Yohan Mannone’i lugu

Yohan Mannone sai kümme aastat tagasi arstidelt sõnumi, mis oleks paljude teiste 18aastaste vutimeeste unistustele hoobilt kriipsu peale tõmmanud: unusta jalgpalli mängimine ja ürita selle asemel lihtsalt elus püsida! Püssi põõsasse viskamise asemel jätkas Mannone sunnitud pausi järel jalgpalli mängimist ning leidis viie kannatusi täis aasta järel Crohni tõvele omal käel imepäraselt töötava leevenduse. de ründemängijatest – Andri Ševtšenkost, Filippo Inzaghist, keskväljalt Clarence Seedorfist, aga tegelikult oli selle meeskonna võti kaitseliinis, mille südames Maldini ja Nesta olid. Nad töötasid kõvasti, aga olid ka hea näide tagasihoidlikkusest – nad töötasid sisuliselt varjus, prožektorid polnud kunagi nende peal, aga nad tegid sellest hoolimata tiimi jaoks meeletult tööd. Tundsin, et tahaksin olla samasugune mängija: hea kaitsja, mitte superstaar, aga sellest hoolimata mängida võtmerolli.

Praeguseks on ta oma teekonda, hangitud teadmisi ja kogemusi konsultatsioonide ja raamatute abil jaganud kümnete tuhandete inimestega. Instagramis fännab tema retsepte, nõuandeid ja soovitusi rohkem jälgijaid kui kõikidel Premium liiga klubidel kokku. Tänavuse aasta alguses andis ta oma meetodi naturopaatia (lühidalt kokku võetult looduslähedane ja kvaliteetne toit koos selle juurde käiva elustiiliga) kohta välja põhjaliku raamatu, mida on Prantsusmaal müüdud ligi 20 000 eksemplari. Ahjaa – ta on ühtlasi Nõmme Kalju kapten.

Alustame sinu lapsepõlvest. Kus sa üles kasvasid ja kui vanalt alustasid jalgpalli mängimist? Kas jalgpalli kõrval oli sul lapsena veel huvisid või hobisid?

Olen pärit Pariisist – mitte küll päris kesklinnast, aga kasvasin üles eeslinnas. Jalgpalliga alustasin juba nelja-aastaselt: Prantsusmaal minnakse tavaliselt trenni kuueaastaselt, aga mina tahtsin varem. Lisaks trennidele mängisin aga sõpradega jalgpalli kogu aeg ka vabal ajal: tänavatel, vastu seina, puude vahel, igal pool, kus sai. Jalgpalli mängimine oli meie elu! Muid harrastusi mul lapsena sisuliselt polnudki.

Mängisid sa seega juba noorteklassides keskkaitsjana?

„2018. aastal võitis Prantsusmaa MM-tiitli, finaal Horvaatia vastu lõppes tulemusega 4 : 2. Kõik mu sõbrad olid Pariisis suurelt ekraanilt mängu vaatamas, mina aga passisin kodus, kusjuures ma ei näinud lõpuks mitte ühtegi väravat otseülekandes, sest olin kõigi ajal parasjagu poti peal.“

Alustasin tegelikult ründajana, aga siis liikusin keskväljale ja lõpuks keskkaitsesse. Suurema osa ajast olin ikkagi kaitseliinis.

Sinu elu muutus oluliselt, kui olid 18aastane – siis diagnoositi sul Crohni tõbi. Kas olid juba tükk aega enne seda sümptomite käes vaevelnud?

Kes olid lapsena sinu suurimad iidolid, eeskujud?

Mulle meeldisid väga Itaalia mängijad Alessandro Nesta ja Paolo Maldini. Mäletan hästi, kuidas vaatasin lapsena televiisorist Meistrite liiga mänge, kui olid AC Milani hiilgeajad. Paljud rääkisid nen-

Mitte väga – mul olid küll olnud väikesed probleemid seedimisega ja kõhuvalud, aga mitte midagi tõsist. Ühel hetkel kukkusin aga treeningul kokku – kui silmad lahti tegin, olin juba haiglas, kusjuures mul polnud õrna aimugi, mis võis minuga juhtunud olla. Mulle öeldi, et olin teadvuse kaotanud – kui nad mulle analüüse tegid, said nad aru, et sisuliselt polnud mu kehas piisavalt verd. Normaalne hemoglobiinitase on 13–17 g/dl, minul oli see aga vaid 3 g/dl!

Siis ei osanud ma sellest midagi arvata, aga kuu aega varem tuli mul vetsus käies potti palju verd. Tuli välja, et kogu mu seedeelundkond ja

Prantsusmaal on Mannone’i veebruaris välja antud raamatut müüdud ligi 20 000 eksemplari. „See on minu programm, kuidas vähendada põletikku soolestikus. Toitumine, stress, uni, harjutused, elustiil, filosoofia, eneseareng. Lõpus olen välja toonud ka 100 retsepti. Prantsusmaal on see üsna populaarne, aga rikkaks sellise raamatu kirjutamisega ei saa. Järgmisel aastal plaanitakse see tõlkida ka inglise keelde – ehk on sel siis potentsiaali ka teistes riikides populaarsust koguda. Aga juba praegu saan peaaegu iga päev tänusõnumeid inimestelt, kes on minu programmi hakanud järgima. See on tõeliselt imeline tunne, kui saad kedagi niimoodi aidata.“ Foto: Liisi Troska sooled olid auke täis. Mulle öeldi, et see seisund oli lausa eluohtlik, jäin haiglasse kuuks ajaks, kus mulle tehti vereülekandeid. Seal saingi diagnoosi: Crohni tõbi.

Millises klubis ja millisel tasemel sa sel hetkel jalgpalli mängisid?

Mängisin Racing Parise nimelises klubis U19 meeskonnas. Tegu on suure ajalooga klubiga ja see on üks paremaid akadeemiaid Prantsusmaal. Mul oli tol hetkel mitmeid võimalusi erinevate klubide juures profileping sõlmida: minust olid huvitatud näiteks Nice, Montpellier ja Nantes. Kõik see juhtus hooaja lõpus – mul oleks lihtsalt olnud vaja hooaeg lõpuni vastu pidada ning oleksin saanud valida, kuhu ma järgmiseks mängima lähen, aga pärast diagnoosi saamist ei saanud ma sisuliselt aasta otsa üldse jalgpalli mängida, mistõttu jäi mu jalgpallurikarjäär sisuliselt pooleli. leks, aga teadus saab inimkeha kohta üha rohkem teada. Stress, keskkond ja kõik taolised faktorid mõjutavad seda ilmselt rohkem, kui seni arvasime. Samuti ei vaadata tihtipeale sümptomite taha. Kui soolestik on põletikus, siis antakse põletikuvastast ravimit, aga ei tunta huvi, miks põletik üldse tekkinud on. tegelikult mitte midagi – toitumist muutes muutus ka mu maitse ning mul ei ole isegi enam isu kommide või muu taolise järele.“

Järgmised viis aastat kannatasid järjepidevalt haigusest tingitud seisundi käes. Kas sinu olukord oli kõige hullem sel esimesel korral, kui pikalt haiglas olid, või läks su seisund veel hullemaks?

Kõige hullem oli asi veel pärast seda. Arstid ütlesid mulle küll, et mu karjäär on läbi, aga ma ei uskunud seda. Kuue kuu möödudes hakkasin tasapisi jooksmas käima. Mulle anti sel ajal väga palju rohtusid, lisaks pidin iga kahe nädala tagant käima haiglas perfusioonil. Mida rohkem ma rohtusid võtsin, seda halvemini end tundsin. Olin pidevalt väsinud, käisin päevas 20–30 korda WCs. Vahel oli nii, et käisin vetsus, jõudsin tagasi oma tuppa ja pidin kohe uuesti minema. See oli kohutav. Ma ei saanud normaalselt magada.

2018. aastal võitis Prantsusmaa MM-tiitli, finaal Horvaatia vastu lõppes tulemusega 4 : 2. Kõik mu sõbrad olid Pariisis suurelt ekraanilt mängu vaatamas, mina aga passisin kodus, kusjuures ma ei näinud lõpuks mitte ühtegi väravat otseülekandes, sest olin kõigi ajal parasjagu poti peal.

Hoolimata kõigest sellest üritasid sa ju samal ajal veel ka jalgpalli mängida.

Jah, üritasin iga kord taas mängida, kui olukord haigusega natuke paremaks läks, aga see oli kõik väga keeruline, sest olin selle tõttu kogu aeg väga väsinud ja nõrk. Mängisin tegelikult üsna korralikul tasemel, Prantsusmaa tugevuselt neljandas ja viiendas liigas. Need ei ole küll profiliigad, aga poolprofessionaalsed. Selles suhtes oli küll hästi, aga sammu profijalgpalli oli mul tervise tõttu võimatu teha. Ühest küljest olin kogu aeg väga väsinud, teisalt juhtus vahel ka platsil olles, et pidin tualetti jooksma. Kujutad pilti – suur staadion, kaks-kolm tuhat pealtvaatajat, ja üks mängija jookseb platsi pealt minema, et vetsu minna!

Ühel hetkel leidsid enda jaoks naturopaatia. Kuidas ja millal see juhtus?

Hea küsimus. Mängisin enne Pariisi Saint-Germaini ühes Põhja-Prantsusmaa klubis nimega Beauvois. Mul oli seal järjekordne episood, kui pidin vetsu jooksma, ja ütlesin endale, et aitab – ma pean leidma lahenduse. Ma ei olnud seda varem teinud, aga hakkasin internetist otsima, et mida Crohni tõbi üldse endast kujutab ja mis on selle põhjused – mitte keegi arstidest ei olnud seda mulle selgitanud. Nägin statistikat ja tuli välja, et see on haigus, mida esineb sisuliselt ainult arenenud riikides. Järeldasin, et asi ei saa olla ainult geneetikas, see peab olema seotud ka keskkonnaga.

Kui haiguse kohta rohkem lugesin, veendusin, et kui mu soolestik on paistes, siis peab minu tarbitav toit seda kõike saama mõjutada.

Kuidas arstid reageerisid, kui ütlesid neile, et hakkad end naturopaatiaga ravima? Kui internetti „naturopaatia“ sisse trükkida, ütleb Wikipedia, et tegu on pseudoteaduse või suisa posimisega.

Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga Prantsusmaal ei ole seda päris ametlikult veel tunnustatud. Šveitsis, Saksamaal ja Kanadas on see aga näiteks täiesti ametlik ja tunnustatud alternatiivmeditsiini vorm, ilmselt on seal mõistetud, et sellest on päriselt kasu ja see aitab inimesi. Kui sellest oma arstiga rääkisin, ütles ta mulle, et Yohan, sinu jaoks on liiga hilja – sa võid rahulikult sõpradega McDonald’sisse minna ja midagi ei muutu. Ma ei uskunud seda! Alustasin paremini söömist, paremini magamist ja paari kuu pärast ei olnudki mul enam vaja päevas mitukümmend korda vetsus käia. Samuti leidsin täiesti uue energia.

Käin igal aastal arsti juures soolestikku kontrollimas. Kui aasta pärast seda uuesti arsti juurde läksin, tuli välja, et mu soolestik oli täielikult paranenud, sooleseintes polnud mitte ühtegi auku. Nagu täiesti tuttuus süsteem! Arstid vaatasid seda ja ei suutnud seda ära uskuda. Käin siiamaani regulaarselt samade arstide juures ning alles nüüd ütlevad nad mulle, et mul oli tegelikult õigus. Mul ei ole juba aastaid olnud vaja soolestiku tõttu rohtusid võtta.

Mis oli sinu elustiili juures kõige suurem muudatus? Millest tuli sul loobuda, mida uut hakata tarbima või tegema?

Loobusin igasugusest töödeldud toidust, näiteks hommikuhelbed, kommid ja koogid. Hakkasin sööma ainult orgaanilist ja värsket toitu. Minu soolestikule ei sobi ka gluteen, samuti loobusin tööstuslikest piimatoodetest. Piimatooteid on võimalik ka häid leida – näiteks kitsejuust mulle sobib.

Toit oli aga ainult üks faktor. Samal ajal hakkasin tegelema ka oma mõttemaailmaga, et vähendada stressi. Paljud inimesed kannatavad stressi käes, aga jalgpallurite puhul on see platsile minnes tihtipeale veel rohkem võimendatud. Tegin koostööd mental coach’iga, kellega tegime ära meeletu töö, et muu hulgas teha selgeks, mida ma elult tahan, millega mulle tegeleda meeldib. Samuti tegin teadlikku tööd selle nimel, et paremini magada, lisaks ka joogaharjutusi ja hingamisharjutusi.

Arstide puhul kipubki vist nii olema, et neil on väga hästi teada, mida iga sümptomi vastu teha tu-

See kõik polnud ainult toitumine – muutsin kogu oma elustiili.

„Kutsun iga nädal enda juurde mõned jalgpallurid, kellele süüa valmistan, ja nad alati naudivad. Mitte ainult Kaljust

– näiteks Paidest ka! Abdul Razak

Yusif on mu hea sõber ja käib sageli, Dominique Simon on ka sage külaline, ta on ju samuti prantslane. Saame kas minu juures või restoranis kokku. Ja räägime Eesti jalgpallist!“

Foto: Liisi Troska

„Alati kui söögivalmistamisest räägin, öeldakse mulle, et jah, sinule on see lihtne, aga mul ei ole selle kõige jaoks aega. Tegelikult ei ole nii – mida rohkem ise süüa teha, seda kiiremaks ja lihtsamaks see kõik läheb. Enne naturopaatiat oli minu jaoks söömine ajaraiskamine. Sõin kiiresti ja kehva toitu, sest tahtsin juba järgmises kohas olla või midagi järgmist ette võtta. Praegu aga armastan kokkamist – see võimaldab olla hetkes. Ja olla loov! Loodus on meile andnud nii palju erinevaid toiduaineid, aga meie viga on tihtipeale see, et sööme ikka ühtesid ja samu asju.“ Foto: Liisi Troska tu midagi, aga kui seda on sagedamini, hakkavad probleemid pihta. Ma ei igatse tegelikult mitte midagi – toitumist muutes muutus ka mu maitse ning mul ei ole isegi enam isu kommide või muu taolise järele. Naudin nüüd palju rohkem kodus tehtud häid toite. Varem sõin pidevalt pastat, saia ja kooke. Nüüd olen avastanud bataadi, kinoa, tatra ja paljud muud taolised toiduained, mis mulle palju paremini sobivad.

Milline näeb välja sinu tavaline menüü?

Ma arvan, et see on suures plaanis nagu teistel inimestel, ainult et pööran palju tähelepanu tooraine kvaliteedile. Hommikul võin näiteks süüa muna tatraleivaga või pannkooke, aga lisan alati ka köögivilju, et saada mineraale ja vitamiine. Taldriku peal on nii valku, süsivesikuid kui köögivilju.

Kust sa toorainet hangid? Kas tavalisest supermarketist saad ka midagi osta?

Mul on omad kohad, kus ma käin – mul ei ole Eestis eriti lihtne vajaliku kvaliteediga toorainet leida.

Elan Kalamajas, kus olen enda jaoks leidnud Voltas asuva Ökosahvri.

Samuti käin Biomarketis, aga vahel võin häid asju ka tavalisest supermarketist leida.

„Pasta ei ole minu jaoks aga eriti hea, mistõttu palusin klubil mängueelsete einete puhul pasta kõrvale ka riisi pakkuda. Esialgu olin ainus, kes riisi võttis, aga nüüd on kõik seda võtma hakanud!“

Kas igatsed ka mõnda toitu või snäkki „varasemast elust“? Kas võid endale aeg-ajalt mõne kommi lubada või oled endale kehtestanud nulltolerantsi?

Kui tahan, siis võin endale aeg-ajalt midagi lubada, sest kõige olulisem on see, mida teen ülejäänud nädala jooksul. Kui see on üksik kord, siis ei juh-

Kuidas mõjutab sinu naturopaatiline elustiil jalgpallurikarjääri? Kas täielik muutus menüüs kajastus esialgu kuidagi ka platsil? Sportlased võtavad ju sageli ka palju toidulisandeid ja vitamiine – milline suhe sul nendega on?

Osa toidulisandeid on koguni naturopaatilised, nii et selles osas ei ole mul mingit probleemi. Jalgpalli mängides olen nüüd energiat täis, varem olin pidevalt väga väsinud ja kurnatud. Ja lisaks – kui sööd paremini, siis ka magad paremini ja juba see annab rohkem energiat. Mul ei ole ka vigastusi olnud. Võin teha probleemideta kaks trenni päevas.

Kaljus peame iga trenni eel ja järel oma enesetunnet kirjeldama. Olen sinna alati kirjutanud, et

ANDREI LIIMETS

MARIA SOOTAK

MAARJA VAINO

SIIM KERA

„Jalgpall ja film – kuhu jääb vuti-"Kalev"?“

„Mõtteid naiste jalgpalli arengust Eestis“

„Meistrite liiga“

„Jalgpalli ja muusika kummalised kokkupuutepunktid“

Vestlusringi teemaks on „Diktatuurid ja jalgpall“ ja selle üle arutlevad politoloog Raul Toomla ning ajakirjanikud Johannes

Vedru ja Mirko Ojakivi Arutlusringi juhib kirjandusteadlane Joosep Susi.

Konverentsil osalemine on tasuta, kuid vajalik on eelnev registreerimine, mida saab teha 20. novembrini lisainfo: jalgpall.ee ma pole väsinud. Teised mängijad küsivad pidevalt: kuidas see ometi võimalik on? Ilmselt seepärast, et magan hästi, söön kvaliteetset toitu, joon palju vett, teen venitusharjutusi ja joogat.

Naturopaatiaga alustamise järel muutusid minu esitused väljakul tunduvalt paremaks. Prantsusmaal olin esmalt ühes liigas parim keskkaitsja, seejärel ka kõrgemal tasemel parim keskkaitsja. Seetõttu teenisingi lepingu Paris Saint-Germainiga! Tunnen, et seal läksin veelgi paremaks.

Paljud jalgpallurid söövad mängu eel iga kord täpselt sama einet: kanapastat. Mida sina enne mänge sööd? Kas ja kui palju sa liha sööd?

Söön ikka liha! Paljud inimesed ei tee vahet veganluse ja naturopaatia vahel. Naturopaatia puudutab eelkõige kvaliteetset toorainet, veganlus on aga tavaliselt inimese enda isiklik valik näiteks loomaõiguste tõttu. Söön kana, aga orgaanilist kana. Pasta ei ole minu jaoks aga eriti hea, mistõttu palusin klubil mängueelsete einete puhul pasta kõrvale ka riisi pakkuda. Esialgu olin ainus, kes riisi võttis, aga nüüd on kõik seda võtma hakanud!

Mul ei ole tegelikult kindlat mängueelset sööki, mulle meeldib vaheldus. Kipun aga enne mängu sööma rohkem kartulit või bataati, sest seda on lihtne seedida. Kui sööd suure portsu pastat ja kana, väsib keha ruttu, sest peab kulutama kõvasti energiat selle toidu seedimiseks ja see on sel juhul energia, mida mängu ajal kasutada ei saa.

Kui paljud tiimikaaslased sinu käest toitumise kohta nõu küsivad?

Võibolla 70 protsenti! Minu keskkaitsepartner Giannis Tsivelekidis hakkas umbes kaks kuud tagasi suisa minu raamatut lugema. Ta küll ei oska prantsuse keelt, aga võtab telefoni kõrvale ja kasutab tõlkemootorit. Nüüd on ta lühikese ajaga

See foto on pärit 2022. aasta aprillist, kui Mannone avastas Kalju mängul pingilt karbi kummikomme. „Kui nägin, et riietusruumis on palju komme, võtsin sõna ja ütlesin, et peaksime selle lõpetama. Mõned mängijad söövad isegi mängu vaheajal kõvasti kommi – siis pole ime, et nad on juba 10–15 minuti pärast väsinud, sest nende keha kasutab energiat selle kõige seedimiseks. Suur viga on vahetult enne mängu palju energiarikast toitu süüa, sest mänguks on energiat vaja – ei-ei! Palju olulisem on see, mida sööd eelneva nädala jooksul, mitte ainult vahetult enne mängu.“

Foto: Jana Pipar kolm väravat löönud ja ütlesin talle, et näed, kõik on tänu minu raamatule!

Toidulisandeid, mida võtan, tellin Prantsusmaalt ja mitmed tiimikaaslased on palunud neid ka endale tellida, samuti küsitakse nõu toiduainete ja vitamiinide osas.

Profimeeskonnas mängimise osaks on ka aegajalt tiimikaaslastega restoranis söömas käimine. Kui mugavalt sa ennast seal tunned? Kas küsid menüüd vaadates, kust toiduained pärit on ja kuidas neid töödeldud on, või saad sa restoranis söömist ilma sellele mõtlemata nautida?

Olen küll meeskonnakaaslastele öelnud, et ärme lähe McDonald’sisse või Hesburgerisse, sest seda ma küll ei naudi. Kui aga mõnda korralikku restorani läheme, siis ma sellele kõigele ei mõtle ja lihtsalt naudin. Vahel võime unustada, et toit on kõige muu kõrval ka nauding. Ma küll pigem väldin gluteeni sisaldavaid tooteid ja võtan selle asemel näiteks sušit, aga peamiselt naudin seda, et saan kaaslastega neid hetki jagada. Kui käiksin iga päev restoranis söömas, tekiksid mul probleemid, aga kord iga natukese aja tagant on väga okei. Kui iga suutäie kontrollimine muutuks minu jaoks

Mis on Crohni tõbi?

Crohni tõbi kujutab endast kroonilist soolepõletikku. Tegemist on eluaegse haigusega, millest lõplikult vabaneda pole võimalik – tavaliselt kulgeb see aga lainetena, tekitades patsiendile aeg-ajalt rohkem vaevusi, aga seejärel mõneks ajaks vaibudes. Tõbi põhjustab soolestiku paistetust, punetust ja haavandeid, mis võivad sooleseina sisse halvemal juhul ka auke tekitada. Haiguse täpsemad tekkepõhjused on senini teadmata. Peamised sümptomid on kõhuvalu, kõhulahtisus, jõuetu olek, kehakaalu langus ja valu roojamisel.

kinnisideeks, tekitaks see teistpidi stressi – ja stress tekitab minu soolestikus põletikku.

Oluline on distsipliin – kui mul kodus süües on see paigas, ei juhtu sellest midagi, kui aeg-ajalt kaaslastega restoranis käin.

Rääkisime ennist mängueelsetest einetest ja sellest, kuidas suur ports kanapastat võib mängu ajal energiat röövida. Kas oled Eesti jalgpallurite puhul täheldanud veel söömisega seotud harjumusi, mida pead valeks?

Kui nägin seda, et riietusruumis on palju komme, võtsin küll sõna ja ütlesin, et peaksime selle lõpetama. Mõned mängijad söövad isegi mängu vaheajal kõvasti kommi – siis pole ime, et nad on juba 10–15 minuti pärast väsinud, sest nende keha kasutab energiat selle kõige seedimiseks. Suur viga on vahetult enne mängu palju energiarikast toitu süüa, sest mänguks on energiat vaja – ei-ei! Palju olulisem on see, mida sööd eelneva nädala jooksul, mitte ainult vahetult enne mängu.

ne ja perekonnanimi on seepärast itaaliapärane, hääldab ta ise seda prantsuspäraselt ehk [mannon].

Mul on aga oma võlujook, mida mulle meeldib soojenduse ajal ja ka vaheajal juua. See on peedimahl, mida saan ise kodus masinaga valmistada. Värske peedimahl on kehale väga kasulik, sest selles on nitraate, mis varustavad lihaseid paremini hapnikuga ja suurendavad vastupidavust. Minu „võluvees“ on lisaks peedile veel sidrunit, ingverit ja natuke soola. See annab mulle vajalikke elektrolüüte, et 90 minutit vastu pidada.

Kas pead ennast jalgpalluriks, kes konsulteerib selle kõrvalt naturopaatia teemal ja kirjutab sellest raamatuid – või oled juba pigem naturopaatiaspetsialist ja toitumisnõustaja, kes juhtub parasjagu samal ajal ka profijalgpalli mängima?

„Mul on aga oma võlujook, mida mulle meeldib soojenduse ajal ja ka vaheajal juua. See on peedimahl, mida saan ise kodus masinaga valmistada.“

Samuti süüakse liiga palju ühte ja sama asja. Kui süüa pidevalt kanapastat ja sinna kõrvale juurvilju mitte lisada, jääb paljudest vajalikest ainetest puudu, näiteks oomega-3-rasvhapetest.

Kas sa ise sööd midagi vahetult enne mängu või vaheajal?

Kui sulle oma saladuse avaldan, hakkavad ju teised mängijad ka seda kasutama! (Naerab – toim.).

Olen sada protsenti jalgpallur! Eelmisel aastal tegin vea, sest andsin palju konsultatsioone, kirjutasin raamatu ja koos trennide ja mängudega sai seda kõike minu jaoks natuke liiga palju, olin ülekoormatud. Sain siis aga aru, et jalgpallurikarjäär on lühike, nii et mul tuleb seda nautida ja sellest maksimumi võtta nüüd ja praegu. Ma ei anna praegu enam nii palju videokonsultatsioone.

Kui meil on meeskonnaga hommikul treening, siis koju jõudes magan paar tundi ja pärast seda on mul kaks-kolm tundi aega, et kirjutada, lugeda raamatuid, tegeleda mõne projektiga või teha sotsiaalmeediapostitusi. See on minu jaoks ka seepärast oluline, et saan selle abil enda mõtted jalgpalli juurest eemale. Kui läheksin koju ja vaataksin ka seal ainult jalgpalli ja mõtleksin sellest, ei oleks see minu vaimule tervislik. Minu jaoks on oluline olla laia silmaringiga ja omada erinevaid hobisid.

Enne Eestisse tulemist mängisid Pariisi Saint-Germaini duubelmeeskonnas. Ühest küljest tundub see ju väga glamuurne, teisalt mängis PSG duubeltiim alles Prantsusmaa tugevuselt viiendal liigatasemel. Kui palju ja kas üldse oli sul kokkupuuteid esindusmeeskonnaga? Mida see kogemus endast kujutas?

Esiteks tuleb mõista seda taset, mida kujutab endast Prantsusmaa tugevuselt viies liiga. Võimalik, et see on isegi parema tasemega kui Eesti meistriliiga! Seal on palju professionaalseid klubisid, kellel on palju raha.

Kui PSGsse läksin, oli koroonaaeg ning klubi ei tahtnud esindusmeeskonna osas üldse riske võtta. Neile tekitati oma mull, mis tähendas, et teistega nad kokku ei puutunud. Ühe koondisepausi ajal pidas esindusmeeskond duubeltiimi vastu küll treeningmängu, aga kuna see oli koondisepausi ajal, olid suuremad tähed klubi juurest eemal.

Nüüd oled siin kaks aastat olnud, aga euromänge pole ikka mänginud!

Tõsi… Peame selle nimel veel võitlema!

Kalju oli sul esimene klubi väljaspool Prantsusmaad. Kui keeruline oli kodumaalt lahkuda?

Tahtsin tegelikult välismaale minna – tahtsin arendada oma inglise keelt ja mugavustsoonist välja saada. Saan ju alati Prantsusmaale tagasi minna, leiaksin endale kindlasti korraliku klubi ja kõik oleks hästi. Uusi riike avastada ja uusi kogemusi saada on aga minu jaoks põnev. Kui saaksin ajas tagasi minna, teeksin kõike samamoodi, sest mulle on mu aeg Eestis väga meeldinud.

Oled Eestis nüüd olnud peaaegu kaks aastat. Mis sulle siinse elu juures meeldib?

„Siin on puhas ja turvaline. Eile nägin Kalamajas jalutades näiteks üht nelja-viieaastast tüdrukut, kes oli tänaval üksi. Pariisis ei oleks see mõeldav, sest see oleks seal küllaltki ohtlik.“

Kui nendega lepingu sõlmisin, öeldi mulle, et mul on keskkaitsjana väga keeruline esindusmeeskonda jõuda. Esiteks oli neil keskkaitsjaid parasjagu üsna palju, teiseks olid nad just tiimi toonud Sergio Ramose… Enne minu tulekut oli esindusmeeskonna peatreeneriks Thomas Tuchel, kes tõi treeningutele palju noori mängijaid, aga Mauricio Pochettino soovis kasutada vaid kogenud mehi.

Liigamängudes oli meil kasutada päris hea meeskond paljude profimängijatega, aga trennides ma Kylian Mbappé või Neymariga kokku ei puutunud.

Kui Kalju sinu palkamisest teatas, oli pressiteates sinu tsitaat, kus ütlesid, et Kalju projektist rääkisid sulle PSG toonane spordidirektor Leonardo ja tema parem käsi Angelo Castellazzi. Minul oli suhtlust rohkem Angeloga. Ühel päeval, kui olin jõusaalis, helistas ta mulle ja ütles, et üks klubi Eestist tunneb minu vastu huvi. Minu esimene reaktsioon oli: kus see Eesti veel asub? Mul oli tol ajal veel mitmeid võimalusi näiteks Maltale või Rumeeniasse minna. Angelo soovitas mul lihtsalt korra kohale minna, klubi ja oludega tutvuma. Olin siin nädala ja mulle kogu klubi õhkkond meeldis, sain treeneri ja Kuno Tehvaga kohe hästi läbi. Angelo ütles mulle tabavalt, et selles klubis on mul võimalik mängida tiitli peale, mängida eurosarjas, samal ajal kui näiteks Rumeenias mängiksin ma selle nimel, et püsima jääda. See oli põhjus, miks valisin Kalju.

Esiteks on Tallinn mõnus linn. See on Pariisist päris erinev – seal elades võisin vahel vabalt tund aega kodust trenni sõita, siin on aga kõik 15 minuti kaugusel. Siin on puhas ja turvaline. Eile nägin Kalamajas jalutades näiteks üht nelja-viieaastast tüdrukut, kes oli tänaval üksi. Pariisis ei oleks see mõeldav, sest see oleks seal küllaltki ohtlik.

Eestlased meeldivad mulle, sest nad elavad oma elu, nad ei topi oma nina teiste asjadesse. Ma naudin seda mõtteviisi.

Aga mis sulle siinse elu juures ei meeldi?

Okei, esimene asi tuleb kiirelt – talv! Teiseks ehk toit – sellist gastronoomiat nagu Prantsusmaal siit ei leia. Jah, saan siit head peeti, millest oma mahla teha, aga paljude teiste asjade leidmisel jään pisut jänni. Näiteks läks mul umbes aasta, et leida enda jaoks koht, kust saan osta head kala.

Hommikusöök Yohan Mannone’i moodi

Retsept Mannone’i raamatust „Mon programme anti-inflammatoire: La méthode infaillible de @yohan_naturopathe“ („Minu põletikuvastane programm: @yohan_naturopathe’i eksimatu meetod“).

Koostisosad: kaks viilu gluteenivaba saia, kaks muna, pool avokaadot, Provence’i ürdisegu.

Valmistamine : Pange munad kuueks minutiks keevasse vette. Koorimise hõlbustamiseks laske neile seejärel peale külma vett. Purustage avokaado kahvliga. Röstige leivaviilud, määrige neile avokaadopüree ja lisage poolitatud munad. Raputage peale ürdisegu.

Nipp: munad võib asendada värske kitsejuustu, lõhe või idudega – täpselt, nagu teile meeldib!