Raamat

Eesti jalgpall

saab pretsedenditult põhjalikult kaante vahele

Enam kui kümme aastat küpsenud ja arenenud mõte saab tükkhaaval teoks: Eesti jalgpalliajalugu jõuab varasemast täpsemal ja detailsemal kujul raamatutesse. Mitmesse!

Tekst: Raul Ojassaar

Jalgpalliloolane Indrek Schwede on tegelenud juba aastaid info kogumise ja töötlemisega ning viimaks on sellel ka esimene käegakatsutav tulemus käes – peatselt ilmub raamatuseeria esimene köide, mis võtab kokku Eesti jalgpalliajaloo selle päris algusest kuni 1924. aasta olümpiamängudeni, millest Eesti koondis osa võttis. Järgmised osad on juba töös, kuid nende ilmumine jääb ootama järgmisi aastaid. Kogu seeriat võib julgelt nimetada Schwede elutööks. „Hakkasin plaani pidama tegelikult juba enne 2009. aastat, kui Eesti jalgpall saja-aastaseks sai,“ meenutab Schwede. „Mulle meeldis väga Eesti Entsüklopeediakirjastuse välja antud „XX sajandi kroonika“ – see oli minu arvates väga lugejasõbralikult liigendatud, sest lood olid pigem lühikesed, mitte pikad seletused, ja külgmistel veergudel jooksis kroonikariba, kus oli välja toodud, et ühel kuupäeval juhtus see, järgmisel kuupäeval oli järgmine sündmus ja nii edasi. Selles raamatus käsitleti muidugi kogu ühiskonnaelu, aga minu raamatud on vaid Eesti jalgpallist.“

Ka Schwede raamat on suuresti samamoodi üles ehitatud– pikemate tekstidega on kokku võetud kümnendid, kuid suurema osa raamatust moodustavad lühemad ja lihtsasti haaratavad lood inimeste, nähtuste ja sündmuste kohta. Selle kõrval jookseb raamatust läbi ajajoon, kuhu on märgitud olulisemad kohtumised, võistlused ja muud sündmused.

„Olen ise mõelnud, et kui 20 aastat tagasi kirjutasin raamatu, mille nimi oli „Väike jalgpallipiibel“, siis nüüd tegelen suure piibliga. Ja piibliga on juba niimoodi, et võid selle ükskõik kust avada, lihtsalt lugeda ja sellest hingekosutust saada – või satud mõne süžeeliini peale, mis hakkab huvi pakkuma. Mõni tähtsündmus on ka pikemalt lahti kirjutatud – näiteks Riias 1914. aasta Vene olümpiaadil osalemine, mis on üks kihvtimaid ja müstilisemaid Eesti jalgpallimänge. Vaat see on küll lahti võetud, kuidas ajakirjandus seda kajastas – ja miks see nii huvitav on, selgub juba raamatust!“ Suureks jalgpallipiibliks võib kogu teost nimetada küll – plaani kohaselt ilmuvad ajalootekstid viies osas. Nüüd ilmunud esimeses osas on luubi all Eesti jalgpalli algusaeg kuni 1924. aastani, teine osa puudutab aastaid 1925–1933 ja kolmas osa aastaid 1934–1940. Ühe suure osaga võetakse kokku nõukogude periood, kus Eesti jalgpall varjusurma langes, viimane osa aga käsitleb iseseisvuse taastamise järgset aega. Eraldi osana kavatseb Schwede välja anda kogu statistika, kuid selle juurde võtaks ta hea meelega appi ka teisi jalgpallistatistikuid ja -ajaloolasi ning on võimalik, et füüsilise köite asemel avaldatakse see internetis.

Tuhandete lehekülgede viisi perioodikat

Kuigi esialgse mõtte kohaselt ilmunuks kogu teos ühtede kaante vahel, sai ühel hetkel selgeks, et head materjali on selleks lihtsalt liiga palju. „Tegemise käigus kasvas raamat aina suuremaks, aga algusaastatel oli tempo väga madal, sest muu töö kõrvalt ei jäänud selleks lihtsalt aega. Esimest korda läks olukord pisut paremaks 2007. aastal, kui tulin Sporditähest ära ja hakkasin Jalkat tegema – juba siis oli mul jalgpalliliiduga kokku lepitud, et on täiesti aktsepteeritud, kui pühendan osa ajast raamatu kirjutamisele. Ühel hetkel sai aga selgeks, et ka Jalka kõrvalt ei edene raamat nii hästi, kui võiks – lisaks tulid vahepeale dokto-

Karikatuur: Margus Kontus

rantuur ja igasugused muud tegemised,“ selgitab Schwede seda, miks on idee sünnist esimese raamatu ilmumiseni läinud nii kaua aega.

Jalka peatoimetaja kohast loobumine 2019. aasta lõpus andis raamatuseeria loomisele uue hoo. Sellest hoolimata võttis ülimalt energiamahukas töö kõvasti aega, sest Schwede uuris ja puuris jalgpallist rääkivaid uudiseid ja artikleid otsides läbi sisuliselt kogu Eesti esimesel iseseisvusajal välja antud perioodika! Üleriigilised ajalehed olid toona erinevalt praegustest sealjuures väga põhjalikud ja mahukad. „„Häda“ on ju selles, et kahe maailmasõja vahelisel ajal oli päevalehtedes spordist väga palju juttu, eriti jalgpallist. Ühest küljest oli sel ajal palju gooti kirja, teisest küljest olid küll spordirubriigid olemas, aga spordist võidi juttu teha veel kolmes kohas. Ajalehed olid ju veel suured ka, broadsheet-formaadis.“

Omajagu tööd tuli teha ka infot kontrollides ja filtreerides. Näiteks sageli võis ajalehtedest leida vastukäivat infot, mistõttu tuli hoolikalt vaada-

ta, kuidas olukord lahendada. Tavaliselt usaldas Schwede sel puhul eelkõige ajakirjanikku, kes oli mängu kohapeal kajastanud. Lisa oli võimalik aeg-ajalt haugata ka maakondlikest lehtedest. „Näiteks Sakala oli ülihea ajaleht! Väga selge spordirubriik ning alati võis kindel olla, et kui Viljandis jalgpalli mängiti, siis leiab sealt hiljem pika reportaaži kõige vajaliku ja olulisega.“

„Olen ise mõelnud, et kui 20 aastat tagasi kirjutasin Eesti jalgpalli sünnikuupäev

raamatu, mille nimi oli „Väike jalgpallipiibel“, siis nüüd tegelen kahtluse all Kuhu siis Eesti jalgpalli juured ulatuvad? Schwede toob välja Tartu ja suure piibliga.“ Narva koolipoisid, kes olevat vutti tagunud juba 19. sajandi lõpus. „Narvas mängisid koolipoisid jalgpalli oma õpetaja Oskar Kallasega, kes oli rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Sealses gümnaasiumis ta poistega tegeles ja hakkas nendega ka jalgpalli mängima, kahjuks pole ta küll kirjeldanud, kuidas see kõik välja nägi.“ Eesti jalgpalli kokkuleppeline sünnipäev on küll 6. juuni 1909, kui Tallinnas kohtusid alumise tuletorni juures kaks eestlaste meeskonda Mer-

kuur ja Meteor. Väidetavalt! „Kummaline on see, et sellest on kogu aeg räägitud tagantjärele – ajakirjanduses ei olnud sellest ühtegi jälge. Ja kuupäeva puhul ei ole isegi see päris selge, kas see oli uue või vana kalendri järgi! Lihtsalt jalgpalliveteranid rääkisid, et sel kuupäeval me mängimas käisime.“

Kui tavainimesele on raamatus ilmselt väga palju täiesti uut ja põnevat infot, siis Schwede tunnistab, et ka teda tabas seda koostades mitu üllatusmomenti. „Mõnus lugu oli näiteks sellest, et maailmasõja ajal mängis Tallinnas üks britt, kes oli väidetavalt olnud profimängija Inglise liigas – ta nimi oli Todley. Ta oli sõjaväelasena siia saabunud, mängis Tallinna Olümpias, käis ka Peterburis mängimas ja allikate kohaselt olevat ta eesti keele ära õppinud, Eesti naise võtnud ja temaga ühel hetkel Inglismaale tagasi sõitnud. Eesti naiste hulgas olevat ta tohutult populaarne olnud – räägiti tema käharatest juustest,“ muigab Schwede. „Teine põnev välismaalane oli Norra koondislane Carl Poppe, kes Tallinna Spordis mängis – see oli juba kahekümnendatel. Kontrollisin järele ja tõepoolest – Norra koondislane! Mis asju ta siin ajas, ei ole teada, küll aga ei tohtinud ta välismaalasena näiteks Eesti meistrivõistlustel osaleda, sest seadused keelasid. Aga ta mängis ka Läti klubi eest Eesti klubi vastu.“

Huvitava avastuse tegi Schwede ka mitme kultuuritegelase kohta. Poeet Juhan Sütiste nime-

ga seostub tänapäeval eelkõige ehk Mustamäel asuv tänav, kuid Schwede avastas, et lisaks edule odaviskes (üliõpilaste maailmameister!) tuli Sütiste – toonase nimega Johannes Schütz – Eesti meistrivõistluste hõbedale jalgpallis, mängides Tartu Akadeemilise Spordiklubi koosseisus. Samuti mängis kõvasti vutti kir„Maailmasõja ajal mängis janik Voldemar Õun, kes pani hiljem Rootsis eksiilis olles kirja oma tuTallinnas üks britt, kes oli gevaimad teosed. „„Uus Evangeeväidetavalt olnud profimängija lium“ on tema absoluutne tippteos, Inglise liigas – ta nimi oli Todley. Ta oli sõjaväelasena kus ta on ühe peatüki pühendanud ka 1940. aastal Kadrioru staadionil peetud Eesti–Läti mängule, mille siia saabunud, mängis Tallinna järel rahvas presidendilossi juurde Olümpias, käis ka Peterburis marssis. Kirjandusteadlased on välja mängimas ja allikate kohaselt olevat ta eesti keele ära õppinud, toonud, et tegu oli küll ilukirjandusega, kuid ta fikseeris dokumentaalse täpsusega ära, kuidas tekkis Eesti naise võtnud ja temaga ühel Eesti rahva seas veneviha – varem hetkel Inglismaale tagasi sõitnud. olid vaenlased ju sakslased, kuid Eesti naiste hulgas olevat ta tohutult populaarne olnud – ühe terroriaastaga pöördus viha venelaste vastu. Tema sai samamoodi kahekümnendate alguses Eesti räägiti tema käharatest juustest.“ meistrivõistlustel medali ja oli ka esimese maailmasõja ajal tegev – kui toona oleks Eesti koondis kokku pandud, oleks Õun seal kindlasti sees olnud.“

Pariisi olümpia – rahvusvahelise jalgpalli sepikoda

Esimene raamat lõpeb 1924. aasta olümpiamängudega, mis olid Schwede sõnul ka maailma jalgpalli arengus märgilise tähtsusega. „Pariisi olümpia oli kõige esimene koondiste kokkusaamine, kus olid võistlustules rohkem kui ühe maailmajao Infot ei ole maha vaikitud esindajad. Lisaks Euroopa võistkondadele olid kohal Aafrikast Egiptus, Põhja-Ameerikast USA ja Schwede soovib rõhutada, et ajaloohuviliste ja võimalike tulevaste jalgpalliajaloo uurijate tarbeks on raamatus välja toodud palju jooLõuna-Ameerikast Uruguay koondis. Sealt saigi alguse Uruguay tähetund. FIFA on neil ju hiljem nealuseid viiteid – ja mitte lihtsalt viiteid, vaid kuupäeva ja ajalehe lubanud särgile panna neli tähte – lisaks kahele täpsusega info. „Mind ennast väga häirib, kui seda ei ole, seetõt- MM-tiitlile ka 1924. ja 1928. aasta olümpiavõitude tu teen seda täiesti teadlikult. Võimalikel tulevastel uurijatel on eest,“ avab Schwede. seeläbi olemas toetuspind, nad saavad minu kirjutatut kontrollida „Erinevad koolkonnad said Pariisis kokku – ja lihtsa vaevaga allikateni jõuda.“ Samuti on valehäbita välja toodud kohad, kus näiteks väravalööjate või koosseisude seast on mõned nimed puudu. „Kui tänapäevaseid massiteabevahendeid ju toona peale trükimeedia veel ei olnud, isegi raadio oli näiteks mõne mängu puhul on teada ainult osa väravalööjaid, lapsekingades. Vahetu kokkusaamine pakkussiis olen ma nii ka kirja pannud, jätnud ülejäänud täiesti teadlikult ki võimaluse näha, kuidas on jalgpall arenenud küsimärkideks. Pole ju mõtet vaka all hoida seda infot, mis on Lõuna-Ameerikas ja kuidas Euroopas ning kuidas olemas – ja mine tea, ehk keegi kunagi kuidagi avastab kuskilt midagi juurde!“ Suures plaanis on Schwede aga akadeemilise teksti kirjutamise asemel rõhunud sellele, et ka tänapäeva inimestel oleks mõnes teises konkreetses riigis. Ja Eesti sai sellest kõigest osa! Meie mängijad käisid ka omajagu teiste koondiste mänge vaalihtne olustikku mõista. „Saan väga hästi aru, et paljusid ajalugu tamas, Evald Tipner on oma päevikus neid isegi ei huvitagi – see võib küll olla pisut kurb, aga samas ei olegi need kirjeldanud. Mängijad said omavahel kokku olümraamatud laiatarbekaup! Huvilistele on nad aga alati võtta. Püüd- piakülas ning treeninguväljakutel, kus ka ühiselt sin toonast olustikku ka võimalikult palju tänapäevaseks tõlkida: mis oli mõne tava või käitumise põhjus ja loogika.“ trenni tehti. Eesti Spordileht on suisa kirjutanud, kuidas eestlased olümpiakülas uruguaylastel külas käisid!“

I