Kas liiga taset näitavad ülemised või alumised?

2013. aasta novembrikuu Jalka kaanel olid FC Levadia mängijad Dmitri Kruglov ja Rimo Hunt – nimelt tähistas Levadia klubi 15. sünnipäeva, mille puhul reastas Jalka üles klubi ajaloo olulisemad verstapostid ja puhus juttu klubi juhtidega. Soovime siinkohal Levadiale õnne – tänavu täitus klubil veerand sajandit!

Ümmargust sünnipäeva tähistab ka Lilleküla kompleksis asuv EJLi sisehall, mis avati just kümme aastat tagasi (fotol).

Kahe jalkapoisi ema kolumnist Kirsi Altjõe kirjutas oma veergudel sellest, milline on normaalne suhe jalgpalliklubi ja lastevanemate vahel. Altjõe kirjeldas, kuidas ta oli hiljuti saanud oma laste vutiklubilt kirja, kus oli üles loetletud ports asju, mida lapsevanem ei tohiks teha, aga selle kõrval ei olnud ühtegi sõna sellest, mida klubi vastu pakub või lubab. „Vahel on tunne, et suhe jalgpalliklubi ja lastevanemate vahel on nagu Iisraeli ja Palestiina konflikt. Mõlemad leiavad, et neil on õigus, ja kohe mitte kuidagi ei sünni kompromissi ega paista rahuaeg. Võibolla mõnel pool, mõnes linnas või maakonnas on suhtlus klubiga kuidagi tasakaalukam, aga nii palju kui Eestis turniiridel käinud olen, on lastevanemate mured (ja rõõmud) ikka samad – treener on udu või vastupidi liiga kuri, klubi on apaatne või hoopis ülinõudlik, trenne on liiga vähe või liiga palju, treeningtingimused on kasinad ning lapsi võiks trennis vähem olla, et saaks rohkem tegeleda individuaalselt igaühega jne.“

Tollal Postimehes töötanud Kristjan Jaak Kanguri kolumn puudutas igivana küsimust: kas liiga taset näitab rohkem tipptiimide klass või üldine ühtlus ja ettearvamatus? Hoolimata liiga tagumiste taseme tõusust nentis Kangur, et publikuarvule pole see olulist mõju avaldanud. „Kurb tõsiasi on, et viiest pealinna klubist on päris oma esindusstaadion olemas vaid Floral ja Kalevil, neistki viimane kehvavõitu seisus. Tänavu sai viimaks mängukõlblikuks Hiiu staadion – loodetavasti ei pea ootama järgmiste valimisteni, et korralik valgustus tekiks ükskord ometi ka linna omanduses olevale Tallinna tähtsuselt teisele, Kadrioru staadionile, ning hooaja tähtsamate mängudega saaks algust teha võimalikult atraktiivsel kellaajal, mitte enam tööpäeviti kell 17.“

Peatoimetaja Indrek Schwede arutles oma kolumnis jalgpallifänluse olemuse üle ning jõudis järeldusele, et jalgpalli ei saa üks ühele võrrelda teiste eluvaldkondadega, kuna jalgpalli loogika on muude elualade omast sedavõrd erinev. „Millist äriettevõtet tõttaks isikliku raha ja korjandusega päästma kliendid? [---] Kas mõnd suvetuuri plaanivat artisti kutsutakse parlamendi ette aru andma ettevalmistustest (nagu tegi Saksa Bundestag enne kodust MM-finaalturniiri 2006. aastal jalkakoondise peatreeneri Jürgen Klinsmanniga)? Millise etenduse ajaks katkestaks valitsus (parlament) töö, nagu on ta seda teinud mitmes maailma riigis oluliste jalgpallimängude ajal?“

Nagu ka praeguses numbris, oli Jalkas täpselt kümneaastase vahega intervjuu kirjanik Mika Keräneniga, kes kirjeldas muu hulgas, kuidas ta peab Eesti koondise särki oma rahvarõivaks. „Koolides käin esinemas, Eesti särk seljas, see näitab minu reibast spordiinimese mõttelaadi,“ selgitas kirjanik.

Treenerirubriigis portreteerisime endist väravavahti Indrek Koserit, kes oli varakult teinud valiku treeneritöö kasuks, mängijaks luubi all oli Sillamäe Kalevi ja Eesti koondise keskväljamees Martin Vunk. Postritel olid Ingemar Teever, Gylfi Sigurðsson, Wayne Rooney ja Alexis Sánchez.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil