Komandeering

Praha klubijalgpalli kolm suurt nime

Eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendail aastatel kandideeris Praha linn MandriEuroopa jalgpallipealinna tiitlile ja andis maailmale tippmängijaid. Ka hilisematel kümnenditel sirgus Prahast tähtmängijaid, kellest räägitakse tänaseni. Jalka teeb lugejaga väikese tiiru selle linna klubide ja suurnimede vahel.

Tekst ja fotod: Indrek Schwede

Eesti–Tšehhimaa MM-valikmängul Praha Sparta staadionil lehvisid ühel otsatribüünil lipud, millest kahel oli vastavalt Antonín

Panenka ja František Plánička näopilt. Võimalik, et nii ongi koondisemängudel kombeks, aga päris kindlasti nautisid nende lippude lehvitajad asjaolu, et said seda teha vaenlase territooriumil – nimelt on Panenka (Praha Bohemians) ja Plánička (Praha

Slavia) Sparta kõige suuremate linnarivaalide tähtmängijad, kunagised maailma absoluutsed tipud. Kuigi mõlema mängija hiilgeaastatest on möödunud aastakümneid, on nad tänaseni sõna otseses mõttes pildil. Näiteks Plánička näopilt kõrgub

Slavia staadioni välisfassaadil koos teiste klubi suurustega. Ja Pláničkaga see kuulsuste rivi algab. 1938. aastal võitis Slavia pärast mitut üritust (finalist 1929) Mitropa Cupi, mis oli tolle aja Meistrite liiga (vaata infokasti). Väravavaht Plánička lipp koondisemängul on igati õigustatud, sest aastatel 1934 ja 1938 oli mees Tšehhoslovakkia koondise MM-meeskonna kapten. Esimesel juhul kaotas Tšehhoslovakkia finaalis väljakuperemeestele itaallastele ja teisel juhul mängis veerandfinaalis Brasiilia vastu suurema osa mängust murtud käeluuga, kuid suutis ka lisaajal puuri puhtana hoida. Kordusmängus, mille slaavlased kaotasid, Plánička ei osalenud. Praha Kassi hüüdnime kandnud Pláničkat on peetud ka maailma kõigi aegade parimaks väravavahiks. Profikarjääri jooksul kaitses ta ainult Slavia värve: kokku 969 korral, millele lisandus 73 koondisemängu.

Slavia kodustaadioni (mahutavus 19 370) fassaadil ilutsevate kuulsuste rivi algab paremalt poolt, kus František Plánička kõrval asub ajastu klubijalgpalli ihaldatuim trofee – Mitropa Cup.

Antonín Panenka vaatab vastu Bohemiansi kodustaadioni Ďolíčeki (mahutavus 6300) seinal.

Penaltilöök mehest endast kuulsam

Teine, kes tänaseni pildil, on Antonín Panenka. Tänapäeval on mehest endast kuulsam tema 1976. aastal EM-finaalmängu penaltiseerias läänesakslastele efektselt sissekoksatud kaarlöök. „Panenkat“ proovivad teha maailma suurimad staarid ja õnnestumise korral on see auasi. Panenka ise mängis oma profikarjääri jooksul ka Austrias, kuid kodumaal kandis ta ainult Praha Bohemians 1905 särki. Panenka mängis Bohemiansi eest 230 mängu (76 väravat) ja koondise eest 59 mängu (17). Klubi on võitnud vaid ühe riigi meistritiitli – 1983. aastal –, kuid on uhke hoiakuga. Sinirohelisel logol paiknev känguru on pärit meeskonna 1927. aastal tehtud turneelt Austraaliasse, kus neile kingiti kaks känguru, mille nad annetasid Praha loomaaiale. Repressiivsetel viiekümnendatel on klubi kandnud ka nimesid nagu Praha Stalingradi Spartak ja Praha Stalingradi Sokol. Praegu on klubi president loomulikult Panenka ise ja tema foto vaatab vastu staadioni seinalt.

Eesti–Tšehhimaa MM-mängu päeval on Bohemiansi staadioni Ďolíčeki väravad valla. Väsinud ja laguneva tribüüniga staadion on nagu ajaloomuuseum. Remondi järele kisendava tribüünitaguse pikk vahekäik on täis pikitud 1905. aastal asutatud klubi hiilgemomente. Kõigepealt muidugi klubi president ja endine kuulsus Panenka ise. Talle järgneb seinatäis fotosid teiste tähtmängijate ja tippkoosseisudega. Ďolíčeki ajaloole on pühendatud kümme stendi. 1932. aastal valminud staadioni peatribüüni vastas paiknevad elumajad vaatavad vastu ka aastakümneid tagasi tehtud fotodelt. Praegu vaid 6300 huvilist mahutava staadioni rekordpublik pärineb avamisaastast mängult Praha Sparta vastu – 18 000 pealtvaatajat. Mõistagi pole unustatud 22. augustit 1996. aastal, kui staadionil andis kontserdi Tina Turner. Ďolíčekis on midagi britipärast. Hoolimata oma näilisest mahajäetusest annavad ajaloole pühendatud stendid staadionile väärika ilme. Tšehhimaa meistrisarja keskmik on suutnud säilitada majesteetliku hoiaku, mida aitab paradoksaalsel moel kinnistada isegi poetagust kohtumispaika meenutav armetu-armas VIPi-katusealune – me võime olla vaesed, kuid seisus kohustab!

20. sajandi parim: Josef Masopust

Praha kuulsatest klubidest on Dukla ainus, millega on seotud mõlemad Tšehhimaa jalgpallurid, kellele on omistatud Ballon d’Or. Kui 2003. aastal selle auhinna pälvinud Pavel Nedvěd oli Duklas kõigest laenul ja kodumaa klubidest tegi pikima karjääri Praha Spartas, siis Josef Masopust mängis Duklas aastatel 1952–1968. Ta pallis seal 386 mängu (79 väravat), koondises 63 (10). Dukla on pärast II maailmasõda asutatud armeeklubi ega kuulu sellisena linna aristokraatide – Sparta, Slavia ja Bohemiansi – hulka. Kommunistliku süsteemi soosituna olid tema hiilgeajaks 1960ndad, mil säras ka Masopust. 1962. aastal skooris just tema MM-finaalis Brasiilia vastu avavärava, kuid võita ei õnnestunud. Samal aastal pälvis Masopust esimese sotsleeri pallurina Ballon d’Ori, mis oli toona rohkem tuntud kui Euroopa parima jalgpalluri auhind (ajakirja France Football ringküsitluse põhjal). Masopust on valitud Tšehhoslovakkia 20. sajandi parimaks jalgpalluriks. 31. mail 2012 püstitati Dukla staadioni ette Josef Masopusti monument tähistamaks 50 aasta möödumist nimetatud MM-finaalist. Jalka külastusajal oli uhkel monumendil vaid üks iluviga: mehe perekonnanime esitäht M rippus viltuvajunult samba küljes ja vähegi tugevama tõmbe korral võinuks mõni kelm selle endale suveniiriks taskusse tõmmata. Monumendi ümber on nii Masopusti kui ka teiste tuntumate Dukla mängijate pronksivalatud jalajäljed, mõne puhul ka käejälg. Klubi mängib kolmandat aastat riigi tugevuselt teises liigas.

Väsinud Ďolíčeki otsatribüüni juures paikneb Bohemiansi fännidele pühendatud maaling. Tšehhoslovakkia 20. sajandi parima jalgpalluri Josef Masopusti skulptuur Dukla staadioni ees – logisev M-täht on paigast vajunud. Masopust on jätnud võimsa jälje klubi, riigi ja maailma jalgpalli ajalukku.

Mis on Mitropa Cup?

Mitropa on lühend Kesk-Euroopast, aga itaallased nimetasidki seda karikasarja lausa Copa Europaks. 1927. aastal alustatud Mitropa Cupil on oluline roll Euroopa (maailma) jalgpalli arengus. Võistlusel osales Mandri-Euroopa koorekiht, eelkõige Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia klubid. Nende kolme riigi jalgpalli nimetati Doonau koolkonnaks. Aastase vahega alates 1924. aastast legaliseeriti neis riikides professionalism ja asutati profiliigad, mis andis neile teiste ees edumaa. Mitropa Cupil osalesid ka Itaalia, Šveitsi, Jugoslaavia ja Rumeenia klubid. Võistlused olid erakordselt populaarsed ja neist tehti raadioülekanded. Pärast II maailmasõda võistluse tähtsus vähenes ja kui said alguse UEFA karikasarjad, marginaliseerus see täiesti. Viimane Mitropa Cup toimus 1991. aastal. Jutuks olevatest klubidest on peale Slavia võitnud nimetatud auhinna Sparta (1927, 1935, 1964). Dukla oli finalist 1955. ja Bohemians 1987. aastal. Sparta oli finalist 1930 ja 1936.