Balti turniir vajab

Ts Klimuutust

Kolm aastat tagasi, kui Eesti lõpuks 83aastase ootuse lõpetas ja taas Balti turniiri võitis, kirjutasin Jalkas nii: „Küünik minu sees tahab välja tuua selle, et tänavune võit oli meile ainult seepärast nii eriline, et meie viimasest Balti turniiri võidust oli möödas 83 aastat. Järgmised võidud – kui nende vahele just sama pikka aega ei jää – enam nii magusalt ilmselt ei maitseks. On ainult üks viis, kuidas teada saada…“ noloogiaga napilt tuvastatav. Sellised otsused ei kaitse jalgpalli olemust või ausat mängu, vaid lörtsivad seda.

Nüüd siis saime teada, mis tunne on vaid kolmeaastase pausi järel taas Balti turniiri võita. Oli magus küll! Aga kindlasti mitte niivõrd oluline või märgiline kui 2021. aastal – kuigi uue peatreeneri tulek ja koondise uus hingamine andis tänavusele võidule oma värvi.

Endiselt olen aga seisukohal, et Balti turniiri iga kahe aasta tagant korrates kaotab see oma väärtust üsna kiiresti. Tänapäeva koondisekalendris on Balti turniiril kindlasti väärtus ja koht olemas, aga üle suve seda korraldada tundub liiga palju. Selle asemel võiks see olla traditsiooniks igal MM-suvel – MM-finaalturniirile pääsevad Balti riigid alati vähem tõenäoliselt kui EMile ning nelja-aastane tsükkel lisaks Balti turniirile erilisust ja väärtust. Praeguse tsükliga jätkates on see juba õige pea taas pingevabade sõprusmängude komplekt, kus hakatakse tugevaima koosseisu asemel katsetama ja parimatele puhkust andma.

Seda, et tehnoloogiat tuleb osata kasutada, nägime juuni keskel ka meie oma A. Le Coq Premium liigas. Kahel järjestikusel päeval ei suutnud kohtunikud ka videopildi abil võtta vastu õigeid otsuseid – nii Nõmme Kalju ja FC Flora mängus Kaljult röövitud värav kui FCI Levadia ja Tartu Tammeka mängus Levadiale kingitud penalti olid olukorrad, mis tuleks igal enesest lugupidaval kohtunikul terve mõistuse reegleid järgides lahendada. Seda enam, et VARi tulek on andnud neile võimaluse sügavalt sisse ja välja hingata ning olulised otsused üle vaadata.

Selle asemel et VARi abiga seada õiglus jalule väljakukohtunikul ilmselgelt kahe silma vahele jäänud olukordades või muul moel keerulistes situatsioonides, on Premium liigas saanud VARist sageli tüütu tähenärija, kes otsib vigu ka sellistes olukordades, kus kõigi osapoolte jaoks on okei edasi mängida ja penaltit ei nõua isegi ründav võistkond. Sekkumise taset tuleks viia julgelt kõrgemale – kui platsil ei sündinud parasjagu just röögatu ebaõiglus, tuleb väljakukohtuniku esialgne otsus püsima jätta ning jätta VARi sekkumine

Balti turniiri on alati tore võita, aga selle iga nelja aasta tagant korraldamine aitaks ajaloolise trofee väärtust kõrgemal hoida. Foto: olukordadesse, mis tõesti seda vajavad. Penalti on jalgpallis väga karm karistus ning iga väiksema juhusliku käepuute või kehakontakti peale on seda määrata lihtsalt vale. Kui puuteid ja kontakte tuleb video pealt tikutulega taga otsida, ei ole järelikult need ka penaltiväärilised rikkumised. Nii lihtne see ongi.

Teine liiga B? Miks mitte

siis juba Premium liiga E?

Käesolevas Jalkas tutvustame muu hulgas plaani värskendada vaat et aastakümneid sisuliselt samasugusena toiminud Eesti II liigat, kus senise kahe piirkondliku tsooni asemel soovitakse II liiga muuta kaheastmeliseks, mis looks meile esiliiga eeskujul teise liiga ja teise liiga B.

Näppudel kiirelt arvutades saame teada, et II liiga B oleks Eesti jalgpallipüramiidil tugevuselt viies aste. Kuuldavasti jäetaks sellele II liiga nimi külge seepärast, et seni seal mänginud pallurid ei tunneks end vähem väärtuslikuna, kui samale tasemele jäädes nad ühtäkki nime poolest näiteks kolmandasse liigasse satuksid. Olgem ausad, tugevuselt viiendat liigataset II liigaks nimetada on aga päris segadust tekitav ja suisa totter.

Liiganimedega toimuv on niigi näiteks jalgpallivõõrale inimesele täielik miiniväli, kus eksida või valesti aru saada on imelihtne. Kuidagi on ajalooliselt nii välja kujunenud, et sõna esiliiga, mis tähendab ju justkui esimest või järjekorras parimat liigat, tähendab spordis üldjuhul hoopis tugevuselt teist taset meistriliiga või kõrgliiga järel. Teine liiga on tavaliselt millegipärast hoopis tugevuselt kolmas liiga ja nii edasi.

Kusjuures mitte alati – näiteks Eesti noortejalgpallis tähistab esiliiga vanuseklassi kõige kõrgemat liigataset. Mine ja võta nüüd kinni!

Teise liiga B-ga niigi sogase vee segamise asemel tundub aeg justkui küps liiganimede reformimiseks. Kas kellelgi on häid pakkumisi?