Koondis

Mitte keegi ei kahtle Konstantin Vassiljevi ja teiste kogenud meeste kvaliteedis ja motivatsioonis. Kus siis aga noorematele tegijatele veel võimalust ja kogemust anda kui mitte võõrsil San Marino vastu kohtumises, millest ei sõltu enam sisuliselt mitte midagi?

Koondises peavad väljakul olema ainult parimad. Kas ikka peavad?

„Algkoosseisu kohtade pärast käib võitlus ja see pole loogiline, et ma annan parema mängija arvelt kellelegi teisele minuteid. Mina seda kultuuri ei tunnista. Väljakule saavad need, kes on selle välja teeninud, ja homme on platsil 11 parimat.“ Just nii ütles Eesti koondise peatreener Thomas Häberli üks päev enne sisuliselt tähtsusetut Rahvuste liiga kohtumist San Marinoga.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Serravalles peetud kohtumist alustasid teiste seas algkoosseisus 38aastane Konstantin Vassiljev ja 34aastane Taijo Teniste, algkoosseisu keskmine vanus oli 29 aastat.

Ühest küljest on sümpaatne, et Häberli on võtnud kindla joone ja peab sellest kinni. Teisalt on küsitav, kui jätkusuutlik selline lähenemine tänapäeva koondisejalgpallis olla saab. Tavalisi pingevabu maavõistlusmänge enam kalendris peaaegu et ei olegi – miks ei kasutanud Häberli kohtumist San Marinoga selleks, et noorematest mängijatest võistlusolukorras parem pilt ette saada? Kas näiteks Rocco Robert Shein ja Georgi Tunjov on šveitslase meelest nii kehvad mehed, et nendega alustades ei suudaks me San Marinost jagu saada? Nende platsile tuleku järel oli hästi näha, millise tahtmise ja näljaga nad väljakul toimetasid. Miks meile kõike seda nii vähe pakuti?

Koondisejalgpallis piisab vahel pelgalt sellest, kui mõni noor mängija võimaluse saab – ning ühtäkki ongi meil uus tegija põhikoosseisus olemas. Häberli ametiajast on isegi üks väga hea näide võtta, kuid ka see pole šveitslast natukenegi avanssi andma pannud. Kui eelmise aasta märtsis poleks Eesti koondist tabanud laiaulatuslik koroonaisolatsioon ja Häberli oleks ka toona oma põhimõtetele kindlaks jäänud, siis kas praeguseks ei olekski meil aimu, et Maksim Paskotši on A-koondise tasemel mängumees?

Pilk tähtsusetu oleviku asemel tähtsasse tulevikku

2011. aastal, kui Nõmme Kalju lõpetas Premium liiga hooaja FC Flora järel hõbemedaliga, olin reporter Kalju viimase vooru kohtumisel Paide Linnameeskonnaga. Kalju, kel enam midagi võita ega kaotada ei olnud, oli väljakul täpselt sellise koosseisuga, mis oli peatreener Igor Prinsile hooaja jooksul harjumuspäraseks saanud, mis sest, et pingil ootas endiselt oma võimalust mitu nooremat mängijat.

Kalju kaotas kohtumise toona veel ainult amatööridest koosnenud Paidele 1 : 2 ning kui Prinsilt mängu järel küsisin, miks ta nooremaid mängijaid ei usaldanud, siis ta suisa ägestus. „Aga nägid ju – ma ei olekski saanud!“ põrutas Prins nii valjult ja konkreetselt, et mina algaja ajakirjanikuna ei söandanudki edasi torkida. Tahtsin tegelikult veel küsida: ehk oleks noorematel vähemalt natuke motivatsiooni mängida olnud?

Eesti koondise esindamine on kindlasti hoopis midagi muud kui meistriliiga viimases voorus Paide amatööride vastu mängimine, ent laias laastus on loogika ju sarnane. Kummal mängijal on suurem motivatsioon sellises mängus San Marino vastu platsil tööd teha ja rassida – kas karjääri loojangul oleval veteranil, kes on juba kõike näinud ja kogenud, või noorel tulevikutegijal, kes soovib igal võimalusel näidata, et just tema väärib järgmistes mõisa peale mängudes kohta väljakul? Kummale mängijale see kogemus rohkem juurde annab – ja kumma palluri mängitamine on meile järgmise valiksarja lõikes kasulikum? Tuletame meelde, et uus aasta ja tõenäoliselt ka 2024. aasta sügis on Eesti koondisele viimase nelja aasta tähtsaim periood, sest annab reaalse võimaluse võidelda finaalturniirile pääsu eest.

***

Olid need neli mängu D-liigas, mis nad olid, aga kui keegi küsib, milline meeskond suutis kogu Euroopa peale ainsana läbida lõppenud Rahvuste liiga alagrupiturniiri täiseduga, siis teadke – see oli Eesti!

Kui eelmise aasta märtsis poleks Eesti koondist tabanud laiaulatuslik koroonaisolatsioon ja Häberli oleks ka toona oma põhimõtetele kindlaks jäänud, siis kas praeguseks ei olekski meil aimu, et Maksim Paskotši on A-koondise tasemel mängumees?

Eesti võimalused EM-valiksarja playoff’i jõuda – väga head!?

Rahvuste liiga tulekuga on Euroopas nii EM- kui MM-valiksarja playoff’i pääsemise süsteem oluliselt muutunud ning mis seal salata – ka väga keerukaks tehtud. Ka Eesti koondisel oli hoolimata D-liigas mängimisest teadupoolest võimalik oma võimalusi playoff’i pääseda Rahvuste liiga kaudu suurendada ning see ülesanne meil ka õnnestus – kuid mida on vaja, et Eesti koondis saaks pääsme playoff-mängudele? Alustame pisut kaugemalt. 2024. aasta EM toimub Saksamaal, mis tähendab, et sakslased on korraldajana juba koha 24 meeskonna seas taganud. Seega jagatakse sportliku printsiibi alusel välja 23 finaalturniiri kohta, millele pretendeerib kokku 53 UEFA liiget (55 miinus Saksamaa ja diskvalifitseeritud Venemaa). 23 piletist 20 läheb jagamisele 2023. aasta märtsist novembrini toimuvas EM-valiksarjas, kus kümnes alagrupis teenivad finaalturniiripileti iga grupi esimene ja teine koht. Viimased kolm kohta finaalturniiril jagatakse välja aga 2024. aasta märtsis toimuvas playoff’is, kus viimastel aastatel harjumuspäraseks saanud moel võitleb iga pileti eest neli koondist – playoff’ist pääsevad edasi need, kes suudavad kahe mänguga kaks vastast alistada. Kolme pileti nimel (need on nominaalselt Rahvuste liiga A-liiga, B-liiga ja C-liiga pilet) alustab 2024. aasta märtsis võitlust seega 12 meeskonda.

Playoff-ringi juhend sätestab, et 12 kohta jagatakse ära Rahvuste liiga tulemuste põhjal – C-liigast alustades antakse need kohad Rahvuste liiga alagrupivõitjatele. See tähendab, et kui Rahvuste liiga grupivõitjatest ei pääse mitte ükski EM-valiksarjas oma alagrupi esimese kahe sekka, koosnevadki playoff-mängud ainult Rahvuste liiga alagrupivõitjatest. Kui mõni playoff-pääsme juba kindlustanud meeskond pääseb aga finaalturniirile valiksarja kaudu, täidetakse neist vabaks jäänud koht Rahvuste liiga üldise edetabeli põhjal – koht antakse sama liiga (kas A, B või C) järgmisele meeskonnale, kes ei ole finaalturniiril kohta kindlustanud. Kui aga mõnes liigas jääb niimoodi edasi minnes lõpuks kohti üle, on esimesena „varunimekirjas“ just D-liiga parim meeskond – ja selleks on Eesti.

Eesti hakkab A-liiga tiimidele pöialt hoidma, õhus jalgpalliabsurd

Kõige reaalsem on see, et kohti jääb üle tugevaimas ehk A-liigas, kus Eesti vajab seega, et 15 võistkonnast (tuletame meelde, et A-liigasse kuuluv Saksamaa on finaalturniiripääsme juba kindlustanud) suudaks vähemalt 12 tulla oma EM-valikgrupis kas esimeseks või teiseks. Jalka vaatas otsa 2022. aasta MM-valiksarjale, kus valiksari samuti kümnest alagrupist koosnes – ning toona suutis praegustest A-liiga võistkondadest oma valikgrupis esimese kahe sekka tulla täpselt 12 meeskonda. Esikahest jäid ainsana välja Tšehhi, Ungari ja Austria, kusjuures tšehhide ja ungarlaste puhul sai seda seletada tõsiasjaga, et nende valikgrupis oligi kolm A-liiga meeskonda, mistõttu pidigi keegi välja jääma. Uues EM-valiksarjas on aga kindel, et ühte valikgruppi ei saa kuuluda rohkem kui kaks A-liiga meeskonda. Seega on Eesti koondise võimalused 2024. aasta kevadel playoff-ringi alustada igati arvestatavad, et mitte öelda suisa head. Halb uudis on aga see, et vastased oleksid sel juhul meil pigem väga kõvast puust, mis tähendab, et kahe oponendi alistamine oleks Eestile tõsiselt keeruline katsumus, seda enam, et avakohtumine toimuks meie jaoks kindlasti võõrsil. Ent nagu hästi teame – ühe mängu lõikes on jalgpallis kõik võimalik! EM-valiksarja alagrupid loositakse 9. oktoobril Frankfurdis. Hoiame seega A-liiga meeskondadele valiksarjas pöialt! Muide: tekkida võib skisofreeniline olukord, kus valiksarjas on meile kasulik mõni mäng kaotada, sest see suurendaks meie võimalusi finaalturniirile jõuda – seda näiteks olukorras, kus meil valiksarja kaudu enam edasipääsu püüda võimalik ei ole, ent kohtume oma valikgrupis mõne A-liiga meeskonnaga, kes vajab hädasti võitu, et esimese kahe sekka mahtuda…