Raul Ojassaar

Palgasõduritest metsloomad

Septembri esimene pool pakkus mõnusa võimaluse suurturniiri nautida – küll mitte jalgpallis, aga korvpallis, kus 24 meeskonna osalusel peeti maha EM-finaalturniir. Kohal olid maailma absoluutsed tippmängijad (NBA viimasel neljal hooajal järjest on kõige väärtuslikumaks palluriks valitud eurooplane!), sündis omajagu üllatusi, mängud olid tasavägised ja dramaatilised, kohal oli ka Eesti koondis – mida veel ühelt pallimängu finaalturniirilt tahta?

Tekst: Raul Ojassaar

Tuleb välja, et poolte võistkondade puhul natukenegi austust oma riigi ja rahva vastu! Olen üldiselt olnud sellistes küsimustes kogu elu väga liberaalne, kuid mul on sellest hoolimata tohutult imelik vaadata korvpalli EMi, kus täpselt pooltes koondistes müras liidri või ühena liidritest väljakul ameeriklasest leegionär. Jah – me räägime koondisekorvpallis leegionäridest! Rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA reeglid lubavad nimelt igal koondisel anda igaks mänguks üles ühe naturaliseeritud mängija, kellelt ei nõuta peale passi mitte ühtegi muud sidet esindatava riigiga. Praktikas tähendab see seda, et paljud Euroopa riigid on endale tuima näoga palganud ameeriklasest tagamängija – kiirkorras on välismaalasele hangitud uue riigi kodakondsus, mis sellest, et mõni neist pole ehk kunagi oma uue kodumaa õhkugi nuusutanud. Reglement ju lubab – miks mitte seda võimalust sportliku edu nimel ära kasutada? Eestikeelses meedias räägitakse selliselt naturaliseeritud mängijatest läbivalt kui kodustatud mängijatest, nagu oleksid need väikesed ameeriklased leitud paksust karulaanest, poolvägisi tsivilisatsiooni toodud ja puuokste asemel korvirõngaste küljes rippuma õpetatud. See on sügavalt ekslik nimetus: kodustatud metsloomal on oma uue koduga tunduvalt rohkem ühist kui näiteks John Robersonil, Dee Bostil, Kendrick Perryl või Mike Tobeyl Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Montenegro ja Sloveeniaga. Võib ju öelda, et mis see üks võõrmängija koondises ikka ära ei ole – aga on. Kuna korvpallis on korraga platsil vaid viis mängijat ja need kodustatud ässad on enamasti meeskonnaliidritest tagamängijad, kes toimetavad palju palliga, on nende mõju koondisekorvpallis ebaproportsionaalselt suur. Kuigi Euroopas on endiselt alles mitu riiki, mis pole kunagi Väikese üllatusena Euroopa meistriks kroonitud Hispaania liidrid: vasakul turniiri väärtuslikem kodustatud mängijaid kasutanud mängija Willy Hernangómez, paremal ameeriklane Lorenzo Brown. Mõlemad valiti ka EMi süm- (näiteks Eesti, Läti, Leedu, Serboolsesse viisikusse. Foto: Vid Ponikvar / Sportida / SIPA / Scanpix bia), on naturalisatsiooni kaudu

Unustage riietusruumiväravad ära!

Sattusin hiljuti lugema üht teaduslikku uurimust, mis seadis kahtluse alla teada-tuntud jalgpallimüüdi – et avapoolaja lõpuminutitel löödud värav on kaitsvale meeskonnale psühholoogiliselt eriti valus. Teate ju küll, kuidas jalgpallikommentaatorid peaaegu igas mängus poolaja lõpus räägivad, kuidas nüüd löödud värav oleks ajastuse mõttes ühele tiimile eriti magus ja teisele eriti valus? Olen kindlasti ka ise kommentaatorina seda jahvatanud. Aga võta näpust! Aastatel 2008–2014 Meistrite liigas ja Euroopa liigas peetud 1179 mängust koosnenud valimi põhjal selgus, et statistiliselt ei avalda avapoolaja lõpus löödud väravad teise poolaja tulemustele mõju. Seega võib avapoolaja lõpus löödud värav olla mängijatele korra küll valus hoop, kuid nähtavasti tuleb 15minutiline vaheaeg hoopis kasuks, sest treenerid saavad mänguplaani ümber seada ja uueks olukorraks meeskonna ette valmistada.

„Kes oleks 20 aastat tagasi arvanud, et me mõlemad siia jõuame?“ küsis Montenegro koondise liider Kendrick Perry Türgi koondise mängujuhilt Shane Larkinilt. Tõesti, kes oleks võinud arvata, et ühest mehest saab montenegrolane ja teisest türklane? Ühevanused Perry (paremal) ja Larkin (vasakul) kasvasid üles Orlandos ja teavad teineteist juba paarkümmend aastat.

korvpalluritele kiirkorras koondise jaoks passi andnud ka sellised riigid, mille rahvas on tugeva identiteediga ja kus ei tohiks heal tasemel korvpalluritest puudust olla. Kas Euroopa tugevaima rahvusliku liigaga Hispaanias said ühtäkki tagamängijad otsa, et nad pidid endale võtma mitte kunagi isegi Hispaania klubis pallinud Lorenzo Browni? Kas Horvaa- Eestikeelses meedias tia korvpallikoolkond ei ole viimase kümne aastaga mitte ühtegi mängujuhti pakkunud, et see koht tuli täita räägitakse selliselt naturaliseeritud mängijatest Jaleen Smithiga? läbivalt kui kodustatud

Smithi puhul väärib mainimist see, mängijatest, nagu oleksid et septembris toimuva turniiri jaoks hakkas Horvaatia korvpalliliit Smithi moosima alles juulikuus – augustiks need väikesed ameeriklased leitud paksust karulaanest, oli mees aga juba uue kodakondsuse poolvägisi tsivilisatsiooni saanud ja koondises platsil. Mõelda toodud ning puuokste vaid, kui kiiresti võivad mõnel pool bürokraatilised hammasrattad käia, kui kaalul on riigi spordimeeskonna käeasemel korvirõngaste küljes rippuma õpetatud. käik!

Korvpallil on jalgpallist eeskuju võtta

Koondisekossu passitsirkust vaadates meenus mulle vägisi Zakaria Beglarišvili hiljutine juhtum, kus ta hoolimata Eesti kodakondsuse saamisest (millega seotud paberimajandus võttis aega kuid, kui mitte isegi enam kui aasta!) ei tohi FIFA karmide reeglite tõttu Eesti koondise särki selga tõmmata. Beglarišvili puhul said takistuseks tema Gruusia U21 koondises pärast 21. sünnipäeva mängitud kohtumised. Kui jalgpallis oleksid reeglid ja kultuur koondisesse võõrmängijate võtmise suhtes sama lõdvad kui korvpallis, ei räägiks me ammugi mingist Beglarišvilist, vaid arutaksime iga koondiseakna eel, millisele positsioonile parasjagu polsterdust vaja oleks. Küll neid brasiillasi jaguks, kes sümboolse summa eest paarimängulise keikaga nõus oleksid. See ei tähenda aga seda, et jalgpallis puuduvad kodustatud välismängijad – ka Venemaa koondises on viimastel aastatel mänginud mitu brasiillast, selle vahega, et nad on enne aastaid Venemaal elanud. Selle aasta lõpus toimuva MM-finaalturniiri raames saame rääkida Katari koondisest, kus on sisuliselt algkoosseisu jagu mängijaid sellised, kes on sündinud mujal, aga noore täiskasvanuna Katarisse mängima sattunud ja mõne aastaga ka kohaliku passi omanikuks saanud. Katari sporditegelased on naturalisatsiooni kasutamisega mõistagi varemgi silma paistnud – Katari kodakondsuse hankimine, mis on näiteks paljudele isegi seal sündinud ja üles kasvanud võõrtöölistele ja nende lastele sisuliselt võimatu, on sportlastele kukepea. Kui sajandi alguses kodustas Katar suure innuga peamiselt lõunaameeriklastest koosnevat kõva jalgpallikoondist, siis õnneks pani FIFA sellele plaanile peagi punkti – rahvusvahelises jalgpallis kehtivate reeglite järgi peab vutikodakondsust vahetada sooviv mängija näitama, et tal on vähemalt üks järgmistest tingimustest (soovitava uue kodumaa suhtes) täidetud: a) ta on seal sündinud; b) tema ema või isa on seal sündinud; c) tema vanaema või vanaisa on seal sündinud; d) ta on selles riigis pärast 18. eluaastat elanud vähemalt viis aastat järjest. Miks ei võiks korvpallimaailm sellistest reeglitest eeskuju võtta ja koondiseturniirid palgasõduritest puhastada?