EJLi töötaja: Birgit Veebel

Birgit Veebel (paremal) 2017. aastal Ateenas Eesti koondisele kaasa elamas.

Ämmaemand jalgpallimeeskonnas ja fiktiivsed ametiisikud paberil: Birgit Veebel on klubisid litsentsides näinud palju

Veel enne seda, kui hooaeg on lõppenud, algab Eesti tippklubide kontorites kibe töö uueks aastaks valmistudes. Võistkonna koostamine, treenerite palkamine ja kõik muu sportliku poole juurde kuuluv niikuinii, aga selleks, et meistrivõistlustel tippliigades osaleda, tuleb jalgpalliliidult ka litsents kätte saada.

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Litsents on vajalik Premium liigas, meeste esiliigas ja esiliiga B-s ning naiste meistriliigas osalemiseks, eraldi litsentsi nõutakse nii meeste- kui naisteklubidelt ka UEFA võistlustel. Seega on jalgpalliliidu litsentsimänedžer Birgit Veebel seotud kokku kuue litsentsi väljastamisega.

Kuigi klubide litsentseerimine kõlab üsna kuiva ja bürokraatliku protsessiga (mida ta mõnes mõttes ka on!), on selle laiem eesmärk siiski klubide ja kogu Eesti jalgpalli arendamine, mitte klubide tüütute nõuetega peedistamine. „Oleme litsentseerimise juurde lisaks bürokraatilisele poolele võtnud ka klubide arendamise poole," räägib Veebel.

Suures plaanis näeb klubide litsentseerimise protsess välja järgmine: sügise alguses esitatakse klubidele järgmise hooaja litsentseerimisnõuded, mille muudatusi ja nüansse Veebel klubidele ka tutvustab, misjärel asuvad klubid nõutavaid dokumente esitama. Litsentseerimiskomisjoniga kohtuvad klubide esindajad üldjuhul kahel korral – koosolekul tippjalgpallikomisjoniga arutletakse peamiselt klubi arengule oluliste teemade üle, litsentsi kaitstes tuleb aga klubidel põhjalikult tutvustada järgmise aasta eelarvet ja näidata veenvalt ära, et võistkond suudab hooaja ka finantsilises mõttes lõpuni mängida. „Kaitsmine sai kunagi ellu kutsutud selleks, et olla veendunud, et kõik see, mis paberil esitati, ka klubis päriselt enam-vähem nii toimib.“

Litsentseerimisnõuded arenevad ja muutuvad pisut sisuliselt iga aastaga. Osa muudatusi tuleb UEFA poolt, osa Eesti Jalgpalli Liidu enda poolt – täpselt nii, nagu on Eestis litsentsitingimused üldiselt koostatud. „UEFA viiele põhikriteeriumile (juriidiline, sportlik, taristu, personal ja finants) lisandus värskelt ka sotsiaalse vastutuse pool – see on üks suur asi, mis nüüd muutub. Lisaks muudeti nõudeid kriteeriumite-siseselt – näiteks üks asi, mis Eesti klubisid hakkab puudutama, on netovara reegel, mille eesmärgiks on finantsilise jätkusuutlikkuse arendamine,“ toob Veebel nõuete muudatuste kohta värskeid näiteid.

Mõnes osas on Eesti litsentsinõudmised aga UEFA omadest isegi karmimad. Näiteks on Eestis juba mitu hooaega nõutud Premium liiga klubidelt väravavahtide treeneri olemasolu, aga UEFA nõuetesse jõudis see alles hiljuti. „Üritame siiski organisatsioonina jälgida, et kahe litsentseerimiskorra vahe ei oleks väga suur. Laias plaanis näitab UEFA meile ette teatud eesmärgid, mille suunas peaksid Euroopa klubid liikuma, ja meie jalgpalliliiduna peaksime seda tasapisi oma klubidele tutvustama. Samuti proovime nõuetega saa-

vutada eesmärke, mille on jalgpalliliit oma arengukavas püstitanud,“ lisab Veebel.

Raha on alati vähe!

Veebel rõhutab, et kogu litsentseerimisprotsess ei lõpe tegelikult sellega, et hooaja eel väljastatakse klubile litsents – ka hooaja jooksul tuleb tiimidel jooksvalt dokumente esitada. „Meil on näiteks viimasel ajal olnud päris palju tippmeeskondi, kes on peatreenerit vahetanud – iga selline muudatus tuleb ka vas- Floras töötades tegeles Veebel tavas rakenduses ära registreerida. samuti litsentseerimisega: Samuti on tavaline, et hooaja lõpus „Minu Floras töötamise kogemus lõppevad paljude mängijate ja treenerite lepingud, mis tähendab, et uue hooaja litsentsi jaoks tuleb klujääb küll muidugi juba nii kaugesse aega, et vahepeal on bidel ruttu uued lepingud sõlmida. hästi palju muutunud, aga mõned See tähendab, et aasta lõpus, kui on asjad on siiski samad. Näiteks nende dokumentide esitamise tähtaeg, on klubidel alati hästi kiire.“ Muudest litsentseerimisel välja tusee, et alati jõutakse kõik valmis viimasel päeval!“ levatest probleemidest tõstab Veebel esile taristuga seotud küsimused. „Teame ju kõik, kui paljud Premium liiga ja esiliiga võistkonnad meil sel hooajal Sportland Arenal mängisid. Paljudel klubidel ei ole baase, mis vastaksid tegelikult tippliiga standarditele. Ja lisaks on alati raha vähe!“

Veebeli 12aastases praktikas litsentseerimismänedžerina on ette tulnud ka markantseid juhtumeid, kus klubid on esitanud dokumente inimeste ametite ja nimedega, kuid hiljem on välja tulnud, et need olidki ainult paberil – reaalses elus selliseid töötajaid olemas ei ole!

Sageli üritavad klubid kavaldada ja täita kohustusi viisil, mis ei ole otseselt kooskõlas nende nõuete eesmärgiga. Hea näide on punkt, mis nõuab Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B kohtumistele tehnilises alas arsti või meditsiinitöötaja olemasolu. Mõistagi on selle eesmärk mängijaid võimalike vigastuste või terviserikete korral kiirelt ja professionaalselt abistada, kuid Veebel toob välja, et üks klubi on meditsiinitöötajana üles andnud… ämmaemanda! „Täpsustasime nüüd natuke meditsiinitöötaja kvalifikatsiooni. Premium liigas peavad alates uuest hooajast pingil olema nii arst kui füsioterapeut. Ideaalis näeme sel kohal inimest, kes oskaks ravida vigastusi, aga kes saaks klubi arengu nimel ka muul ajal tegeleda vigastada saanud mängijatega.“

Litsents tavaliselt andmata ei jää

Aastate jooksul on litsentsita jäänud klubisid pigem vähe. Kümmekond aastat tagasi ei täitnud litsentseerimistingimusi näiteks Lasnamäe Ajax, poole hooaja pealt on viimaste aastate näitel litsents ära võetud näiteks finantsraskustesse sattunud Sillamäe Kalevilt ja Põhja-Tallinna Voltalt. Ajalugu tunneb aga ka erandeid, kus klubil on Premium liigas lubatud eriotsuse järgi osaleda litsentsita – nii juhtus näiteks 2014. aastal, kui Tartu Tammekas tekkinud keerulise olukorra tõttu vahetus juriidiline keha ning jalgpalliklubi Tammeka asemel pääses kõrgliigasse jalgpallikool Tammeka. Veebeli sõnul proovib litsentsikomisjon panna täitmata kriteeriumid klubi arengu nimel soodsalt tööle. Väiksemate puuduste korral seatakse tavaliselt klubile lisatingimused, mis tuleb hooaja jooksul täita – tavaliselt tähendab see lisadokumentide esitamist, näiteks uuendatud eelarvet. Üldiselt tegeletakse aga murekohtadega põhjalikumalt – viimasel ajal on näiteks luubi alla võetud naistejalgpalli puudutavad kriteeriumid, mis on mitme Eesti tippklubi puhul jäänud seni selgelt varju. „Meil on naistejalgpalli puudutavad nõuded sees olnud alates 2006. aastast, nüüd nõuab meeste eurosarjades võistlevatelt klubidelt naistevõistkondade olemasolu ka UEFA,“ toob Veebel välja. See puudutab ja survestab ka mitut Eesti tippklubi, kel on naiste- ja tüdrukute jalgpalli olukord seni olnud kesine või suisa puudulik. Kuressaare väljakute kõrvalt pikaks ajaks jalgpallitööle Veebel on jalgpallis tegutsenud juba üle 20 aasta, kusjuures mängijana pole ta kunagi kaasa löönud. „Kuna mu vanaema elab Saaremaal ja üks sugulane mängis FC Kuressaares, siis käisin omal ajal seal sageli mänge vaatamas. Sealt mind üles korjati!“ meenutab Veebel, kes töötas esialgu FC Floras tegevjuhi assistendina. Muu hulgas oli Veebeli ülesanne just nimelt litsentseerimisega tegelemine, mis tähendab, et ta on litsentseerimiskoosolekutel istunud mõlemal pool lauda. „See tuleb kindlasti minu töös kasuks, sest tean, mida klubid tunnevad. Minu Floras töötamise kogemus jääb küll muidugi juba nii kaugesse aega, et vahepeal on hästi palju muutunud, aga mõned asjad on siiski samad. Näiteks see, et alati jõutakse kõik valmis viimasel päeval!“ Kuna koondise kodumängudel on Veebel üldjuhul ametis mängu korraldamisega, siis on ta käinud koondist toetamas välismängudel, kus ta saab vahelduseks nii-öelda tavalise fännina tribüünil olla. „Siis saab teha kõiki neid asju, mida fännid teevad. Suure lipu all on näiteks väga äge olla! Kihvtimatest kogemustest tulevad meelde näiteks Venemaa–Eesti mäng Peterburis, kus Eesti fänne hoiti mängu järel päris tükk aega staadionil – OMONi politseinikud moodustasid meie ümber inimketi ja me siis laulsime seal peaaegu tund aega erinevaid laule. Naabreid võita on ka alati äge!“ Erilisena meenutab Veebel ka 2007. aasta viigimängu Makedooniaga. „Rääkisime Skopjes kohalike makedoonlastega ning nad hoiatasid meid: ärge mingi hinna eest üle jõe albaanlaste poolele minge, nad tapavad teid ära! Me aga olime lugenud, et just seal on ägedad turud. Läksime ikka ja kui albaanlastele julgesime moka otsast mainida, et oleme Eesti koondise fännid, siis ei tahtnud nad meid üldse ära tappa, vaid hakkasid rääkima, kuidas nad makedoonlasi vihkavad ja seetõttu üleüldse hoopis meie poolt on!“