2-kõne: Nikolai Burdakov

Nikolai Burdakov: naine unistab tänini majast kuurordis. Aga minu raha läheb Narva jalgpallile

Nikolai Burdakov on elus ja jalgpallis näinud nii mõndagi. Treenereid ja mängijaid, kelle silm särab ja süda lõõmab kõrvuti nendega, kes paremal juhul käivad mängudel ja trennis lihtsalt palgapäeva ootuses, hullemal aga end ja meeskonnakaaslasi pettes.

Tekst: Andres Vaher | Fotod: Lembit Peegel

Eelmisel aastal üllatas Narva Trans suisa karikavõiduga ning Evald Tipneri nimelise trofeega sai poseerida ka Burdakov. Tänavu jõudis Narva taas karikafinaali, ent pidi seal FC Flora paremust tunnistama. V estlesime Narva Transi presidendiga, hiljuti 70 aasta juubelit tähistanud mehega vahetult enne FC Floraga peetud karikafinaali. Evald Tipneri nime kandev uhke trofee jäi Transil tulises heitluses küll kaitsmata, kuid Burdakovi elutöö väärtust see tõik kindlasti ei kahanda. Valgevenes sündinud, aga praeguseks üle poole sajandi Narvas elanud ja sisuliselt sama kaua piirilinna jalgpalli edendanud mehel on sel pikal teel kogetud rõõmudest ja löökidest pajatada nii mõndagi.

Vabandust, et alustan tänasel jalgpalli pidupäeval sootuks teisest žanrist küsimusega. Kas mäletate, millal asus Narva Trans Eesti meistriliiga tabelis viimati viimasel kohal?

Oh, jumal hoidku...! (Vangutab nõutult pead – toim.). Ei, ma tõesti ei mäleta. Kas seda on üldse Parandamatult juhtunud? Küllap ikka on. Aga millal...? Äkki aja kirjanikud uurivad järele. emotsionaalne klubijuht Mõistagi valmistab nii kehv hooaja algus meiNikolai Burdakov ei salga, et on emotsionaalne mees. Kuidas le väga-väga palju meelehärmi. Kindlasti on sel ta saakski – igaüks näeb ju seda oma silmagagi. Juhtumid, kui kindlad põhjused. Aga ma ei tahaks praegu neil Burdakovil Transi pingilt kohtunike töö kohta midagi krõbedat pikemalt peatuda. Püüame vaadata tulevikku, ütelda on, käivad Premium liiga mängudega lahutamatult olukorda võimalikult kiiresti parandada ja tõusta sinna, kus meie õige koht. kaasas. Hiljuti eemaldati ta koos poja Konstantiniga näiteks mängust Viljandi Tulevikuga. „Kui näen ebaõiglust – iseäranis meeskonna, mitte iseenda suhtes –, ei suuda ma emotsioone talitseda. Nii lihtsalt on. SelRändame olevikust kaugele minevikku. Ilmselt line ma olen. Siis nad lihtsalt tulevad. Midagi pole parata. Jah, paljud jalgpallisõbrad ei tea, et olete pärit Valgema tean, see on mu puudus. Kui õhtul kodus rahunenuna mänvenest. Miks tulite 17aastase noormehena Eesgule tagasi vaatan, mõistan isegi, et eksisin ja peaksin võtma tisse ja olete siia jäänud tänaseni? Oli aasta 1967, lõpetasin Magiljovi oblastis keskrahulikumalt. Mu naist häirib mu säärane käitumine väga, saan temalt alati karmi kriitikat. Kuni saabub järgmine olukord... Ma lihtsalt ei oska ega suuda. Ja olen ju ka juba 70. Ma ei muutu kooli. Ma ei tahtnud minna ülikooli, vaid armeesenam,“ muigab Narva jalgpalli hing. se. Kuna mu kaks õde elasid Eestis, tulin neile lihtsalt külla. Ma ei mõelnud algul, et jäängi siia. Saatus kujunes lihtsalt selliseks. Kuidas täpsemalt? Valgevenes. See teeb aeg-ajalt meele pisut nukÕdedele meeldis siin, nad kiitsid ja julgustasid. raks. Otsustasin siis kah proovida. Kujunes välja nii, on maetud ka mu ema. Kuigi jah, mu isa puhkab et sain tööd ettevõttes, millest hiljem Kuidas suhtute Valgevene praeguseskasvas välja Narva autobaas, kuhu olen se riigikorda ja Lukašenka valitsemisjäänud tänini (esialgu oli Burdakov aega? treial, viimased kümnendid peadirekMu isa suri samal kuul, kui Lukašenka tor – toim.). Saatus, mis muud... Mul on siiralt hea meel, et olen nii kaua samas kohas saanud tegutseda. Olen näinud Valgevenest Narva kolimisest: võimule tuli. Seetõttu olin täpselt sel ajal Valgevenes. Aga öelda tema kohta midagi head või halba ma ei taha ega paremaid ja halvemaid päevi, aga pole „Kuna mu kaks õde elasid oska, sest sisulisi kokkupuuteid sealse valikut kordagi kahetsenud. Vastupidi. Eestis, tulin neile lihtsalt eluga pole mul olnud. Leian, et õigus Kindlasti tuleb aga rõhutada, et aeg oli praegusega võrreldes sootuks teine. Tegemist oli siiski sama riigiga. Selliseid külla. Ma ei mõelnud algul, et jäängi siia. Saatus kujunes midagi arvata on vaid neil, kes Valgeve nes elanud. elumuutusi oli palju lihtsam teha. lihtsalt selliseks.“ Kuidas tekkis idee luua Narva auto

baasi juurde jalgpallimeeskond?

Kas teil on Valgevenega mingid sidemed säilinud? Armastan jalgpalli varajasest lapsepõlvest saadik. Sisuliselt need puuduvad. Kõik lähemad sugulaVõtsin selle armastuse siia kaasa ja nii ta läks. Etsed elavad Eestis või Venemaal, Valgevenes on tevõte oli suur – umbes 1200 inimest. Olin küll vaid kaugemad. Mu õed ja vend elavad siin, siia lihtne autojuht, aga minusse suhtuti hästi ja mind usaldati. Alustasime linna meistrivõistlustest, võitsime

Nikolai Burdakov karika ja pääsesime ENSV kolmandasse liigasse. Sealt hakkasime aegamööda ülespoole ronima. Olin meeskonna looja, mängija ja kapten. Kuna ^ ^ ^ Sündinud 20. juunil 1950 Valgevene NSVs Galkovitšis. 17aastasena kolis õdede juurde Narva, kus hakkas tööle treialina ja mängis kohalikus meeskonnas jalgpalli. Pärast sõjaväeteenistust (1974) moodustas autobaasi treenerit esialgu polnud, siis ka treener. Muide, tol ajal mängis Narvast erinevates Eesti liigades koguni viis meeskonda. jalgpallimeeskonna, mis jõudis kolmel korral Eesti meistriliigasse. Aastani 1989 võistkonna kapten ja ründaja. Kuni saabus Narva Transi aeg, kus olite esialgu ^ Uuel iseseisvusajal oli esmalt Narva Transi treener, seejäsamuti treener, viimased 25 aastat aga presi^ rel (alates 1995) klubi omanik ja president. Trans on kaks korda võitnud Eesti karika (2001 ja 2019) ja superkarika (2007 ja 2008), meistrivõistlustel tulnud ühe dent. Jah, koos Eesti iseseisvuse tulekuga läksid kõik korra (2006) hõbe- ja kuus korda pronksmedalile. ülejäänud Narva meeskonnad kahjuks laiali. Ellu ^ Juhtinud pikalt Narva autobaasi ja tegutsenud transporoleme jäänud vaid meie. Vähe sellest, oleme kuni diäris, kuulunud jalgpalliliidu juhatusse. Tänavusest EJLi tänase päevani püsinud alati meistriliigas. Kindhõbemärgi laureaat. lasti on see omamoodi suur asi, arvestades, et sel pikal teel on tulnud ületada päris suuri raskusi.

Aastaid tagasi ütlesite, et ei kaalu pensionile minekut enne, kui Narvas on sirgunud keegi, kes on valmis pingutama samal moel vähemalt sama suurte eesmärkide nimel. Kas see kehtib ka praegu?

Eks ikka tänu sellele piiritule jalgpalliarmastusele. See ei kao minust iial. Sealt saan kogu energia. Vahel öeldakse: töö on mu parim hobi. Minu jaoks on jalgpall midagi palju enamat. Minu ja mu perekonna elu lahutamatu osa. Pere toetus on olnud äärmiselt tähtis.

Panete samas taktis kuni surmani välja?

(Naerab – toim.). Raske öelda. Tean vaid seda, et täna tunnen armastust ja vastutust. Pensionil olen juba ammu. (Taas ülevoolav ja nakatav naer – toim.). Aga jah... Võibolla keegi mu perekonnast tahab ja suudab kunagi ohjad üle võtta. Näiteks poeg (24aastane Konstantin Burdakov töötab praegu Transis mänedžeri ja esindajana – toim.). Samas tuleb aru anda, kui keeruline oleks tal siin

Tõepoolest, selle aja jooksul on väga palju klubisid tulnud ja läinud. Sama lugu presidentidega. Kuidas on teil õnnestunud jääda?

setes oludes meeskonda ja kogu struktuuri hoida.

Tulihingelise Transi toetajana on Burdakov korduvalt sattunud kohtunikega vaidlema. „Kui näen ebaõiglust – iseäranis meeskonna, mitte iseenda suhtes –, ei suuda ma emotsioone talitseda. Nii lihtsalt on. Selline ma olen.“

Sellest, mis teda klubi juures hoiab: „Piiritu jalgpalliarmastus. See ei kao minust iial. Sealt saan kogu energia.“

Narvas ei ole jalgpalli rahastamine nii heal järjel kui paljudes teistes Eesti linnades. Meie finantsolukord ei ole ülejäänud tippklubidega võrreldav. Häid treenereid ja mängijaid meile meelitada on tohutult keeruline. Isegi oma noori kodulinnas hoida on järjest võimatum väljakutse. Kel pea vähegi otsas, läheb mujale ja ühendab jalgpalli õppimisega. Narva on Eesti, aga mitte päris Eesti.

Kui palju isiklikku – just isiklikku, mitte autobaasi – raha olete klubi heaks loovutanud?

Võttes kokku kõik need aastad... (Mõtleb veidi – toim.). Kindlasti saanuks selle eest rohkem kui ühe maja mõnes kaunis kuurordis. Aga ärge mõistke mind valesti: nagu varem ütlesin, ma ei kahetse. Ma ei oska elada selle nimel, et mul peab olema võimalikult palju isiklikku raha. Ma pole kunagi nii mõelnud. Kõik, mis olen saanud jalgpalli jaoks kulutada, olen ka kulutanud. Vahel võibolla ka natuke rohkem.

Kas klubi raskematel aegadel olete tundnud, et isiklikest ohverdustest on kahju?

Minul mitte, mu abikaasal küll. Tema on majast kaua unistanud. Unistab siiani. Aga pean ausalt välja ütlema: ma ei usu, et ta unistus iial täitub. Nii lihtsalt on. Kui ta muidugi ise seda ellu vii. Sel juhul ei saa ma midagi ette võtta. (Taas nakatav naer – toim.). Pettumust olen muidugi tundnud, kui keegi on alt vedanud või asjad pole läinud soovitult. Unetuid öid on samuti kogunenud omajagu. Aga kahetsenud pole kunagi. Aeg on parandanud kõik haavad ja aidanud ületada kõik raskused.

Kas kõige raskem oli periood, kui klubi sattus kokkuleppemängude skandaali?

Jah, vaieldamatult. See oli kurb ja häbiväärne aeg.

Ma ei uskunud kuni viimseni, et meie klubis saab midagi taolist toimuda. Et inimesed, kes on iga päev su kõrval, reedavad terve klubi. Minu teiste hulgas. Ja siis vannuvad põlvili süütust. Kui mulle lõpuks faktidega selgeks tehti, et usaldasin ja eksisin... See oli kirjeldamatu löök. Mul on hea meel, et suutsime selle aja üle elada ja teha vajalikud järeldused. Aga ma ei ole siiani täpselt mõistnud, miks teatud inimesed pettuseteed läksid.

Üks neist oli Maksim Gruznov, Transi legendaarseim mängija. Kas see, et ta on viimastel aastatel treeninud Transi noori ja nüüd tegutseb ka esindusmeeskonna juures, tähendab, et olete talle täielikult andestanud?

Et Maks mässis end nendesse mängudesse, oli mulle kahtlemata eriti valus. Lõpuks said nii tema kui kõik teised pettuses osalejad aru, et kokkuvõttes ei anna pakutav raha neile midagi. Nädala või hiljemalt kuuga oli kogu teenistus kulutatud, kuid ebaaususe jälg jääb igaveseks. Kui Maks oli karjääri lõpetanud, rääkisime. Väga tõsiselt. Kohtusime üheskoos ka jalgpalliliidu juhi Aivar Pohlakuga. Ta kahetses ja andis lubadused. Aega oli möödunud, tahtsin teda taas usaldada. Seni pole pidanud kahetsema. Ta on teinud treenerina head tööd.

Nikolai Burdakov 2008. aastal. tõsiselt suhtuda. Igapäevaelu väikesed rõõmud olid talle tähtsamad. Pluss kõik need asjad, millest just rääkisime. Oleme neist asjadest rääkinud. Täna ta kahetseb. Aga enam pole midagi parata.

Tal oli ju 20 aasta eest võimalus siirduda Venemaa kõrgliigasse. Keeldusite kuue miljoni krooni suurusest pakkumisest. Kas seda kahetsete tagantjärele?

Mina olin valmis teda müüma, selles polnud küsimus. Moskva Dinamo president Nikolai Tolstõhh isiklikult helistas mulle. Maksim käis seal ka end näitamas, aga kahjuks teda lihtsalt ei võetud. Hiljem osales kahes Peterburi Zeniti laagris, kolmandasse ei kutsutud vigastuse tõttu. Oli veel rida võimalusi. Ühel neist tekkis segadus pangagarantiiga. Ta käis Iisraelis, Hiinas, võibolla kuskil veel. Aga teie mainitud summas pakkumist päris ei tehtud – vähemalt nii palju, kui mina tean.

Kuulusite aastaid jalgpalliliidu juhatusse. Milliseid rolle seal täitsite ja mida sellest ajast mäletate?

Olin Ida-Virumaa esindaja ning juhatuse teised liikmed suhtusid minusse ja minu panusesse sealse piirkonna jalgpalli edendamisel suure austusega. Tundsin seda selgelt. Mul polnud kellegagi erimeelsusi.

Kas andestada oli kerge? Ei ja jah. Mõistagi ei saa taolise olukorra ületamine olla kerge. Aga olen inimene, kes ei suuda pettumust kaua südames hoida. Elan veendumuses, et igaüks on võimeline vigu parandama. Tahan anda uusi võimalusi ja uskuda, et tänu neile võimalustele aitan kaasa inimese enda arengule ja muutumisele. Kõik kohe ja lõplikult läbi raiuda on minu jaoks liiga lihtne lahendus. Maks oli Eesti oludes täiesti eriline ründaja. Sellist talenti – justnimelt ründajaannet – pole ma terve selle aja jooksul näinud mitte kelleski teises. Ka Aivar Pohlakuga mitte? Nojah, temaga on meil olnud igasuguseid aegu. Tunneme üksteist väga kaua ja väga hästi. Tuli ette ka erimeelsusi, samuti solvumisi – usun, et mõlemalt poolt. Aga meis on kaks äärmiselt olulist sarnasust: me kumbki ei mäleta ebameeldivusi ja me mõlemad armastame jalgpalli. Või isegi kui mäletame, siis ei näita seda välja. Täna on meil väga head ja töised suhted. Saite 70 aasta juubeliks rinda Eesti Jalgpalli Liidu hõbemärgi. Mida see teile tähendab? Maksim Gruznovist: „Maks oli Eesti oludes täiesti eriline ründaja. Sellist talenti Liialdamata. Olid Oper ja Zelinski ning – justnimelt ründajaannet Muidugi olen tänulik. Aitäh tunnustuse veel terve rida korralikul tasemel väravakütte, aga Maks sai looduse poolt kaasa märksa rohkem kui keegi teine. – pole ma terve selle aja jooksul näinud mitte kelleski teises. Liialdamata.“ eest! Aga valetaksin, kui ütleksin, et see on olnud mu elu ja töö mõte. Küllap oskavad need, kes auhinna määrasid, mu panust paremini hinnata. Ma ise ei ole Seega olete ilmselt minuga nõus, et tal kunagi mõelnud oma teenetele Eesei õnnestunud oma võimeid kaugeltki realiseeti jalgpalli ees. Muretsen ja pingutan, et jalgpalli rida? harrastamise tingimused Ida-Virumaal paraneks. Loomulikult olen. Ise ta oli see, kus oma tohutu Praegune olukord on häbiväärne. Nagu ka see, et talendi raisku lasi. Ta võinuks jõuda väga kõrgele Narvat ei valitud linnade hulka, kuhu rajatakse ja kaugele, kahjuks ei osanud aga jalgpalli piisavalt sisehall.