Miks?

Miks pannakse karistuslööke kaitstes müüri taha üks mängija pikali?

Viimase paari hooaja jooksul oleme nii Eesti kui välismaa jalgpallis aina tihedamini näinud seda, kuidas karistuslööki kaitsev võistkond paneb paika müüri ning seejärel palub ühel mängijal müüri taha veel pikali heita.

Ilmselt ei ole neid palju, kes poleks näinud pilti, kuidas Pariisi Saint-Germaini Meistrite liiga kohtumises pidi seda rolli täitma ei keegi muu kui Lionel Messi. Operaatoritele ja režissööridele meeldib neid mängijaid suurde plaani võtta, tihtipeale näevad mängijad seal välja kohmetud või vahel isegi sellise näoga, et nad ei taha seal olla. Karistuslöök virutatakse seejärel väravast mööda, mängija tõuseb püsti ja mängib edasi, ilma et oleks kuidagi olukorda mõjutanud. Või siiski?

Niisiis – miks panevad karistuslööki kaitsvad meeskonnad vahel müüri taha ühe mängija pikali? Vastab Eesti Jalgpalli Liidu koolitusosakonna juhataja Jan Harend:

„Lõppude lõpuks on sellised asjad, mis võivad pealtnäha tunduda natuke naljakad, sageli seotud statistikaga. Loogiliselt võttes pannakse müüri taha üks-kaks mängijat pikali selleks, et karistuslööki ei saaks müüri alt lüüa, aga minu hinnangul on tegelik eesmärk isegi pigem see, et müüris olevad mängijad saaksid seepärast võimalikult kõrgele hüpata, muutes müüri sellega veelgi kõrgemaks. Selleks et välistada maast löömist, pannaksegi keegi sinna veel pikutama. Lühidalt öeldes taandub see statistikale: mõne võistkonna mõni lööja lööb teatud moodi ja siis üritataksegi müüris midagi ette võtta. Samas kasutatakse seda varianti ainult lähedalt löödavate karistuslöökide puhul. Kaugemalt on mööda maad tulev löök väravavahi jaoks juba söödav. Eesmärk on lõpuks ju lihtne: et karistuslööki sisse ei löödaks! Kui ka väravavaht tõrje teeb, on kõik juba hästi.“