Mika Keränen: minu ja Contra uus raamat on kui käärlöök tsenderdusest!

Mika Keränen on tuntud lastekirjanik, hingelt maailmaparandaja – tema sulest on ilmunud mitu jalgpalliteemalist lasteraamatut, mis on leidnud koha paljude noorte lugejate südames. Tema kirjutistes peegeldub kirg jalgpalli vastu ja soov pakkuda lastele mitte ainult meelelahutust, vaid ka olulisi eluks vajalikke õppetunde, mis aitavad noortel mõista treenereid, kohtunikke ja mängu ennast. Mika on ka jalgpallientusiast.

Mika, sinu sulest on ilmunud mitu jalgpalliteemalist lastele mõeldud raamatut, mis on noorte lugejate seas saanud populaarseks. Kuidas sattusid lastele jalgpallist raamatuid kirjutama?

Alguses polnud plaani. Minu tütar mängis jalgpalli ja käis balletis, mulle tundus see intriig põnev. Otsustasin, et salaselts Rampsu number 10 Mari peab ka tegelema nende hobidega. Huvitav on see, et tema sõbrad Olav ja Anton käivad kusjuures kossutrennis, nagu nende prototüübid käisid, ja nii tekkiski tore tartulik vastasseis. Mida rohkem jalkast kirjutasin, seda huvitavamaks läks. Mari läks väravavahiks poistetrenni, Tartu Olümpiasse, ja hiljem tüdrukute tiimi Tammekasse. Järgnesid uued lood ja pall põrkas edasi lehekülgede vahel.

Paljude lasteraamatute aluseks on kindel moraal või sõnum. Milliseid olulisi teemasid või õppetunde sina oma raamatute kaudu lastele jagad ja mida loodad, et lapsed sinu raamatust kaasa saavad?

Olen maailmaparandaja. Võtame näiteks raamatu „Väravajoonel“. Mul on selline mõte, et kui noor lugeja loeb raamatust, mis võib juhtuda, kui treener teeb ettepaneku osaleda kokkuleppemängus, ei tule see talle nii suure üllatusena, kui keegi teeb talle selle ettepaneku päriselus. Kui ta on juba kord lugenud sellest, äkki see aitab tal teha õige otsuse oma tulevikule mõeldes. Naistejalgpall on minu südameasi – kui olin seitsmendas klassis, olid mu klassiõed Soome tipud, klubideks HJK ehk Klubi ja Puistolan Urheilijat. On hea meel, et Supilinna Mari on olnud eeskujuks nii mõnelegi tüdrukule minemaks jalkatrenni. Loodan väga, et minu raamatud aitavad noortel mõista treenereid, kohtunikke ja mängu ennast.

„Huvitav on seegi, et lugeja ei pruugi uskuda hästi seda, mis juhtus päriselt, aga kui luuletan midagi kokku, siis seda usutakse. Elu on veider.“

Kas saad avada loomeprotsessi tausta – kuidas on tekkinud sinu karakterid? Kui nüüd rääkida Supilinna Marist, Armandost ja Kallest, siis keda nende tegelased esindavad?

Maril oli kõige raskem, ta pidi valima jalka või balleti vahel. See mure oli minu tütrelgi. Päriselus valis mu tütar balleti. Küsimusele, mis ma Mariga peaksin tegema raamatus, vastas ta – jalka. Teiste tegelastega on sedasi, et jätan karakterite taustad enda teada. Nii on põnevam.

Millist mõju avaldavad sporditeemalised raamatud noortele ja miks on see lastekirjanduses oluline?

Ma pole lugenud üldse häid sporditeemalisi ilukirjanduslikke raamatuid. Võib-olla sellepärast ise kirjutangi neid. Näen, et see on minu nišš. Enne jõule ilmub minu sulest kaks jalkaraamatut, Armandost kohtunikuna ning „Herta, löö siseküljega!“. Teise kirjutasime kahasse Contraga. Kui raamatud oleksid väravad, siis too Herta-raamat on küll käärlöök tsenderdusest, kusjuures olen ise tsenderdaja ja Contra skoorib. Ühesõnaga, lugulaul: mina kirjutasin loo, tema laulu. Raamat räägib pisikesest Hertast, kelle vanaisa põllule langeb taevast jalgpall. Elina ja Joonas Sildre tegid pildid. Neljakesi tegime, 48 lehekülge ja üleni värviline raamat. Tegime seda mitu aastat, mitte mingit sponsorit ei leidnud äriringkondadest, aga õnneks kultuurkapital pani õla alla.

Persoon

Tasakaalu leidmine lugude jutustamise ja õpetamise vahel on lasteraamatutes väga oluline. Kuidas oled sina selle leidnud?

Väga hea küsimus, kahjuks mul pole head vastust. Eks ikka lugedes üle seda, mis sai kirjutatud, lihvides teksti. Lugu peab voolama, mingit pikka õpetlikku jorinat on raske sinna sisse pookida. See on nagu poole rünnaku peal peatumine. Korraks võib, aga ainult üürikeseks ajaks. Hea raamatu võlu on minu hinnangul detailides. Lood ise on ju teadagi samad ja etteaimatavadki. Lastele kirjutamine meeldib just seepärast, et noorte lahendused on siiski vähem etteaimatavad kui täiskasvanutel. See on oluline eriti krimkades.

Paljud autorid lähtuvad oma lugude kirjutamisel isiklikest kogemustest. Kui palju oled jaganud isiklikke hetki raamatutesse?

Raamatu „Väravajoonel“ lõpustseeni penalti oli küll selline löök, mida sai tehtud nii juuniorina kui ka hiljem. Aga ma ei meenuta eriti raamatuid, mida olen kirjutanud kunagi ammu, mõtlen nende peale, mis on plaanis kirjutada. Isiklik elu on ikka sees. Huvitav on seegi, et lugeja ei pruugi uskuda hästi seda, mis juhtus päriselt, aga kui luuletan midagi kokku, siis seda usutakse. Elu on veider.

Kes on sinu lemmikjalgpallurid (nii endised kui ka praegused) ning kas nemad on mõjutanud mõnda tegelast raamatutest?

No ikka on, väga raske on öelda, kes ja kuidas. „Khabas ja Nebras“ tekib muumiapoisi ja Sofoklese vahel jagelemine. Kirjutasin selle maha Zidane’i ja Materazzi juhtumist. Ainult et Khaba haarab kümne küünega Sofoklese habemest, mitte ei löö peaga rinda nagu Prantsusmaa kapten. „Armandos“ on palju Maradonat, selge see, ta näeb välja ka nagu pisike Diego. Armando treener Timo pole juhuslikult Timo, ikka Teniste Timo peale mõtlesin! Fännasin teda Santose mängijana, nüüd on ta Tammekas treener.

Kas ja kui palju ise praegu jalgpallis tegutsed? Oled varem Soomes pidanud treeneriametit, olnud kohtunik ning rahvaliigas oled mänginud Annelinna Ajaxi meeskonnas.

Natuke tegutsen, käin abikohtunikuna mängudel ja mõnikord teen vabatahtlikku tööd ka. Olin tõesti Soomes paberitega kohtunik ja treener, enne kui tulin Eestisse. Alustasin põhikoolis treeneritööd. Minu klubi oli PK-35. Hiljem tegin treeneritööd maal Kitees. Väga lahe on see, et minu hoolealustest Tomek Valtonen, Juhani Suomalainen ja Ville Anttonen on praegu kõik elukutselised treenerid. Tomek ja Juhani hokis, Ville jalkas.

Eestis ei tegelenud ma tükk aega jalkaga. Kui tulin siia õppima, polnud kedagi, keda oleks jalka huvitanud. 1993. aasta Tartu oli kossulinn. Tasapisi leidus siiski sõpru, kes fännasid jalkat, jalkakultuur on ikka Eestis jõudsalt arenenud. Sel suvel tegin Eestis lõpuks kohtunikupaberid, et saaks paremini aru, mis tänapäeval jalkas toimub. Rahvaliigasse, Annelinna Ajaxisse läksin koroonaajal. Koroonaajal polnud ju mingit jalkaelu, telekas ka mitte, ja siis mõtlesin, et kui elus veel midagi teha tahan, siis mängida päris väljakul päris jalkat. Tore oli, ainult õla ja põlved keerasin tuksi. Praegu tuigerdan küljejoone peal abikohtunikuna.

Räägime natuke fänlusest. Meenuta mõnda mängu, mis jättis sinusse eriti sügava mulje.

Neid on ikka palju. Väga võimas oli, kui Jallu Rantanen lõi värava Inglismaa vastu. 1985. aastal Stadikkal ehk olümpiastaadionil. Mäng lõppes 1 : 1. Eesti jalgpalli usku tulin 1994, kui mängisime Itaalia vastu Kadriorus. Tänu Mart Poomi tõrjetele ja meeskonna võitlustahtele ei olnud mäng itaallaste jaoks kerge, kuigi nad võitsid kahe väravaga. Väga uhke oli ka vaadata Tartu Santose ja Tromsø ILi mängu Tamme staadionil 2014. aastal. Käisin ära ka võõrsil Tromsøs, norrakad kütsid meile korraliku sauna, aga Alar Alve lõi seal ühe värava. See oli ajalooline Setomaa jalgpalluri esimene värav Euroopas. Kui keegi teab midagi varasemat, võib mind parandada.

Norras oli vahva see, et kui passisin meeskonna bussi ees, tekkis minu ümber Jaapani turistide hord. Bussi peal oli kirjas ju FC Santos. Kõik arvasid, et olemegi Brasiiliast. Püüdsin seletada, et oleme Eestist, aga nemad ei võtnud uskuda. Alar ja teised kõndisid bussi ja turistid olid pöördes.

Millise meeskonna toetajate hulka ise kuulud ja miks on just see meeskond su südame võitnud?

PK-35. Aastal 1935 asutati Karjala pealinnas Viiburis Pallokerho 35, mis kolis Põhja-Helsingisse peale teist ilmasõda. See on klubi, kuhu läksin põnnina trenni, sest elasin Pihlajamäkis. Olen juurtelt karjalane, selles mõttes oli uhke mängida „PeeKoos“.

Eestis on lood keerulisemad. Mul polnud siin tükk aega klubi. Tammeka oli sinine ja valge nagu HJK, mis oli minu verivaenlane lapsepõlves. PK-35 värvid olid punane ja must ja Santose punane ja valge pani juba rinna natuke põksuma. Tegelikult sai minust Santose fänn, sest ühe mu sõbra poeg mängis seal ja kuidagi märkamatult hakkasin ka seal treeneriks. Kõigi Santose liikmetega oli lihtne rääkida. Olin Säeski Siimu abitreener, aga siis lõhkusin Võrumaal oma kannakõõluse ja samal ajal tuli lahutus – see oli kümme aastat tagasi –, ja ütlesin Santoses, et ma ei jaksa treeneritööd teha. Niimoodi tuli Santosest minu klubi.

Mul on hea meel, et nägin mitme hooaja jooksul muu hulgas Markus Soometsa, Karl Rudolf Õiguse ja Alex Meinhardi arengut. Tartu Santos mängib Annelinnas ja elan ka ise siin. Santos oli minu klubi, kuid siis juhtus väga jabur asi – Santos ühines Welcoga. Meestetiim tõmbas selga mustad Welco särgid ja läks väljakule „elektrikutena“. Ma läksin tribüünile ja istusin seal tummalt. Ma ei saanud Welcot fännata, mitte ühtegi „Heia, Welcot“ ei tulnud suust, rääkimata sellest, et oleksin ühinenud nende laulukooriga. Nad olid ju aastaid Santose põhirivaal esiliigas. Läksin Tammale ja hakkasin Tammeka fänniks. Praegu olen peaaegu leppinud Welco ja Santose „vabaabieluga“. Holmi staadionil näeb mind ikka vahel. Tammeka mängudel käin rohkem. Mul on hea meel, et Tartusse saabub vahel täitsa hulle jalkafänne, siis võib Tammal korraks plahvatada tõeline jalkaelu, muidu inimesed istuvad ju tribüünil vaikselt nagu raamatukogus.

Jalgpallifänluse hulka kuulub sagedasti fänniatribuutika kogumine. Milline mälestusesemete kollektsioon sinu riiulis on ning milline neist esemetest ja miks on kõige südamelähedasem? Mul on palju jalkasärke, mida kannan iga päev. Osal on autogrammid. Kõige erilisem on Santose väravavahi särk. Sellega mängisin ise mudaliigas ja pärast võtsin sinna Ermo Ojaste ja Siim Säeski autogrammi, sest nad mõlemad mängisid selle särgiga. Küllap ka Norras, sest rinna peal on sponsoriks Värska. Pasi Rautiaineni autogrammiga fännifoto on mul alles lapsepõlvest. Pasi mängis Arminia Bielefeldis, kui ma olin väike, ta on PK-35 kasvandik. Ta käis meil trennis, kui olin põnn. FC Veneziat esindav Joel Pohjanpalo on ka PK-35 kutt.

Milline jalgpallifänn on sinu meelest üks eestlane?

Vaiksevõitu, aga vast areneb ka fännikultuur. Käin vaatamas ka Soome koondise mänge ja mõtlen, et sedasama melu tahaks A. Le Coq Arenale. Ega ka Soomes polnud seda varem. Nii et küll tuleb ka Eestisse tõsisem fänlus. Flora on vist ainus Eesti klubi, kellel üldse on arvestatav fännibaas. Tartus peab kiitma Welcot. Ega ma üksi ka ei taha eriti jaurata mängul, aga kui Contra on seltsiks, siis on juba kihvt. Vähe on meid fänne siin Tartus.

Tänavune Premium liiga on olnud ülipõnev. Kas ja kui palju oled ise tänavust liigat jälginud ja kellele hoiad enim pöialt? Miks?

Olen maaülikoolis eesti keele õpetaja, mis tähendab, et igale Tammeka kodumängule pole jõudnud, aga püüan muidu olla alati kohal. Viimastel mängudel olen käinud lapselapsega. Ma olen ka raudpolt Tallinna-vastane. Lõuna-Eesti algab Tallinna lennujaamast. Hoian pöialt nii Paidele kui ka Pärnule. Samas kui Flora mängib euromänge, olen ikka nende poolt. Nagu ka HJK poolt.

Kelle poolt oled Eesti ja Soome mängul?

Eesti. Tore, kui väike vend teeb suurele ära.

Lõpetuseks – mis muudab jalgpalli sinu jaoks eriliseks?

Tsiteerin head sõpra Contrat: jalgpall on luule jalgpall on armastus jalgpall on seks jalgpalli puhul tõesti armastuse väljenduseks on ka peks