Ratturid

Rattasõit on ajavõit

Õues on sügis ja head rattailma on veel loodetavasti ühe kuu jagu. Kui palju on neid, kes ratta seljas rõõmsalt jalgpallitreeningule lähevad? Rõõm on näha, et ka Tallinnas Lilleküla jalgpallikeskuses on mitme treeningu ja turniiri ajal jalgrattaparkla täis, kuid teame, et Eestis pole jalgrattakultuur veel nii au sees kui nii mõneski riigis üle Euroopa.

Tekst: Sander Jürjens

Alustagem ikkagi Eestist. Pealinnas Tallinnas on jalgrattateede võrgustik – peamiselt küll selle puudumise tõttu – hästi teada. Hiljuti võõbati mitu teelõiku punaseks, aga mitmel puhul paistab pigem silma tehtud töö kõikuv kvaliteet, mispärast on keeruline öelda, kui palju nendest punastest lõikudest ajakirja trükkimineku hetkeks alles on.

Pealinnast vaadates näib elu Tartus kui jalgratturi ilus unenägu. Tartu.ee leheküljelt saab lugeda, et linn alustas 8. juunil 2019 rattaringlusega, mis koosneb rohkem kui 70 rattaringluse parklast ja ligi 750 jalgrattast. Nendest peaaegu 500 on elektrilised ja 250 tavalised rattad. Tartut väisates jäävad need jalgrattad hästi silma.

Kõik pole aga kuld, mis hiilgab. Jalka rääkis Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Ott Meeritsaga, kelle eelistatuim liikumisvahend (peale Tallinna–Tartu rongi) on just kaherattaline. Aeg-ajalt läheb – lisaks rattatoolile – selle kaherattalise külge veel treiler, mis aitab lapsi viia punktist a punkti b. „Rattaringluse üks mure, mida on ka nende eestvedaja tõdenud, seisneb selles, et isegi kui tuleb juurde kümme ratturit, siis tuleb juurde ka kümme autojuhti, sest autode arv jääb samaks, kui

Herol ostis ratta FC Flora III-s pallinud Georg Lepikult. Foto: erakogu

JK Tuleviku mängija Herol Riiberg on pikemat aega eelistanud kondimootorit. Tänavusest aastast elab ta Viljandi jalgpalliväljakutele niivõrd lähedal, et mõistlikum on minna jalgsi, kuid varem liikus ta jalgratta abil. „Eelmisel aastal kogu aeg! Elasin Männimäe kandis ja nii staadionile kui ka niisama kesklinna oli palju mõnusam rattaga minna. Mul lube pole, aga isegi kui oleks, siis Viljandi linn on täpselt selline, et rattaga on väga mõnus neid vahemaid läbida.“ Herol eelistas väiksemana jalgrattasõitu ja seejärel läbis pikema perioodi vältel vahemaid jalgsi. „Soetasin ratta, kui mängisin Floras. Tol hetkel mängis Flora III-s Georg Lepik, kes putitas üles vintage-stiilis (vanaaegseid – toim.) jalgrattaid. Läksin õhtusesse trenni ja nägin teda. Tal oli äge ratas, mis oli valge ja tuunitud. Poolnaljaga ütlesin, et ostaks ära, sest näeb äge välja, aga läks nii, et polnudki nali ja ostsingi selle!“ Ründav poolkaitsja kasutaski seejärel jalgratast liikumisvahendina, mille ta jättis koduse Raasiku rongijaama juurde ennast ootama. Tänini kasutab ta Raasikut külastades sama sõiduvahendit. Uue jalgratta leidis Herol tänu Facebooki müügikuulutusele. „Kui eelmisel aastal Viljandisse tulin, siis talveperioodil rattaga ei sõitnud, aga kui kevadisemaks kiskus, siis hakkasin otsima. Mäletan, et olin söömas ja lõin otsingusse taas oma märksõna vintage sisse ja nägin pakkumist. Leidsingi, järgmisel päeval kirjutati vastu ja saime kaubale,“ meenutab Herol. Heroli praegune meeskonnakaaslane Kaimar Saag sai endale ratta Taanis mängides, sest tal polnud autojuhilube. Lepingus oli auto kirjas ja parim asendus oli just ratas! „Kui veel lube polnud, siis loomulikult sõitsin seal rattaga. Kõik olenes sellest, kuhu elamise said. Silkeborgis kasutasin tõesti ratast. Isegi kui auto oli olemas, siis treeningule on nii väike vahemaa minna, et tegin otsuse ilma järgi. Kui rattaga läksin, siis aktivatsioon oli juba tehtud. Hiljem esiliigas mängides oli elamine natuke kaugel ja puhkuseperioodil tegin Eesti autojuhiload ära.“ Saag on JK Tulevikus peale mängija ka noortetreener. „Mul on rattabande, suvel eriti! Talveperioodil aitavad vanemad transpordiga, aga muidu tulevad nad trenni rattaga või jalgsi. See sõltub pigem elukohast, sest järve ääres elavad poisid tulevad ikka jalgsi.“

linnaruum seda soosib. Eesmärk peaks olema see, et rattaga sõita on lihtsalt nii mugav, et taristu puudumine või lumest puhastamata teed poleks argumendid ja lapsevanemad liiguksid rattaga aastaringselt nii ise, kui ka julgeksid oma võsukesed iseseisvalt liiklusesse saata,“ räägib Meerits, viidates tõsiasjale, et hoolimata rattaringlusest tuleb ka Tartusse autosid pidevalt juurde.

Tema sõnul on selge see, et elektrirattad on osutunud tavaratastest populaarsemaks, kuid just tavalisi soovitab ta jalgpalluritele rohkem. „Julgustan kõiki, kes tavapärase rattaga sõidavad, seda mitte vahetama elektrilise vastu. Eriti kehtib see tõukerataste kohta – kes on proovinud, need teavad, mis koormuse lihased saavad. Olen sellel teemal Tammeka noormängijatele isegi loengu pidanud,“ sõnab Meerits. Põhjus on lihtne: aktiivne liikumine, mis parandab kehalist võimekust.

Kaugelt vaadatuna tundub, et Tartus on vahva olla jalgrattur, kuid Meerits ütleb, et kohapeal elades tulevad siiski murekohad välja ja esikohal on ka siin autod, mitte inimesed. „Kvartali (kaubanduskeskus – toim.) ees on neli autoteed, aga samas rattaga sõita ei tohi. Tartus on kergliiklusteed seal, kuhu on neid mugav ehitada, ja jalakäijad on ratturitest eraldatud ainult mõnes üksikus kohas,“ lisab Meerits. Kuigi tartlane näeb ses linnas puudujääke, on linnapildis ka palju positiivset. „Tartus eelistavad siiski paljud jalkapoisid rattaga trenni minna, aga neid oleks kindlasti rohkem, kui teed ja parkimisvõimalused seda toetaks. Kohalikud valimised ootavad oktoobrikuus ees ja jalgrattateed on olulisemal kohal kui eales varem,“ ütleb Meerits lõpetuseks.

FCI Levadias tänavu meistritiitlit püüdev Frank Liivak on elanud mitmes riigis, sealhulgas Hollandis, kus ta käis ka koolis. „Hollandi-aeg oligi üks suur ratas,“ räägib ta. „Hommikul 15 minutit rattaga kooli ja siis tagasi ka. Õhtul 15–17 minutit rattaga trenni ja pärast trenni tagasi. Alguses oli natuke imelik, aga kui näed kõrvalt seda kultuuri, et kõik lähevad ratta selga, siis hankis ema ka mulle üsna kiirelt kasutatud ratta.“

Esimene ratas Hollandis jäi talle eredalt meelde. „Teises klassis käies oli ikka uhke bike säravate värvidega, peamiselt tumepunane. Pärast seda pigem klassikaline Hollandi ratas. Sellest piisas, sai punktist a punkti b.“

Hollandlaste Almere City FC särgi Itaalia klubi Napoli oma vastu vahetamine tähendas, et jalgrattakultuur jäi sinnapaika. „Elukeskkond oli teistsugune. Olin alaealine, elasin kaks aastat hotellis ja igale poole viis meid meie nii-öelda valvaja.“

Praeguseks taas Eesti eluga harjunud Liivak on autoga liikleja. „Kui ma Floras (2018–2020 – toim.) mängisin, siis olin seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. Oleksin võinud rattaga minna, aga see oli nii lühike tee, et ei hakanud ratast isegi panipaigast välja võtma.“

Schjønning-Larsen rattaga maailma avastamas.

Foto: erakogu

FC Kuressaares palliv U21-koondislane Michael Schjønning-Larsen veetis noorpõlve Taanis, kus on teada-tuntud jalgrattakultuur. „Oma esimeses klubis, kui olin väiksem, läksin trenni rattaga. Distants oli kolm-neli kilomeetrit. Teel trenni kohtusime veel ühe-kahe trennikaaslasega, kellega koos sõitsime,“ meenutab ta. „See on Taanis tavapärane. Kuigi vanemad saaksid autoga sõita, lähed ikka rattaga, siis kui oled noor.“ Eestis toob ta peamise erinevusena välja vähese eraldatuse eri liikumisviise kasutavate inimeste vahel. „Kui autotee kõrvale vaadata, siis Taanis on üks tee jalgratturitele ja teine jalakäijatele.“ Praeguseks elab Schjønning-Larsen Viimsis ja seega kisub Lilleküla jalgpallikeskusesse viiv teekond natuke pikaks, mistõttu liigub ta nüüd treeningutele autoga.