tintse. „Mäletan, et kui uuele platsile esimesed jooned tegime, siis mõtlesime, et teeme ikka võimalikult suure väljaku –ega me siis ei mõelnud, mis rahvusvahelised standardid olla võiksid. Esimesed mõõdud olid minu meelest 120 korda 75 meetrit. Need, kes sinna mängima tulid, vajasid korralikku vastupidavust!“
Tutki sõnul meenutas väljak proportsioonidelt pikka soolikat, Kotkas mäletab, et väljaku pikkus oli suurim, mis reeglite järgi lubatud oli. „Eesti tingimustes võis ta toona isegi esimene või ainus olla. Flora väljakuspetsialistide abiga tegime väljaku nii korda, kui oli võimalik – korjasime sealt väikeseid kivikesi välja, masinad lõikasid muru üht- ja teistpidi.“
Indoneeslaseid tuli bussist välja meelitada Mängu toimumine sattus aga viimasel hetkel ootamatult küsimärgi alla – nimelt mäletavad asjaosalised, et Eesti vastased olid kohale jõudes sealsetest oludest suisa šokeeritud ning ei olnud esialgu nõus bussist välja tulema.
„Vastaste jaoks oli ilmselt päris ehmatav, kui buss järsku suurte vanade tammede all peatus –kõrval oli vana plekist kaarhall. Nende jaoks oli see ilmselt mingi täiesti suvaline maakoht keset metsa,“ muigab Tintse.
„Kujutage nüüd ette – vastased olid ju teinud pika sõidu esmalt sadamasse, sealt veel tükk aega praamiga ja siis veel omajagu bussiga ka Emmastesse. Nad eeldasid ilmselt, et seal on ilus staadion, mis neid ootab, aga tuli välja hoopis maakooli spordiväljak!“ naerab Tutk. „Õnneks räägiti nad lõpuks ära ja mäng sai toimuda. Platsi peal käis üks tuuline pika palli peksmine ja väravaid lõpuks ei löödudki. Kusjuures mõned päevad hiljem suutsid nii Levadia kui Viljandi Tulevik Indoneesiat võita.“
Praeguste teadmiste pealt saame öelda, et treenerivahetus õnnestus meie meestekoondises väga hästi. Juunikuise koondiseakna esimene kohtumine Šveitsiga, millest sai senise lootsi Thomas Häberli hüvastijätt, möödus veel vanade harjumuste, mängijate ja taktikaga, Balti turniiri kohtumised vaid paar päeva pärast seda aga juba Jürgen Henni tiimi uue, värske innuga.
Jah, Balti turniiril oli meil vastas kaks riiki, kes asuvad meist FIFA edetabelis tagapool, aga kaks võitu (kui näpuga järge ajada, siis kohtumine Leeduga jäi tegelikult viiki, mängu asemel võitsime penaltiseeria) on ikkagi kaks võitu. Ja see omakorda oli midagi, mida nii meie koondis kui jalgpalliavalikkus tervikuna vajas hetkel kui õhku. Thomas Häberlist on tema Eestist lahkumise järel rääkinud nii jalgpallitegelased kui ajakirjanikud palju head. Tegu oli sümpaatse, targa ja toreda inimesega, ta lõpetas meie ülipikaks veninud ootuse Balti turniiri võitude suhtes, võttis tööd Eestis väga tõsiselt, kolides siia elama ka oma perekonna, ja nii
edasi. Kuulata ajakirjanikke nendest teemadest rääkimas oli aga kohati pisut kummaline – pidevalt vorbiti justkui mingisuguseid õlemehikesi, kes justkui oleksid pidevalt rääkinud ja väitnud, kuidas Häberli olevat kõike muud kui pühendunud sümpaatne inimene või midagi sellist. Jube lihtne on ju selliste väljamõeldud tegelaste väited ümber lükata! Tegelikult ei olnud ju vähegi koondist jälgivate inimeste puhul küsimus üldsegi Häberli iseloomuomadustes, sümpaatsuses või pühendumises. Paljud heale treenerile vajalikud omadused olid ja on šveitslasel kindlasti olemas, kuid viimased aasta-poolteist näitasid kõigile ära, et mitmes aspektis tulid välja ka tema nõrgad küljed. Raske öelda, kui palju mõjutas koondise mängu kurikuulus „kes me oleme ja kust me tuleme“-sõnavõtt, küll aga on eriti tagantjärele väga raske mõista, miks hoidis Häberli kogu ametiaja jooksul kummalise kramplikkusega kinni viie kaitsjaga mänguskeemist ja ka mõnest mängijast. See, et mänguskeemi on vaja värskendada, ei selgunud ju sel suvel või kevadel, vaid juba tunduvalt varem.
Mänguskeemi muutmiseks polnudki meeletult aega tarvis Vabanduseks tõi Häberli sageli seda, et tegu on mängujoonisega, millega koondis on harjunud mängima, ning üksikute mängueelsete treeningutega ei ole tema meelest võimalik koondislastel ümber õppida. Mis sest, et enamik mängib nelja-
se kaitseliiniga ka koduklubis ning on tõenäoliselt väga suure osa karjäärist just nii harjunud.
Kui Jürgen Henn eelmise aasta lõpus koondise abitreeneriks määrati, andis ta ajakirjanduses läbi lillede märku, et kavatseb Häberlile aru pähe rääkida ja neljast kaitseliini vähemalt proovida. See ei õnnestunud – nii jaanuarikuise treeningulaagri lõpus (treeningulaagri jooksul oli ju ometi aega, et teistsuguse skeemiga kohaneda!) kui ka märtsikuises EMi playoff-kohtumises Poolaga jooksid sinisärgid ikka platsile täpselt nii nagu kõigis eelmistes Häberli käe all peetud kohtumistes. Ei mingit paindlikkust isegi olukorras, kus maskott siililegi oli selge, et muutust oli vaja. Võib vaid arvata, kui mugavaks ja lihtsaks tehti sellega Eesti vastastele mängu ettevalmistus.
Lisaks nõrgale taktikalisele poolele oli Häberli suurim puudus aga lõpuks see, mis jäi mustvalgelt paberile. Võid olla ükskõik kui tore inimene, meeskonna sisekliima võib olla ükskõik kui hea ja mängijad ükskõik kui rahul, aga kui tulemusi lõppude lõpuks lihtsalt ei tule, on jätkamist väga keeruline õigustada. Saunaõhtud vähegi tugevamate vastaste vastu said Eestile tavaliseks, ülimalt niru ja ambitsioonitu mängupilt samamoodi. 1 : 5 kaotus Poolale Häberli ametiaja kõige olulisemas kohtumises ei olnud paraku mitte kellelegi üllatus. Tema tunnustuseks tasub märkida, et Poola vastu õnnestus tal lõpuks lahti lasta mitmest senisest stampvalikust koosseisus, kuid liiga vanade ja väsinud mängijate asemel kasutas ta ühtäkki liiga noort ja kogenematut kooslust, millega tõukas pendli järsult skaala teise otsa.
Päris huvitav, milliste mõtetega vaatas Häberli Balti turniiri kohtumisi, kus Jürgen Henn läks sil-
magi pilgutamata üle neljamehelisele kaitseliinile ja pani koondise lõpuks elama. Nelja väravat ühes mängus õnnestus Häberlil oma ametiaja jooksul Eesti esituses näha vaid korra – võõrsil San Marino vastu. Säärast usku, melu ja positiivset laengut, mida võit Fääride üle A. Le Coq Arenal tekitas, nägime viimati aga kolm aastat tagasi – ka Häberli ametiaja algus sisaldas ju võitu Balti turniiril.
Täpselt see, mida oli tarvis Jah, Henni perioodi esimesed vastased olidki sellised, keda oleksime edetabelikoha põhjal pidanud edestama, aga peale kuiva „võit, viik, kaotus“-fakti loeb ka mängupilt ja veel rohkem emotsioon. See, kuidas tähistati võitu nii Fääride kui Leedu üle, näitas hästi ära, et Eesti meeskond oli selliste tunnete järele juba pikemalt janunenud.
Suur osa staadionist oli juba inimestest tühjaks voolanud, kui koondislased veel fännitribüüni ees võitu Fääri saarte üle tähistasid.
Foto: Liisi Troska
Kõndisin pärast Fääride mängu lõpuvilet fännitribüüni tagant läbi ja nägin, millise rõõmuga nii koondislased kui fännid üksteist tervitasid. Jõudsin vaid korra mõelda, et ega eufooria ometi natuke põhjendamatult suur ole: vastaseks olid vaid Fääri saared, kes olid siin ilma mitme oma põhimeheta; tegu oli sisuliselt kaunistatud sõprusmänguga, mitte isegi Balti turniiri finaaliga jne. See mõte läks aga väga kiirelt üle – vaid ühe mänguga olid tagasi ju kaks asja, mida meie meeskond Thomas Häberli perioodi lõpus kõige rohkem igatses: tulemus ja emotsioon. Tähistatagu! Kolm päeva hiljem nähtud kaadrid sellest, kuidas meeskond Balti turniiri võidu järel pidutses, olid kaunid ja siirad. Pealegi – (spordi)psühholoogias on tähistamise olulisusest ja mõjust palju räägitud. Selleks et midagi tähistada, ei ole vaja oodata MM-tiitlit või mõnd kord elus ette tulevat sündmust – võit Balti turniiril või isegi võit lihtsas maavõistluskohtumises meiega suures plaanis sarnast masti võistkonna vastu on täiesti piisav põhjus. Samamoodi nagu mõni löödud värav, õnnestunud taklamine või hästi kaitstud standardolukord. Ka väikeste asjade tähistamine annab neile juurde tähtsust, annab asjaosalistele juurde motivatsiooni, loob enesekindlust, moraali ja võitjamentaliteeti. Täpselt need asjad, mida meie koondis hädasti vajab.
Thomas Häberli käe all võidetud Balti turniir kolm suve tagasi oli meile oluline eelkõige seepärast, et saime taaga kaelast ära ja olime lõpuks ka taasiseseisvumise järel esimest korda Baltimaade tšempionid. Nüüdne võit Balti turniiril oli pisut teistsuguse, aga mitte vähem tähtsa tähendusega – kogu see uus tuhin ja hingamine oli justkui sõõm õhku pärast tükk aega vee alla vajumist.
Koondisejalgpallis on säärased emotsioonid veel eriti olulised – kuna mänge on vähe ja järgmisi kohtumisi tuleb sageli oodata mitu kuud, annavad üksikud tulemused teinekord tooni väga pikaks ajaks. Sügisel algava Rahvuste liiga turniiri eel, kus meie eesmärgiks on seatud C-liigasse püsima jääda, oli neid positiivseid signaale hädasti tarvis. Ootame põnevusega septembrit!
4. juuni kohtumine Šveitsiga ei olnud Eesti koondises viimane mitte ainult peatreener Thomas Häberlile, vaid ka 39aastasele Konstantin Vassiljevile, kes tuli vigastusi trotsides viimaseks kümmekonnaks minutiks platsile. Ilmselt ootab teda samamoodi nagu Ragnar
Klavanit ees ka pidulik lahkumismäng, kuid suures plaanis saab
Vassiljevi koondisekarjääri siiski juba kokku võtta.
Rekordinternatsionaal
Tänavu peetud kolm koondisemängu tõstsid Vassiljevi mööda Martin Reimist – kohtumine Šveitsiga Luzernis oli Vassiljevile koondisekarjääri 158. kohtumine, senisele Eesti rekordimehele
Reimile jäi kirja 157 matši. Maailma edetabelis on Vassiljev 32., Reim 33. kohal, Euroopa mängijatest on Vassiljev aga suisa seitsmes – UEFA liikmesriikide mängijatest edestavad teda Cristiano Ronaldo, Sergio Ramos, Gianluigi Buffon, Luka Modrić, Iker Casillas ja lätlane Vitālijs Astafjevs. Tegevmängijatest on järgmised Jan Vertonghen ja Robert Lewandowski.
59 vastast
Vassiljevi 158 koondisematši tulid 59 vastase vastu. Enim kordi käis ta platsil kohtumistes meie naabritega – Soomega madistas ta kaheksal, Lätiga seitsmel ja Leeduga kuuel korral. Põneva tõsiasjana sai Vassiljev platsil käia kõigi riikide vastu, kes on tulnud maailmameistriks: korra Brasiilia, Argentina, Uruguay, Itaalia ja Prantsusmaa vastu, kaks korda Hispaania ja Saksamaa ning kolm korda Inglismaa vastu.
Eesti koondise ajaloo vanim mängija ja vanim väravalööja
Vassiljevi jõudmise rekordinternatsionaaliks teeb märkimisväärsemaks asjaolu, et koondisedebüüdi tegi ta alles poolteist kuud enne 22. sünnipäeva. Šveitsi vastu platsile astudes oli Vassiljev aga 39 aasta, 9 kuu ja 19 päeva vanune, mis teeb temast läbi aegade vanima Eesti koondislase – enne Vassiljevit oli tippmark Sergei Pareiko nimel, kes oli oma viimases kohtumises aasta ja kahe päeva jagu noorem. Samuti hoiab Vassiljev enda käes vanima väravalööja tiitlit – 2022. aastal Malta võrku sahistades oli ta 37 aasta, 9 kuu ja 24 päeva vanune. Temast järgmised mehed on 34aastaselt skoorinud Andres Oper, Taijo Teniste ja Heinrich Paal.
26 väravat
26 löödud koondiseväravaga jääb Vassiljev meestekoondislaste arvestuses alla vaid Andres Operile (38) ja Indrek Zelinskile (27). Tema esimest (28.03.2009 Armeenia vastu) ja viimast väravat (9.06.2022 Malta vastu) lahutab enam kui 13 aastat. Koguni kuut tema tabamustest hinnati aasta lõpus koondiseaasta ilusaima värava auhinna Hõbepalliga. Kaks väravat ühes mängus sai ta koondise eest kirja kolmel korral: 2010. aastal Usbekistani, 2011. aastal Põhja-Iirimaa ja 2013. aastal Hollandi vastu.
Juunikuu pakkus jalgpalliväljakutel emotsioone ühest skaala otsast teise. Nagu ikka: kui mäng ei jää just viiki, peab ju üks võistkond võitma ja teine kaotama!
Tehtud! Nõmme United sai A. Le Coq Premium liigas esimese võidu kodusel Männiku staadionil, kui 2 : 1 saadi jagu Pärnu Vaprusest. Unitedi tabamused kirjutati Mõhhailo Plohhotnjuki ja Karl Läänelaiu arvele.
Paide Linnameeskonnal tuli kohtumises FC Floraga hakkama saada harjumatus olukorras – peatreener Ivan Stojkovići juhendamiskeelu tõttu pidi peatreeneri ülesandeid erakorraliselt täitma Tarmo Kink. Nagu Kingi emotsioonist näha, siis tulemust see ei toonud – Paide sai kõigi sarjade peale lausa neljanda kaotuse järjest, jäädes Florale alla 0 : 2. Foto: Liisi Troska
Eesti U21 koondis tegi Kuressaares toimunud Balti turniiril küll esmalt väga kõva avalduse, saades poolfinaalis jagu tugevast Soomest, kuid finaal Läti vastu kaotati penaltiseerias. Hapu näoga lähevad hõbemedalite järele Andreas Vaher, Daniil Pareiko ja Tanel Tammik.
Naiste meistriliiga uustulnuk Tallinna Ararat sai kirja senise hooaja kõige magusama võidu, alistades mulluse hõbedaklubi Saku Sportingu koduplatsil 2 : 1. Võidu tegi veelgi magusamaks see, et veel 88. minuti alguses oli Ararat kaotusseisus – Darja Uzjukina penalti ja Luiza Ghazaryani võiduvärav pöörasid aga kohtumise kodunaiskonna kasuks.
Foto: Katariina Peetson
Šveitsi–Eesti kohtumine ei olnud Eesti koondise treenerite tiimis viimane mitte ainult Thomas Häberlile, vaid ka kehalise ettevalmistuse treenerile Michael Müllerile. Kodumaal toimunud kohtumisele võttis Müller kaasa ka oma lapsed, kellel oli seljas Eesti särk, aga põskedel Šveitsi lipp! Foto: Liisi Troska
Hea treener teab ka seda, millal hoolealuseid tagasi hoida. Sõna otseses mõttes! Joel Indermitte ja Karol Metsa stiilinäide.
See on võit!
Eesti meeste emotsioonid vahetult pärast
Balti turniiri finaalis
Leedu vastu löödud otsustavat penaltit ja hiljem riietusruumis.
Fotod:
ja viimase kohtumise Eesti koondise eest pidas meie koondise rekordväravakütt Andres Oper.
tenniseturniiri poolfinaali jõudis joonekohtunikuna Eesti Jalgpalli Liidus rahvajalgpalli kureerinud Ants Juhvelt.
töötas Eesti naistekoondise väravavaht Imbi Hoop.
2014. aasta juulikuu Jalka kaanel oli Eesti koondislane Frank Liivak, kellega illustreeriti juba juunikuu numbris käsitletud probleemi: arvestades Eesti jalgpallinoorte rohkust on jalgpall riigi poolt tugevalt alarahastatud.
Kolumnist Kirsi Altjõe arutles, kas laste puhul võiks jalgpallis väravate lugemise üldse ära jätta. „Valus on seista oma kodukohas muruplatsi ääres, kui mängivad väikesed jalkapoisid – ühel pool pisikesed Robbenid ja teisel alles äsja palliga sõprust sobitavad noored. Ilmselgelt ei tule sellest matšist midagi head, sest kui ühed kümneaastased on lasteaiast saati (seega juba 5–6 aastat!) mitu korda nädalas nagu profid vutti toksinud, teised aga alles alustanud, ei kannata nendevaheline „spordilahing“ mingit mõõtmismomenti, sest kuidas võrrelda võrreldamatut? [---] Lasteaias ja esimeses (või lausa esimestes) klassi(de)s ei pane me lastele hindeid, miks need väravate vahed nii tähtsad on?“ küsis Altjõe.
Praegune FC Kuressaare president Priit Penu kirjutas huvitavast seigast reisilt Barcelonasse, kus Eestist pärit 8ja 13aastased poisid silmagi pilgutamata kohalikku hoovivutilahingusse kaasati. „Huvitava reeglina vahetatakse iga paari värava tagant võistkondade koosseise. Algul tundub selline tegevus mõneti üllatav, kuid lõpuks selgub eesmärk – siin ei ole kaht rivaalitsevat võistkonda, vaid on ühtne SELLE HOOVI punt ja õhtu jooksul saavad peaaegu kõik mängida kõigiga koos ja kõigi vastu,“ muljetas Penu.
Treenerirubriigis rääkis oma teekonnast JK Tallinna Kalevi toonane abitreener ja praegune peatreener Daniel Meijel (fotol). Peatreenerikohta oli Meijelile juba toona pakutud, kuid enda sõnul ei olnud ta selleks veel valmis.
Jalka koostas hindajate abiga ka Eesti parimate jalgpallikommentaatorite edetabeli. Parimateks tunnistati tandem Kalev Kruusist ja Toomas Varast, järgnesid Ott Järvela, Tarmo Tiisler, Kristjan Kalkun, Kristjan Jaak Kangur, Indrek Petersoo, Dannar Leitmaa ja Taavi Pailk.
Siim Kera käis uudistamas Eesti-Läti-Vene piirinurga juures toimunud jalgpalliprojekti, mille raames osales aastatel 2012–2014 viis Petseri noortevõistkonda Eesti meistrivõistlustel. Petseri noortele trenni andnud Urmas Kirsi sõnul olid mõned harjutused sealsetele noortele harjumatud. „Oli näha, et nad pelgasid, neid on mööda joont hoitud, vabadust pole antud,“ selgitas Kirs.
Kera veetis ühe päeva ka koos Tartu Tammeka asjapulkadega, et aidata neil Premium liiga mängu korraldada. Muu hulgas tuli ette mitu ootamatut tegemist ja probleemi – näiteks tuli mängupäeva hommikul sponsori autoga pesulas käia ja tegeleda staadionile ühtäkki ilmunud kahe hiiglasliku lillepotiga, mida liigutada ei tohtinud.
Eesti naistekoondise peatreener Keith Boanas rääkis intervjuus muu hulgas sellest, et on Inglismaal Surrey krahvkonna treenerite liidu president – ja asepresident oli sealjuures ei keegi muu kui Roy Hodgson! „Temaga on väga kerge suhelda. Ta oli Liverpooli peatreener ja kuna ta on Soomes töötanud, siis uuris palju Eesti kohta,“ rääkis Boanas.
Mängijaks luubi all oli Hindrek Ojamaa, postritel olid Mikk Reintam, Alexis Sánchez, Gervinho ja Andrea Pirlo.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. Saksamaa EM-koondisesse kuuluv Waldemar Anton ei ole sündinud Saksamaal, vaid hoopis ühes väljaspool Euroopat asuvas riigis, mis ei ole meil erilise jalgpallimaana tuntud. Eesti koondis on Antoni sünniriigiga kohtunud nii 2007. kui 2010. aastal ning mõlemal korral on kohtumine lõppenud viigiga. MM-finaalturniirile ei ole küsitav riik kunagi jõudnud, küll aga hoiab sellest riigist pärit kohtunik MM-finaalturniiride rekordit, olles MMidel vilistanud rekordilised 11 matši. Millises riigis Anton ilmavalgust nägi?
2. Millises EMil mängivas koondises on kõige rohkem pallureid, kes on sündinud väljaspool esindatavat riiki?
3. Eesnimena on küsitav nimi esindatud tänavuses Horvaatia EM-koondises, perekonnanimena lausa kahel korral Rumeenia omas. 2010. aastal oli see nimi perekonnanimena ka Saksamaa MM-koondises, sama perekonnanime kandev mängija on aastatel 2016–2020 mänginud Eesti koondises 14 mängu ja löönud kaks väravat. Milline nimi see on?
4. 11. detsember 1998 oli Eesti jalgpallile omapärane päev, sest ühel ja samal päeval nägid ilmavalgust kaks poissi, kellest hiljem said täpselt ühe ja sama positsiooni jalgpallurid. Mõlemad mängijad on põgusalt käinud mängimas ka välisklubis, aga kui ühe profikarjäär veel jätkub, siis teine mängis seni viimased minutid Premium liigas eelmisel hooajal. Praegugi profina tegutsev mängija on A-koondise eest kirja saanud neli kohtumist, teine mees on koondisesärgis pidanud kolm U21 kohtumist. Kes need mängijad on?
5. Küsitav 1998. aastal sündinud sportlane mängis aastatel 2006–2010 FC Flora noortevõistkondades jalgpalli, aga otsustas seejärel oma praeguse ala kasuks ning tegi ilmselt õigesti, sest tänaseks on tegu rahvusvaheliselt pärjatud atleediga, kes sõidab kõigi eelduste kohaselt ka Pariisi olümpiamängudele Eestit esindama. Kes see on?
1. Mäng toimub väikeses maakohas külaväljakul, mille ümber konkreetset piirdeaeda ei ole. Mõned koduvõistkonna poolehoidjad on mängu tulnud vaatama koertega, kes on küll rihma otsas, kuid rebivad ennast paaril korral lahti ja sööstavad väljakule palli taga ajama just siis, kui võõrsilvõistkonnal on parajasti käsil ohtlik rünnak. Kui sama stsenaarium kordub juba kolmandat korda, on sul alust kahtlustada, et koduvõistkonna toetajad lasevad koera meelega lahti, et vastaste rünnakut segada – ka koduvõistkonna mängijad ja peatreener tervitavad koera järjekordset väljakule jooksmist rõõmsalt, vihale aetud vastased nõuavad aga sinult olukorra lahendamist. Kuidas käitud?
a) mäng jätkub, kohtunik ei saa midagi teha
b) räägid koduvõistkonna esindajaga ja keeldud mängu jätkamast, enne kui ei garanteerita, et koer väljakule enam ei jookse
c) katkestad mängu
d) hoiatuskaart koduvõistkonna kaptenile
2. Olles enne vilistanud hulga mänge noorteliigades, kus mänguaeg ongi lühem, avastad ehmatusega pärast neljanda liiga mängus lõpuvile puhumist, et lasid mõlemal poolajal kesta 40, mitte 45 minutit. Kõik mängijad on veel väljakul, aga lõpuminutite väravast 1 : 0 võitnud võistkond on juba võiduvärava autori tähistamishoos külma veega üle valanud, osa mängijaid pritsib üksteist juubeldades šampanjaga. Kuidas käitud?
a) kutsud mängijad tagasi ja mängid lisaks kümme minutit
b) kutsud mängijad tagasi ja mängid lisaks viis minutit
c) vilistad mängu lõppenuks ja kirjutad protokolli märkustesse selgituse
3. Koosseisuprobleemide tõttu toimub neljanda liiga kohtumine nii, et mõlemal võistkonnal on väljakul vaid seitse mängijat. Võistkonna A kaitsemängija teeb võistkonna B ründaja vastu toorutseva ja jõhkra vea. Ründaja kaotab seepeale enesevalitsuse ja lööb kaitsjat rusikaga näkku. Kuidas käitud?
a) mäng lõpetatakse, sest võistkondadesse jääb vähem kui seitse mängijat
b) mängitakse edasi kuus kuue vastu
c) mäng jätkub seitse seitsme vastu: mõlemad rikkujad jäävad väljakule, aga mängu järel kirjutad situatsiooni protokollis lahti
läheb kirja mängu tulemus, on meistrivõistluste juhendi järgi peadirektori otsustada.
Marius
3.
2. Albaania (18 mängijat 26st on sündinud väljaspool Albaaniat)
1. Usbekistan
Vastused
3. Õige variant on a – vähem kui seitsme mängijaga väljakul ei tohi jalgpallireeglite järgi kohtumist jätkata ning kohtumine tuleb kuulutada lõppenuks. See, millisena
2. Õige variant on b – õige ajaga tuleks selles olukorras lõpuni mängida vaid teine poolaeg.
1. Õige variant on b – selles olukorras tuleks kasutada kainet mõistust.
Vastused
1.07 Katrin Kaarna 44
1.07 Mait Nõmme 41
2.07 Elari Valmas 36
3.07 Sören Kaldma 28
4.07 Karel Voolaid 47
4.07 Karel Kübar 30
5.07 Mairon Pihor 34
5.07 Kristjan Kask 25
7.07 Raiko Mutle 40
7.07 Miina Kallas 35
7.07 Frank Liivak 28
7.07 Getriin Yalin 28
7.07 Laur Nurkse 32
8.07 Urmas Rooba 46
8.07 Erik Sorga 25
9.07 Ave Pajo 40
10.07 Ando Hausenberg 37
10.07 Mattias Traublum 31
11.07 Raio Piiroja 45
12.07 Vladimir Karev 72
12.07 Hannaliis Jaadla 38
14.07 Ott Meerits 42
14.07 Viktor Plotnikov 35
14.07 Rocco Robert Shein 21
15.07 Ain Tammus 55
15.07 Silja Goroško 30
18.07 Igor Orlov 66
18.07 Priit Penu 54
19.07 Peeter Lelov 74
20.07 Maksim Gussev 30
20.07 Sten Ütsmüts 30
21.07 Mati Lember 39
21.07 Kirill Nesterov 35
22.07 Zaur Tšilingarašvili 57
22.07 Neeme Neemlaid 39
23.07 Katrin Osi 45
23.07 Alen Stepanjan 33
23.07 Triinu Esken 32
24.07 Urmas Kaljend 60
24.07 Ilja Monakov 36
24.07 Alex Matthias Tamm 23
26.07 Timo Lomp 36
26.07 Sandra Liir 21
28.07 Varje Tugim 46
28.07 Carmen Kaidi Jõeleht 25
28.07 Voiteh Karnatsevitš 24
29.07 Jaanus Veensalu 60
29.07 Hannes Reinvald 53
29.07 Jaanus Sirel 49
30.07 Jaan Roos 45
30.07 Allan Soomets 43
30.07 Anastasia Dodeltseva 27
31.07 Urmas Hepner 60
31.07 Carl Tubarik 43
31.07 Siim Valtna 37
Dortmundi Borussia küll ühe põhitegijana Meistrite liiga finaali aidanud, kuid Saksamaa EM-koondisest välja jäänud ning Dortmundist lahkumise järel vabaagendiks saanud keskkaitsja Mats Hummels on sotsiaalmeedias sageli silma paistnud vaimukate või üllatavate postitustega. Juuni keskel laadis ta endast üles pildi jõusaalis trenni tegemas, kusjuures tal oli omapärasel põhjusel seljas tosina aasta vanune Kreeka koondise särk.
„Raske on leida särki, milles trenni teha, ilma et see tekitaks tobedaid kuulujutte,“ kirjutas Hummels allkirjaks.
Kõigi eelduste kohaselt pärineb Hummelsi Kreeka särk 2012. aasta EM-finaalturniiri veerandfinaalist, kus Saksamaa Kreekat 4 : 2 võitis – keskkaitsja tegi selles mängus kaasa kõik 90 minutit.
Eesti jalgpalli tiitlivöö kuulub neljandat Jalka numbrit järjest Tallinna FCI Levadiale, kes mängis pärast juunikuu Jalka trükkiminekut edukalt neli kohtumist: Premium liigas alistati järjepanu Paide Linnameeskond, FC Kuressaare, Tartu Tammeka ja Nõmme United, kusjuures mitte kordagi ei oldud eriti lähedal kaotusele ja seeläbi tiitlivöö loovutamisele.
Kuigi Levadia on tiitlivööd enda käes hoidnud lõviosa hooajast, tasub meelde tuletada, et maikuus anti see põgusalt kaotusega FC Florale käest, kuid saadi seejärel kiirelt endale tagasi.
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 29. juuni, Narva Trans – Tallinna FCI Levadia.
2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
Juuli lõpus tähistab ümmargust sünnipäeva endine mängija ja treener Urmas Hepner. Roman Ubakivi õpilasena Lõvide nii-öelda esimesest põlvkonnast mängijaks sirgunud Hepner oli värskelt taasiseseisvunud Eesti koondise algusaastate põhijõud. Keskkaitsja oli 1992. aastal koondise esimene kapten – tema 13 koondisemängust kümnes kandis just Hepner kaptenipaela, 1992. aastal valiti ta ka läbi aegade esimesena Eesti aasta parimaks jalgpalluriks. Peale Eesti klubide teenis ta leiba ka Soomes Kuusankoski Kumus, Kotka TPs ja Hyvinkää PSis. Treenerina on Hepner töötanud FC Levadias, Kotkas Juunioris ja tänaseni on ta Põhja-Tallinna Voltas. Foto pärineb 2012. aastast, kui Hepner oli Levadia esindusmeeskonnas väravavahtide treener.
Maikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
2. (1.) Tallinna FC Flora
3. (3.) Nõmme Kalju FC
4. (9.) JK Tallinna Kalev
5. (6.) FC Nõmme United
6. (4.) FC Elva
7. (7.) Paide Linnameeskond
8. (8.) Pärnu JK Vaprus
9. (10.) Viljandi JK Tulevik
10. (11.) FC Kuressaare
11. (13.) Viimsi JK
12. (5.) JK Tabasalu
13. (14.) Rakvere JK Tarvas
14. (15.) Tallinna FCI Levadia
15. (17.) JK Welco
16. (–) Põhja-Tallinna JK Volta
17. (16.) Raplamaa JK
18. (19.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
19. (18.) Saku Sporting
20. (–) FC Kose
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Juunikuu ristsõna õige vastus oli „…osavõtt on võidust…“.
Õige vastuse eest võitis raamatu „Eesti jalgpalli ajalugu. II osa“ Gregor-Erik Ziza. Võitjaga võtame ühendust.
Juulikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. juuliks.
Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 5. septembril toimuvale Eesti–Slovakkia Rahvuste liiga kohtumisele.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
Tooted saadaval:
