2-kõne: Jonatan Johansson

Jonatan Johansson:

nautisin aega Eestis täiega!

Vähe on selliseid mängijaid, kes mängivad mõnes klubis väga põgusalt, aga suudavad sinna jätta kustumatu jälje. Tartu Tammeka fännid meenutavad senimaani hea sõnaga 2012. aastal nende eest vaid kuus kohtumist kaasa teinud, aga neli väravat löönud jõujuurikat Patot, samamoodi nagu 2019. aastal vaid kolme mänguga Premium liiga ukse jalaga lahti löönud Markus Soometsa. Paide Linnameeskond elab siiani kaasa Alassana Jattale, kes jõudis 2019. aastal nende eest poole hooajaga 13 väravat lüüa.

Tekst: Raul Ojassaar

Jonatan Johansson

Sündinud 16.08.1975 Stockholmis Mängijakarjäär 1994 Pargas IF 1995-97 Turun Palloseura 1997 FC Flora 1997–2000 Rangers 2000–2006 Charlton Athletic 2006 Norwich City (laen) 2006–2008 Malmö FF 2009 Hibernian 2009–2010 St Johnstone 2010–2011 Turun Palloseura

Soome koondis (1996–2010): 106/22 Treenerikarjäär 2012 Greenock Morton U20 2012–2015 Motherwell U20 2016–2017 Soome koondis (abitreener) 2017–2018 Rangers (abitreener) 2018–2019 Greenock Morton 2020– Turun Palloseura

FC Flora fännid saavad sarnastes meenutustes minna ajas tagasi aga 25 aastat. 1997. aasta talvel astus Helsingis laevale toona juba Soome koondiseski esimesed mängud teinud ründaja Jonatan Johansson. Üheksa mängu ja üheksa väravat hiljem müüs Flora ta 350 000 naela eest Šoti tippklubisse Rangersisse. Sedavõrd kõva tasemega üleminekuid on Eesti liigast ka hiljem tehtud haruharva! Johanssoni ootas ees särav karjäär, mille jooksul jõudis ta peale Rangersi pallida veel Charlton Athleticus, Norwich Citys, Hibernianis, Malmös ja St Johnstone’is, enne kui 2010. aastal TPSis profivutiga hüvasti jättis.

Eesti ja Soome legendide lahingu eel õnnestus Jalkal enam kui sada korda Soome koondist esindanud Johanssoniga maha istuda ja tema üürikest, aga meeldejäävat Eestis veedetud aega meenutada.

Üheksakümnendate keskel mängisid Veikkausliigas Turun Palloseura eest ja olid juba teinud debüüdi Soome koondises. Olid 21aastane ja Soome jalgpalliüldsus ootas sinult palju. Kuidas sattusid sellisel hetkel Eestisse mängima? Tagasi vaadates tundub see otsus nõrgemasse liigasse siirduda ju peaaegu jabur, ometi läks sinu puhul lõpuks kõik hästi.

See pani toona päris paljude inimeste kulmud kerkima! Mul oli TPSiga küll leping, kuid klubil oli toona rahalises mõttes keeruline olukord. Üks mu sõber oli Aivar Pohlakuga koostööd teinud ja tema abil välismaale siirdunud ning Aivar tahtis ka minuga tööd teha, kuid TPS polnud sellise variandiga nõus. Aivar sai siis teada, et minu lepingus on väljaostuklausel, ta maksis raha ära ning

Vennad Johanssonid said nime Kardemoni linna röövlite järgi: Jonatani vennad on Kasper ja Jesper. me leppisime kokku, et kui tal ei õnnestu mind maha müüa, siis võin alati Soome tagasi minna.

Tahtsin sel hetkel esiteks midagi uut proovida ja edasi liikuda. Teiseks teadsin, et Flora standardid on kõrged, kuna see oli Eesti koondise baastiim, ning teadsin, et Teitur Thordarson on väga nõudlik peatreener, teadsin teda juba sellest ajast, kui ta Rootsis mängis. Paljud asjad tundusid õiged – näiteks olime talvel kuu aega Küprosel laagris, kus oli väga hea treenida. Olin noor, mulle meeldis uusi asju ja uusi seiklusi proovida. Ja mulle meeldis Aivar! Uskusin, et ta suudab mulle midagi leida.

Ütlesid, et sinu Eestisse siirdumine pani Soomes nii mõnedki kulmud kerkima. Kuidas sellesse üleminekusse suhtuti?

Ma arvan, et nad mõtlesid lihtsalt, et olen peast natuke segane. Ilmselt arvati, et annan oma koha koondises ära, aga tundsin ennast enesekindlalt – tulen Eestisse, teen need kümme mängu hooaja lõpus ära (Eesti meistriliigat peeti toona veel sügise-kevade formaadis – toim.), ajan ennast heasse vormi ja liigun suvel edasi. Seepärast leidsin, et minu risk ei olnud tegelikult eriti suur. Ajakirjanduses räägiti minu sammust küll palju, kuid suutsin jääda tagasihoidlikuks ja kõvasti tööd teha.

Lisaks olin Tallinnas varem korra käinud ja mulle see linn väga meeldis.

Soome meedia hinnang Johanssoni Eestisse siirdumise kohta: „Ma arvan, et nad mõtlesid lihtsalt, et olen peast natuke segane.“

Kas suhtlesid ka toonase Soome koondise peatreeneriga? Mida tema arvas?

Soome koondise treener oli toona taanlane Richard Møller Nielsen, kelle poeg Tommy oli Rangersis abitreener. Ütleme nii, et ta polnud minu Florasse siirdumisest üleliia vaimustuses! Eesti liiga tase tegi talle natuke muret, aga saime hästi läbi ja tundsin, et kuna leping pole pikaaegne, siis ei ole sellest hullu. Temale luges aga peamiselt see, mida suutsin mängudes näidata. Pealegi aitas ta mul samamoodi uut välisklubi leida, nii et kõik osapooled, ka mina ja Aivar, olid sama eesmärgiga.

ja (Janne Oinas ja Pal Christian Alsaker – toim.) ja mul oli ka üks sõber, kes laeval töötas. Samuti oli meie meeskond väga sotsiaalne – mängijad olid noored ja käisid ka platsilt eemal omavahel läbi. Ametlikult ei olnud see küll lubatud, aga muidugi käisime ka pidudel! Vahel mängisime tennist, aga peamiselt käidi niisama teiste korterites istumas ja tšillimas. Mina elasin Olümpia hotellis, mis oli väga uhke. Minu eest kanti seal hästi hoolt!

Praegu saab Flora kasutada suurt A. Le Coq Arenat ja selle juures olevaid treeninguväljakuid, kuid millised olid olmetingimused siis, kui sina klubis mängisid?

Kõik oli tegelikult väga professionaalne – Teitur oli ise peatreenerina selline ja nõudis seda ka kõigilt teistelt. Ma ei mäleta, mis selle koha nimi oli, aga treenisime väljakul, mis oli kesklinnast pisut väljas, aga ilusas kohas, ning seal oli meil ka väike klubihoone, kus meile füüsilisi teste tehti. (Johansson mõtleb siinkohal Maarjamäe staadioni – toim.). Enne mänge ööbisime hotellis ja asju tehti õigesti. Suurem osa väljakutest oli siinsamas Tallinnas, ainus pisut pikem reis oli Narva. See oli väga mugav!

Johanssoni kasvatajaklubi Pargas IF tõusis esimest korda pärast 1994. aastat tänavuseks Soome esiliigasse. Esimeses omavahelises mängus suutis väike Pargas Johanssoni juhendatavat TPSi 2 : 0 võita! Sellest hoolimata liigub TPS hetkel kõrgliigakursil, samal ajal kui Pargas on Ykkönenis viimasel kohal.

Foto: Liisi Troska

Tänapäeval ei ole ehk Tallinna ja Helsingi vahe enam nii suur, aga 1997. aastal oli Eesti iseseisev olnud napilt viis aastat, FC Flora polnud veel tähistanud kümnendat sünnipäevagi. Meistriliiga taset ei saanud ilmselt Veikkausliiga omaga võrrelda. Oli Eestis elamine sinu jaoks ka kultuurišokk?

Mitte eriti. Nagu ütlesin, olin varem Tallinnas käinud ja teadsin, mida oodata. Meie perel on Gotlandi saarel maakodu ja seal asuv Visby on samuti hansalinn – mulle sellised ajalooga seotud teemad väga meeldivad. Olen alati olnud väga avatud mõtlemisega ja liberaalne, nii et võtsin seda kõike ühe suure seikluse ja väärt kogemusena. Mõnel võõrsilmängul ei olnud tol ajal väljakute ümber erilist infrastruktuuri, nii et see pool oli kindlasti Soomega võrreldes väga erinev, aga praeguseks on see ilmselt pisut muutunud. Mõnes mõttes oli see kultuurišokk, aga Eestisse siirdumine on üks neist asjadest, millega olen tagasi vaadates väga rahul.

Olin seni elanud Turus oma pere lähedal ja Tallinnasse minek oli üks asju, mis aitas mul täiskasvanumaks saada – samas oli vajadusel väga lihtne laevaga Soome ja tagasi sõita. Eestis mängis toona veel üks Soome ja üks Norra mängi-

Mängisid Flora särgis meistriliigas üheksa mängu ja lõid üheksa väravat. Kas tundsid, et oled teistest siinsetest mängijatest peajagu üle?

Päris nii ei olnud. Tundsin, et oleksime pidanud toona tiitli võitma, kuid jäime lõpuks Lantana järel teiseks – mängisime viimase mängu nendega 0 : 0 viiki, kuigi oleksime pidanud võitma. Tundsin end toonases tiimis väga hästi – mängisime head jalgpalli, meil olid head mängijad nagu Marko Kristal ja Martin Reim keskväljal ja Indrek Zelinski rünnakul. Nad lõid mulle lihtsalt palju võimalusi, nii et mul oli ründajana lausa lust mängida!

Aivar Pohlak kirjeldas sind kui mängijat, kes lõi märkimisväärselt palju näiliselt õnnelikke ja juhuslikke väravaid. Kas oli nii, et vahel ei pidanud sa peale löömagi, vaid pall võis ise sinu põrkest väravasse kukkuda?

Flora seltskondlikust See on küll tõsi, et lõin väga suumeeskonnast: re osa väravatest karistusala seest. „Mängijad olid noored ja käisid Igasugused lahtised pallid ja tagasipõrkunud löögid sobisid mulle väga. ka platsilt eemal omavahel Olin väga heas vormis ja lisaks kõiläbi. Ametlikult ei olnud see küll gele olin just ka Soome kaitseväest lubatud, aga muidugi käisime ka tulnud, nii et mängunälg oli suur ja pidudel! Vahel mängisime tennist, soovisin kõigile näidata, et soovin kiiresti suuremasse klubisse edasi aga peamiselt käidi niisama teiste liikuda.

korterites istumas ja tšillimas.“ Millal kuulsid esimest korda, et Rangers on sinu palkamisest huvitatud?

Esimest korda kuulsin sellest tegelikult juba enam-vähem samal ajal, kui Florasse siirdusin. Nad pidid paari minu koondisemängu vaatama

Õhus oli ka üleminek Chelseasse: „Sõitsingi Florast otse Rangersi juurde, kusjuures käisin Floras olles enne seda testimisel ka Chelseas. Mõlemad klubid olid teatud määral minust huvitatud, aga teadsin, et Rangersi võimalus on suurem, kuna seal oli juba mitu Skandinaavia mängijat ees ning Aivaril olid seal head kontaktid.“

tulema ja kuna nad hankisid samal ajal ka minu koondisekaaslase väravavaht Antti Niemi, siis palusid nad ka minul testimisele tulla. Sõitsingi Florast otse Rangersi juurde, kusjuures käisin Floras olles enne seda testimisel ka Chelseas. Mõlemad klubid olid teatud määral minust huvitatud, aga teadsin, et Rangersi võimalus on suurem, kuna seal oli juba mitu Skandinaavia mängijat ees ning Aivaril olid seal head kontaktid.

Sinu Rangersisse siirdumine sattus meditsiinilise testi ajal ohtu – sinu seljas avastati mingisugune väike mure?

Jah, tegu on kaasasündinud defektiga, mis on tegelikult umbes kümnel protsendil inimestest. Rangersis saadi sellele jälile ning järgnev nädal oli ka mulle päris ärev, sest see tuli mulle täieliku

Eestisse legendide mängule aitas Turun Palloseura peatreeneri Johanssoni õnnelik asjade kokkulangemine: kuna TPSi liigamäng Soome esiliigas sattus neljapäevale ehk päevale enne Tallinnas toimunud matši, sai Johansson reedel ehk meeskonna vabal päeval Tallinnas käia. Foto: Liisi Troska

Marko Kristal: eriliselt on meelde jäänud Johanssoni distantsikiirus

„Kindlasti läbi aegade üks kõvemaid vendi, kes Eesti liigas on mänginud! Selle poole aastaga, mis ta siin oli, tuli see välja kõikidest tegevustest, mida ta väljakul tegi. Väga kõva tüüp! Väga avatud ja selline mees, kes sulandus väga kiiresti sisse. Kes rääkis soome keelt, rääkis temaga soome keeles, kes mitte, suhtles temaga inglise keeles.“ Johanssoni mängijaomadustest meenub Kristalile kõige teravamalt tema kiirus. „Kui ta jooksma pääses, siis oli tema distantsikiirus päris teisel tasemel. Eks tal oli ka tehnika väga hea, ega ta muidu poleks sellist karjääri hiljem teinud – aga just distantsikiirus on see, mis mulle esimesena meelde tuleb.“ See, et Johansson tegi Eestist suure sammu Šoti tippklubisse, ei olnud Kristali sõnul toona nii suur üllatus, kui see võiks olla tänapäeval. „Kõik oli Eestis nii algusjärgus ja eks me mõtlesime kõik, et peaksime siit kuhugi kõrgele ja kaugele pääsema. Austria kolmandast liigast või millestki sellisest ju ei mõeldud! Rangersisse minek oli aga loomulikult näitaja.“ Enne legendide lahingut meenutas Kristal, et viimati kohtus ja suhtles ta Johanssoniga 2001. aastal, kui Eesti koondis Saaremaal Soomega kohtus. „Siis enne mängu natuke rääkisime. Aga telekas olen teda ikka vahepeal näinud!“ muheleb Kristal.

Hoolimata sellest, et Johansson pidas FC Flora eest lõpuks vaid üheksa ametlikku mängu, ilutseb tema foto aukohal FC Flora ruumides. šokina. Õnneks organiseeris Aivar mulle Rootsis ühe sealse arsti juurde vastuvõtu ja küsisime arvamust ka ühelt Inglismaa arstilt, misjärel asi korda sai.

Sina läksid küll 1997. aasta suvel Eestist ära, aga sinu noorem vend Jesper saabus pool aastat hiljem Eestisse ja veetis Floras kolm aastat. Kas sina soovitasid Jesperile Florat või Florale Jesperit?

Mu vend oli toona veel päris noor ja Aivar küsis minu käest, kas ta tahaks Eestisse mängima tulla. Tal ei õnnestunud siin korralikult Flora esindus-

Legendide lahingul viis Johansson Soome rivistuse kogenuimana oma võistkonna platsile kaptenina. Foto: Jana Pipar meeskonda murda, kuid talle meeldis siin väga mängida ning ta sai endale palju sõpru. Hiljem mängis ta veel Rootsis Djurgårdenis esiliigas, kuid suurt läbilööki paraku ei tulnud.

Sinu toonaste tiimikaaslastega rääkides kinnitavad kõik, et sulandusid meeskonda väga hästi ja said kõigiga hästi läbi. Kas jäid kellegagi Eestist ka hiljem suhtlema?

Jalgpall on juba selline, et kui meeskonnast edasi liigud, kipub kontakt kaduma, aga kui oleme hiljem kellegagi platsil vastamisi sattunud, oleme alati sõnumeid vahetanud või edu soovinud. Näiteks Mart Poomiga, kui ta oli Arsenalis väravavahtide treener.

Nagu ütlesin, nautisin oma aega Eestis täiega! Küprose laager aitas meeskonnasisesele sõprusele kõvasti kaasa – elasime kuu aega üheskoos, mõned olid isegi pere kaasa võtnud. Nii mina kui Janne Oinas olime vabad ja head suhtlejad, seepärast sobisimegi tiimi väga hästi.

Aivar Pohlak: FC Flora teenis Johanssoni müügist kokku 550 000 naela

Hoolimata sellest, et Jonatani peeti tollal tõepoolest üheks Soome suuremaks talendiks ja ta siirdus nõrgemasse liigasse, oli üleminek erinevate asjaolude kokkulangemise pärast lihtne. Jonatani lepingus Turu Palloseuraga oli sees väga madala summaga väljaostuklausel, FC Flora maine Soomes oli juba tollal hea, Flora taustajõud olid aidanud teisigi Soome koondislasi välismaale testimisele ning meie tollase peatreeneri Teitur Thordarsoni maine oli Skandinaavias hea. Kokkulepete hulka kuulus ka lubadus, et Eestis tal üle poole hooaja viibida ei tule. Peale selle ei olnud Jonatan Johansson füüsiliselt kõige paremate eeldustega mängija – sellegi nurga alt sobis Teitur tema juhendajaks ideaalselt. Nagu alati keerulisemate olukordade puhul olid ka siin olulised ühised sõbrad ja usaldusisikud. Jonatan oli jalgpallurina sündinud, kuldlusikas suus, sest tema nii-öelda õnnelike ja näiliselt juhuslike väravate hulk oli märkimisväärne. Legend ütles tema kohta nii, et kui kellelegi kukub pall värava ees pähe ja sealt ristnurka, siis on see Jonatan Johansson. Selliseid väravaid lõi ta ka Eestis, aga eriti eredalt on mulle meelde jäänud Jonatani viimane FC Flora mäng, mis toimus Gotlandi saarel Visby Gute vastu. Jonatan, kelle pere suvekodu asus justnimelt Gotlandil, lõi lisaminutitel 3 : 3 viigivärava, tabades otsajoonel paar-kolm meetrit väravapostist nurgalipu pool olevat palli nii, et see igasuguste loogikareeglite vastaselt otse väravasse lendas. Istusin selle mängu ajal tribüünil ja mõtlesin juba tol hetkel, kui nägin, et Jonatan üle otsajoone mineva lootusetu palli kätte saab, et tõenäoliselt tuleb siit värav. Sedavõrd korduv oli too olukord oma ebaloogilises loogikas. Kõnelemist väärt on ka Jonatani FC Florast edasi siirdumisega seotud lood. Alanud hooajaks Inglise Premier League’i tõusnud Nottingham Forest langes sealsest kõrgliigast just tol kevadel, kui Johansson Florasse tuli, ja enne tollal märtsi lõpul olnud üleminekuakna sulgumist tahtsid nad viimase mängijana tuua meeskonda Jonatani. Sain esimese kõne inglastelt hommikul Tallinnas olles ja kuigi ütlesin kindla ei, tuldi minuga kohtuma õhtul Kopenhaageni lennujaama – lendasin sealtkaudu Torinosse Meistrite liiga sõelmängule Juventuse ja Rosenborgi vahel ning viimase kõne sain kohe peale Itaalias maandumist. Ei ütlemiseks oli kaks põhjust: tehingu vahendaja väitel soovisid klubis asjaga seotud inimesed osa üleminekusummast endale ning FC Flora tahtis Johanssoni klubi särgis kindlasti ka väljakul näha – Eesti meistriliiga mängud algasid tollal aprillikuus. Üleminekusumma, mida Nottingham pakkus, oli väga suur ja viimase saadud kõne sisuks oli altkäemaksuks mineva protsendi vähendamine. Olin algusest peale öelnud, et meie selliste asjadega ei tegele, aga mõistagi teadsin, et tollases briti jalgpallikultuuris asju sageli just selliselt aetigi. Igaks juhuks lisan, et räägin seda lihtsalt kui huvitavat lugu ja ei soovi kellegi peale näpuga näidata. Soome jalgpallis tekitas Johanssoni Eestisse tulek pisukese tormi. Meie põhjanaabrite koondise tollane peatreener oli taanlased 1992. aastal Euroopa meistriks tüürinud Richard Møller Nielsen, kelle poeg Tommy oli Glasgow Rangersi abitreener. Just Rangers oli see, kes kõnealusel suvel Jonatani üleminekust kõige rohkem huvitatud oli, ning ka nendega algselt kokku lepitud üleminekusumma oli väga soliidne – miljon naela. Istusime Rangersi tegevjuhiga tema kabinetis ja ootasime mängija meditsiiniliste testide tulemusi, et klubidevahelisele lepingule allkirjad anda, kui sisse tuli Šoti klubi mureliku näoga arst ja ütles, et Jonatanil on seljaga mingi krooniline probleem, mis võib seada tema edasise jalgpallurikarjääri ohtu. Šotlased ei varjanud, et vihje selle kohta tuli neile Soomest. Läksin hotelli ja korraldasin kiiresti mängija täiendava läbivaatamise ühes Rootsis asuvas jalgpallurite vigastustega tegelevas tunnustatud kliinikus ning kui Jonatan kaks päeva hiljem sealt olukorda täpselt kirjeldava tõendiga tagasi tuli, saime ka lepingud allkirjastatud. Tolle seljatrauma saaga käigus langes üleminekusumma ühelt miljonilt 350 000 naela peale. Enne Jonatani mängijaõiguste Charlton Athleticusse müümist ostis Rangers 200 000 naela eest välja FC Flora osa edasimüügist, seega teenis Eesti klubi Jonatan Johanssoni mängijaõiguste müügi pealt kokku 550 000 naela, mis oli isegi ebaõiglaselt palju, kui arvestada, et maksime soomlastele ise 175 000 Soome marka.