KOONDIS
10 MÕTET
oktoobrikuu koondisemängudest Jalka peatoimetaja Raul Ojassaar jagab mõtteid, noppeid ja tähelepanekuid, mis tekkisid oktoobrikuiste A-koondise mängude ajal ja järel. Tekst: Raul Ojassaar
Mäng aseritega oli sõpruskohtumine valikmängu kuues Enne kodumängu Aserbaidžaaniga jäi mitmel pool silma trafaretne väide, et tegu on sportlikult väga tähtsa kohtumisega, sest see otsustas sisuliselt ära, kumb meeskond jääb meie grupis viimaseks ja kumb lõpetab eelviimasel kohal. Kas seda, kumb on grupis viimane ja kumb eelviimane, saab tõesti nimetada sportlikult tähtsaks küsimuseks? Kui varem oleks see vähemalt mänginud rolli järgmiste valiksarjade asetuste puhul, siis UEFA on üha selgemalt üle minemas Rahvuste liiga põhisele süsteemile, kus valiksarjade alagruppide lõppkohad (loomulikult on siin mõeldud neid kohti, mis ei too endaga kaasa edasipääsu) mingisugust rolli ei mängigi. Järgmise MM-valiksarja gruppide loosimisel kasutatakse kõigi eelduste kohaselt FIFA edetabelit, kus Eesti peaks ühe loosipoti jagu tõusmiseks niikuinii tegema järgmisel aastal läbi totaalse muutumise ja ülitugeva hooaja Rahvuste liigas. 2028. aasta EM-valikturniiril selguvad asetused aga ilmselt Rahvuste liiga kaudu, nagu ka käesolevas valiksarjas. Seega oli sportlikult tegu vaid õige pisut enam kui sõpruskohtumisega. Mäng oli Eestile oluline eelkõige koondise negatiivse fooni tõttu, mida oleks saanud võiduga leevendada.
Märten Kuusk on üks paljudest Eesti koondislastest, kes pole suutnud välisklubist end põhitegijaks murda. Foto: Jana Pipar / Soccernet.ee
Hambutu rünnak tekitab ahastust
Mis on võrreldes kevadega juhtunud?
Kodumängus Aserbaidžaani vastu ei pannud ahastama mitte niru kaitsemäng, vaid eelkõige see, kui hambutud olime ründefaasis. Ainus tõeliselt õnnestunult välja mängitud ohtlik pealelöök saabus ju alles kohtumise päris lõpus, kui Vlasi Sinjavski terav löök väravast napilt mööda lendas. Me räägime kodumängust! Me räägime kodumängust Aserbaidžaani vastu, mitte mõne Euroopa tipu vastu! Väliselt kipuvad viimased mängud natuke meenutama seda aega, kui Magnus Pehrsson koondise eesotsas tupikusse jäi – ka siis ei tahtnud väravaid kohe üldse tulla. Toona oli suures osas süüdi äärmiselt kaitsev mänguplaan (kohati olime väljakul seitsme-kaheksa kaitsva mängijaga), praegu aga jääb kohati mulje, et sinisärkidel ei olegi rünnakul erilist sõjaplaani. Kuhu jääb mõtestatus, kuhu jääb konkreetsus? Tai vastu suutsime vähemalt võimalusi luua, aga siis jäi pidevalt puudu realiseerimisoskusest. Kodumängudes Aserbaidžaani ja Taiga (kusjuures sisuliselt nende B-koondisega) vaid üks värav…
Viimasest 22 EM- ja MM-valikmängust on Eesti koondis võitnud vaid ühe – 2021. aasta oktoobris Valgevene vastu. Viike on tulnud kolm – juunis Aserbaidžaani vastu, 2021. aastal võõrsil Walesiga ja 2019. aastal Valgevenega. Kuhu on jäänud meie võime üllatada, meie oskus aukartuse ja hirmuta ka endast palju suurematele vastu astuda? Thomas Häberli ametiajal on ainus mäng, kus oleme endast selgelt tugevamat meeskonda punktide peale mängus nõelata suutnud, olnud eelmainitud viik Walesiga. Alles kevadel Austrias olime nende hammustamisele väga lähedal. Mis on siis vahepeal nii meeletult muutunud? Kas tõesti on mõne põhimängija vigastused avaldanud sedavõrd drastilist mõju?
2023 NOVEMBER JALKA
39
