Taktikalaud

Foto: Jana Pipar

Patiseis Cardiffis

Eesti sai septembrikuise koondiseakna lõpetuseks kirja suurepärase tulemuse, kui MM-valiksarjas mängiti võõrsil Walesiga 0 : 0 viiki. FIFA edetabeli 19. meeskonna vastu saadud punkt oli kahtlemata tervikuna õnnestumine: kõva töö, karmi võitluse ja terakese õnne tulemusena suudeti vastaste rünnakud neutraliseerida ning tabelisse kirjutatud viigipunkt oli väljateenitud tasu.

Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener

Millised nüansid jäid mängu vaadates Eesti koondise puhul silma? Toon üldised suundumused välja kolmes jaos: üldise asetuse kõrval vaatame ka mõlema meeskonna tegutsemist kaitses ja rünnakul.

Põhikoosseis ja asetus

Eesti koondis rivistas ennast üles Thomas Häberli käe all meile juba tuttavaks saanud 3-5-2 formatsioonis. Kolme puhta keskkaitsjana tegut-

sesid kaitseliini südames Maksim Paskotši, Märten Kuusk ja Karol Mets, tõusvate äärekaitsjate rollis olid Sander Puri ja Artur Pikk. Keskväljakolmiku moodustasid Vladislav Kreida, Mattias Käit ja Konstantin Vassiljev, edurivis alustasid kaks ründajat Henri Anier ja Rauno Sappinen.

Wales mängis kodumurul vastu 4-2-3-1 asetuses. Põhilised mängijad nende koosseisu ja asetuse puhul olid kaitseliinis tõusvad äärekaitsjad Chris Gunter ja Ben Davies, kaks kontrollivat poolkaitsjat Joe Allen ja Joe Morrell ning mõistagi kaks väga teravat ääreründajat ja võistkonna staari Daniel James ja Gareth Bale.

Walesi rünnak

ja Eesti kaitse

Wales mängis rünnakul üsna liikuvalt ning pani Eesti kaitset ja väravavaht Heina mitmel korral ohtlikult proovile. Meie värava  poole lendas lõpuks lausa 18 lööki, millest raamide vahele suundus viis. Walesi koondis kasutas rünnakul küllaltki ründavaid äärekaitsjaid Daviest ja Gunterit, mis sundis meie keskväljamängijaid väga palju kaitses töötama. Bale, kes oli antud üles parempoolse ääreründajana, liikus kogu mängu vältel väga palju ringi, korjas palle madalamalt keskväljalt, jagas sööte, tegi ise teravust ja võttis mängijaid ette.

Üks mängija, kes oma teravusega kogu mängu jooksul meie paremale äärele peavalu valmistas, oli Daniel James, kelle tehnika ja esimesed sammud on ka Premier League’i kaitsjatele paras katsumus. Seega võib öelda, et Jamesi ja Bale’i tegemised olid need hetked, kus Eesti pidi kaitses väga tähelepanelikult neid jälgima ja tihti ka mitme mängijaga julgestama.

Eesti kaitses vastu madalas 5-3-2 kaitseplokis, kus ründajad Anier ja Sappinen olid sunnitud keskjoone lähistel vastase rünnakuid vastu võtma ja neile esimest survet andma. Keskväljakolmiku ülesandeks oli katta kõigepealt Morrelli ja Allenit, et segada nende mängu ülesehitust, kuid olla ka teadlikud Bale’i ja Jonny Williamsi olemasolust, kes võisid mängida liinide vahel. Viiene kaitseliin pidi jälgima tipuründaja Tyler Robertsi liikumisi ja peatama Jamesi ja Bale’i triblinguid.

Eesti koondise mängijad töötasid selles mängus väga palju, et hoida kaitse kompaktsena ja proovida hoida oma värav puutumatuna. Suurelt jaolt suudeti Walesi peamised ohud neutraliseerida ja nendega hakkama saada, kuid mitmel korral pidi võistkonna halvimast päästma väravavaht Karl Jakob Hein, kes tegi mitu supertõrjet ja hoidis nulli tablool.

Eesti rünnak ja Walesi kaitse

Eesti koondise ründe- ja palliga mäng võõrsil tugeva vastase vastu oli korralik katsumus – palli saime hoida 37% ajast. Eestile muutis palliga mängu aga iseäranis keeruliseks Walesi kõrge ja agressiivne pressing, kus mängiti meesmees süsteemis – tuleb tõdeda, et see pani meie peamised käigud kinni. Olime tihti sunnitud mängima pikemaid palle oma ründajatele ning võitlema seal jõuliste keskkaitsjate ja teiste pallide pärast. Eesti ehitas mängu üles kolme keskkaitsja kaudu, kes pidid suutma leida järgmisi käike. Wales pressis seevastu kohe kõrgelt oma kolme ründemängijaga, mis tekitas juba mängu ülesehitusfaasis kolm kolme vastu olukorra. Samamoodi pressis Walesi koondis meie poolkaitsjaid mees mehe vastu, võttes meie keskväljakolmiku sellega kinni. Viiese kaitseliiniga mängides võiks tavaliselt olla sel juhul pääsuteeks tõusvad äärekaitsjad Lilander ja Pikk, aga ka sinna andis Wales üsna kõrget survet, saates oma äärekaitsjad välja neid kõrgele pressima. Tipuründajad jäid samuti kahe keskkaitsja vastu ning nõnda tekkiski üle kogu väljaku olukord, kus iga Walesi mängija „vastutas“ ühe eestlase eest.

Seega oli ladusat mängu ülesehitust raske üles võtta ja olimegi sunnitud mängima pigem pikemaid palle vabasse ruumi, et proovida seal neid kätte saada. Ohtu suutsime kujutada peamiselt siis, kui olime palli võitnud ja suutsime kiirelt palliga joostes jõuda vabadesse aukudesse, mida Walesi rünnak oli tekitanud. Sealt tuli omakorda leida kiire lahendus värava poole.