EJLi töötaja: Teet Allas

Ülilaia tööpõlluga TEET ALLAS

asub rahvajalgpalli kõrvalt ka saalivuti kallale

Jalka alustab uue rubriigiga, kus tutvustame jalgpalliliidus töötavate inimeste lugu ja nende tööd. Esimesena vestleme rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allasega.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

Teet Allase nimi ei vaja suuremale osale Eesti jalgpallisõpradest suuremat tutvustust. Aastatel 1997–2007 üle kümne aasta Eesti koondise kaitseliinis tegusid teinud Allas on A-koondise eest mänginud 73 mängu ja löönud ka kaks väravat, millest üks pälvis 2003. aastal isegi Hõbepalli auhinna. Viimased kümme aastat on Allas aga jalgpalliga seotud olnud teisi teid pidi – 2012. aastast alates töötab ta Eesti Jalgpalli Liidus ning tegutseb paralleelselt juba kaheksandat hooaega kohtunikuna.

Pärast FC Florast 2010. aastal raginaga lahkumist pallis Allas pool hooaega Rootsi tugevuselt kolmandas liigas Dalkurdi ridades, enne kui lapse sünni pärast Eestisse naasis. Aastatel 2011–2013 esindas ta Paide Linnameeskonda, mis oli toona meistriliigas veel suhteliselt uus nähtus.

Profijalgpallist lahkumine 2010. aasta lõpus oli seega sisuliselt aasta enne jalgpalliliitu tööle tulekut. „Hakkasin vaikselt oma teekonda otsima, mõtted liikusid ka spordist välja. Käisin paljudel erinevatel

koolitustel ja olid mõned võimalused, aga mitte midagi nii atraktiivset, et oleks mulle sobinud. Vahepeal käisin näiteks Helsingi lähedal olevas kondiitrifirmas autojuht-logistikuks. Palk oli küll ahvatlev, aga kiirelt sai selgeks, et see ei ole minu jaoks – pere elas ju Tallinnas ja mina käisin üle lahe edasi-tagasi…“ meenutab Allas, kelle jaoks avanes jalgpalliliidu uks siis, kui samal ametikohal varem töötanud Indrek Zelinski asus FC Levadia abitreeneriks. „Ega mul päris head ettekujutust ei olnud, mida see töö endast kujutab, aga võimalus jalgpallis edasi toimetada tundus põnev. Eneseusk oli, nagu ilmselt paljudel tippjalgpalluritel, muidugi kõrge,“ muigab Allas, kes asus esiti tööle noorteprojektide ja suvelaagritega. Kui varem rahva- Suvelaagrite projekti jalgpalli osakonda juhtinud Ants Juhvelt lõppemisest: 2015. aastal pensionile läks, võttis Allas talt ohjad üle ning hoiab neid tänini. „Antsu rahulikkus ja toetus olid alguses „Selline tunne, nagu oleks laps suureks saanud ja mulle suureks toeks,“ kinnitab Allas. kodust välja kolinud.“

Koolisport sihikule võetud

Kui pealtnäha võiks arvata, et rahvajalgpalli osakond tegeleb ainult rahvaliigade haldamisega, siis tegelikult on kuus rahvaliigat (meeste ja naiste A- ja B-tasand, meeste ja naiste saalijalgpalli rahvaliiga) ja nende administreerimine vaid üks osa suurest tööst. Nagu öeldud, alustas Allas noorteprojektide ja Rimi suvelaagritega ning kui Juhvelti pensionileminek Allasele ametikõrgenduse tõi, läks suvelaagrite korraldus üle Martti Puki õlgadele. „Juba toona hakkasin mõtlema, et tahaksin jalgpalliliidule suuremat panust anda, ja mõtlesin pidevalt sellele, kuidas koolidega midagi ägedat teha. Juba enne osakonnajuhiks saamist olin kooliprojekti sisuliselt välja mõelnud ja 2014. aasta sügisel saime sellega alustada. See oli minu jaoks esimene tõeliselt suur asi, mille loomise juures olin,“ meenutab Allas, kelle sõnul oli selles, et projektile tuli sponsoriks Coca-Cola, oma osa õnnelikel juhustel. „Kuulsin kuidagi Argo Arbeiteri käest, et Coca-Cola käib maad kuulamas ja soovib mõnda ägedat projekti toetada. Nägin Argot juhuslikult kuskil linna peal, jäime jutustama ja ta andis mulle kontakti: näe, võta ühendust. Kuskil Kristiine kohvikus leppisime siis Coca-Colaga koostöös kokku ja lõpuks tuli sellest väga suur asi.“ Kooliprojekti kaudu on jalgpalliliit jõudnud paljudesse koolidesse üle kogu Eesti ning Nike abiga aidanud paljudel haridusasutustel ka varustust hankida. Koolikülastuste ja suvelaagritega on otsapidi seotud ka osavusfestivalid, mis on samuti aasta-aastalt laste seas suurt menu nautinud. Koolispordiga on seotud ka rahvajalgpalli osakonna üks järgmiseid suuri projekte – nimelt võtab jalgpalliliit üle koolidevaheliste 1.–7. klasside jalgpallivõistluste korraldamise. „Algul paneme rõhku regionaalsetele ja maakondade lõbusatele turniiridele, seda nii poistele kui tüdrukutele. Sisse toome ka saalijalgpalli,“ lubab Allas. „Ma arvan, et on ülioluline, et ka maakoolides käivatel lastel oleksid jalgpallis väljundid kogu koolitee jooksul olemas. Praegu on võistlused ainult põhikooli ja gümnaasiumi tasandil, kusjuures tüdrukute pool on mitmetes piirkondades väga heitlik. Soovime sellega anda ka oma panuse tüdrukute ja naiste jalgpalli arengusse.“ Muide – 15 aastat kestnud suvelaagrite projektile tõmmatakse jalgpalliliidus nüüd joon alla. Seda aga positiivses võtmes: huvi laagrite vastu on endiselt väga suur, aga klubid on nüüd valmis ise laagreid organiseerima ja vutiliit saab nende tsentraalsest ohjamisest sammu tagasi astuda. „Eks ikka on natuke kahju, aga see on selline tunne, nagu oleks laps suureks saanud ja kodust välja kolinud,“ toob Allas tabava võrdluse.

Laste heaolu pääses fookusesse

Hiljuti tähistas Allase juhitav osakond järjekordseid töövõite, aga hoopis muus vallas – eelmise aasta lõpus anti välja Eesti spordimaastikul ainulaadne põhjalik ja mahukas juhendmaterjal selle kohta, kuidas tagada jalgpallis laste turvalisus ja heaolu. Sel sügisel avaldati sama materjal ka venekeelsena. „Esiti olid sellega seotud teemad minu õlgadel. Sattusin ühele selleteemalisele koolitusele Saksamaal ja sain aru, et meil Eestis on see teema

Mängija-treener-kohtunik-ametnik jäänud pigem tagaplaanile. Hakkasin selle peale tasapisi mõtlema ja sellest tasapisi mõtlemisest Allas on ühel või teisel moel kokku puutunud jalgpalli väga erine- sai lõpuks suur programm, mis vajas juba eraldi vate külgedega. Ta on meestekoondises kõige rohkem mänge inimest, kes sellega tegelema hakkaks. Juta Pemänginud aktiivne kohtunik, samuti on tal kehtiv UEFA B taseme tersoo võttis ühel hetkel selle üle ning tema lentreenerilitsents. Kusjuures treenerina pole ta veel töötada jõudnud. du on kõrvalt olnud äge vaadata – julgen öelda, et „Karjääri lõpetamise järel pakuti kohe UEFA B kursusi, kuid soovisin nullist samm-sammult treeneripabereid tegema hakata. Juhendaksin hea meelega kuskil noori, sest nende areng ja selle suunamine tundub mulle väga põnev – paraku ei ole selleks aega ja võimalust oleme nüüdseks selle teemaga Euroopas esikümnes. Arenguruumi aga on – oleme seni harinud peamiselt treenereid, aga nüüd tahame rohkem tekkinud. Pere on minu jaoks kindlasti tööst olulisem.“ jõuda ka lastevanemate ja lasteni.“ Ka kohtunikuna on Allas soovinud eelkõige vilistada noortelii- Allase üheks südameasjaks on aastate jooksul gade mänge. „Kui istuksin ainult kontoris, puuduks mul ju ülevaa- olnud ka erivajadustega laste ja täiskasvanute de, mis meie jalgpallis tegelikult toimub!“ jalgpall – igal aastal korraldatakse neile mitu festivali ja turniiri ning pannakse kokku ka koondiseid.

Haruldane pilt – Teet Allas Moskva Torpedo eest… FC Flora vastu mängimas! 2004. aastal tundis Venemaa klubi Allase vastu huvi ja kutsus ta testimisele, mille üks osa oli ka treeningmäng FC Floraga A. Le Coq Arenal. Andrei Stepanovi ja Andres Operiga Allas lõpuks Torpedo ridades siiski ei liitunud. Foto: Lembit Peegel

Uus saalijalgpalli koordinaator

Sel aastal korraldati Viljandis kohaliku Tuleviku ja Eriolümpia Eesti Ühendusega koostöös aga näiteks üleeuroopaline turniir, mis oli Eestis kõrgeima tasemega selline turniir (loe sellest lähemalt juulikuu numbrist!). „Nende inimestega on ainult rõõm koostööd teha. Mina ainult proovin neile leida võimalusi toetamiseks – olgu see siis pallidest ja koondisevormidest kuni sõitude rahastamiseni. Maailmamängud on tulemas ja tahame seal oma võistkonna välja panna – kui neli aastat tagasi Abu Dhabis käisime, oli tagasiside ülivõrdes. Selliseid asju peab toetama!“ Tööst jalgpalliliidus:

Ühe suure kasvukohana toob Allas „On tähtis, et inimene tahab välja veel seenioride jalgpalli. „Oleme tööle tulla. Mina tahan neid asju üritanud küll turniiride näol regulaarselt käimas hoida. Täna ei ole siiamaani!“ seenioride seas harrastajaskond küll nii suur, kui me ise tahaksime, aga näeme, et see on koht, milleni võiksid klubid ühel hetkel jõuda. Miks ei võiks klubid panna välja oma endiste mängijate võistkondi, pakkuda neile mänguvõimalust või kaasata neid oma tegemistesse? Täna ei ole nad jõudnud sellega veel tegeleda, meie siin jookseme aga oma mõtetega juba natuke eespool. Meestele oleme turniire juba korraldanud, aga tahaksime ka naisteni jõuda, sest viimase 30 aasta jooksul on neist ka päris paljud ju jalgpalli mänginud.“

Rahvajalgpalli osakonna ülesanne on ka sotsiaalse vastutusega seotud teemad – näiteks integratsiooni ja keskkonnaga seotud projekte on aastate jooksul veetud. Kuidas on kõige selle haldamine aga nii väikeses osakonnas võimalik? „Väga lihtsalt – kui asjad on hästi planeeritud, siis saame hakkama!“ Planeerimist tuleb Allasel ka isiklikus plaanis kõvasti teha, sest värske uudis annab teada, et temast on põhitöö kõrvalt saanud uus Eesti saalijalgpalli koordinaator. Kuigi esialgu oli Allasel sellesisulise pakkumise saamise järel kõhklusi-kahtlusi, sest ta pole saalijalgpallis seni ise väga sees olnud, ootab ta uut katsumust suure huviga. „Peame selgeks mõtlema, milline saalijalgpalli roll Eesti jalgpallis siis lõpuks on – kas see on murujalgpalliga konkureeriv mäng? Kas see on noortele sobiv mäng? Euroopa tasandil on nüüd saalijalgpall paar aastat väga palju toetust saanud. Ka meil on ju pikad talvised perioodid ja saale on tegelikult palju,“ arutleb Allas. Proovikivisid ja probleemkohti igatahes jagub. Üks selline on näiteks vähene huvi spetsiifiliste treenerikoolituste vastu. „Kuulutasime hiljuti välja saalijalgpalli treeneri koolituse – võin täpse arvuga eksida, aga minu meelest registreerus alla kümne inimese. Nii väheste inimestega ei ole mõtet seda koolitust läbi viia. Võtsime Inglismaalt endale appi asjatundja Michael Skubala, kes on varem olnud Inglismaa saalikoondise treener – muide, temast sai suvel Leeds Unitedi U23 meeskonna peatreener. Skubala abiga saime paika raamistiku, kuhu võiksime saalijalgpalli osas üldse oma energiat suunata. Ühe ideena loome tavaliste treenerikoolituste juurde nüüd saalijalgpalli moodulid, mis tähendab, et kui alustada Eesti Jalgpalli Liidu treenerikoolitusi, siis teekonna jooksul on võimalik valida ka UEFA B taseme futsalikoolitus, kus pakutakse 180 tunni jooksul juba tohutut sisu.“ Ühe olulise ideena toob Allas välja saalijalgpalli noorteliigade loomise. „Kui vaadata seda, mis vanuses langevad noored suures mängus jalgpalli juurest ära, siis see on tavaliselt 14–16 aasta vanuselt, mis ongi keeruline vanus. Leian, et kui sinna tekitada juurde saalijalgpalli väljund, siis anname sellele noorele justkui veel ühe võimaluse jalgpalli juurde jääda. Ka tüdrukute ja naiste mõttes on saalijalgpallil suur potentsiaal.“ Vestluse lõpetuseks siirdub Allas sujuvalt filosoofilistele radadele. „Ma ei ole kunagi tahtnud liiga palju kõike kontrollida – minu eesmärk on alati olnud lasta inimestel ka vigu teha. Kõike ei saagi alati hästi teha, kui pole ise kõigepealt vigu läbi teinud! Kõige suurem heameel on aga selle üle, et jalkaliidus on ägedad inimesed, kellega on rõõm koos asju teha. Tavaliselt hõlmavad projektid ka teisi osakondasid ja see punt on tõesti äge. On tähtis, et inimene tahab tööle tulla. Mina tahan siiamaani!“