Laske venelastel jalgpalli mängida!

UEFA ja FIFA eksisamm Venemaa noortekoondiste tagasi rahvusvahelistele võistlustele lubamisel oli järjekordne näide selle kohta, kuidas suured jalgpallijuhid ei suuda tihtipeale ruumi tunnetada ning üritavad mõistlike otsuste vastuvõtmise asemel hoopis Nobeli rahuauhinda võita. koondised ja klubid oma sarjadest kõrvale heitis, teenides sellega kõvasti kiitust. Vaid paar kuud hiljem tuli Čeferin aga välja avaldusega, et tema süda on Venemaa sportlastele mõeldes murdumas. Ukraina inimesi küll pommitatakse igapäevaselt, aga vähemalt saavad nemad endiselt UEFA võistlustel osaleda! Vaesed venelased…

FIFA eelmine president Sepp Blatter on kinnitanud, et enne seda, kui ta korruptsioonis süüdi mõistetuna organisatsiooni eesotsast tagandati, kohtus ta Nobeli rahuauhinda välja andva komiteega, et veenda neid preemiat FIFA-le andma. Teda ei võetud kuulda. Nüüd paistab, et UEFA president Aleksander Čeferin üritas võtta suunda selle poole, et rahuauhind isiklikult võita.

Kuidas muidu seletada Čeferini soolot, mille järgi oleksid Venemaa U17 noortekoondised tagasi rahvusvahelistele võistlustele lubatud?

Tuletame meelde, et skandaalne otsus tuli UEFAs kõne alla väidetavalt eelneva kooskõlastuseta ning olevat olnud suuresti Čeferini oma plaan. Liigutuse läbimõtlematust kinnitab see, et vaid paar nädalat hiljem teatas UEFA selle tühistamisest – põhjenduseks toodi see, et ei olnud võimalik leida tehnilist lahendust, mis oleks lubanud Venemaa võistkondadel kaasa lüüa. Tõlgime ära: piisavalt paljud Euroopa riigid andsid teada, et nemad ei ole nõus venelastega mängima. Oleks Čeferin selles osas eeltööd teinud või natuke maad kuulanud, oleks ju kohe selge olnud, et eelkõige Ida- ja Põhja-Euroopa ei ole Venemaa jalgpalliperre taaslubamiseks kaugeltki valmis.

Vaid samm oli puudu sellest, et Čeferin oleks pisara poetanud ka „tavalise Vene inimese“ eest, kes ei saa sanktsioonide tõttu enam käia McDonald’sis, vaid peab samu burgereid ostma selle järglase Vkusno i totška värvides. Selles valguses ei olegi see ehk eriline üllatus, et UEFA president venelasi jalgpalliellu tagasi tahab litsuda.

Muide: septembri lõpus ja oktoobri alguses jõudis Serbias juba olla UEFA egiidi all toimunud arenguturniir, kus tüdrukute U15 vanuseklassis mängisid Serbia, Valgevene, Sloveenia ja Venemaa. Vene noortekoondise esimene mäng toimus seal just Sloveenia, Aleksander Čeferini kodumaa vastu. Juhus? Ilmselt mitte.

Esimesed sammud peavad tegema venelased ise

Eriline küünilisus oli see, kui UEFA hakkas U17 vanuseklassi jalgpallureid ühtäkki nimetama lasteks, mitte noorteks, et rõhutada seda, kuidas tegu on süütute kannatajatega, keda ei tohiks jalgpallivõistlustelt eemale jätta. Mis sest, et U17 EM-finaalturniiridel mängiksid Venemaa eest jalgpallurid, kes on vaid mõne kuu kaugusel sellest, et olla vanuse poolest valmis ukrainlasi tapma sõitma.

Enne kui Venemaa ise ei ole teinud vähimatki pingutust enda rehabiliteerimiseks, ei ole ei UEFA ega FIFA asi nende jalgpallile kehtestatud sanktsioone ühestki otsast leevendama asuda.

Venemaa suhtumise ja tegude suhtes pole selle peaaegu kahe aasta jooksul mitte midagi positiivsemaks muutunud. Millest ometi tuli Čeferinil nüüd peale tuhin asuda Venemaad tagasi Euroopa jalgpalliperre võtma? Või on sõda Ukrainas muutunud tema jaoks niivõrd tühiseks, kõrvaliseks ja argiseks teemaks, et kipub ununema?

Veel huvitavam on aga see, miks on Čeferini hoiak vähem kui kahe aastaga sedavõrd drastiliselt muutunud. Eelmise aasta veebruaris oli UEFA ju üks esimesi spordiorganisatsioone, kes Vene

Rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel osalemine ei ole inimõigus või baasvajadus, mille tohiks agressorriigilt ära võtta vaid maksimaalselt poolteiseks aastaks. Inimõigus ja baasvajadus on elamine ilma igapäevase pommiraheta. Need on

Venemaa jalgpalluritel täidetud. Enne kui Venemaa ise ei ole teinud vähimatki pingutust enda rehabiliteerimiseks, ei ole ei UEFA ega FIFA asi nende jalgpallile kehtestatud sanktsioone ühestki otsast leevendama asuda.

Seda enam, et Venemaa jalgpalluritel on endiselt võimalik minna paljudesse välisriikidesse klubijalgpalli mängima, neil ei ole keelatud teiste riikide klubide ridades osa võtta eurosarjadest. Meile võib justkui nii tunduda, aga tegelikult ei ole nende koondiseid laiali saadetud – nad lihtsalt mängivad vastastega, kes on nõus neile vastu astuma. Alates 2022. aasta algusest on venelased meeste A-koondiste tasemel kohtunud näiteks Kõrgõzstani, Tadžikistani, Usbekistani, Iraani, Iraagi, Katari, Kameruni ja Keeniaga.

Muide, oktoobrikuus debüteeris Venemaa koondises Eestist pärit Jevgeni Harin, kes 2018. aastal FCI Levadiast otse Venemaa kõrgliigasse Groznõi Ahmatti siirdus ja seal siiani mängib, olles ääreründajast tehtud vasakkaitsjaks. Muide, Eestiga seotud mehi oli koondises veel – kes siis ei teaks, et peatreener on samuti Eestist pärit Valeri

Karpin, endiselt on Venemaa koondise ridades ka 2016. aastal Levadias laenul viibinud Anton Mirantšuk.

Minugipoolest – laske Venemaa koondised mängima! Aga sellistele võistlustele, kus nende võimalikud vastased on nende osalemisega päri. Vahepeal räägiti Venemaa võimalikust kolimisest UEFA alt AFC ehk Aasia konföderatsiooni alla, aga ka seda plaani võib olla keeruline realiseerida: kuigi osa Aasia riike eelkõige Kesk- ja Kagu-Aasias ei ole venelaste vastu meelestatud, on kolm suurt ja mõjukat AFC liiget Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia selle vastu.

Kokkuvõttes ei ole Venemaa küsimus ei UEFA, FIFA ega AFC, vaid ainult ja ainult venelaste endi mure. Kõige lihtsam viis koondise- ja klubivõistlustele pääseda on sõda lõpetada. Mida kiiremini see juhtub, seda varem on võimalik ette kujutada Venemaa koondist ametlikku mängu pidamas.

Seniks – Venemaa on suur ja lai. Inimesi, kes omavahel jalgpalli saavad mängida, veel leidub. Mitte keegi ei takista neil seda tegemast. Probleem on olematu.

„See haigus on vähemalt osaliselt geneetiline, sest ka mu isal on Crohni tõbi. Tema on valinud aga vastupidise tee, ta tunneb, et ise kokkamine ja kõik see on tema jaoks liiga keeruline. Tema tervis ei ole hea, mul ei ole õnnestunud talle õigeid võtmeid kätte anda. Ta tunneb, et see oleks tema jaoks liiga suur muudatus, milleks tal ei jagu energiat. Olen tegelikult kokkuvõttes õnnelik, et mul see haigus on, sest see võis mõnes mõttes mu elu päästa. Muidu poleks ma kindlasti hakanud selliselt toituma ja elama. Olen kindel, et see aitab mul millalgi vältida näiteks vähki haigestumist.“