Kas rahvaliiga saab madalamad liigad kätte?

2010. aastal loodud rahvaliiga on harrastajate tasemel Eesti jalgpalliskeenet kõvasti rikastanud, pakkudes mänguvõimalust tuhandetele mängijatele. Osalt saab aga just rahvaliiga esiletõusuga selgitada seda, miks on viimastel aastatel jäänud III ja IV liigas meeskondi pisut vähemaks.

Tekst: Raul Ojassaar

Seda, et III ja IV liigas on võistkondi vähemaks jäänud, on näha juba puhtalt liigade nimetuste järgi. Veel 2015. aastal oli näiteks IV liigas neli tsooni 8–10 võistkonnaga, tänavusel hooajal on IV liigas tsoone alles jäänud vaid kaks. II ja III liigas on tsoonide nimetused jäänud küll samaks, kuid III liigas on tsoonides mängivate võistkondade arv jäänud mõnevõrra väiksemaks. Rahvaliigas on pärast vahepealset koroonaaega võistkondade arv pigem kasvanud, kuid näiteks veel 2016. aastal, kui osavõtutasu seal ei küsitud, oli osalevaid võistkondi 134. Kui 2017. aastal kehtestati võistkonnale 100eurone tasu, langes võistkondade arv taas õige pisut alla saja. Jalkaga vestles Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonnas III ja IV liigaga tegelev Merje Põder, kes selgitas, millises olukorras meie madalamad liigad hetkel on.

Milline on meie madalamate liigade ja rahvaliigade tervis? Millises suunas on viimasel ajal asjad liikunud?

Pigem on võistkondade arv läbi aegade olnudki üsna kõikuv – üht aastat teisega ei maksa nii otseselt võrrelda, pigem tuleks vaadata näiteks viie aasta läbilõiget. See, et tänavu on madalamates liigades kaheksa võistkonda vähem, ei ole otseselt muremärk. Näiteks 2020. aastaga võrreldes on võistkondi märksa rohkem – see oli muidugi ka koroonapandeemia aasta. Praegu oleme jõudnud võistkondade arvuga suures plaanis koroonaeelsesse aega tagasi.

Mulle tundub, et rahvaliigasse registreerutakse hoogsasti ja sellega probleeme ei ole. Mõned võistkonnad soovivad sealt iga aasta tulla ka meistrivõistlustele – selliseid võistkondi on iga hooaeg paar-kolm. Rahvaliigas on väga hästi toi-

IV liiga võitja selgitasid mullu kaks võistkonda, kes madalamates liigades end sisse seadnud: juba eelmise sajandi lõpust saati madalamates liigades mänginud Kristiine JK sai seal jagu rahvaliiga võistkonnana alustanud ja nüüd madalamates liigades tegutsevast Tabasalu Ulasabatist.

Foto: Johannes Paul Tamm

Võistkondade arv madalamates liigades ja rahvaliigas rahvaliiga

Mängijate arv madalamates liigades ja rahvaliigas rahvaliiga minud ka A- ja B-tasandi loomine, mis on andnud B-tasandi tiimidele võimaluse rohkem omasugustega mängida. Mängijate tagasiside on sellele olnud väga positiivne.

Mõlemal graafikul on arvesse võetud ainult meesjalgpallureid.

Kas see, et raskuskese on justkui liikunud aasta-aastalt meistrivõistlustelt rahvaliiga suunas, on probleem või mitte? Mida see näitab?

Siin on juures ka mõned muud probleemid. Tihtipeale näeme, kuidas neljandast liigast ei soovi meeskonnad kolmandasse liigasse tõusta – see on murekoht. Sportliku printsiibi järgi on võistkond koha kõrgemal välja teeninud, aga nad ei soovi seda vastu võtta.

Miks mitte?

Rahalised põhjused – sõite tuleb tavaliselt natuke rohkem, samuti muid kohustusi. Paljud kardavad ka mängutaset ja arvavad, et neljandas liigas on natuke kergemad mängud, aga päris nii otse ei saagi ehk enam väita. Mingi mudaliiga neljas liiga küll minu meelest ei ole.

Paarkümmend aastat tagasi mängiti kuskil kooli taga väljakutel ja kes teab kus, praegu on korralduslik tase, treeningute tase ja kõik muu jõudnud ka madalamatesse liigadesse. Nende, kes on lapsest saati, 15–20 aastat jalgpalli mänginud, tase kandub ka madalamatesse liigadesse edasi.

Mis iseloomustab neid klubisid või võistkondi, kes on jäänud aastateks madalamatesse liigadesse? Liigade koosseisudele pilku peale visates tundub, et näiteks kümne aasta tagusega võrreldes on seal üsna palju tiime samaks jäänud. Uusi tulijaid jääb vist rohkem kui mõneks hooajaks meistrivõistlustele pidama üsna harva?

Paljud sellised pika ajalooga võistkonnad on tekkinud sõpruskondade pealt, kuhu on aja jooksul mängijaid juurde võetud. Uuematest võistkondadest on mõned ka sellised, kus on palju mängijaid, kes on kunagi mänginud kõrgemal tasemel, vahepeal sellest loobunud, aga soovivad endiselt mängida. Nemad satuvad tihtipeale just kolmandasse liigasse, et natuke oma mängukirge veel rahuldada.

Uuematest võistkondadest, kes on madalamates liigades kanda kinnitanud, saab välja tuua Maksatranspordi, kes on rahvaliigast tulnud ja omab nüüd ka duubelvõistkonda. Ulasabat on tulnud ja arenenud, neilgi on duubeltiim juba olemas. See, et mõned võistkonnad tulevad ja teised loobuvad, on tavaline.

Kui suur see kaadrivoolavus igal hooajal on? Kui palju võistkondi juurde tuleb, kui palju loobub? Eelmise ja tänavuse hooaja vahel oli saldo lõpuks täpselt null, sest nii palju kui võistkondi loobus, nii palju tuli neid ka juurde. Uusi võistkondi oli aga üsna palju. Aeg-ajalt tuleb meil ka rahvaliiga tippe moosida, et nad meistrivõistlustele tuua. Paljud ütlevad, et kui oled juba paar hooaega rahvaliigas olnud, siis sealt samm neljandasse liigasse on üsna suur – iga nädalavahetus on mängud, rahvaliigas lepid ju ise mänguaja kokku ja vahel mängid väiksemal platsil või vähemate mängijatega. Ülesehitus ja struktuur on rahvaliigas tunduvalt kergem. Võistkonna sisu on tihtipeale rahvaliiga tiimidel olemas, aga samm ülespoole on nende jaoks hirmutav.

Kes aga otsuse vastu võtab ja rahvaliigast sammu ülespoole teeb, see jääb üldiselt madalamatesse liigadesse mitmeks aastaks pidama. Üheööliblikaid eriti ei ole.

Paratamatult mõjutab ka Eesti regionaalpoliitika. Kui väiksemas kohas inimeste arv kahaneb, kahaneb ka mängijate arv ja mitu väiksemate kohtade võistkonda on seetõttu ära kadunud või rahvaliigasse taandunud. Kolmandast ja neljandast liigast moodustavad Harjumaa võistkonnad juba väga suure osa.

Teist liigat ootab ees suur muudatus

Praeguse plaani kohaselt ootab juba aastakümneid sarnase formaadiga mängitud teist liigat järgmisest hooajast ees oluline muudatus. Seni kahe paralleelse tsoonina peetud II liigasse kavatsetakse samamoodi nagu esiliigas luua kaks tasandit – teine liiga ja teine liiga B. Kõrgem tasand koosneks sealjuures 16, madalam tasand 14 meeskonnast, mis teeb hooaja jooksul mängude arvuks 30 ja 26. Sellega loodetakse muu hulgas vähendada ka vahet II liiga ja esiliiga B vahel –esiliiga B hooaeg koosneb teadupoolest 36 mängust, II liiga võistkonnad saavad praeguse süsteemi järgi aga hooajal vaid 26 kohtumist.