Lõpulugu: kuidas sünnivad Eesti koondise särgid?

Eesti ja Belgia kohtumiseks lisati esimest korda Eesti koondise särgile mängu osalised, toimumiskoht ja kuupäev.

Tehasest väljakuni:

kuidas sünnivad Eesti koondise mänguvormid?

Koondislaste mängusärgid on hinnatud kaup: tihti näeme, kuidas pallurid neid pärast mänge omavahel vahetavad, sõpradele-tuttavatele kingivad või fännide sekka viskavad. Komplekt mänguvorme ei ilmu aga mängude eel riietusruumi iseenesest – mõistagi eelnevad sellele paljude inimeste pingutused.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Anna Andreas

Praegusel juhul ei hakka me vaatama seda, kuidas Nike tehases särke valmistatakse ja kuidas need Eestisse jõuavad, küll aga jälgime koondisesärgi teekonda trükikojast selleni, kuhu tahes särk pärast mängu lõpuvilet jõuab. Meeste A-koondise mänedžer ning varem ka koondise varustajana töötanud Miko Pupart on mõistagi kõige õigem inimene, kellega nendel teemadel juttu puhuda – just tema vastutab koondise mänguvormide eest ning teab Eesti koondise puhul sellest kõike.

Särkidega algab Puparti töö siis, kui selgeks saab koondiselaagri lõplik nimekiri. Veel mõned aastad tagasi sai sealjuures suure töö juba peaaegu kohe pärast seda ära teha. Asjad muutusid, kui UEFA kehtestas reegli, mille kohaselt tuleb rahvuskoondistel mängida numbrites 1–23. „Varem oli natuke lihtsam – mängijaid oli vähem ja numbrite valik oli vaba, ühest 99ni. Praegu tähendab see nõue aga seda, et kui meil on laagris 26 mängijat, siis on esimesel päeval keeruline särke valmis teha, sest ma ei tea, millised kolm mängijat koosseisust välja jäävad,“ räägib Pupart.

Küllaltki suure osa särkidest saab siiski ära trükkida – omajagu põhimängijaid, kes niikuinii koosseisu kuuluvad, on siiski teada ning nende särgid on võimalik varem ära trükkida. Kui keegi saab vi-

Särgile pressitavad elemendid nagu nimed ja numbrid lõigatakse käsitsi välja just sellistest lehtedest.

Nimed, numbrid ja muud elemendid asetatakse särgile hoolikalt joonlauaga. Kõik peab olema sirge ja ühesugune! Varrukatel olevate embleemide puhul ei ole joonlauda vahel isegi tarvis – kogenud silmaga Fifaa töötajad oskavad neid asetada ka vaba käega.

gastada või langeb muul põhjusel rivist välja, saab hiljem korrektiive teha, sest viimased särgid trükitakse niikuinii alles mängueelsel päeval. Särgid trükitakse A. Le Coq Arena lähedal Fifaa esinduses. „Nimekirja lõpus on tavaliselt kuus-seitse tüüpi, kes võivad 23 sekka pääseda, kuid sealt ka välja jääda. Mängueelse treeningu järel saab koosseis selgeks ja siis saame ka nende särgid trükki anda.“ Puparti sõnul on vahel tehtud ka nii, et Fifaal on lastud valmis trükkida nimed ja numbrid, ning kui on selgunud, millised neist särkidele lähevad, on kasutatud kas Kristiine kaubanduskeskuses asuva T-särgi-poe abi või laenatud kuumpressi A. Le Coq Arenal asuvast Sportlandi poest. Koondisel omaenda aparatuuri ei ole, kuigi selle soetamisele on aeg-ajalt mõeldud – suuremate koondiste ja klubide puhul tehaksegi sellised tööd „maja sees“. Takistuseks on aga muu hulgas saanud tõsiasi, et kõikide vormide ise trükkimine oleks varustustiimile väga suur lisakoormus. Samuti oleks peale kuumpressi sel juhul tarvis ka spetsiaalset printerit, millega nimed, numbrid ja muud elemendid välja trükkida, enne kui need vormidele saab kanda.

Eesti ja Belgia kohtumise mänguvormil oli just nii palju elemente (pluss tagaküljel olev siililogo, nimi ja number). Tehasest tulles on olemas vaid Nike logo, kõik muu lisatakse ükshaaval juurde.

Kiletatud kirjad särgile, „küpsetuspaber“ vahele ja kuumpress peale…

Välismängude puhul protsess pisut erineb tavapärasest – kõik oleneb olukorrast ja vastasest. „Walesis toodi meile press hotelli ja kasutasime seda ise. Itaalias käisime aga nende koondise baasis, kus nende varustajad töö ära tegid. Lahenduseta asi kindlasti ei jää – kui märtsis pidime kodumängu Tšehhiga Poolas pidama ja võistkond tuli viimasel minutil välja vahetada, siis jõudsin Eestis ainult lasta nimed ja numbrid välja trükkida – pidime Lublini hotellitoas triikraua, küpsetuspaberi ja triikimislaua abil siis kogu töö ära tegema! See pole aga mõistagi nii kvaliteetne kui päris press – kui õigesti mäletan, siis oli see Karl Rudolf Õigus, kelle särgil tuligi kiri pisut lahti.“

Särgid usaldatakse mängijatele kindlal põhimõttel

Igaks A-koondise mänguks valmistatakse igale pallurile ette kaks särki. 90 minutit mängivad pallurid kasutavad üldjuhul neist mõlemat. „See on väga individuaalne, aga ütleksin, et enamik paneb teiseks poolajaks selga uue kuiva särgi. Väravavahid seda üldiselt ei tee, kuna nende särgid tavaliselt nii higiseks ei saa. Küll aga võivad nad siis seda vahetada, kui ilm on väga vihmane või on tulnud palju maas pori sees püherdada,“ räägib Pupart.

Tegelikult on koondisel kogu aeg iga mängija jaoks olemas ka kolmas särk, kuid see on ilma nimeta ning käib mängult mängule meeskonnaga kaasas. Seda kasutatakse juhul, kui mängu ajal särk katki läheb või veriseks saab – sel juhul saab pallurile varusärgi kohe anda ja seda ei pea minema riietusruumist otsima. Sama kehtib ka pükste ja sokkide kohta. Muide: samamoodi nagu särke

…seejärel kiled ükshaaval maha ja ongi valmis!

Sappinen või Klavan?

Paljudel koondislastel on aastatega välja kujunenud omad eelistused, millist numbrit keegi kanda soovib. Konstantin Vassiljev on näiteks alati 14, Henri Anier 8, Mattias Käit 4 ja nii edasi. Tulist andmist „heade“ numbrite peale Puparti sõnul koondises pole. Väljakujunenud särginumbritega mängijate puhul küsimust ei teki, uute või noorte puhul aga küll. „Tavaliselt annan neile mõne vaba numbri vahel valida,“ räägib Pupart ja toob värske näite. „Maksim Paskotšiga oli näiteks septembrikuu laagris nii, et esimeseks mänguks olid vabad 21 ja 23 ning ta valis endale 23. Kahes järgmises mängus oli Joonas Tamm väljas ning Paskotši sai endale särgi 16 – Taijo Teniste oli vahepeal tagasi koosseisus ning temalt ei saanud 23 omakorda ära võtta.“ Koondise esiründajaks kerkinud Rauno Sappinen on viimastel aastatel kandnud särki 15 – mis saab aga siis, kui koondisesse naaseb Ragnar Klavan, kes on samuti traditsiooniliselt sama särginumbrit kandnud? Kas peale jääb see, kel on rohkem vanust ja koondisemänge? „Mängijad peavad omavahel võibolla läbi rääkima, kuidas seda kõige õigem lahendada oleks. Usun, et Sapi on mõistlik vend ja tal pole probleemi numbrit vahetada. Mõtlesin selle peale hirmuga juba septembrikuu laagri eel, aga siis lahenes olukord iseenesest,“ muigab Pupart.

on ka pükse kolm komplekti, kuid püksid, sokid ja ka alussärgid on taaskasutatavad: neid kasutatakse mitmel mängul, mistõttu ei ole igaks korraks tarvis uusi tellida.

Taaskasutus käib tegelikult ka särkide kohta ning selleks on mängijatega kokku lepitud ka kindel põhimõte: ühe särgi saavad pallurid igas mängus endale ja teise annavad tagasi, et seda saaks järgmistel mängudel kasutada. „See on ka põhjus, miks meie koondis pole üldiselt trükkinud särgile selliseid lipukesi, nagu nüüd oli Belgia mängul. Belgia mänguks otsustas Sportland mängijatele suure matši puhul lihtsalt väikese lisažesti teha,“ selgitab Pupart. Reeglit suures laastus järgitakse ning vahel annab mõni mängija koguni mõlemad kasutatud särgid tagasi varustajatele. „Näiteks just vaatasimegi, et Walesi mängult oli üks Karol Metsa särk meil kenasti kotis olemas ning Valgevene vastu saab ta vähemalt ühe poolaja sama särki kasutada. Me ei ole politseid mänginud, mängijad on sellest reeglist teadlikud. Suures plaanis ei ole see probleem, kui keegi mõnikord mõlemad särgid endale võtab või ära kingib, see ei ole kindlasti koht, kus hakata näpuga järge ajama.“

S-suuruses

särki kannab kaks Eesti koondislast – Vlasi Sinjavski ja Erik Sorga.

Joonas Tamm

on ainus koondislane, kes mängib XL-suuruses särgis. Kõige rohkem kasutavad pallurid M-suuruses vorme.

69

särki on iga mängu puhul A-koondise käsutuses: kõigil 23 mängijal on kaks nime ja numbriga särki, lisaks üks ilma nimeta varuvorm.