Kuidas läheb, madalamad liigad?

Madalamate liigade erinumbri puhul otsustasime piiluda, mis toimub meie jalgpallipüramiidi alumistel astmetel. Esitasime eri liigades mängivate võistkondade esindajatele kolm küsimust, millega uurisime kõige üldisemalt: kuidas läheb?

1. Kas mängutase on teie liigatasemel viimastel aastatel tõusnud?

2. Kui suur osa mängudest möödub sõbralikus ja sportlikus õhkkonnas ja kui palju tuleb ette kohtumisi, mis lähevad inetuks? Kui mängud lähevad inetuks, siis millised on tavaliselt selle põhjused?

3. Mis on teie hinnangul võistkonna eestvedamise juures kõige keerulisemad ülesanded?

Kuldar Pajula

Tallinna JK Jalgpallihaigla IV liiga põhi/lääs

1. Mängutase on viimase kuue aasta jooksul meie liigas tõusnud. On tunda, et mängivad noored, kellel on nii-öelda jalgpallikool jalgades. Samas leidub endiselt satse, kes on vana hea viienda liiga tase. Kuid üldpildis on tase tõusnud.

2.

Üldjuhul mööduvad mängud rahulikus keskkonnas. Jalgpall on emotsioonide mäng ja vahel keevad mehed üle. Põhjuseid on erinevaid: tehti viga, saadi haiget; ei paluta vabandust pärast haiget tegemist, vaid naerdakse (lugupidamatus); öeldakse inetusi: vastast töödeldakse ja terroriseeritakse vaimselt terve mängu jooksul. Kaks viimast asja ei tohiks pühapäevajalgpalli juurde käia.

Eks tihti keevad meeskonnad ka kohtunike otsuste peale üle, aga pärast saadakse aru ja vabandatakse. Aga on ka neid, kes nii ei tee.

3. Meeskonna vedamisel on keeruline meeskonna komplekteerimine iga hooaja eel. Ei tea, kas jätkatakse jne. Keeruline on leida noori, kui pole endal noortesüsteemi. Suviti on meeskonna kokkusaamine keeruline, sest paljudel on perekond ja puhkused. Seetõttu esimest korda JK Jalgpallihaigla ajaloos ei osale me Tipneri karikal.

Arto Saar

FC Järva-Jaani III liiga ida

1. Mängutaseme osas pole justkui väga suuri muutusi toimunud. On nii kogenud meestega võistkondi, kes mängivad enda rõõmuks, kui ka noortele rõhuvaid tiime, kes tahaks tulevikus kõrgemates liigades mängida. Kui eelmisel aastal mängis meiega Paide Linnameeskond III, siis nende tase oli selgelt III liiga jaoks liiga hea.

2. Üldiselt on mängud sõbralikud ja suuri tülinorimisi ei meenugi. Kui mõni mäng on närviliseks läinud, siis seetõttu, et tõepoolest on mõni kohtunik mängu vilistanud ebastabiilselt ja eksinud mõlemale poole ning tekitanud segadust. Samas vastab kohtunike tase ka meie endi mängutasemele ja puhast vilet on raske eeldada. Üldjuhul näitab võistkondade mentaliteeti ja vastastesse suhtumist kenasti ausa mängu indeks, mis toob esile meeskonnad, kellest võib eeldada rohkem probleeme. FC Järva-Jaani üritab ses osas eesrindlik olla ja viimastel aastatel olemegi liiga esimeses osas olnud nii ausa mängu hinde kui publikunumbri poolest.

3.

Eks madalamas liigas on kõige keerulisem igaks mänguks, eriti võõrsilmänguks, satsi kokku saada. On kodumänge, kus on kuus või rohkem varumeest, samas kui võõrsilmängule peab minema vahel 11–12 mehega. Lisaks on keeruline, kui pole konkreetset treenerit, kes väljaku kõrval meeskonda juhendaks. Mängiva treenerina on tervikpilti keeruline näha. Keeruline on ka see, et meeskond oleks piisavalt vormis, kui on teada, et nädalas saab teha heal juhul ühe trenni, kuhu ka kõik mehed tulla ei saa, sest muu elu vajab elamist. Väljakutseid jagub!

Markus Karu

Tartu FC Helios II liiga põhi/ida

1.

Usun, et meie liigas on tase natuke tõusnud. Seda eriti tabeli tipus ja keskmike seas. Käesoleval aastal on liigasse tulnud päris palju kõrgemate liigade ja isegi profimängijate kogemust. Mõnel meeskonnal on päris tuntud treenerid. Taset aitavad tõsta ka noored, sest II liigas mängivad kõrgemates liigades mängivate klubide duubelmeeskonnad, ja kuna noortetöö läheb Eestis paremaks, tõstab see ka meie liiga taset. Ka meie klubi noored on tublid ja oleme taseme poolest aastast aastasse paremaks muutunud. Eelmisel aastal saime oma parima koha II liigas ja tänavu oleme alustanud hästi.

2.

Enamikul mängudest valitseb sõbralik vastasseis ja sportlik intriig. Aga mõistagi mängitakse ka madalamates liigades tulemuse peale ja emotsioonidest pole pääsu. Seetõttu läheb mõni mäng hooaja peale inetuks. Põhjuseks on enamasti kombinatsioon eri teguritest. Näiteks tekitab pahameelt, kui vastased või kohtunikud on üleoleva suhtumisega või kui kohtunikul puudub selge joon ning mängijatel on raske aru saada, mille eest vigu vilistatakse ja mille eest antakse kaarte. Kui see ka poolajati erineb, tekitab see mängijates pahameelt. Saame aru, et II liiga ei ole kõrgliiga, siin pole VARi ja eksimused on inimlikud, aga ootaks, et kohtunikud selgitaksid oma otsuseid paremini. Kui mängijad ei saa täpselt aru, mille vastu nad eksisid, tekitab see lisapingeid ja võib rahulolematust eskaleerida.

3.

Treenerina on kõige keerulisem koosseisu kokku klapitada, kui mängijatel on vigastus, nad on haiged, segab kool või töö. See segab ka treeningute läbiviimist. Madalamates liigades pole väga sügavat koosseisu ja iga mängija on ülioluline. Vahel on peamurdmist, kui koosseis on koos: ühest küljest on tähtis sportlik printsiip, aga teisalt tahaks kõigile mänguaega anda. Oleme amatöörmängijad, kuid treenime hingestatult ja panustame palju aega, sellepärast on kahju, et kõigile mänguaega nii palju ei jagu.

Alar Jürgenson

FC Toompea

IV liiga põhi/ida

1.Klubis oldud 13 aasta jooksul on taseme tõus olnud vägagi märgatav. Ka viimase viiekuue aasta vaates on tase tõusnud. Paari-kolme aasta lõikes on taseme tõus olnud kriipsu võrra aeglasem. Me oleme hea seltskond, kellega seda võrrelda, sest oleme kogu aja treeninud korra nädalas, treeningute sisu on sama ja meil pole olnud treenerit. Teiste puhul on märgata, kuidas neile on tekkinud treenerid ja mängupilt on muutunud mõtestatumaks. On aru saada, et neil on mänguplaan ja paranenud tehnilised oskused. Veel viis aastat tagasi võisime olla oma treenitusega esimeses otsas, aga nüüd oleme vajunud keskmikeks. Võibolla on ka osa sõpruskondi rahvaliigasse liikunud.

2. Midagi nii äärmuslikku nagu kohtuniku või vastase löömine juhtub väga harva. Kui defineerime inetuks minekut selliselt, et tähelepanu läheb mängult ära ning platsil käib pahatahtlik õiendamine ja ähvardamine, siis ka selliseid asju juhtub harva. Meil oli eelmisel aastal sellist asja kaks korda sama vastasega. Mängijate vahel tekkis konflikte, halvustavat suhtumist tuli ka pingi poolt. Tõenäoliselt oli selle põhjuseks negatiivne eelhäälestus ja klubijuhtide tolereeriv suhtumine sellisesse käitumisse. Muidugi igas mängus juhtub, et mängijate vahel tekib ütlemisi, aga see ei kasva millekski tõsisemaks. Samas on vähe ka silmatorkavalt meeldivaid mänge, kus vastastikune suhtumine on läbivalt sõbralik, hoidutakse jõulisest mängust jne. Kohtunike tõttu mängud pigem ei lähe käest ära. Kohtunikud võivad mängijaid ebakindlamaks muuta, kui neil on kehvem partii, aga üldiselt mõistame, et meie liigas on ka nemad õppimas.

3. Kuna tegemist on vabatahtliku tööga, siis kõige keerukam on muude tegevuste kõrvalt aja leidmine. Aga kui on tahtmist, siis see on tehtav. Klubijuhi koormus sõltub suuresti sellest, kui paljud liikmed on nõus panustama korraldustöösse. Seega on tähtis osata klubiliikmeid motiveerida ja neile sobivaid ülesandeid anda. Teatavat lisaajakulu on kaasa toonud ka see, et jalgpalliliit suhtub rangemalt madalamate liigade võistkondadele kehtestatud nõuete täitmisesse. Näiteks mängukorraldusega seotud nõudeid jälgitakse täpsemalt.

Tanel Tomson

Kristiine JK III liiga lääs

1. Kui 2000. aastal Kristiine Jalgpalliklubiga alustasime, oli meie klubis ja ka liigas palju selliseid mängijaid, kes polnud jalkatrennis käinud. Nüüd tulevad meie liigasse mängijad, kel on reeglina jalgpallitaust. Nii et selle aja jooksul on tase kõvasti tõusnud ja eks harrastajate arvu kasv on kvaliteedile ka kaasa aidanud. Viimase viie-kuue aasta jooksul on asi läinud professionaalsemaks: kõigil on treener, mõnel lausa mitu, mänge salvestatakse.

2. Enamjaolt mööduvad mängud sõbralikus õhkkonnas, pole vaenu ega vastasseisu. Spordimehe hing lööb loomulikult välja, sest kõik tahavad võita. Aga isegi kui väljakul tehakse vigu või vastasele haiget, siis reeglina surutakse pärast mängu kätt ega jääda vimma pidama. Mõned küll mängivad jõulisemalt, mis võib olla vastasele ootamatu, kuid pole näinud, et hakatakse kedagi sihilikult lõhkuma. See on ikkagi harrastus, väljaspool seda on muu elu. Kui mõnel emotsioonid üle keevad, siis on tegemist igivana teemaga, et hakatakse kohtunikku süüdistama. Vahel on ka põhjust: kui tundub, et sarnaseid olukordi tõlgendatakse ebavõrdselt. Kohtunike puhul peab aru saama, et ka nemad on meie liigas sageli algajad. Kuigi meil on kolm kohtunikku, ei näe nemadki kõiki olukordi ja see on mõistetav. Kokkuvõttes on mängude õhkkond pigem sõbralik.

3. Meil on mängijate hulk sedavõrd suur, et koosseisu kokkusaamiseks ei pea kihutustööd tegema. See mure jääb aastate taha. Trennis ja mängupäeval on osalisi piisavalt. Meie õnneks ja Eesti jalgpalli õnnetuseks tuleb meile ka selliseid noori, kes on teelahkmel ja peavad tegema otsuse, kas valida jalgpallis tippu pürgimise asemel hoopis õppimine või töö.