Järjejutt

„Issand jumal!“ hüüdis Hille. „Ühel rohelisel on ju käsi selja taha väänatud!“ Jalka avaldas alates maikuu numbrist järjejutuna Tartu „Mis on?“ küsis taksojuht kuivalt. Ta linnakirjaniku Juhan Voolaidi vaatas ekraanile, kuid pööras kohe pil- jalgpalliteemalise novelli gu tagasi teele. „Kaotada tuleb osata!“. „See jalgpallivõistlus on pettus,“ seletas Hille kiiresti ja pistis käe istmete vahelt ette. Ta osutas sõrmega ekraanile. „Kollased mehed ei löönud tegelikult neid kahte viimast väravat.“ „Kuidas ei löönud?“ „Me olime staadionil,“ pistis Liis vahele. „Me nägime kõike.“ „Mida te nägite?“ küsis taksojuht. Tema pilk käis jälle korraks peeglis. „Seis jäi üks-null Pärmimäe kasuks ja mingeid lisaminutite väravaid ei olnud. Vaadake ise seda videot. Nii udune pilt, kedagi ära ei tunne.“ „Otseülekanne katkes tehniliste probleemide tõttu enne lõppu,“ ütles taksojuht. „See on käsitsi tribüünilt filmitud klipp.“ „Mina ei usu, et otseülekanne tehniliste probleemide tõttu katkes,“ ütles Liis. „Ma arvan, et see pandi meelega seisma.“ „Pandi meelega seisma? Milleks?“ Taksojuht säilitas oma rahuliku oleku, kuigi tema hääl väratas. Juht silmitses naisi peeglist ja kissitas mõtlikult silmi. „Ma arvan, et tegu on pettusega,“ ütles Liis. „Me nägime kõike oma silmaga.“ Ta kordas: „Pärmimäe võitis 1 : 0 ja mingeid lisaminuteid polnud.“

Taksojuhi hingamine muutus raskeks. Ta sõitis natuke aega vaikides, möödus hoovi manööverdavast kaubikust ja peatus punase fooritule taga. Takso eest läksid läbi kollastes jalgpallisärkides inimesed, kellest üks puhus pasunat ja üks lõi trummi. Ülejäänud laulsid: „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ „Kõik on usu küsimus,“ ütles taksojuht edasi sõites. „Teie näete asja nii, kohalikud naa.“ „Usu!?“ hüüdis Hille. „Kuidas nii? Mängu tulemus on ju fakt!“ „Fakte pole olemas,“ ütles taksojuht. „Tõde oleneb vaatepunktist.“ „No mis vaatepunktist!“ ei olnud Liis rahul. „Tabloo on ju kõigile üks. Spordis loeb seis.“ „Loebki,“ ütles taksojuht. „Ja seis jäi 2 : 1 FC Golano kasuks.“ „Aga ei jäänud ju!“ hüüdsid naised kooris, kuid taksojuht ei vastanud neile, vaid puuris silmad nagu trelliga sõiduteesse. Mees liigutas omaette huuli, sõimas hääletult kedagi ja masseeris nii tugevasti kaela, et see punaseks läks, kuid naised ei pannud seda tähele. Pilt pisikesel ekraanil vahetus ja reporterite hääl muutus murelikuks ja süüdistavaks. „Appi!“ sosistas Liis ja haaras Hillel käest. Ekraanile ilmus pilt neist endist. Naised seisid politseinike vahel tribüüni väljapääsu juures, ehmunud näod ees. Hillel oli telefon käes, ta pildistas parasjagu midagi; Liisi nägu varjas kaabuserva vari, kuid tema roheline kleit ja küüned olid selgelt äratuntavad. „Mis nad räägivad?“ küsis Hille erutatult. Taksojuht tõstis näpu ja kuulas. Järsku mees võpatas. Ekraanil näidati FC Golano vapiga kollast lippu, mille peal oli mingi tumedam lärakas. „Mis asi see on!?“ hüüdis Liis. „Palun öelge, mis asi see on!“ „See on see lipp, mille te täis sülitasite,“ vastas taksojuht, tõmbas auto järsult tänava äärde ja peatus. Mees trummeldas sõrmedega raevukalt roolirattal, hingeldas raskelt ja jõllitas kissis silmadega tänavat. Ta mõtles. „Mis lipp!?“ hüüdsid naised. „Me ei ole midagi täis sülitanud.“ „Ja telepilt valetab, jah?“ pressis taksojuht tigedalt hammaste vahelt. „Jälle udune pilt, jah?“ „Jah, valetab,“ ütles Liis, pisarad kurgus. „Me pole mingit sellist lippu üldse näinudki.“

„Ja tatt lipu peal? See pole ka teie suust pärit, mis?“ „Kuulge, lõpetage ära!“ hüüdis Hille. „Ma ei saa praegu üldse aru, mis siin toimub.“ „Siin toimub see, et ma viskan teid praegu taksost välja ja teid pekstakse tänaval läbi,“ ütles taksojuht. Ta tumedad silmad olid autopeeglis halastamatud. „Kaotada tuleb osata!“ „Me ei ole midagi kaotanud,“ õigustas Liis ennast. „Ja kui olekski, siis oleks meil Pärmimäe kaotusest ükskõik.“ „Ha-ha-haa!“ naeris taksojuht valjult ja irooniliselt. „Ja fännikleit ja fänniküüned? Nalja pärast seljas, nalja pärast värvitud, jah? Te olete liiga läbinähtavad! Mul on taksos igasugu seltskondi olnud, nii otse vangist tulnud kriminaale kui oksendavaid tõpraid, aga selliseid lurjuseid näen esmakordselt. Miks te lipu peale sülitasite, ah? Kähku! Ja ilma valedeta!“ „Me ei ole millegi peale sülitanud,“ seletas Hille kiiresti. Ta pea, kaabu ja lokid värisesid. „Ja pealegi, kui me oleks sülitanud, kuidas see lärakas siis nüüd, tükk aega hiljem, ikka veel näha on? Ega sülg ei ole mingi, ma ei tea, masuut, millest igavene plekk riide peale järele jääb. Aga olgu pealegi.“ Hille oli ka nüüd kuri ja otsustav. „Liis, lähme maha!“ „Maha?!“ möirgas taksojuht ja võttis kummide vilinal paigast. „Ma siin teen teile maha!“ Takso kiirendas sõiduteel järsult ja eestlased vajusid tagaistme pehmele seljatoele. Hille kiljatas ja hüüdis: „Mis te teete!?“

Taksojuht ei vastanud, ta tõmbas järsult paremale ning Liis kukkus õlaga vastu ust. Veel ja veel möödus takso tavakiirusel sõitvaist autodest ning naised aina vajusid ühele ja teisele poole külili. Ja siis järsku olid nad linnast välja viival laial tänaval. „Oleme me ikka õigel teel?“ küsis Hille hirmunult. „Panorama 2 asub ühe suure kaubakeskuse kõrval.“

Taksojuht ei öelnud midagi, ta oli otsusekindel ja karm. Auto sõitis kesklinnast välja ning keeras kiirteele, mis omaette betoonrenni pidi äärelinna läbis. Juht lisas aina hoogu ning peagi küündis takso kiirus saja kahekümne kilomeetrini tunnis. „Me sõidame ju linnast välja,“ sosistas Liis hirmunult Hillele. Naised nägid aknast kauget tulemerd, kesklinna, mille kohal lahvatas endiselt siin ja seal üksikuid ilutulestikuklumpe. Merel oli mitu valgustatud laeva, kus näis samuti pillerkaar käivat. Hille kummardus istmete vahelt ette. „Vabandust,“ ütles ta, püüdes hääles hirmu maha suruda. „Me tahtsime hotelli Panorama 2. Kas see on mingi otsetee?“

Taksojuht vaikis. Mehe kissis silmad jälgisid kollases laternavalguses auto alla kaduvaid valgeid jooni. Hille vaatas Liisi poole, see vaikis sa-

muti, silmitsedes akna tagant mööda vajuvaid äärelinnahooneid, tehaseid ja angaare. Naise sõrmed olid surutud enda kõrvale istmesse, nagu kardaks ta sellelt maha kukkuda. „Kuulge!“ pöördus Hille uuesti taksojuhi poole. „Mis te...“ Kuid ta ei saanud lõpetada, sest autojuht keeras kiirteelt maha. Ees ei olnud maju ega valgustatud tänavaid, lihtsalt öötaeva taustal kõrguv tume mäemassiiv. Hille nuuksatas tahtmatult. Takso keeras tolmu üles kaapides asfaldilt kruusateele ja sõitis paarsada meetrit kitsal käänulisel teel. Hille ja Liis vaatasid üksteisele pimedas otsa. Hirm nööris naiste kõrisid ja nad ei saanud rääkida. Siis takso peatus ja juht ronis välja. Ta avas tagaukse ja käsutas tasa: „Välja!“ Hille ja Liis ronisid kiiresti autost välja, tundes kergendust, et teadmatusse viiv sõit otsa sai. Nad nägid autotulede valguses tee kõrval olevat umbes meetrikõrgust kuiva heina, kõikjalt kostis valju tsikaadisirinat, mis mattis enda alla paarsada meetrit eemal kihutavate autode müra. Kiirteel paistsid sajad linnast väljuvate autode stopptuled ja sama palju linna tulijate esitulesid. „Mul on taksos igasugu Takso ees olev kruusatee viis mäkke; seltskondi olnud, nii otse mäge ennast näha ei olnud, lihtsalt pivangist tulnud kriminaale medus ja kuskil kõrgemal vilkuvad mo biilimasti punased tuled. kui oksendavaid tõpraid, „Vabandust,“ küsis Hille aralt, suruaga selliseid lurjuseid näen des sülearvutikoti vastu rinda. „Kus me esmakordselt. Miks te lipu oleme?“ peale sülitasite, ah? Kähku! Ja „Ära,“ vastas taksojuht ja lõi auto tagaukse kinni. ilma valedeta!“ „Ma ei saa aru, miks te meid siia tõite?“ „Kui te linna tagasi tulete,“ ütles taksojuht ja osutas näpuga Golano tulekumale, „siis taon ma teie päid oma kätega vastu majaseina.“ „Ärge tehke nalja!“ hüüatas Hille. „Mul on homme kell 9.30 ettekanne. Ma pean hiljemalt 8.30 Salvei konverentsikeskuse saalis olema, arvutit sättima ja Powerpointi proovima. Palun viige meid kohe hotelli Panorama 2!“ Taksojuht oli tahtnud masinasse istuda, kuid mõtles Hille ägedat kõnet kuuldes ümber. Ta astus naise juurde, rebis selle käest sülearvutikoti ja tagus seda täiest jõust vastu maad. Šokeeritud naised taganesid, kuni neid torkasid tee ääres kasvavate kuivade vahemereliste taimede teravad ogad. Hille kotist sai midagi L-tähe sarnast, taksojuht viskas selle eemale sõiduteele ja jõllitas verd täisvalgunud silmil naisi. „Homme pole sul mingit ettekannet,“ lausus ta. Hille tahtis vastata, kuid mees näitas talle näpuga näkku ja urises ähvardavalt: „Barracuda di Mare.“ Ta istus autosse ja sõitis minema, jättes naised omapäi pimedusse. Kusagilt kaugelt, õige kaugelt, kostis läbi pimeduse naisteni lauluviis, mida nad olid sel õhtul juba kümneid kordi kuulnud. „Ee-oho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“