MÕTET oktoobrikuu koondisemängudest

Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar jagab mõtteid, noppeid ja tähelepanekuid, mis tekkisid oktoobrikuiste A-koondise mängude ajal ja järel.

Tekst: Raul Ojassaar

Mäng aseritega oli sõpruskohtumine valikmängu kuues

Enne kodumängu Aserbaidžaaniga jäi mitmel pool silma trafaretne väide, et tegu on sportlikult väga tähtsa kohtumisega, sest see otsustas sisuliselt ära, kumb meeskond jääb meie grupis viimaseks ja kumb lõpetab eelviimasel kohal. Kas seda, kumb on grupis viimane ja kumb eelviimane, saab tõesti nimetada sportlikult tähtsaks küsimuseks? Kui varem oleks see vähemalt mänginud rolli järgmiste valiksarjade asetuste puhul, siis UEFA on üha selgemalt üle minemas Rahvuste liiga põhisele süsteemile, kus valiksarjade alagruppide lõppkohad (loomulikult on siin mõeldud neid kohti, mis ei too endaga kaasa edasipääsu) mingisugust rolli ei mängigi.

Järgmise MM-valiksarja gruppide loosimisel kasutatakse kõigi eelduste kohaselt FIFA edetabelit, kus Eesti peaks ühe loosipoti jagu tõusmiseks niikuinii tegema järgmisel aastal läbi totaalse muutumise ja ülitugeva hooaja Rahvuste liigas. 2028. aasta EM-valikturniiril selguvad asetused aga ilmselt Rahvuste liiga kaudu, nagu ka käesolevas valiksarjas.

Seega oli sportlikult tegu vaid õige pisut enam kui sõpruskohtumisega. Mäng oli Eestile oluline eelkõige koondise negatiivse fooni tõttu, mida oleks saanud võiduga leevendada.

Hambutu rünnak tekitab ahastust

Kodumängus Aserbaidžaani vastu ei pannud ahastama mitte niru kaitsemäng, vaid eelkõige see, kui hambutud olime ründefaasis. Ainus tõeliselt õnnestunult välja mängitud ohtlik pealelöök saabus ju alles kohtumise päris lõpus, kui Vlasi Sinjavski terav löök väravast napilt mööda lendas. Me räägime kodumängust! Me räägime kodumängust Aserbaidžaani vastu, mitte mõne Euroopa tipu vastu!

Väliselt kipuvad viimased mängud natuke meenutama seda aega, kui Magnus Pehrsson koondise eesotsas tupikusse jäi – ka siis ei tahtnud väravaid kohe üldse tulla. Toona oli suures osas süüdi äärmiselt kaitsev mänguplaan (kohati olime väljakul seitsme-kaheksa kaitsva mängijaga), praegu aga jääb kohati mulje, et sinisärkidel ei olegi rünnakul erilist sõjaplaani. Kuhu jääb mõtestatus, kuhu jääb konkreetsus?

Tai vastu suutsime vähemalt võimalusi luua, aga siis jäi pidevalt puudu realiseerimisoskusest. Kodumängudes Aserbaidžaani ja Taiga (kusjuures sisuliselt nende B-koondisega) vaid üks värav…

Mis on võrreldes kevadega juhtunud?

Viimasest 22 EM- ja MM-valikmängust on Eesti koondis võitnud vaid ühe – 2021. aasta oktoobris Valgevene vastu. Viike on tulnud kolm – juunis Aserbaidžaani vastu, 2021. aastal võõrsil Walesiga ja 2019. aastal Valgevenega. Kuhu on jäänud meie võime üllatada, meie oskus aukartuse ja hirmuta ka endast palju suurematele vastu astuda?

Thomas Häberli ametiajal on ainus mäng, kus oleme endast selgelt tugevamat meeskonda punktide peale mängus nõelata suutnud, olnud eelmainitud viik Walesiga. Alles kevadel Austrias olime nende hammustamisele väga lähedal. Mis on siis vahepeal nii meeletult muutunud? Kas tõesti on mõne põhimängija vigastused avaldanud sedavõrd drastilist mõju?

Kõige kiuste playoff’i

Kõige selle juures on tõeliselt pentsik mõelda ja teada, et hoolimata kõigest sellest ootab meid märtsikuus ilmselt ees võimalus mängida finaalturniiri pääsme peale. Rahvuste liiga D-liiga võiduga kaasnev teoreetiline võimalus pääseda 12 koondise sekka, kes hakkavad kolme pileti peale mängima, on oktoobrikuiste mängude järel endiselt realiseerumas. Praeguse seisuga läheksime playoff’is esmalt võõrsil vastamisi Horvaatiaga, kuid kõige tõenäolisem on, et novembrimängude järel satub meie vastaseks hoopis Poola. Playoff’is tuleb finaalturniirile pääsemiseks alistada ühemängulistes vastasseisudes kaks vastast, kusjuures Eesti mängiks mõlemad kohtumised kindlasti võõrsil.

Välisklubides on mänguaega vaja

Eesti ja Aserbaidžaani algkoosseisu kõrvutades torkab silma terav kontrast: paljud Eesti koondise põhikoosseisumängijad lihtsalt ei saa oma klubis piisavalt mänguaega. Kui sel hooajal koduklubis mängitud minutid kokku rehkendada, siis tuleb välja, et ainus välisklubis mängiv pallur, kes on sel hooajal klubi eest korralikult mänguaega saanud, on Markus Poom. Aserbaidžaani algrivistuses oli vaid üks mängija, kes on sel hooajal saanud mänguminuteid vähem kui kuue kohtumise ehk 540 minuti jagu; Eesti koosseisus oli neid lausa seitse.

Tõelise fänni eksam

Kui kõrvale jätta paljude fännide pahameel jalgpalliliidu Venemaa-teemalise kommunikatsiooni suhtes, mida on kohati keeruline koondise kohta tulevast nurinast ja vilest eristada, elavad Eesti koondise fännid koos meeskonnaga hetkel üle keerulisi aegu. Meeskond vilistati A. Le Coq Arenal kahes mängus järjest välja. Mõistagi on paljud fännid hääletanud jalgadega.

Tasub aga meeles pidada: mida vankumatumalt sellistel hetkedel koondise seljataga seista, mida jäägitumalt sinisärkidele truudust vanduda, mida vapramalt ka kõige raskematel kordadel „Võitle, Eesti, võitle!“ skandeerida – seda mõnusamad on lõpuks võidud, seda magusamini maitseb edu. Ja ega see tulemata jää – küsimus on ainult ajas. Jalgpall, eriti väikeriikide koondiste puhul, on väga tsükliline. Nimetagem seda siis tõelise fänni kutseeksamiks.

Kuidas me ometi

Taist jagu ei saanud?

Niipea kui selgus, et Tai oli põgusa Euroopa-reisi avamängus saanud Gruusialt hävitava 0 : 8 kaotuse (avapoolaeg 0 : 6!), oli selge, et Eesti koondisel on väga raske Tai vastu tõeliselt positiivseid emotsioone tekitada. Isegi 2 : 0 või 3 : 0 võit oleks Gruusia megavõidu kõrval kahvatunud, kui mängupilt ei oleks sel juhul olnud just meeletult meie kasuks kaldu.

Tai ei olnud Euroopas sugugi tugevaima koosseisuga, pigem oli see midagi B-koondise laadset. Septembrikuisest King’s Cupi turniiri koosseisust (muide, sel turniiril on varem mitu korda osalenud ka Eesti) jäi seekordsest rivistusest kõrvale ei rohkem ega vähem kui 16 mängijat. Kogu Eestis platsil käinud koosseisust oli vaid viiel tailasel varasemast kirjas üle 20 koondisemängu.

Usk Häberlisse on ametiaja kehvim

Thomas Häberli viimase aja väljaütlemised ei ole koondise olukorra ega maine parandamisele sugugi kaasa aidanud. Nii septembris kui oktoobris jäid tema mängujärgsetest intervjuudest kõrva ridade vahelt kõlanud vabandused, nagu Eesti koondise materjaliga ei olekski võimalik kaotustest enamat oodata. Nagu oleks Eesti fännide ootus kodus Aserbaidžaani võita (või vähemalt neile mitte kahe väravaga kaotada!) olnud naiivne ja sinisilmne.

„Midagi on perspektiivis valesti, just meie enda kvaliteedi vaatepunktist. Ma arvan, et natuke rohkem respekti teeks kõigile head. Mida ma peaksin ütlema? Ootused ja reaalsus ei ole võrdsed. Nägin mängijaid võitlemas lõpuni. Peame vastaseid austama,“ sõnas Häberli pärast kaotust Aserbaidžaanile.

Hea küll, austame vastaseid – aga austame ka omaenda meeskonda! Eesti oli enne käesolevat kohtumist Aserbaidžaanist eespool nii FIFA edetabelis kui Elo reitingutabelis. Aserid on alati olnud suures plaanis meie masti meeskond, kui mitte isegi natuke nõrgem.

Jalgpallimeeskonna peatreeneri töö, eriti koondisejalgpallis, on taktikaliste valikute kõrval väga suures mahus meeskonna (ja fännide!) eneseusu kasvatamine ja õige õhkkonna loomine. Võib kõlada kummaliselt, aga ratsionaalsus või realistlikuks jäämine ei tule selles ametis tingimata kasuks. Koondisetreener peab olema teatud määral sinisilmne, teatud määral naiivne, uskudes tõsimeeli, et tema võistkond on võimeline palju enamaks, kui nende liidetavate summa lubada võiks. Ainult niimoodi saab meiesugune väike koondis praegusel ajal tulemusi teha.

Sellised väljaütlemised on peatreenerite puhul tavaliselt suur ohumärk. Kas ta tunneb ise, et on meeskonda käest laskmas, ja asub oma nahka päästma?

Kui kaua veel kolmega taga?

Thomas Häberli käe all on Eesti sisuliselt eranditult mänginud täpselt samasuguse mänguskeemiga, kus tagaliini mehitab kolm keskkaitsjat ja keskväljal on kahe ründava mängija all kolm keskpoolkaitsjat. Oktoobrikuisteks mängudeks oli eri põhjustel väljas kogu meie kolmemeheline keskkaitsekolmik, kes viimases valikmängus Belgia vastu alustas, kuid hoolimata sellest läksime ikkagi mängima kolme keskkaitsjaga – kusjuures septembrikuu mängud näitasid, et isegi meie paremate kaitsjatega kippus see süsteem tõrkuma. Oktoobrikuu mängud pakkusid hea võimaluse teistsugust mänguplaani katsetada, kuid selle asemel hoidsime justkui kümne küünega kinni mitte toimivast joonisest.

Kõigele lisaks muudab säärane järjekindlus meid iga mänguga ka vastastele lihtsamaks saagiks. Kui pole ohtugi, et me mängujoonises midagi muudame, on ju kohtumiseks Eesti vastu väga lihtne valmistuda.

Häberli on algusest peale korrutanud mantrat, et ta soovib igas mängus mängida võimalikult tugeva koosseisuga. Selle märgiks oli isegi sõpruskohtumises Taiga algkoosseisus 39aastane Konstantin Vassiljev. Mida me tema 45 minutist siis õppisime, mida me sellest võitsime, mida me sellest tuleviku jaoks kaasa võtame? Samal ajal tõdes šveitslane pärast mängu, et oleks tegelikult tahtnud oktoobris mänguaega anda ka 20aastasele Rocco Robert Sheinile, kes Aserbaidžaani mängust haiguse tõttu kõrvale jäi ja kogu kohtumist Taiga pingilt vaatas.

Eesti Aasia riikide vastu napilt miinuses

Kuigi kohtumine Taiga oli Eesti koondisele peaaegu kümneaastase pausi järel esimene matš mõne Aasia konföderatsiooni kuuluva koondise vastu (seni viimane neist oli 2014. aasta detsembris Katariga), oleme me varem Aasia riikidega üksjagu madistada saanud. Eesti koondis on jalgpallilises mõttes Aasiasse kuuluvate riikide (Venemaa, Türgi, Iisrael, Gruusia, Aserbaidžaan, Armeenia ja Kasahstan on hoolimata geograafiast teadupoolest Euroopa alaliidu UEFA liikmed) vastu nüüd pidanud 27 kohtumist 17 vastase vastu, kusjuures saldo on peaaegu et neutraalne: kaheksa võidu kõrval on meil ette näidata üheksa viiki ja kümme kaotust, väravate vahe on kokku 27 : 34.

Ainsana oleme Aasia riikidest kolm korda mänginud Saudi Araabiaga (üks võit, üks viik, üks kaotus), võitnud oleme veel Filipiine, Hongkongi, Indoneesiat, Jordaaniat, Kõrgõzstani, Omaani ja Tadžikistani.

Aasia alaliitu kuulub kokku 47 jalgpalliriiki, nende seas ka FIFAsse mitte kuuluv Põhja-Mariaanid.