Naised

Flora tõrjus Saku pealetungi ja kindlustas neljanda järjestikuse tiitli

Kui eelmisel kahel aastal tuli FC Flora naiskond pärast Pärnu JK areenilt lahkumist Eesti meistriks kindla edumaaga ja tiitlivõitlusesse erilist pinget ei tekkinud, siis tänavu olid asjad teisiti: alles kolmandat hooaega kõrgseltskonnas palliv Saku Sporting pitsitas florakaid viimase mänguni ja ei lubanud vastastel hetkekski lõdvemalt võtta.

Üle tüki aja jäi naiste meistriliigas tšempioni selgitamine viimasesse vooru, kus toimus tiitlikaitsja Flora ja väljakutsuja Sportingu vahel sisuliselt finaalmatš. Sakul oleks tiitli jaoks tarvis olnud võitu, Florale piisas kaotuse vältimisest. Lõpuks võim siiski ei vahetunud: 2 : 1 võit kindlustas Flora neiudele meistritiitli, järjekorras neljanda.

Oma esimesel kõrgliigahooajal, 2019. aastal neljandale kohale tulnud ja mullu pronksile tõusnud Saku naiskond tegi sellegipoolest tänavu märgilise sammu edasi, rebides end koos Floraga ülejäänud naiskondadest ettepoole: 24 liigamängust sai Sporting vaid kolm kaotust, kõik need Florale. Kõik ülejäänud 21 mängu võideti! Tähelepanuväärne oli ka augustikuine liigamäng Floraga, mille Saku 1 : 0 võitis ning tänu millele üldse viimaseks kohtumiseks tiitlilootuse säilitas.

Sealjuures oli Saku naiskonna areng väga orgaaniline: kahe hooaja vahel koosseisus olulisi muudatusi ei tehtud, võistkonda tugevdasid Sportingu oma noormängijad, kes tasapisi esindusnaiskonna juurde edutati. Pärnu JKst „üle jäänud“ mängijad, kes Sakuga liitusid, olid seal juba varem olemas. „Võistkond oli saanud hooaja alguseks ühe täishooaja koos mängida, meil oli uutest tulijatest ja nende tugevuste kasutamisest parem pilt ees,“ avab Sportingu peatreener Jan Harend edusammude tagamaid.

„Peamise põhjusena tooksin välja aga hoopis personali suurenemise. Kui eelmisel aastal oli meil lisaks minule üks abitreener ning mängudel käis abis ka Jüri Saar, siis praegu on meil seis selline, et lisaks peatreenerile on meil abitreener, väravavahtide treener ja füsioterapeut. Eelmistel aastatel oli meil mitu seda positsiooni kas täiesti täitmata või ebaselged, nüüd on asjad konkreetsemalt paigas. See on olnud väga suur tegur. Ideid ja lähenemisnurki on juurde tulnud ja see on otsapidi jõudnud trennidesse, ettevalmistusse ja igale poole mujale.“

Neljandat korda järjest meistriks tulnud Flora liigub tasapisi profinaiskonna poole. Kas tänavune aasta võis olla Sportingule lähiajal parim võimalus florakaid hammustada? „Raske öelda. Ei saaks öelda, et Flora oleks tänavu kuidagi nõrk olnud – nad on pikalt oma asja teinud ja Aleksandra (peatreener Ševoldajeva – toim.) on nendega teinud head tööd. Ma ei oska öelda, kas see aasta oli parim võimalus – see oleks juba oleksoloogia, mida on jalgpallis niigi palju. Meie proovime oma teed jätkata ja oma asja veelgi paremini ajada!“ rõhutab Harend.

Flora alustas tiitlihooaega kolme isolatsiooniga

Flora tiitlivõit, kus 24 mängust võideti 22, viigistati üks ja kaotati üks, tundub nende hooaja algust vaadates mõnes mõttes isegi ootamatu. Hooajaeelsel taliturniiril piirduti nii Pärnu Vapruse kui Tallinna Kalevi vastu viigiga, liigahooaja eel peetud superkarikafinaalis suutis aga seesama Kalev Flora suisa alistada.

Sealjuures sai kohe mängu alguses raske põlvetrauma võistkonna kapten Kristiina Tullus – see vigastus tähendas Tullusele kogu ülejäänud hooaja vahele jätmist. Aasta alguse murede taga olid aga proosalised põhjused: mitu põhimängijat oli hädas vigastustega, väga suure jälje jätsid aga ka kolm koroonaisolatsiooni, mis rebisid ettevalmistusperioodist kokku sisuliselt kuu aega välja.

Hoolimata rabedast aasta algusest oli Flora peatreener Aleksandra Ševoldajeva enda sõnul siiski kindel, et hooaja lõpus saadakse taas meistritiitlit tähistada. „Superkarikas läkski seetõttu käest ära, et tulime just isolatsioonist välja ja pidime kohe mängima. Mul ei olnud tegelikult väga kahtlusi, et suudame meistritiitlit kaitsta. Kui varasemalt suutsime suhteliselt stabiilselt mängida, siis seekord oli muutujaid lihtsalt väga-väga palju. Võistkonna koosseis oli mängust mängu ettearvamatum kui eelmisel hooajal, mistõttu mänguplaani kohandamine iga kord nii hästi ei õnnestunud. Üldplaanis aga hooaeg siiski õnnestus, kuna meistritiitel sai võidetud ja karikas koju tagasi toodud.“

Peale Tulluse olid traumadega hädas paljud teisedki põhitegijad, mispärast said mõned väga noored mängijad platsile ehk rohkemgi, kui oleksid osanud oodata. Alles septembris 16aastaseks saanud Helina Tarkmeelest kujunes keskväljal üks põhitegijaid ning korralikult mänguaega sai tema paarilisena ka samuti U17 koondisesse kuuluv Jaanika Volkov, rünnakul oli resultatiivne hooaja järel 17. sünnipäeva tähistanud Kristina Teern, kes juba mullu end heast küljest näitas.

„Eks nende koormus kujunes lõpuks suuremaks, kui oleksime tahtnud,“ nendib Ševoldajeva. „Vigastused ja muud asjad panid meid pisut sundseisu ja ma arvan, et see koormus oli ka üks põhjus, miks nii Tarkmeel kui Volkov kevadel vigastada said – tüdrukute tasemelt naiste tasemele minnes said nad hooaja alguses natuke liiga palju koormust. Taseme mängivad nad naiste seas kenasti välja, aga puhtalt üleminek noorteklassist pisut kiiremasse ja jõulisemasse mängu on see, mis oleks ideaalis vajanud rohkem sisseelamisaega.“

Kahe hooaja vahel tegi Flora ründeliin läbi olulise vahetuse: mullu karjääri lõpetanud Katrin Loo peale enam loota ei saanud, see-eest naasis kodumaale mitu hooaega välismaal pallinud Lisette Tammik. Kuigi Tammik võitles aasta jooksul samuti vigastustega, tuli ta lõpuks liiga parimaks väravakütiks ning säras eredalt just viimase vooru otsustavas kohtumises Sakuga.

„Viimane mäng Sakuga oli kõige temalikum mäng – number 10 positsioonil ta kontrollis ja valitses mängu, dikteeris tempot ja tegi kõike, mis ta võimuses on,“ kiidab Ševoldajeva. „Viimasel ajal on vigastuspausid ja -probleemid teda pisut tagasi hoidnud, aga nüüd sai ta oma hea vormi täiesti hooaja lõpus tagasi. See on midagi, mille pealt on hea uue hooaja ettevalmistust alustada.“

Selle aasta jooksul sõlmis Flora klubi esimest korda ajaloos kolme naismängijaga (lisaks Tammikule ka Mari Liis Lillemäe ja Siret Räämet) lepingu ning kavatseb samme profitiimi poole jätkata ka edaspidi.

Kalevi hooaeg sai kulminatsiooni kohe avamänguga

Kolmandat aastat järjest tuli medalile JK Tallinna Kalevi naiskond, kes vahetas mulluse hõbeda sedapuhku pronksi vastu, kuid edestas siiski võrdlemisi kindlalt – kaheksa punktiga – Pärnu Vaprust, kes on kõrgliigasse tõusmise järel kaks hooaega järjest neljandaks tulnud. Kalevi hooaja tipphetkeks jäi siiski varakevadine võit superkarikafinaalis, mis tõi naiskonnale nende läbi aegade esimese trofee.

„Esimene mäng oli parim: andsime endast emotsionaalselt kõik ja võitsime naiskonna ajaloo esimese karika. Pärast seda ei suutnud me aga samamoodi edasi mängida. Muidugi ootasime sellest hooajast natuke rohkem, aga seekord ei tulnud välja,“ sõnab Kalevi peatreener Maksim Rõtškov.

Treeneri sõnul on ta ka ise hooaega analüüsinud, kuid ei oskagi välja tuua, miks ootused ei täitunud. „Oleme ausad – saame aru, et tiitli peale mängida oli väga raske, aga see on jalgpall ja kõik on võimalik. Tahtsime kindlasti vähemalt teise koha peale mängida ja Florale konkurentsi pakkuda, aga sel aastal suutis seda hoopis Saku. Põhjuseid on kindlasti erinevaid, aga midagi konkreetset… ausalt, ei tea. Oleks tahtnud, et pingi peal oleks rohkem mängijaid ja naiskonna sees suurem konkurents. Võibolla ka natuke psühholoogia… Ei tea. Me ei suutnud pärast superkarikavõitu enam sama emotsiooniga edasi mängida.“

Uue hooaja eel oli kuulda, et Kalevi naiskonnal oli probleeme platsiaegadega, kuid Rõtškovi sõnul on nüüdseks kõik mured lahendatud ning uut hooaega oodatakse isuga. „Klubi poolt on kõik korras. Praegu ei ole teada, et naiskonnast keegi lahkumas oleks, võibolla mõni üksik. Olen optimist ja loodan, et tuleb ka uusi mängijaid!“