Lõpulugu

Eesti koondise käsutuses on vahend,

mis parandab sekunditega koordinatsiooni ja reaktsioonikiirust

Kõlab uhkelt, lausa uskumatult. Liiga hea, et tõsi olla? Aga vaat ei ole! Jalka käis koondise treeningu ajal oma silma(de)ga tutvumas ühe abivahendiga, mida meeskonna kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller mängijatele kasutamiseks pakub.

Matvei Igonen juunikuises laagris Senapteci prillidega treenimas.

Fotod: Jana Pipar

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Liisi Troska

Sensoorse treeningu prillide tööpõhimõte on lihtne: päikeseprille meenutav vahend blokeerib rütmiliselt nende kasutaja vaatevälja, andes sellega silmadele vähem infot kui tavaliselt. Keha tahab puuduoleva info kompenseerida ja ergastab selleks teisi meeli. „Mulle ja paljudele teistele õpetati maast madalast, et kui tahame saada heaks sportlaseks, tuleb meil treenida oma kiirust, jõudu, vastupidavust, painduvust ja nii edasi. Need on küll olulised kategooriad, kuid kõik neist on meie soorituse väljundid – see, kui suuri raskusi ma tõsta jaksan või kui kiiresti joosta suudan, on minu organismi väljund. See, millisel tasemel suudame nendes väljundites olla, sõltub aga sisendist ja sellest, kuidas me seda sisendit tõlgendame,“ alustab Müller kaugemalt. „Näiteks kui tahame hüpata nii kõrgele kui võimalik, siis ütleb klassikaline teooria meile, et peame tegema maksimaalse jõu treeninguid, plüomeetrilisi harjutusi ja tugevdama kehatüve. Need

Prillide efekti demonstratsioon algas võimete kaardistamisega. Esmalt tuli pildil nähtavas algasendis kiirelt reageerida ning Mülleri lahti lastud tennisepall kinni püüda. Kaheksast katsest ei õnnestunud mitte ükski – enamjaolt sain küll sõrmedega pallile pihta, kuid kinnipüüdmisele päris lähedal ei olnud ma kordagi.

Müller testis ka minu keha jõudu ja tasakaalu. Tasakaalutestis tuli talle selg pöörata, jalad täiesti kokku panna ja silmad sulgeda – esmalt vaatas ta, kui palju mu keha niisama olles kõigub, seejärel lõi ta mulle labakäega korduvalt mõlema õlavarre pihta, et näha, kui palju mu keha selle peale ühele või teisele poole kaldub.

on kõik väljundit puudutavad muutujad. Meie kui olendite peamine eesmärk on aga jääda ellu ja mitte viga saada – kõrgele hüppamise puhul tähendab see, et kui me näiteks ei näe maapinda hästi, sest meil on kehv perifeerne nägemine, siis võib meie aju hüppe ajal osa meie jõust blokeerida, sest kardab haiget saada. Võin treenida ja treenida, kuid kui mu aju jääb maandumist kartma, sest ei näe maapinda hästi, ei hüppa ma varasemast kõrgemale.“

Sarnast põhimõtet saab vaadelda ka vigastusest taastudes. „Näiteks kui põlvevigastuse järel ei tunne ma taastudes põlve enam nii hästi, ei pruugi aju mul lubada sellele nii palju jõudu rakendada, kui mu keha tegelikult suudaks. Veel lihtsam näide igapäevaelust: kui öösel voodist tõuseme, et pimedas vetsu minna, ei kõnni me sama kiiresti kui päeval tänaval, vaid palju aeglasemalt, sageli käed laiali, et millelegi mitte otsa kõndida,“ näitlikustab Müller.

Siis läksid prillid ette! Häiritud nägemisega oli tennisepalle mõistagi veel keerulisem püüda. Vähe sellest – isegi maha põrkama jäänud palli oli väga keeruline kinni võtta. Ühegi palli püüdmisele ma taas lähedal polnud…

…Kui aga prillid uuesti eest ära võtsin, oleksin justkui uuesti sündinud. Täpselt samas harjutuses püüdsin kinni KÕIK pallid, mille Michael Müller mulle ette kukutas! Vaid paariminutiline prillide kasutamine oli minu meeled juba oluliselt teravamaks muutnud ning areng tundus vähemalt mulle endale täiesti uskumatu. Ka tasakaaluharjutuses tundsin selget arengut, mida kinnitas ka Müller – kehatüvi oli tunduvalt stabiilsem ja kõikus löökide peale tunduvalt vähem.

Võtad ära ühe meele, teravnevad teised

Prillide tööpõhimõte seisneb just selles, et visuaalse sisendi ära võtmine ergastab teisi meeli ja üldist tunnetust – neil hetkil, kui nägemismeel on olemas, paneb inimene kõike veel paremini tähele. „See on lihtsalt üks viis sisendiga mängida ning seeläbi aju ergastada – kui prillid peast ära võtta, jääb aju kõrgendatud tähelepanu režiimis tööle, mis tähendab paremat reaktsiooni, tasakaalu ja tunnetust. Sisuliselt on see võrreldav pimedate inimestega, kes on oma kuulmis- ja kompimismeele nägijatest teravamaks harjutanud. Tegelikult saavad ju kõik inimesed oma meeli treenida! Mida parema sisendi me saame ja mida paremini me seda töötleme, seda parem on ka meie väljund.“

Eesti jalgpalluritest on selliseid prille teadaolevalt kõige kauem kasutanud Rauno Sappinen, kellega alustas Müller koostööd veel enne seda, kui ta Eesti koondise juurde tööle asus. Müller teab, et sarnaste abivahenditega on pikalt töötanud näiteks Šveitsi tippväravavaht Yann Sommer ja läbi aegade parim viskaja korvpallis Stephen Curry.

Lõpetuseks proovisime tunnetust ka palliga, nii prillideta kui prillidega. Kuna see harjutus ei olnud nii selgete, mustvalgete tulemustega kui tennisepalli püüdmine, ei olnud võimalikust arengust aru saada – ilmselt mängisid siin rolli ka puudused jalgpallitehnikas… Küll aga pakkusid minu koperdamised rõõmu ülejäänud meeskonnast eraldi sörkjooksu teinud Taijo Tenistele ja Ken Kallastele.

„Ja mõned mängijad ei taha võibolla oma edu saladust avaldada!“

Sappineni sõnul sobib talle selliste prillidega töötamine hästi ning ta tunnetab, et see abivahend on tema arengule kaasa aidanud. „Kui nende prillidega jalgpallispetsiifilisi harjutusi teha, on kõik palju raskem kui tavaliselt. Kui need aga seejärel ära võtta, on samad harjutused palju kergemad kui varem – selline tunne, nagu aega ja infot oleks väga palju ja kõik tuleb lihtsamalt,“ selgitab koondise ründaja.

Müller on prille koondisemängijatele tutvustanud ning teeb seda veel, kuid annab mõista, et kõik pole nende vastu suurt huvi üles näidanud. „Saan aru – vahel kipuvad mängijad uusi asju vältima, sest jalgpalli mängimine on nende elatusallikas ning kõik, mida nad on seni teinud, on neid

Prille saab seadistada vilkuma erineva kiirusega. Müller pakkus proovida ka kõige ekstreemsemat taset, kus suurema osa ajast ei näinud prillidest midagi läbi. Palli lihtsalt kinnipüüdmine oli siis sisuliselt võimatu ülesanne – hetkeks oli vaid aimata, et nüüd pall visati, kuid järgmisel hetkel lendas see juba vastu pead!

nii kaugele viinud. Nad pelgavad, et senise rutiini muutmine võib midagi untsu keerata. Ma ei soovi mängijatele midagi peale suruda – kes soovib ja tunneb huvi, selle jaoks olen alati olemas.“

Efekt on võimas, kuid ei kesta esialgu kaua

Müller tutvustas Jalkale kõnealuseid prille Eesti koondise treeningu ajal. Pärast mängijatele soojenduse läbiviimist, kui meeskond standardolukordi ja liikumisi harjutas, leidis ta pisut aega, et mõne lihtsa katse abil sensoorse treeningu prille tutvustada.

Veel enne prillide pähe panekut alustas programm võimete kaardistamisega, et hiljem oleks hästi aru saada, kui suurt efekti prillide lühiajaline kasutamine tekitas. Kartus, et vilkuv pilt ajab südame pahaks, oli küll asjatu, ent Mülleri sõnul võib mõne inimese puhul olla see reaalne murekoht. „Kui nende peale paha hakkab, siis tekitab see hoopis vastupidise efekti, sest aju tunneb ohtu,“ selgitab Müller.

Ja tõesti – vaid mõneks minutiks prillid ette saanud, olidki meeled erksamad, reaktsioon kiirem ja liigutused osavamad. „Kui seda teha ühe korra, siis ei kesta efekt kaua – kui aga teha nende prillidega järjepidevat tööd, on võimalik meeled püsivamalt teravamaks muuta,“ kinnitab šveitslane.

Mõned sportlased kasutavadki neid prille vahetult enne võistlusi ja treeninguid, et meeled võistlusolukorraks tippvormi teritada. Prillide hind võib esialgu tunduda küll krõbe – kasutusel olnud Senapteci mudeli eest tuleb välja käia pisut üle 300 euro –, ent Mülleri sõnul on võimalik leida ka pisut odavamaid analooge. Pealegi on see vahend, mille saab lihtsa vaevaga soetada kaaslastega kahasse või võistkonna peale.