Eurosarjad

Eesti lipp ei ole FC Flora särgil ilmaasjata! Alagrupimängudeks pidid florakad aga meeskonnale tegema uued särgid, sest UEFA nõuete kohaselt peab mängija nimi olema numbri kohal, mitte selle all nagu florakatel muudes

kohtumistes. Foto: Liisi Troska

Leegionärideta Flora naudib

Euroopas ainulaadset olukorda

Eesti jalgpallile teeb kahtlemata au tõsiasi, et FC Flora jõudis eurosarjas alagrupiturniirile vaid kodumaa mängijaid kasutades. Vaadates seda, milline dünaamika valitseb ülejäänud 95s alagrupiturniirile jõudnud meeskonnas, on Flora saavutus tõepoolest midagi erilist.

Tekst: Raul Ojassaar

Jalka võttis ette ja kammis läbi kõikide Meistrite liiga, Euroopa liiga ja Konverentsiliiga põhiturniirile jõudnud meeskondade ülesandmislehed ning lõi kokku, kui palju on klubid oma A-nimekirja üles andnud samast riigist pärit jalgpallureid ja leegionäre. Tulemused võivad mõnes mõttes olla üllatavad, teisalt näitavad need üpris hästi ära, millistel põhimõtetel Euroopa tippklubid tegutsevad.

Miniuurimusest selgus, et mida kõrgemaks läheb tase, seda enam on võistkonnad oma koosseisu registreerinud võõrleegionäre ja selle võrra vähem klubiga samast riigist pärit mängijaid. Selles suhtes oli FC Flora veelgi silmapaistvam erand: kolme eurosarja peale leidub 96 meeskonnast vaid kaks, kelle koosseisus on vähem kui viis leegionäri! Konverentsiliigasse pääsenud Tšehhi klubi Jablonec on oma ridu tugevdanud kahe võõrmängijaga, Flora ridades teadupoolest leegionäre aga polegi.

Natuke ka metoodikast. Olulise täpsustusena tuleb ära märkida, et kõikide meeskondade pu-

hul arvestasime vaid A-nimekirja mängijaid (B-nimekirja võivad klubid lihtsustatult öeldes lisada kuni 21aastaseid noormängijaid, kes on vähemalt kaks aastat klubisse kuulunud). Kuna leidub meeskondi, kes jätavad mõne neile tingimustele vastava põhitegija (näiteks Phil Foden Manchester Citys) B-nimekirja, võivad tulemused seetõttu olla pisut petlikud. Leegionäride arvestuses võtsime aluseks nime taha märgitud ametliku kuuluvuse, mitte sünniriigi või jalgpalliriigi, kus mängija on üles kasvanud – ka seetõttu võisid sisse tulla mõned ebatäpsused. Näiteks Manchester Unitedi keskväljamees Scott McTominay on läbi ja lõhki Unitedi kasvandik, ent esindab Šotimaa koondist ning läks meie uurimuses seega automaatselt leegionärina arvesse. Kuna meil ei olnud võimalik kõigi 2242 üles antud mängija tausta põhjalikult uurida, arvestasime kõiki pallureid lihtsalt samadel alustel.

Kosmopoliitsed tippklubid

Kui enne tõime juba välja, et skaala ühes ehk maksimaalselt „koduseid“ mängijaid kasutavas otsas on FC Flora ja Jablonec, siis skaala teises pooles on klubid, kes on A-nimekirja üles andnud vaid neli-viis mängijat, kes esindavad klubiga sama riiki. Kõige väiksem protsent kodumaiseid mängijaid on Prantsusmaa valitseva meistri Lille’i ridades: nende 21 mängijast on lausa 17 leegionärid, mis teeb kodumängijate protsendiks vaid 19. Sarnase näitajaga paistab silma veel mitu absoluutset tippklubi nagu Pariisi Saint-Germain (20%), RB Leipzig (20,8%), AC Milan, Rooma Lazio ja Atlético Madrid (kõik 21,7%), Napoli (22,7%) ja Manchester City (23,8%), aga ka mõned väiksemad klubid. Konverentsiliigas on vähem kui neljandik palluritest kodumaalt kreekakeelsetes PAOKis ja Omonias, Euroopa liigas Genkis, Ludogoretsis ja Lyonis, Meistrite liigas Tiraspoli Sheriffis.

Meistrite liiga debütant Sheriff paistab sealjuures silma Flora totaalse vastandina: kaheksas Meistrite liiga eelringilahingus sai nende eest platsile vaid kaks moldovlast.

Kodumängijate osakaal meeskonnas Konverentsiliigas

Flora Jablonec Glimt Tel Avivi Maccabi Haifa Maccabi LASK Zorja Berliini Union Partizan Rennes Mura HJK Karabahh Red Imps Praha Slavia Randers Cluj Kairat Alkmaar Gent Slovan Tottenham Sofia CSKA Roma Vitesse Alashkert Basel Kopenhaagen Anorthosis Feyenoord Omonia PAOK

Kodumängijate osakaal meeskonnas Euroopa liigas

Viini Rapid Real Sociedad Sturm Graz Sparta Praha Moskva Spartak Zagrebi Dinamo Real Betis Lokomotiv Royal Antwerp Crvena zvezda Brøndby Galatasaray Braga Legia Marseille Monaco Fenerbahçe West Ham Leicester Leverkusen Midtjylland Olympiakós Celtic PSV Ferencváros Rangers Eintracht Lyon Ludogorets Genk Napoli Lazio

Kodumängijate osakaal meeskonnas Meistrite liigas

Kiievi Dinamo Young Boys Zenit Villarreal Šahtar Malmö Sporting Beşiktaş Dortmund Juventus Barcelona Bayern Inter Porto Brugge Atalanta Wolfsburg Chelsea Man United Real Madrid Ajax Liverpool Benfica Sevilla Man City RB Salzburg Sheriff Atlético Milan Leipzig PSG Lille

Üks neist, Moldova koondiseski palliv Luvannor on kodustatud brasiillane, teine, kaitsja Aleksandr Beloussov pääses platsile täpselt ühe mängu lõpus viimaseks minutiks vahetusest!

Meistrite liigas potentsiaalselt võidumõtteid mõlgutavatest klubidest on kõige rohkem kodumaa mängijaid Dortmundi Borussias (44%), Juventuses (43,5%), Barcelonas (41,7%) ja Müncheni Bayernis (40%), kuid ka nende meeskondade puhul on leegionäre meeskonnas selgelt üle poole.

Viimane leegionär mängis FC Flora ridades 2019. aastal – selleks oli soomlane Anselmi Nurmela, kes kahe Eestis veedetud hooaja jooksul põhitegijaks ei kerkinud.

Foto: Jana Pipar Meistrite liigas kasutab kõige vähem leegionäre Kiievi Dinamo (kodumängijaid 76%), kuid Euroopa tugevaima klubivõistluse keskmine näitaja on vaid 36,8%, samal ajal kui Euroopa liigas on see 42% ja Konverentsiliigas 52,9%. Kolme eurosarja peale kokku tuleb keskmiseks 43,9% – keskmine eurosarja alagrupis mängiv meeskond on üles andnud 23 mängijat, kellest 13 on leegionärid ja 10 kodumaalt pärit pallurid.

Tasub märkida, et UEFA reeglite kohaselt tohib meeskonna A-nimekirja anda üles kõige enam 25 mängijat – kaheksa kohta on aga reserveeritud klubiga samas riigis treenitud mängijatele, kellest neli peavad olema klubi oma kasvandikud. Seega ei ole võimalik üles anda 25 leegionäri, kui osa neist just KTMiks ei liigitu.

Lõviosa leegionäridest eurooplased

Kui mõelda jalgpalli ja leegionäride peale, võivad esimese hooga silme ette kangastuda kuumaverelised ja tehnilised brasiillased või talendikad aafriklased, ent vähemalt eurosarjade puhul on asi tunduvalt lihtsam: 1258st üles antud võõrmängijast on 766 ehk pisut enam kui 60 protsenti pärit mõnest teisest Euroopa riigist. 215 leegionäri on pärit Lõuna-Ameerika jalgpalliliidu ehk CONMEBOLi liikmesriikidest, 192 Aafrikast, 50 Põhja- ja Kesk-Ameerikast (CONCACAFi liikmesriigid), 33 Aasiast (siia alla liigitusid ka austraallased, kuivõrd nende koondis mängib Aasia konföderatsioonis) ning kaks pallurit on pärit Okeaaniast.

Huvitava tendentsina tuli välja, et kui Konverentsiliigas ja Euroopa liigas on Aafrika mängijaid lõunaameeriklastest rohkem, siis kõige kõrgemal tasemel ehk Meistrite liigas on see kaalukauss väga selgelt hoopis Lõuna-Ameerika kasuks. Kui Konverentsiliigas on lõunaameeriklasi vaid 4,6%, siis Meistrite liigas on neid juba 15,8%!

Väljastpoolt Euroopat on kõige rohkem mängijaid samuti Meistrite liigas (26,7%), Euroopa liiga (23,2%) ei jää kaugele maha, kuid Konverentsiliigas (15,9%) on see näitaja juba pisut väiksem. Kõige rohkem väljastpoolt Euroopat palgatud leegionäre on klubidest kolme eurosarja peale Amsterdami Ajaxil ja Lyonil: mõlemas meeskonnas mängib lausa 13 pallurit, kes esindavad rahvusvahelises jalgpallis koondiseid, mis ei kuulu UEFA liikmete sekka.

Helsingi JK

mängijat David Browne’i võib pidada tänavuste eurosarjade kõige eksootilisemaks palluriks: tegu on läbi aegade esimese Paapua Uus-Guinea koondislasega, kes teeninud Euroopas profilepingu.

PSV Eindhoven

on kolme eurosarja peale ainulaadne meeskond: nimelt on ainsana nende ridadesse üles antud vähemalt üks mängija iga maailmajao konföderatsioonist.

Ainult eurooplastega

mängib kolme eurosarja peale kokku vaid kolm klubi: peale FC Flora ka sloveenide NŠ Mura (16 sloveeni, 8 leegionäri Euroopast) ja Praha Sparta (16 tšehhi, 9 leegionäri Euroopast).